Fotojaht - mäng

Sel ajal, kui käisid 2000 olümpiamängud ja Erki Nool võidukalt Eesti lippu lehvitas, mängisid meie neiud samateemalist mängu, kuigi võistlejateks olid väga kummalised olevused. Dinosauruste kõrval esinesid eriti võidukalt kilpkonnad :)  Muide need minu lapsepõlvest nii tuttavad klotsid on Eesti päritolu. Ise me neid sealt ei toonud, hoopis ostsime Toronto Eesti Lasteaia toetusmüügilt.

Veel üks tore mängu pilt, kus Mari lubab leplikult nooremal õel teda kui hobust kasutada :)

Teised mängu jahil

Kaubakonteineritest majad

Jälle võivad kanadalased endale rahulolevalt õlale patsutada, sest nutikad mehed Torontos on leidnud eriti nutika lahenduse majade ehitamiseks. Kasutatakse ära vanad kaubakonteinerid, millest saavad kõigi mugavustega elamud! Peaasi, et on maatükk olemas, kuhu see püsti panna, luba ka ja vundament! Kompanii nimeks on MEKA World. Hinnad algavad neljakümnest tuhandest dollarist. Hiljuti ilmus üks näiteks New Yorgi majade vahele! Mugav ja moodne, üle 70% materjalidest on taaskasutusena uue elu leidnud. Ehitajad väidavad, et sees on soojestus ning soovi korral võib lisada ka päikeseenergiapaneelid. 95% majast on valmis, kui see kohale saabub ning lõplik viimistlus ja elamiskõlblikuks muutmine võtab umbes 2 nädalat. Kui elukoht liiga väikeseks jääb, võib seda vabalt laiendada. Kes pole oma elus vähemalt kordki klotsidest maja ehitanud :D Mina elaks täiesti rõõmuga sellises väikeses ehitises :) Kuigi pean siiski tunnistama, et palkmaja on pisut rohkem südame küljes!

Pulmad

Oh, milline üllatus! Tuleval aastal peavad Briti kuninglikud kõrgused just meie pulma-aastapäeval oma pulmi! Mille järgi nad küll sellise kuupäeva valisid :D Kindlasti mitte nagu meie, kellel oli vaja abiellumiseks kiiresti Õnnepalee esimene vaba aeg leida, et Tomi töö kaudu noorele spetsialistile Sakus korter saada (pidi ju tol ajal ikkagi abielurahvas olema, et üldse sellest unistadagi!) Meie pilt on muidugi aastate tagune, aga oleme seal just umbes-täpselt samavanused kui noorpaar.

Kõrvitsastritsel

Kõrvitsat jäi mul muidugi järele, ning osast küpsetasin magusat saia! Kunagine retsept on oma teed jalutama läinud (või olen selle imehästi kindlasse kohta pannud), nii et pidin uue otsima. Taas kord tänud Toidutarele, kust võtsin järgmise retsepti, kuigi kohendasin seda pisut. Eriti oluline on minu meelest soola rohkem panna! Ja mina panin ka kardemoni. Küpsetan oma saiad ahjukivil! Muretsesin hiljuti sellise suurema ristkülikukujulise, millele näiteks need kaks saia kenasti kõrvuti peale mahtusid (enamvähem selline nagu lingi alt üles hüppab)!

0.25 l piim

2 tl kuivpärm

2 tl sool

800 g kõrvits

150 kuni 200 g suhkur

150 kuni 200 g rasvaine

1 tl jahvatatud kardemoni

1 kg jahu

1. Tee leigest piimast (u 37 kraadi), pärmist ja osast jahust eelkergitus.

2. Koori kõrvits, lõika tükkideks, hauta vähese veega pehmeks ja suru pudruks. (Mina olen tegelikult kõrvitsa ilma hautamata riivinud, seekord panin osa piimaga blenderisse ning kasutasin seda nõnda. Ma ei tea, mis vahe tuleks, kui hautaksin, aga see tundub liiga tülikas :)

3. Lisa eelkergitusele leige kõrvitsapuder, suhkur, maitseained, sega hästi segamini, lisa jahu ja sõtku sile tainas.

4. Sõtkumise ajal lisa juurde poolpehme rasvaine.

5. Lase tainal soojas kohas kerkida, siis vormi piklikud pätsid või palmiksaiad, lase küpsetuspaberiga kaetud plaadil veel kerkida. Lõikasin taigna pooleks kahe saia jaoks. Siis omakorda ühe kolmeks ja teise neljaks ning rullisin piklikult lahti. Määrisin sulavõiga, raputasin peale suhkrut, kaneeli ja pähkleid. Keerasin rulli ning punusin palmikuks.

6. Määri pealt munaga ja küpseta 200 kraadi juures ahju alumises osas 25-30 minutit.

7. Jahtunud sai puista üle tuhksuhkruga.

Kõrvitsakompott

 

Nagu lubatud sai Tom oma lemmik kõrvitsahoidise :) Viimaks ometi jõudsin nii kaugele, et kõrvits ukse eest väljast tuppa tõsta ning lahti lõigata! Mõned vist vaatasid juba pika pilguga, miks Halloweeni aegne kõrvits ikka meil uhkelt trepil ilutseb, eriti kui on neid usinaid, kes juba oma elamist jõuluehetesse mässivad!

