Maggie O'Farrell „Vanishing Act of Esme Lennox”
„We are all just vessels through which identities pass: we are lent feathers, gestures, habits, then we hand them on. Nothing is our own. We begin in the world as anagrams of our antecedents.”
Mõtlemapanev lugu sellest, kuidas me oma elu elame ja kuhu me oma arusaamadega jõudnud oleme. Noor tüdruk kolmekümnendatel aastatel elab üle oma väikevenna surma, teismelisena on ta isepäine ning ei taha sugugi teha asju nii nagu vanemad ja ühiskond ette näeb. Kui ta vägistatakse ja sellest ilmselt sügavas shokis on, siis ainsa lahendusena näevad vanemad, et ta tuleb panna hullumajja. Seal sünnitab ta lapse ning veedab järgmised 60 aastat oma elust! Kui ta noore sugulasega võetakse ühendust, et hullumaja suletakse, kas ta ei saaks naisele järele tulla, siis tuhnib see noor neiu vanades arhiivides ning leiab täiesti kummalisi põhjuseid, miks naised on kodudest hulludena kinni pandud. Piisas vaid näiteks sellest, kui naisel kõik üle viskas ning ta oma lapsed ja pere jättis ning kodust põgenes...
Hiljutise loetud raamatu taustal muslimi teemal, pani see sügavalt mõtlema selle üle, kuidas naistesse lääne ühiskonnas suhtud on ja kuidas alles suhteliselt hiljuti nad palju õigusi võitnud on. Siin on huvitav kokkuvõte läbi sajandite, kuidas naistega käitutud on: Herstory of Domestic Violence: A Timeline of the Battered Women's Movement.
Mu õde saatis mulle hiljuti artikli "The Good Wife's Guide", milles on pikk nimekiri sellest, kuidas viiekümnendatel aastatel ameerika naine oma mehe eest pidi hoolitsema. Pisuke otsing internetis (tahtsin siia lingi panna) viis mind sellele lehele, kus tehakse põhjalik analüüs, kas sellised nõuanded on ikka tõesti kunagi ilmavalgust näinud. Emba-kumba, kas mehed püüavad nüüd end puhtaks pesta kunagistest naistele peale pandud nõuetest või siis unistavad sellest, et ehk naised tänapäeval samamoodi usinalt koduperenaised on ja levitavad seda nimekirja :) Ükskõik, mis ka põhjuseks pole, on avaldatud nimekirjas pisut tõde taga. Tüüpiline oli kodus istuv perenaine ja tööl käiv mees. Loomulikult oodati naiselt kõigi koduste tööde tegemist. Tean päris mitmeid eestlastest koduperenaisi, kes kunagi siin tööle ei läinud (samas tükk aega edasi - peale feminismi võitu - olid ühekskümnendatel tehtud uurimise järgi eestlastest naised üks kõrgemini tasustatud grupp Kanada elanike hulgas.)
Ma olen mõelnud eesti naiste peale, kes nad kunagi maal taluperenaistena olid. Ma arvan, et nad ei olnud kunagi nii maha surutud kui läänes (eriti Ameerikas). Ja loomulikult uhket kommunismi ehitades, ei tähendanud, kes traktorirooli taha istus.
Kui ma pea kakskümmend aastat tagasi siia kolisin, siis tegi mulle lausa nalja siinsete feministide ohhetamised: „oh, kui õnnetud teie naised seal Eestis on” ja „me tuleme teile kohe appi!” Võib-olla pole mul õigus, sest tegelikult ei jõudnud õieti oma elu peale ülikooli lõpetamist seal sisse seada, kuid mina ise tundsin, et poleks lasknud ühelgi mehel endale pähe istuda. Kas ma olin erand? Kas see oli tingitud sellest, et mu ema ei lasknud sama asja teha? Aga ma tahan uskuda, et eesti naised on läbi sajandite väga tublilt enese eest seisnud.
