Fotojaht - aknast välja

Just selline pilt avanes Montrealist läbi sõites. Vihma hakkas sadama, mis hiljem temperatuuri kiire kukkumisega muutus imepeeneks jääklibuks, mis teed eriliselt libedaks muutis. Ei ole siis ime, et reklaam kutsub hoopis kusagile soojale maale rannaliivale mõnulema :).


Bensiinijaamas. Kirjade järgi võiks arvata, et oleme hoopis teisele maale sattunud... Aga just nii kõvasti prantsuse keeles kinni quebeclased ongi! Annab otsida, kui mõne inglisekeelse sildi leiad. Tom pidi pisut pusima masina juures maksmisel, et kõigest ikka õieti aru saada.

Siia vahele hoopis suvisem pilt aknast. Kui me veel kanuu sõprade juuest kaasa võtsime, siis just nii oli ta meil autokatusele kinnitatud (hiljem oleme laenutanud, sest nõnda on palju lihtsam).


Kuigi mul oli nüüd nädal aega puhkust, siis enne seda jäi mul töö juurest aknast välja vaadates silma midagi huvitavat. Enamasti pole talviselt raagus puul eriti elu näha, kuid äkitselt märkasin linnuparve end seal sisse seadnud olevat.

Ja veel mõned pildid Eesti Maja aknast. Broadview avenüül asub see eestlaste keskus.

Teised aknast välja vaatajad.

Suusamäelt koju

Neljapäeval hakkas jälle lund sadama. Enne seda saime paar päeva imeilusat päikesepaistelist ilma nautida. Reedel - vihm! Ainult üheks päevaks seda ennustatigi! Soojakraade 7 ning homme juba -7! Kuid meie jaoks on see viimane päev siin ja kuna meil on kogemusi sulaga sõitmisest, siis otsustasime teha lühidalt ning hakata varem kodu poole teele!

Mont Sainte Anne

Mõned pildid sellest väikesest suusakülast, mis asub Quebeci linnast poole tunni tee kaugusel St.Lawrence'i jõe kaldal. Suusarajad on nii mägede lõuna- ja põhjaküljel. Mõlemad vaated on fantastilised, kui ilm muidugi selge on ja udu ning lumesadu vahele ei tule.


Selline maastik läheb sarnaselt edasi Labradorini...


Vaade suusarajale, kus inimesed nagu väikesed sipelgad on.


Sipelgas lähivaates :) Tavaliselt väldin järsemaid mäekülgi, kuid kunsti huvides pidin ka nendele ronima, et Toomast filmida ja pilte teha. Ma ei saagi aru, miks mind kiirus enam ei võlu. Vanus? Hirm kukkuda? Meeldib hoopis rahulikult metsa vahel allapoole liuelda, ümbrust nautida (selle asemel, et see kiiresti mööda tuhiseb) ja oma mõtteid mõtelda. Murdmaa sobib mulle paremini, kuid seal peab rohkem vaeva nägema ;)


Veel sipelgaid - Mari käes on fotoapraat.

Pannkoogid

Kuna vastlakuklitega on siin Quebeci külas kehvad lood, siis saime hoopis kreppe söömas käia (ja mitte ainult teisipäeval :). Tegelikult on see väike onnike mäekülje all meil juba esimesel korral avastatud (mis oli umbes 7 aastat tagasi), kui kahekesi väikese Kirkega viilisime suusatamisest kõrvale ning läksime uurima, mida seal pakutakse. Hind on neil pannkookidel pea sama krõbe kui koogid ise, kuid väike paus kulub suusatamise vahele alati ära. Valime alati suhkru ja või ja kaneeliga variandi, kuigi kallima raha eest saab lisada hulgaliselt soolast või magusat (muuhulgas puuvilju).

Vastlapäeva liulaskmised

Täna olime pea kuus tundi mäenõlvadel ning kuigi me ei kelgutanud, siis suusaliug sai tõeliselt pikk :). Kahjuks ei olnud meil ainult vastlakukleid kusagilt võtta. Mari nõudis, et peame kindlasti koju jõudes neid ikka tegema! Oh, seda maiasmokka küll. Ehk pääsen ainult vahukoore kloppimisega (mida võib sooja kakao peale panna :).