Ühtegi retsepti pole ma eriti kunagi kasutanud, kuid seekord tegin pisut uurimistööd ning võtsin Toidutare ettekirjutise eeskujuks. 

1 kg kõrvitsat

300 g suhkrut

2 spl äädikat (kohalik äädikas on nii lahja, et ma pidin vett vähendama ning maitse järgi seda lisama - umbes 200 ml läks sisse, see muidugi näitab, kui lahja äädikas on! joo või niisama sisse!)

8 dl vett

nelki, kardemoni, kaneelikoor (2), 0.5 tl aniisiseemneid, vürtsi ja riivitud muskaatpähklit

Kõrvitsatükid läksid umbes pooleks tunniks äädikavette, siis valasin selle potti, kuumutasin ja lisasin suhkru ja maitseained. Keetsin umbes 40 minutit, oleneb, kuidas nad välja paistavad :)  Siis kenasti purki! 

Eriti tore, kui purgid sellised kandilised on, sest nii võtavad nad külmikus vähem ruumi! Pean rohkem seeni hakkama sööma, sest just sellistes purkides neid müüakse. Kõrvits tundus päris magus, aga vaatame, kuidas nad peale natukest seismist on. Teen siis otsuse, kas vähendada suhkrut ning suurendada vee kogust.

Tomi kommentaarid olid ainult ülivõrdes, ainult kurtis, miks ma nii vähe seda kokku sain :D

Pilte laadalt

Enne, kui lumi maha tuleb (täna sadas esimest korda Torontos), riputan veel mõned pildid üles Royal Canadian Winter Fair'ilt. Kindlasti olid meie lemmikuteks kollased tibukesed! Mõnele teisele meeldisid need ka, nendele, kellel uhke kaamera käes on :)
 

Kohapeal valmistati eriti isuäratavaid kaneelikukleid. Tegelikult on need kõrvaltvaadates isuäratavad, kuid kahjuks pannakse minu meelest liiga palju suhkrut sisse ning lõpuks pigistatakse veel mingit suhkrumöginat peale... Palju toredam oli ahjuõunte valmistamine. Vahva oli jälgida õunte koorimist, taigna sisse panemist ning viimaks serveerimist. Õunakoorte kott leidis endale varjupaiga rahamasina kõrval :) Maiustusi ja muud söögikraami oli seal küllaga. Eks meiegi proovisime mõne asja ära. Eriti tore oli, et minidonut'site (kõige rohkem Eestis müüdavate sõõrikute sarnased!) müügiletis vaatas üks noormees Mari väga teraselt ning lõpuks julges kiiresti poetada Mari kooli nime - ECI? Tuli välja, et ta on isal nädalavahetusel abiks ja on Mariga samas loodusainete klassis! Pidid lausa kõrvuti istuma :)
 

Ja milline põllumajandusmess saab olla ilma uhkete köögiviljadeta! Kõige parempoolne üleval nurgas on muide peet! Erinevaid kategooriaid, mille all neid hinnati, oli päris hulgi. Seal olid kõige imelikuma kujuga, kõige suuremad, kõige andekamad ja kõige fantastilisemad (ma pole viimases kahes küll väga kindel :D

Fotojaht - 100

Natuke aega tagasi oleks see teema pannud kukalt kratsima ning ajurakud tööle, kust ümmargust nubrit leida. Kuid hiljuti nähtud telesaade on muutnud minu ettekujutust numbritest! Just nõnda näen ma nüüd numbrit 100 :D Mis number näiteks võiks olla luik ja uss kahelt poolt vaidlemas, kelle muna keskel on? 

Muidugi on numbrite meelespidamise tehnikaid veel teisigi. Näiteks siin on üks ja siin teine, mis natuke keerulisemad, kui minu lihtne numbri ja kuju kokkuviimine. Minu pildid on järgmised: 1 on pliiats või pähklipureja, 2 on luik, 3 on süda, 4 külakiik või vantädi rätikuga, 5 on uss, 6 on päkapikk, 7 on nool või vikat, 8 on lumemm, 9 on silm või ankur ja 0 muna. Peamine kasutus nende jaoks on mul lugemise juures. Vanasti kippusin parema puudumisel raamatulehel nurka ära keerama. Nüüd aga jätan meelde väikese loo numbritega seoses. Näiteks päkapikk kiigel või eelpool toodud näide luige ja ussi kohta (205). Proovige! Väga põnev! Minu jaoks nii põnev, et ma lausa ootan huviga, millise numbriga mu lugemine lõpeb ja mis ma siis välja võiks nuputada :) Aga  pikemate numbrite jaoks, nagu telefoninumbrid, peaksin vist neid teisi tehnikaid rohkem uurima.

