Istusime kaasaga õhtul netis, kui lapsed ja kutsa kenasti tudisid. Juhtumisi olime samal ajal ka Facebookis, kus märkasin ühe kontot, kes on elavate kirjast lahkunud. Arutasime siis, kas talle lähedased inimesed ei tea või ei oska seda kas kustutada või vähemalt mingit teadet jätta. Teisalt on ta justkui edasi meie hulgas... Sealt edasi olin täiesti varmalt jagamas oma facebooki salasõna kaasaga (sest juhtumisi saan ma Tomi blogile ligi, muide ka oma tüdrukute emailile ja facebookile :). Ja mis tuli välja! Et mõtleme vist päris samamoodi, sest meie salasõnaks on täpselt üks ja seesama sõnakombinatsioon, ainukeseks eraldajaks mingi asendaja eesti viguritega tähtedele. Kusjuures sõna pole kuidagi meie perega või muu sarnasega seotud. Nii et ikka pikaajaline abielu (järgmisel aastal saab kokku 24 aastat), mis paneb meid justkui samadele lainepikkustele loksuma :D Ei tea, mida psühholoogid sellest arvaksid :)
Pilt on vanast postkaardist, millest omal ajal foto võtsin ning siis pulmakutseid valmistasin. Ja laste ning kaasa salasõnad ei ole mitte näppude pihtide vahele panemisega saadud, vaid nad on vabatahtlikult neid jaganud :) Mul on lihtsalt hea meel, et mind nii palju usaldatakse!
See on nii armas!
VastaKustutaNii vahva ju tõepoolest! Meil seda hirmu ei ole, mu mehel on nii pikad ja keerulised numbri-tähe kombinatsioonid, et ma ei saa üldse aru, kuidas talle see meelde jääb. :)
VastaKustutaPikapeale jäävad väga imelikud kombinatsioonid meelde. Mul on töö juures üks, mis on just selline segamini numbreid ja tähti ning täiesti peas (kahjuks ise ei saa valida ega vahetada)! Kui ikka iga päev mitu korda kasutad, siis lõpuks kulub pähe :)
VastaKustuta