Meie pilt on Kirkest umbes poole mäe pealt. Taustaks paistab St.Lawrence'i jõgi, mida mööda ookeanilaevadki sõita saavad!

Suusatamas

Meie iga-aastane suusareis on täies hoos. Peale 9-tunnist autosõitu - mille Tom üksi seekord ära tegi (ilmselt ma tagasiteel nii kergesti ei pääse) - jõudsime Mte.St.Anne'i, kus on idapoolse Kanada päris kõrged mäed. Oleme selles külas juba mitu head aastat käinud. Kirke on siin suusatamagi õppinud, kui oli umbes 3ne. Nüüd on ta minust palju tublim, st julgem :) Mina otsin laugemaid radasid, sest ei hooli enam kiirusest; kuid ta oli hästi armas ja teatas täna, et sõidab ikka minuga. Eks siis mina pidin ka kena olema ning temaga natuke huvitavamate nõlvade peale minema.

Mari teatas, et tema tahab veelgi põnevamaid kohti ning kadus omapäi kuhugi metsa vahele. Isegi Tom ei hooli seal suusatamisest. Tuli tegi hoopis mõned pildid minust ja Kirkest. Pärast vaatasime seda minu fototot ja naersime, et olen nagu roheliste silmadega kärbes :D

Fotojaht - numbrid

Täna poes käies haarasid lapsed kaasa kellegi teise ostutsheki. Meie oma näitas palju väiksemat summat, (pidime veel enne oma suusareisi poest läbi jooksma). Koju tulles ehmatasime isa selle suure rahakulutamisega :)

Hüppasime läbi Dimpfelmeier'i leivapoest, kus tahtsin osta bageleid ehk vesikringleid, kuid mitte ühtegi polnud tavalises kohas välja pandud. Äkki märkasin restidel saiu ning loomulikult sirutasin käe välja ning pidin kohe tagasi tõmbama - saiad olid täiesti tulised! Fantastiline! Lausa ahjust tulnud!

Teised numbrite jahil on siin.

Obama ja koprasabad

Obama on nüüd Kanadas ära käinud. Viimati oli Ottawa sama elevil USA presidendi külaskäigust, kui Kennedy siia lendas! Suur vahe on muidugi selles, et Obama oli kõigi eest peidus, ei mingit lootustki teda vilksamisi näha. Ühes lehes olid pildid tema autost, mille uksed mulle kangest meie pangaseifiust meenutasid :) Poliitikast ma ei hakka kirjutama, hoopis millestki muust...

Kõige vahvam oli see, et ta otsustas eirata igatsorti turvameetmeid ning astus läbi kohalikult turult, kus püüdis osta oma tütardele küpsiseid (sai need siiski tasuta, kuigi pakkus kanada dollareid), maitses siinset delikatessi - koprasaba, ning sai mälestuseks põdrapildiga võtmehoidja tütrele ning siidisalli naisele. Muidugi valmistas tema ootamatu külaskäik poodidesse palju elevust seal samal ajal olnud ostjates ja müüjates. Mulle meeldib väga see küpsisepoe pilt, tema naeratus on nii lai ja lahe! Tõeliselt kahe jalaga maa peal seisev mees, kes ei ole oma uuest rollist nina püsti ajanud!

Aga nüüd tagasi koprasabade juurde :). Need pole muidugi päris sabad, vaid umbes 30 aastat tagasi USAst Kanadasse elama asunud mehe ettevõtmine. Koprasabad on tegelikult pikaks venitatud tainas, mis siis õlis praetud. Selle peale võib panna nii magusat kui soolast. Ise sain esimest korda seda küpsetist samuti Ottawas maitsta. Olen neid mitmet erinevat viisi proovinud, kuid suhkru ja kaneeliga maitsevad nad kõige paremad! Toronto linnas polegi ma nende müügikohta leidnud, küll aga loomaaias ja Blue Mountain'i suusamäel (üks pilt sealt).

Siinsed pildid on võetud loomaaiast. Koprasabasid on seostatud inimestega, kes Põhja-Ameerikas lõkke ääres ööbides ilma pannita pidid hakkama saama. Ilmselt oli neil siiski pott kaasas, kuhu õli panna ning siis jahust ja veest moodustis küpsema panna. Ja viimaks üks retsept nende kodus valmistamiseks. Pean ütlema, et maitselt meenutab ta kõige rohkem Eestis tehtavaid sõõrikuid, mis siinsetest doughnut'idest tuhat korda paremad!