Teised 100 jahil

Sügisene karate turniir

Veel mõned fotod karateturniirist. Ülemisel keskmisel on näha, kuidas haiglast kohal olev esmaabi esindaja kontrollib ühe võistleja olukorda. Võistleja pahameeleks ei lubata teda tagasi oma oskusi näitama. Muidugi teeb pahaseks, sest ta on üks tugevamatest. Aga huul oli tal natuke lõhki küll. Ühe teisega läks natuke kehvemini, ta viidi igaks juhuks haiglasse. Tegelikult pole sellised tõsised olukorrad väga tavapärased, enamasti on ainult tegu kergemate lopsudega.

Keskmisel pildil on hästi noor võistleja, kes väga tubli! Kui ta ikka vastu peab, siis on tal lootust eriti hästi tulevikus esineda. Kirke leidis endale ühe uue sõbra, kes oli kohale lennanud lausa Iirimaalt koos oma isaga (mõlemad võistlesid ka). Vasakus nurgas oleval pildil on ta rohelises jakis, Kirke on pandud täiskasvanute mustade vööde vabavõitluse punktijärge pidama.

Lõpuks video, mis on pandud kokku mustade vööde naiste ja meeste vabavõitlustest. Esimene lõik on muidugi Marist :)

Udu

Reede oli Toronto justkui tulnukate poolt udu sisse mähitud. Kuidagi ebamaine ja kõhe tunne tekkis selle paksu udu sees, kui hommikul kooli-tööle jalutasime ning tavapäraselt kaugele paistvad korrusemajadest jälgegi näha polnud. Järgmisel hommikul oli udu ikka meie kohal, kuigi mitte nii vägevalt. Taipasin alles siis paar fotot klõpsida.
 

Toronto linnast on siin mõned päris head fotod samast kohast võetud koos videoga. Siis saab aru, millest ma räägin, kui hooned "ära kaovad". CN-torn on ühel täielikult haihtunud :)

Karate sügisturniir

Nädalavahetusel oli järjekordne karate turniir. Kirke ei osalenud, Tom ka mitte. Esimesel on jalg pisut välja väänatud ning see ei taha paraneda, teisel oli tööpäev! Minul oli ka tööpäev, viisin lapsed kohale ning sõitsin tööle. Tagasi jõudsin just selleks ajaks, kui Mari oli lõpetanud kata esitamise... Nii et napilt jäi kaasa elamata. Tom jõudis kohale, kui Maril oli vabavõitlus käimas. Kuna osalejaid ei olnud väga palju, siis pidi meie neiu võistlema nende naistega, kes üle 16 (st täiskasvanutega) ja kel mustad vööd gii ümber. Eks ta natuke pabistas suurte vastu minnes, aga õnneks on ta küllalt palju Tomi toginud :) Esimeses ringis oli ta vastaseks naine, kes lõpuks võitjaks osutus. Aga vähemalt sai ta ühe punkti tema vastu :)  Katas sai ta kolmanda koha.

Fotojaht - mälestus

Eesti sussid kaugel Kanadas kaasas ja kasutusel, et kodumaa ikka meelest ei unuks (tähtis on muidugi meeles pidada, et need külla minnes ikka kotti saaks torgatud :)

Isadepäevale mõeldes... aastatetagune foto minu toimekast isast, kes nüüdseks küll juba igavesele unele suikunud.

 Teised mälestuste jahil 

Teemasid: varesele valu..., kiirtoit, ajaleht, tuba

Kunstnik

Käisime Mariga laupäeval peale kummagi tööd (tema aitab Toronto Eesti lasteaias vabatahtlikuna kaasa) Kuninglikul põllumajandusmessil, mis maailma suurimaid ja peetud juba varsti sada aastat (tegelikult peaks vist selle kohta küll laat ütlema :). Kõigi nende suurte silmadega lehmade ja lammaste vahelt leidsime ühe toreda kunstniku, kelle juurest ei saanud me enne tulema, kui kaks maali kaasa ostsime. Nii et minu kergelt teenitud 50 kattis kulu päris hästi ära :D

Kunstnik Alejandro Elegino on pärit Filipiinidelt, sündinud aastal 1938 ning aastast 1989 elanud Kanadas (vaata kodulehte). Ise nimetab ta oma stiili modernseks impressionismiks. Tal oli nii palju erinevaid töid, millega oleks hea meelega koju läinud. Mulle meeldis sinistes värvides mere ja purjeka pilt (jäi fotole), kuid siniseid värve on mul majja väga raske kuhugi üles panna. Nii me siis valisime ühe, millel lilled vaasis ja teisel rõõmsalt kirevad kalad! Mingil määral oli tema tehnika Neeme Lalli sarnane, sest samamoodi jäid värvid "reljeefselt" pildile (mitte kõik ei olnud nii maalitud). Mees ise oli hästi lõbus ja vahva nagu fotolt ehk pisutki läbi kumab. Lubas järgmine aasta jälle platsis olla ja eks me läheme ja otsime ta siis üles :)

