Esimesed suudlused

Satume kahjuks teatrisse imeharva... Piletid pole siin just odavamate killast ja ma ei imesta, miks inimesed rohkem kinno lähevad (meie samas ei käi suurt kinos ka, viimati Tomiga koos vist üle kümne aasta tagasi :) Eestilik ja ilmselt euroopalik eluviis, kus teater pea kõigi jaoks oma osa mängib, on siin pea olematu. Nõnda siis haarasime võimalusest kinni, kui Endla teater tuli oma lavatükiga "Esimesed suudlused" Torontosse! Suutsime oma kaks nooremat võsu ka kaasa meelitada, eriti veel kui pidime nende sõbranna Hanna ka auto peale võtma :)  Tegelikult oleme päris usinalt viimasel ajal vaadanud igat sorti saateid Eestist, kaasa arvatud "Kälimehed" ja "Kättemaksukontor", milles Sepo Seeman figureerib, ühes rohkem ning teises vähem (aga ikkagi hea mõjutusvahend, et nad näevad "elusast peast" näitleja ära :D  Kirkele meeldib eriti see viimane saade, kuigi koos vaatame veel "Unistuste agentuuri", "Pilvede all" ja "Ühikarotte". Mul on hea meel, et nad viitsivad neid jälgida, just keelearengu pärast!

Toronto Eesti Majas oli kaks etendust. Päeval publikuks peamiselt vanema põlvkonna esindajad. Ja õhtul siis nooremaid, kuigi enamus kuulusid vist ikkagi vanema hulka. Siis palju meiesuguseid, kes viimase kahekümne aasta jooksul Kanadas kodu leidnud ning täpselt viis noort vanuses 12-15 (alumine vasakpoolne foto)! Ja näpuotsaga kahekümne-aastaseid (umbes viis), kellest üks on muide siin sündinud noor. Tegelikult oli mul kahju, et alla kuuekümneseid rohkem ei olnud, sest see lavatükk oleks neile kindlasti meeldinud. Ei olnud liiga keerulisi keeleväänamisi ega liiga sügavaid probleeme, mille jälgimine ehk rohkem vaeva valmistaks. Lihtne-liigutav armastuslugu, mille sarnast, ma usun, me kõik sooviksime endale! Igaüks leidis sealt äratundmist ning mõtlemisainet. Need, kes kohale tulid, olid vist kõik vaimustuses. Vaimustuses eesti keelest, mis tõi justkui tükikese Eestit siia mandrile, vaimustuses näitlejatest, kes imehästi suutsid edasi anda erinevaid vanuseid, sest lugu räägib naisest ja mehest nende erinevatel eluetappidel. 

Eriti meeldis nii Piret Laurimaa kui Sepo Seemani loomulik esinemine ja see, et ei proovitud ülepingutatult mängida ei 11-aastaseid lapsi ega 72-aastaseid vanureid. Nii kergelt oleks võinud "üle näidelda", lisada mingeid vigureid laste tegemistesse, mis tegelikult hoopis kohatud oleksid (11-aastane on juba "peaaegu täiskasvanu", mu enda lapsed olid just hetk tagasi nii noored, ma mäletan veel, kuidas nad käitusid :). Või vanurina veelgi hädisemad olla... Aga ma julgen arvata, enamus 72-aastaseid pole sugugi niiiii hädised (vähemalt minu kogemuste järgi). Kõike oli parasjagu! Väga-väga hästi tehtud!!! Ja aitäh, et nii kaugele teatrielamusi pakkuma tuldi!

Danzumees kirjutas põhjalikult samast etendusest. Nõustun paljus temaga! Ja ei hakka üle kordama :)