Hümn

Panen siis üles video koolist - Kirke ja minu fotod Kanada hümni taustal. Enamasti on pildid lastest, mis näitab, kui mitmete erinevate taustadega õpilased ühe koolimaja seinte vahel on.

Kõige...

Fakte Kanadast, mis mu laps homseks kooliaktuseks välja otsis. Ta kuulub kultuuripärandiklubisse ning nad esinevad homme.

Ontario on provintsidest kõige inimrohkem, elanikke on üle 11 miljoni.

Kõige kõrgem mõõdetud temperatuur on aastast 1937, kui Saskatchewanis mõõdeti juulikuus 45°C. Kõige madalam näit on 1947.aasta veebruarist. See oli Yukoni provintsis ja õhus oli külma -63°C.

Kõige suurem temperatuuride kõikumine registreeriti Pincher Creekis Albertas 1962. aastal. Tunni jooksul tõusis temperatuur -19°C pealt +22°C peale.

Kõige tugevam tuulekiirus mõõdeti 1931.aastal Quebecis ja see ulatus kuni 201.1 km/h (umbes 56m/s).

Kõige kiirem loom on Põhja-Ameerika antiloop – pronghorn – kelle kiirus võib ulatuda kuni 98km/h. Veel umbes 20 tuhat aastat tagasi elas siin kohalik gepard, kelle eest pidi kiiresti jalga laskma. Antiloobid on ikka siin, aga gepardit mitte... kumb oli kiirem :)

Kirkel oli mitu päeva fotokas koolis kaasas ja ta võttis hulgaliselt pilte. Ta oli nimelt kiidelnud, et emme oskab imehästi video Kanada hümni taustaks kokku panna. Igaks juhuks oli õpetaja vanema õe käest üle küsinud, kas ma ikka sellega nõus olin :) Tegin muidugi asja hea meelega valmis ning olin ise päris rahul, õpetajad minu heameeleks ka! Lisaks piltidele torkasin 2-3 sekundilisi videolõikusid, mis olin nende etendustelt võtnud. Hetkel ma seda üles ei riputa, kuid panen siia ühe teise, mille leidsin Youtube'ist ning mis on minu meelest hästi tore ülevaade Kanadast.

Kevadine talvepäev

Imeilusad päevad on meil olnud. Pühapäeval käisime Tomiga kahekesi jalutamas, sest lapsed ehitasid pappkarbist hotelli oma pisikeste loomade jaoks ja me ei saanud neid nii tähtsa tegevuse juurest eemale meelitada.


Pargis oli päike meelitanud hulgaliselt oravaid välja, kes rõõmsalt ringi tuiskasid. Püüdsin ühe lõbusa oravapaari fotoobjektiiviga kinni :)


Selline näeb Etobicoke'i jõeke praegu välja. Hiljutised vihmasajud ja üleujutus tõstis küll veepinna palju kõrgemale. Eemalt on näha lumepiiri, just sealmaal loksus jõevesi.


Hiljem sai taas kord oma uue arvuti ette istuda :) Olen juba ammu pinninud, et meil võiks olla midagi paremat, mida saame ringi tassida (vana läpakas on iidamast-aadamast). Lisaks meeldiks mul vahel pere keskel istuda, kui ma arvuti taga toksin; või saan köögis ühe silmaga midagi ekraanilt jälgida. Hetkel olen selle uuega usinalt mänginud. Kõik on hea, kuid ma ei saa eesti tähti nii kergelt trükkida, sest AllChars programm ei tööta veel korralikult Vistaga. Open Office'i jaoks seadsin üles makrod ning aegamisi harjun sellega, kuid AllChars versiooni olen aastaid kasutanud ning tahes-tahtmata liiguvad näpud mõtlemata nende nuppude suunas. Lisaks on mu programmid ja kõik muu vajalik keldrikorrusel oleva arvuti peal. Eks vaata, kuidas ma täpselt selle uue kasutusele võtan. Kindlasti kirjutamiseks :)