Kergelt teenitud 50 dollarit

Istusin esmaspäeva õhtul koos Indiast pärit mehega laua taha ning vastasin pisut üle tunni tema küsimustele. Nagu näiteks, kui pikk ja paks ma olen, kui palju ma juurikaid söön, kas tänavad on küllalt valgustatud ja kas meie ümbruses käib ringi kampasid, kes proovivad mulle narkotse müüa. Vastutasuks teenisin $50! Kusjuures, keeegi ei kontrollinud, kas ma ka õieti vastasin :D

Tegelikult käib Torontos praegu St.Michael'si ja Toronto Ülikooli poolt suur küsitlus. Teemaks "Neighborhood Effects on Health and Well-being" (maakeeli: kuidas mõjutab naabruskond sinu tervist ja heaolu). Torontost on valitud teatud rajoonid ning siis omakorda huupi inimesi, kellele saadeti kiri pika seletusega ning küsimusega, kas nad oleks nõus osalema. Juhtumisi saime meiegi sarnase kirja koju. Panin selle kuhugi kenasti "hauduma" ja unustasin, kuni keegi ühel õhtul mulle helistas, kui ma parasjagu liivatainast õunakoogi jaoks plaadile laiali lükkasin. Proovisin siis kuidagi ära viilida, ning kurtsin, et ega seda aega just palju pole (isegi raha ei kaalu vahel aega üles), kuid teise telefoniotsa oli sattunud väga heade veenmisvõimetega daam (või olin ma kuidagi eriliselt kergesti mõjutatav sel õhtul). Lubas aga, et kohale tullakse just siis, kui mulle sobib. Eks ma siis andsin viimaks alla.

Minu indialane ei tahtnud Kokole alguses sugugi meeldida ning haukumine kostis kindlasti tervele tänavale kätte. Mul oli hetkeks tunne, et mees laseb kiiremas korras jalga, sest nii koletu loomaga polnud ta sugugi arvestanud. Õnneks rahunes koer kiiresti maha ning saime segamatult vestelda. Kokku intervjueeritakse umbes 3000 inimest ning põhimõtteliselt tahetakse vist tõestada, kui halvasti ikkagi vaesus ja kehvad olud inimestele mõjuvad. Mis paneb mind mõtlema, et kõik on ikkagi paljuski enda teha. Muidu ei räägiks, kui ise poleks vaese immigrandina siin alustanud ning kuidagi hakkama saama pidanud...

Sel ajal, kui mind küsimustega pommitati, proovisin ise oma küsimusi vahele susata. Sain teada, et härra on Indiast tulnud kuus aastat tagasi. Tal on poeg, kes teeb karated, on just kollase vöö kõrgema vastu vahetanud. Ta on õppinud Inglismaal ülikoolis ning omab lausa doktorikraadi geneetikas! Tema õnneks tunnustab Kanada omandatud haridust (mitte nagu minu puhul omal ajal...), kuid ega tööd pole kerge leida. Ta olevat olnud mõnda aega töötu ning võlad kasvanud pisut liiga suureks. Kui sai teada, et pangas töötan, siis uuris, kuidas meie laenutingimused ka on :) Andsin talle oma visiitkaardi. Näed siis, kus saab kliente juurde meelitada :D

Üldiselt läks jutuajamine suhteliselt kiiresti. Alguses ikka ajas ta kõvasti näpuga järge, aga tegelikult saab päris kärmesti aru, millise inimesega tegu ja poole pealt vuristas ta juba niisama küsimusi, ilma et ta õieti mu vastuseid ära oleks oodanud. Jään nüüd huviga ootama kogu selle suure projekti tulemusi!

Halloweeni kõrvitsa saatus...

Mis saab kõigist nendest toredatest kõrvitsatest, mis Halloweeni eel ja ajal maja ette kaunistuseks pandud... Selline pilt avanes mulle pühadele järgnenud prügipäeval (lohutuseks... vähemalt läheb see komposti). Meie kõrvits trepil jäi seekord lõikumata, teen sellest hoopis kõrvitsasalatit. Kindlasti küpsetatakse paljudes kanada peredes kõrvitsakooki ning keedetakse kõrivtsasuppi. Seemneid soovitatakse ahjus krõmpsuks muuta, et siis mõnus nende kallal nagistada. Mina olen ise ka kõrvitsakringlit teinud! Imehea! Aga nagu hüljatud jõulukuuskedega tekib pisut kurb tunne, kui näed neid tänava äärde tõstetud kaunistusi. Teisalt on nad suures koguses rõõmu toonud nii lastele kui vanadele!

 

Fotojaht - sügav

Sügav Atlandi ookean...

Sügav Suurjärvistu järv...

 Sügav porilomp tagaaias...

