Lõuna pool piiri...

Esiteks ütlen kohe, et ma ei ole väga usin poliitika jälgija, kuid ühe silmaga piilun ikka vahetevahel, mis maailmas toimumas on. Loomulikult on viimasel ajal Ühendriikides pidevalt huviorbiidis olnud Obama ja Clintoni võidujooks „troonile”. Nüüd siis on lehtede esikaaned täis pilte võidukast Obamast. Olen tahtnud mitu korda sellel teemal sõna võtta, sest niipea kui need kandidaadid üles kerkisid, kerkis minu peas mõte: ameeriklased lasevad pigem mustal mehel võita kui ühel naisel...

Hiljuti sattus mulle samal teemal kätte artikkel, mis on kirjutatud kanadalase poolt: „The Mother of all Issues: Is Sexism Harder to Overcome than Racism”. Olin väga rahul, et keegi on ometi selle teema üles võtnud, kuid nüüd pisut internetis sorides, avastasin teisigi sarnaseid arvamusi. Muuhulgas tsiteerib autor John Tooby't (antropoloog): „Me võime kaotada rassikategooria, kuid mitte kunagi sookategooriat!” See tähendab, et must mees doktori rollis või spordimeeskonna liikmena on vastuvõetav, kuid samas ei suudeta naisi rühmitada ameti järgi.
"The deal is that women generally fall into two alternatives: they are either seen as nice but stupid or smart but mean," says Susan Fiske, a psychology professor at Princeton who specializes in stereotyping. And unlike racial bias, there's little evidence that these attitudes are softening.

Ma ei oska öelda, kumb neist on parem. Isiklikult meeldis mulle Clinton rohkem - selle vähese alusel, mis mulle nina alla sattus - (nii nagu suurele osale kanadalastest - ühe kevadise küsitluse alusel, isegi kanada mehed eelistasid teda)! Ilmselt oleks ta ka Eesti jaoks palju parem olnud... Lootsin tava-ameeriklase peale mõeldes, et ehk oleks ta lõpuks saanud midagi nende tervishoisüsteemiga ära teha. Samas ei ela ma seal ning vahel tunduvad asjad kaugelt vaadates hoopis teist moodi. Loodetavasti saab pukki see kõige õigem mees.

Paar artiklit, mis leidsin: Black man vs. white woman ja Our Racist, Sexist Selves.