(Pildil on näha, kui pikaks mu juuksed veninud on. Keegi küsis mu käest, kas mu on kindel kuuupäev, millal need ära lõikan. Lapsed ütlevad, et pean veel kasvatama ja siis paraja pikkuse ära lõikma, mille saan Angel Hair'ile saata, nii jäävad juuksed ikka pikaks. Neile meelidavad muidugi pikad juuksed, aga mina olen päris tüdinenud. Ise arvan, et varsti-varsti olen lühikese soengu juures tagasi :)

Unustamine

"But, emme... homme... You thought I'd forget! I'd never forget..."
“Millest sa räägid? Mis on homme? Esmaspäev ja perepäev...”

“Mmm...” tekib kahtlusvarjund Kirke häälde. “Sinu sünnipäev? Vähemalt issi ütles, et homme on sinu sünnipäev... I forget...”

Fotojaht - pehme

Saadame kõigile sõbrapäeva „pehmeid” kallistusi ja paisid!

Teised fotojahil.

Külm & soe

„Emme! Nii tore, kui tuulehoog tuleb! Siis mu juuksed tantsivad!” Nii teatas minu pisem tarkpea täna hommikul, kui tuul meid kooliteelt kõrvale proovis puksida. Kohati ulatusid tuuleiilid kuni 90 km/h (25 m/s).

Ilm on meil lausa eriline olnud. Eelmine nädal -20 ja sel nädalal +10 ning vihm! Tegelikult mitte just palju vihma, kuid probleemiks on külmunud maa, mis ei suuda sulanud lund ning taevast sadanud vett vastu võtta. Tulemuseks on loomulikult üleujutused. Nii Humberi kui Doni jõgi näitasid kohati täna öösel oma võimu, võttes enda alla madalamad alad. Hommikul vaatasin telerist, kuidas üht jalgratturit päästeti koos rattaga üle põlve ulatuvast veest. Ei saanudki aru, kas ta ratta suutis ka kuivale tõmmata.

Kekslinnas oli kõige lõunapoolsemas tipus asuv metroojaam saanud kõvasti vett sisse. Üks reisija oli rongis, kui märkas treppidest ja eskalaatorist alla vuhisevat minikoske. Uksed olid juba kinni, kuid korraks läksid millegipärast jälle lahti ning ta hüppas kohe välja, et vaatepilti videolindile jäädvustada. Ega ise ei oleks tahtnud küll seal vee sees sulistada. Muidugi pandi osaliselt metroo kinni, kuni kõik jälle ohutu oli.

Nädalavahetuseks ennustatakse jälle lund ja külma! Igav meil siin ei hakka :)


Laenasin Tomi hommikul tehtud pildi vahutavast jõest. Esimene foto on mõne aasta eest Pärnu rannas võetud.

Õnnesoovid

Palju õnne vanaemale!

Mari ja Kirke kaardid vanaema juubeli puhul!

Eile õhtul Tooma kooli vaheajal joonistasid nad need valmis, kuid meil polnud mahti neid üles tõmmata. Loodame, et vanaemal oli Kirke sõnade järgi äge sünnipäev :)

Jõulud - viimane vaatus

Meestel tulevad vahel ikka täiesti poisilikud ideed pähe ning nii otsustas minu kallis kaasa meie kuivanud jõulupuuga omamoodi hüvasti jätta. Keegi meist ei oodanud, kui kiiresti ja kui kõrgele leegid tõusid. Hea, et naabrid tuletõrjet kohale ei kutsunud. Ma ei imesta enam, miks on jõulupuul päris küünalde põletamine keelatud. Meie kuusk oli keset suurt tühja aeda lumel, suhteliselt ohutult, kui aga sarnane asi toas juhtuks, siis ega sealt eriti midagi järele jää, hea kui eluga minema pääsed! Soovitan kindlasti taolist kuuse põletamist mitte ette võtta! Väiksem tibu arvas, et sellest võiks peretraditsioon kujuneda, kuid meie lubame, et enam nii ei tee!