... sügavalt mõttes kõigi nende vetesügavuste üle:

Teised sügavuste jahil

Halloween

Nüüd on mitu päeva jõudnud Halloweeni õhtust mööda minna, kuid varem pole olnud mahti arvuti taha istuda. Kuna Mari sõbrad olid ikka valmis end kostümeerima ning tänavale minema (olime tavapäraselt Kati sünnipäeval, lisaks Halloweenile), siis ei hakanud mina ka asja keelama :) Mari oli juba laupäevasel lasteaia hommikul (ta käib seal abiks) endale renessansiaja kleidi selga ajanud (mille Eesti mõistes kaltsukast paar aastat tagasi sain, ning mida juba eelmine aasta Marile pakkusin, kuid siis oli vaja olla mingi Jaapani tegelane). Nagu öö ja päev :D

Tegin talle kenasti soengu pähe, pits varjas osaliselt juukseid. Kaunis kett kaela ning kõrvarõngad ka (nendest üks läks küll õhtu jooksul katki) ja oligi neiu valmis. Pühapäeva õhtu oli aga väga külm (päeval sadas isegi pisut lund), nii et ta pani siiski midagi veel alla, sellepärast ka selline punane pluus alt paistmas. Keep üle ja lisaks Eestist toodud kena rätik. Päris ehtne renessansiaja neiu sai temast! Tegelikult ju päris kena neiu, sest muidu on tal ikka ainult teksad jalas ning juuksed kiiruga kammitud (kui meelde tuleb :)

Kirke nõudis "Kättemaksukontori" viimaste osade ajendil valgeks vaimuks maskeerimist. Inspiratsiooni sain kõrvalolevast kleidist. Mingit lõiget mul polnud, proovisin niisama hakkama saada :) Läbipaistvast riidest hommikumantli moodi asi üle (saime jälle "kaltsukast" - Talise) ning mõlemad püüdsid nii mõnegi kommijagaja pilgu. Neil paluti mitmel pool foto jaoks poseerida :)  Meie hulgas oli ka kaks rokkarit, mis veelgi rohkem inimestele meeldisid! Muidugi teenib hea kostüüm ka rohkelt maiustusi!

Ilm oli aga külm ja lapsi tavalisest vähem. Tänava otsas seisid mõned lausa tee ääres oma kommikaussidega ning pakkusid kõigile möödujatele kommi. Sain minagi siis oma osa sealt :D  Ühes õues jagati lahkelt lausa veini! Kindlasti avaldas see sügavat muljet Eestist kohale jõudnud abielupaarile, kellel Tom enne peole tulekut oli lennujaamas järel käinud (muuseas osutus mees tema klassivennaks! Viimane oli ilmselgelt päeva pirn, sest Tom teadis ainult, et olime lubanud kaks eestlast hotelli viia :) Hotelli viimine venis, sest kes saaks maha magada sellise erilise võimaluse "ehtsast" Halloweenist osa saada!

Viimaks veel pilte, mille Smileboxi abil kokku panin. Pole varem seda vidinat kasutanud, aga päris tore sai, if I may say so myself :)

Fotojaht - armastus

Sel nädalavahetusel pole armastuse otsimine sugugi lihtne, sest peateemaks on hoopis Halloween! Nõnda pöördusin suve juurde, kust leidsin seeria armastuse ja hoolega loodud armastuse sümbolist.
 

Vaatasin pisut meie piltide kogu, kas leian midagi sealt, mis teemale kohane.

Teised armastuse jahil

 

Koeraomaniku heietused

Tom kirjutas juba meie Koko lõikusest. Olime tegelikult sellega tavapärasest liiga hilja peale jäänud. Enamasti lõigatakse emastel kõik suguorganid välja, kui nad on poole aasta piiri ületanud. Me olime ka valmis seda tegema, kuid kuidagi juhtus nii, et magasime maha õige päeva ning andsime talle hommikul süüa, kui ta oleks pidanud ilma söögita opile minema. Nii ta siis lippas siin ringi ja otsis aga isaseid :D Tegelikult juhtus aga, et isegi peale opi kipub ta meie isasele Pumale väga kahtlases positsioonis selga!

Praeguseks on Koko päris kenasti toibunud ning sikutab lausa mitmekordse jõuga mind kaasa, et peaks ikka kiiremini käima! Opi käigus sai kutsa endale ka kiibi sisse. Kui me kunagi Eestisse kolime, siis oleme valmis :) Hea, et loomaarst nimetas, et Euroopas on see paljudes riikides kohustuslik ning parem on asi ära teha, kui kutsa niikunii magab. Kinnitasime info ka tema kaelarihma külge, kuid selle asemel et panna mingi asi talle kaela rippuma, muretsesin väikese taskukese rihma külge. Ta juba kaotas linna registreerimisjublaka ära.


Kõige armsam oli, et arst ega ta abiline ei oska sõnagi eesti keelt (nii nagu lapsed tahtsid ja nõudsid), aga see ei heidutanud neil kiiresti ära õppimast, kuidas koerale "tubli!" öelda :)  Nad kuulsid, kui ma Kokole seda kordasin ning kui pidin vahepeal välja minema, sest nad kartsid vist, et ma minestan, kui nad talt verd võtavad, siis olevat nad seda usinalt korranud. Alles pärast uurisid, mida see täpselt tähendab :D


Üldiselt pean ütlema, et ega siin Torontos eriti hulkuvaid koeri ei näe! Tegelikult olen ainult ühte näinudki kõigi nende aastate jooksul! Kasse on rohkem ringi kolamas, kuid enamasti on need ikkagi kodukassid. Kuna enamasti lõigatakse nii koerad kui kassid "kesksoolisteks", siis pole ka muret, et jalga laskmise korral neid linna liialt ei sigineks. 

Lõikus näiteks alandab linna registreerimismaksu ($65 asemel $25). Ja siin ollakse selles suhtes päris usinad kontrollima. Lausa ukse taha tullakse koputama, et sul on vist üks koer või kass kodus! Võid $240 trahvi saada või kui veel kohtusse kaevatakse, siis käi kuni $5000 välja. Nii et pole siin mingit naljategemist! Lisaks on reguleeritud, mitu kodulooma sul kodus võib olla (kõik käib Toronto kohta) - kuus (kusjuures nendest ei tohi olla üle kolme koera korraga). Sellised karmid seadused siis siin linnas! Meil on kokku kolm kodulooma, kui jätta välja mõned hiirekesed, kes vahel talvel arvavad, et neile sobiks meie majas elamine ka väga hästi. Õnneks küll teevad kassid neile kiiresti selgeks, kes majas peremehed on, st nemad :D

Arktiline kiwi

Korjasin täna ära viimased kiwid (hiina tikrid). Eks linnud ole juba oma osa saanud, kuigi olen alati töölt koju tulles ise nende kallal maiustamas käinud. Pilt on mul küll mõne aasta tagune, hea võrdlus õuna ja banaani kõrval, kui suured või väikesed need kiwid on. Nagu minibanaanide puhul, on mini-kiwidesse mitmekordselt hea maitse kogunenud! Ja mis kõige parem, neil pole karvast "nahka". Lisaks veel paar tänast pilti. Sooja kisub kusagile 19 kraadi ligi! Aga seda on vaid paariks päevaks.

Kiwitaimed kasvavad meie aias pea esimesest aastast peale, kui siia kolisime. On sellised külmakindlad, kasvaksid ehk isegi Eestis, Siber olevat muuseas nende koduks (inglise keeles ka hardy kiwi, kasvatamisõpetusi siin). Proovisin neid ka seemnest paljundada, kuigi võiks pookida ja oksast paljundada (ma pole siiani kindlaks teinud, millised taimedest on isased millised emased, seemnetest kasvatatuna peab lihtsalt õnne peale minema). Esimese aasta kevadel vaimustusin, et taimed tulid seemnest üles, kuid suve lõpuni virelesid nad kuidagi ära! Suuremaks ei läinudki. Viskasin siis aianurka, kust Tom sel aastal avastas, et taimed on äkki hoo sisse võtnud. Istutasime siis viinamarjade vahele. Loodetavasti saame viinamarjad madalaks lõigata ning kiwi ronitaimena lehtlat moodustama. Eks näe, kuidas tuleval kevadel nad ellu ärkavad.

Fotojaht - tekst ja pilt

♪ ♫ Ema pani supi sooja, supi sooja,

lapsed laulsid "halleluuja! halleluuja", 

klimbid sees, klimbid sees... ♫ ♪

Teised fotojahil

Võhiku õllejutud

“I find American beer a bit like having sex in a canoe. It's fucking close to water.” ~ Oscar Wilde on American Beer

Kõigepeal seletuseks, et mina pole kunagi õppinud õlu jooma. Nii et mul pole õieti aimugi, milline see kõige halvem või kõige parem võiks olla. Nüüd aga on laineid löömas USAs toodetud kangem kraam, mille kangus lausa 27 kraadini ulatub. Ja Kanadas peaks mõned pudelid järgmisel kuul müügile tulema - $115 dollarit tükk. Arvestades, et kanadalased ameeriklaste õlu üle kõvasti nalja viskavad ning seda veega võrdlevad (või nahkhiire pissiga), siis Samuel Adams'i Utopiaga (tootjaks Boston Beer Company) on nüüd küll lõunanaabrid meid löönud, rääkimata vist Euroopast :D

Tegelikult pani kogu see asi uurima, miks ikkagi ameeriklaste õlul nii kehv kuulsus on. Leidsin toreda seletuse Wikipediast, mida ma tervenisti ümber ei hakka tõlkima, ainult osaliselt. Kõigepealt jääb arusaamatuks, kuidas kõik need Belgia, Saksa ja Tshehhi õllepruulijatest immigrandid sama traditsiooni ei jätkanud Ameerikas. Seletuseks tuuakse tüüpilist ameeriklikku suurusehullustust, kui õlu hakati tootma laiadele massidele, kuid ilmselt oli korraliku õlu toomine kaupluste kaudu tavainimese koju liiga kallis ja nõnda hakkas kõik allamäge minema, kui prooviti hästi vähese kuluga hästi rikkaks saada.