Raamaturiiul

Ruth Rendell „Portobello”
Mulle on Rendell'i krimiromaanid alati väga meeldinud. Ning seegi kord ei pidanud ma pettuma. Lugu on samas väga omapäraselt üles ehitatud ning ei jälgi sugugi tüüpilist 'kuritegu-lahendus' skeemi. Tähtsamaks osutuvad tegelased, kes elavad oma väikeses maailmas, oma lootuste, ootuste ja pahedega.

Mis on halb harjumus või sõltuvus. Kas ainult narkomaania, alkoholism või hoopis suhkruvabade shokolaadikommide söömine? Väga huvitav lähenemine sellele probleemile! Samuti puudutab ta vaimuhaiguse musta maailma ning tavalise pisisuli muresid.

Tema rahulik jutustamismaneer toob kokku mitmed erinevad tegelased, kelle tegevus omavahel otseselt või kaudselt mõjutab sündmuste käiku.


Martina Reilly „The Summer of Secrets”

Milline raamat sobib kõige paremini keset külma talve kättevõtmiseks... ikka see, mis tuletab meelde, et millalgi jõuab suvi meie sekka tagasi! Tegelikult sobiks loetud jutt väga hästi ka puhkusel palmipuu all nautimiseks!

Lugu on kolmest sõbrast Londonis. Hope, elab üle lennuõnnetuse ning tema sõbrad üürivad suveks väikese majakese Iirimaal, juhtumisi Hope'i kodulinnakese lähedal, et ta toibuks juhtunust. Koha valik ei vaimusta neiut, sest lapsepõlvest kaasaskantud pahameel oma ema vastu, kes endiselt seal elab, pole vaibunud.

Kena lugu sellest, kuidas inimeste saatus pole alati sirgelt ette määratud ning kuidas tulla toime tontidega, mis ajavad su elu palju keerulisemaks kui see väärt on.


Gary Small „iBrain”
Kõik, kes vaatavad imestusega noorema generatsiooni peale, kelle elu keerleb arvutite, interneti ja kõige muu moodsa elektroonika ümber, saavad ehk peale raamatu läbilugemist paremini aru, mis täpselt toimumas on. Autor jagab inimesed kahte: digitaalsed immigrandid ja digitaalsed pärismaalased (natives). Esimesed need, kelle juurde kompuutrid alles vanemas eas jõudsid ning teised need, kes uuema elektroonikaga väiksest peast kokku puutunud.

Raamatus on huvitavaid fakte inimese aju kujunemisest ja kuidas tänapäeva tehnoloogia areng seda edasi arendab. Palju on samas räägitud asjadest, mis ehk rohkem sobivad neile, kelle jaoks taoline uus tehnika siiani peavalu valmistab. Ise olin 80ndate lõpust tihedalt arvutitega seotud ning pean end ilmselt rohkem pärismaalaste hulka arvama. Õnneks pole ma kunagi hulluks läinud ning ainult nende taga istunud, sest sellega seoses tekivad taas oma probleemid.

Breketid

Mari sai täna oma breketitest lahti!!! Justkui pidupäev meile :) Ei jõudnud ma kuidagi ära oodata, millal koju tema uut naeratust imetlema saan. Kõrvuti siis kaks pilti - tänasest ning päevast, mil ta need rauad suhu said. Meil läks eriliselt hästi, sest täpselt homme on neil koolilõpu piltide tegemine! Kui talle ortodonti juures aega kinni panin, siis minu rõõmuks pakuti just seda nädalat välja ning mina muidugi palusin tänast vastuvõtu aega. Homme võib ta siis taas foto jaoks kenasti naeratada! (Breketite saamislugu on siin.)

Fotojaht - söök

Minu kaks pilti on laupäevast. Tavaliselt küpsetan ise kaks pitsat, ühe lastele ja teise laste vanematele :) Tüdrukud ei taha peale juustu eriti midagi kattena näha, kuigi lõikan vahel siiski sinki juurde. Meie omal on tavaliselt veel seeni või paprikat või veel midagi põnevat. Tomatisegu müüakse spetsiaalselt selleks otstarbeks, kuigi olen erinevaid kasutanud. Kord küll lapsed tõstsid hädakisa, et nemad seda punast asja ei taha, kuid pitsa tuli ilma kuidagi maitsetu, mispeale nad leppisid sellegi lisandiga.