Mulle meeldib ka seletus, kuidas Ameerika õlu valmistatakse. Põhiliseks komponendiks on Kanada õlu. Kanada õlu juuakse sisse pesapalli mängijate poolt ning see filtreeritakse läbi keha neerudesse, kust see eraldatakse urineerimise teel desinfiktsiooni kambrisse. Sealt edasi villitakse jook pudelitesse ning jahutatakse joomise otstarbeks. Tulemuseks on õlu, mis maitseb hea, kuigi kangus on sealt välja võetud, sest alkohol on pesapallimängijate kehasse jäänud. Viimasel ajal on siiski see protsess kriitika osaliseks saanud, sest suurenenud on illegaalsete kemikaalide osakaal ameerika õlus. Ning inimõiguste eest võitlejad nõuavad, et pesapallimängijate asemel peaks kasutama liberaale või hullu lehma tõvega loomi. Kui kõik see eelnev tundub väga asjaliku jutuna, siis järelikult oled purjus :D Ehk oled proovinud seda 27 kraadist õlut ;)

Neli kuud pimedust

 

Kus asub maailma kõige põhjapoolsem linn, milles elanikke üle tuhande? Vastuseks on Norra ja linnaks Longyearbyen, kus inimesi isegi lausa paar tuhat (vaata pilte). Linnake ise on ühes saarestikus, mis pole just väga Norra külje all. See on koht, kus päike ei näita eriti oma nägu umbes neli kuud (aprillist augustini on aga päike kogu aeg taevas). Peamine tegevusala on olnud söekaevandamine, aga samas avati 1993. aastal ülikooli keskus, kus õpingukeeleks inglise keel ning pooled tudengid laiast ilmast. Õppetasusid pole, nii et ma ei imesta, miks nii mõnedki sinna teadmisi hankima lähevad.

Huvitav on ka fakt, et vanad ja haiged viiakse enne viimasele teekonnale minemist mandrile, sest nii kõrgel põhjas ei saa neid õieti matta. Siiani on päris hästi säilinud pea sajand vanad surnukehad...

Sel aastal promob Philips end pisut ning on lubanud päiksevalgust polaaröösse. Kuidas tema lambike muudab elanike enesetunnet ja kas tõesti aitab neil "normaalsematena" end tunda, võib jälgida kodulehelt või Facebooki kaudu.

Jalgpallitort

Nädalavahetusel olime heade sõprade poja sünnipäeval. Eks nii kaua, kui meie noored veel taluvad vanemate poolt korraldatud sünnipäevi :) Kuigi, arvestades, kui hästi me omavahel läbi saame, siis on hea leida põhjuseid, miks kokku tulla, kasvõi suureks saanud laste sünnipäevi tähistama. Valmistasin seekord tordi, mis võttis jalgpalli kuju. Mõtlesin, kas teha jalgpalliväljak või pall kuidagi. Tuhnisin siis internetis ja sain sealt inspiratsiooni. Olen ammu tahtnud proovida suhkrust katet koogile teha (sugarpaste) ja seekord sain siis asjaga hakkama. Pidin ekstra glükoosi ja glütseriini ostma. Lisaks musta toiduvärvi. Zhelatiini kodus oli ja tuhksuhkrut ka.
 

Tavaliselt valmistan ma biskviittaigna, kuid seekord kasutasin siinset retsepti tordipõhjaks. Ei vajunud ära ega midagi. Lisasin juurde kakaopulbrit ja spinatipüreed (just nimelt spinatit!). Viimane kaob kenasti taigna sisse ära ning maitses pole mingit vahet! Immutasin vanilli-piimaseguga, määrisin peale moosi ja vahukoort. Pisut konjakit ka! Mis sest et Tom pidevalt pahandab, et ma tema konjaki kallal käin :D Kook tuleb ju nii imehea! Lastele meeldis muidugi suhkrumassiga jännata ning seda ka pisut näksida. Mul oli kavas vormida ka jalgpallimängija (Kirke midagi meisterdas :), kuid ise ei jõudnuki nii kaugele. Kirkest oli mul abi koogile viimase lihvi andmisel, st värvimisel. (Alumisel vasakul pildil on näha, kuidas ma hambaniidiga kooki "lõikan". Peaksin siiski peenikese traadi selleks muretsema. Oleks palju lihtsam.)
 

Muidugi äratas jalgpallitort tähelepanu. Eriti poisile, kes seda ala on juba mitu aastat harrastanud. Magusat oli päris palju laual, lisaks veel pähkline tort venelaste kondiitriärist ja jäätisekook, mille vastu isegi jalgpallitort ei saa :) Meie eestikeelse seltskonna laste vanus kõigub 8-15 vahel, kuid kõik saavad väga hästi omavahel läbi!

Kanada talverõõmud

Soe sügisene päev ei takista osa saamast iidsest kanadalaste maiustamisest - lumele valatakse soendatud vahtrasiiurpit, mis siis pulga otsa keeratakse. Lund ei ole hetkel muidugi kusagilt võtta, kuid jääkristalle saab vabalt isegi kõrvetava päikese all laiali laotada! Meie lastele on see tuttav suusaretkedelt Quebeci, kuid Hanna proovib sellist maiust esimest korda! Kõigile maitses!!!

Fotojaht - käed

Eelmisel suvel Georgian Bay ääres suvemõnusid nautides, avastasid tüdrukud savise liiva. Ja nõnda sündis seeria kätest, ilma et ma oleks osanud arvatagi, kus mul neid pilte vaja läheks :)

Teised kätejahil

Lõikustänupühad...

... on juba tegelikult möödas. Käisime matkamas ja Tom proovis lastega kanuu ära. Tavaliselt küpsetatakse perega kalkunit ning oodatakse tervet suguvõsa külla (Kokoga jalutades piilusin nii mõnestki valgustatud aknast sisse, kus pidulikult laua taga istuti). Eks oleme meiegi kalkunit küpsetanud, kuid seekord jäi see tegemata. Ja suguvõsa on natuke raske meil kokku kutsuda :) Minu kõige lähem toit kalkunitoidule oli Kalle kaaviariga munaleib :) Sobib tänupühaks vist küll :D (Siin on huvitav artikkel tänupühadest Kanadas ja miks seda peetakse varem kui USAs. Tuleb välja, et komme on palju vanem kui lõunanaabritel ning põhjuseid tähistamiseks ka laias laastus).
 

Tom ja lapsed käisid tüdrukute eestlasest sõbra sünnipäeval, kuhu minekuks küpsetasin suhteliselt tervisliku tordi. Biskviitpõhi kakao ja spinatiga, vahele õuna-sidrunikreem toorjuustuga. Tahtsin tordist jalgpalli teha, kuid aur sai mul kuidagi poole tegemise peal otsa ning nõnda kaunistasin seda oma äranägemise järgi.
 

Samal ajal veetsin ma aega  kodumessil (Home Show), kus müügil pea kõik vajalik kodu ehitamiseks ja sisustamiseks. Tegelikult lootsin sealt leida head juurviljakoorijat (kunagi 15 aastat tagasi ostsin ja töötab ikka kenasti, kuid tahtsin veel ühe muretseda, et Tom saaks ka appi tulla ;) tegelikult kuluks üks selline Eesti koju ära). Ei leidnud, tulin hoopis ühe põrandapesuharjaga koju tagasi (kodus juba üks natuke kulunud on, kuid uuel oli lisaks juures muid vidinaid, on tõesti hea!!!). Eks ma pese siis hoolsamalt põrandaid ja koorin vähem kartuleid :D

33 kaevurit

13.10.10, kuupäev, mille summa annab kokku 33 - just nii palju, kui mitu kaevurit on olnud Tshiili kaevanduses 69 päeva maa all. Mäletan, kui suvel uudis meieni jõudis, oletused, mis neist võis olla saanud ning 17 päeva hiljem kinnitus, et nad on elus. Olen nüüd päästetööd jälginud selle algusest, kui keskööl esimene kaevuritest maapinnale toodi. Oleks vist öösel edasi üleval olnud, kuid tööpäev ootas ees. Tegelikult ei tulnud tööle minekust midagi välja. Olen koolist koju jäänud Kirkega kodus. Ja nõnda mängib teler taustaks, kust CNNi ja Kanada kanali pealt ülekandeid saab vaadata. BBC News internetis annab samuti võimaluse asja jälgida. 

Nii lihtne on õnnetused meelest kustutada, surnute numbrid on enamasti kauged ja ainult statistika. Kui aga suudetakse midagi ära teha, päästa inimesed, kes üksikult lähedastele kõige olulisemad maailmas, siis täidab see hinge ainult rõõmuga. Ühise rahvusvahelise jõupingutusega on suudetud teha midagi head! Midagi suurt ja positiivset kõik koos! (Isegi NASA on oma nõuannetega kohal ning nagu üks reporter nimetas, on kaevurid olnud heal NASA toidul :) Ja nõnda ei suuda ma päriselt sellest eemale tõmbuda, tahan näha, et viimanegi kaevur näeb taas päikest! Kusjuures lugesin kusagilt, kuidas kaevurid omavahel jagelesid, kes viimaseks jääb, nii mõnigi oli valmis just selle positsiooni võtma! Muide päästetee on pikem kui Toronto CN-torn, mis maailmas kõrgeim. Kapsli ümbermõõt on 90cm. Ekstra dieedile polnud vist neil vaja minna, et sinna sisse ära mahtuda. (Huvitav on võrdlus ameeriklastega, kus naiste keskmine pihaümbermõõt on 94 cm ja meestel 101cm).

Iga mehe taaskohtumine lähedastega on südantliigutav, tahtmatult on silmad iga kord pisaraid täis. Nii hea on näha midagi, mis ei ole seotud sõdade ja tapmistega ja õnnetustega, uudistega, mis nii tavalised teleriekraanil ja ajalehtedes. Kujutan ette, kuidas päästetud kaevuritest veel palju räägitakse (ajakirjanikke on hetkel tuhande ringis kohal). Mõni spekuleerib lausa filmi tegemisega. Üks maa all kinni olnud meestest hakkas lausa luuletusi kirjutama. Samas olevat kaevurid teinud pakti, et nad ei räägi kunagi, mis juhtus esimese 17 päeva jooksul... Söögitagavarasid oli vaid kaheks päevaks ja mehi palju... Vaatame, kui hästi nad oma paktist kinni hoiavad või laseb mõni end suure raha eest ära osta.

Foto siit