Taigna segan kokku (õieti leivamasin segab) täistera ning tavalisest nisujahust ja rukkijahust. Hea on hommikul kõik ained masinasse visata ning kui töölt koju jõuan, valmis taigen välja võtta ning küpsema panna. Varem tegin tervest kogusest ühe paksema põhjaga pitsa, kuid neiud arvasid, et alus võiks õhem olla. Nüüd saan täpselt kaks, mis minu pere kinnitustmööda maailma kõige paremad on :)

Ostsin pitsa küpsetamiseks vastava kivist aluse, mis pisut „päris” ahju imiteerib. Peale pitsat on hea samale kivile koorikleivad torgata, nagu esimesel pildil näha on.

Teised toidujahtijad.

Sõbrad

Kirke uus sõbranna Susan. Taas kord sealt kusagilt Aasia kandist pärit, täpsemalt Koreast! Paistab tore tüdruk olevat. Ühe teise korealasest neiuga läks meilt pisut viltu, sest ta oli "kogemata" pannud Kirke Nintendo oma kotti. Otsisime seda kõik taga, helistasime sõbrad läbi, kelle juures olime käinud, kõik tulutult. Kusagil kripeldas, äkki on süüdi see tüdruk, kuid tõestus puudus. Viimaks saime juhtumisi ühes Hiina restoranis kokku ning seal teatas ta ootamatust leiust oma kotis... Eks elu õpetab ja näitab vahel oma karmimat poolt! Kirke pidavat temaga nüüd viisakalt külm olema. Mul on hea meel, et nad pole päris riidu läinud.

Meil oli lihtsalt hea meel, et ta sai mängu tagasi. Natuke katkisena, kuid siin tuli appi teise sõbranna Chen-Chen'i isa, kes vahetas meie jaoks kapsli ära. Kuidagi oleks ehk isegi hakkama saanud, kuid vaja oli spetsiaalset kruvikeerajat. Kui Chen-Chen väitis, et tema isal on kodus sadu erinevaid tööriistu ja ta oskab elektroonikaga osavalt ringi käia (töötab ühes vastavas kaupluses), siis saigi tema abi palutud.

Tagasi Susani juurde... Hästi armas oli see, et ta tõi külla tulles tordi kaasa. Tavaliselt siin sarnast kommet eriti ei ole. Tüdrukud olid aga karpi natuke vildakalt hoidnud, nii vajusid marjad pisut ühele poole. Tort ise paistab väga kena, kuid maitse poolest oleks võinud natuke parem olla :)

Nimed

„See ei saa nii olla!” teatab ootamatult Kirke, kui me hommikul kooli jalutame. „Filmis ütleb keegi oma nime ja kõik mäletavad seda kohe. Hakkavad kohe rääkima, et see ja see! Päris elus ei jää nimed kunagi meelde! Minul võtab paar nädalat, enne kui neid mäletan.”
Ta mõtleb natuke ja jätkab:„Noh, vahel ikka jäävad küll, kui ma varem seda nime kuulnud olen. Nagu Unjee ja Maria ja Ivy ja Dimple...”

Aga õigus on tal minu meelest, sest mulle ei taha ka kunagi nimed kiiresti pähe jääda. Küll olen lugenud ja kuulnud igat sorti õpetusi, kuidas neid millegi tuntuga seostada, kuid midagi pole aidanud. Tean kedagi, kes mõtles alati kiiresti mõne tuntud filminäitleja peale. Saad tuttavaks, et see on Mari ja iga kord, kui uuesti teda näed, tuleb silme ette Mary Pickford (kes on muide sünni poolest kanadalane). Mina muidugi ei saaks seda viisi kasutada, sest minu teadmised näitlejatest kõiguvad kusagil nulli piiril :)

Kord sain tuttavaks ühe emaga, kes lapsega väljas mängis. Mõlema nimed tallele pannud, oskasin viimaks lapsele lehivtada ning talle hõigata ema nimega... Nii käib see siis minuga! Siiani otsin seda kõige paremat moodust nimede meelespidamiseks ;)

Siin on koduleht, kus jagatakse vastavaid õpetusi. Tegelikult tõi otsing neid hulgaliselt üles, kel ainult soovi ja aega sellega tegeleda on. Kuid nii mõndagi võib sealt kõrva taha panna!

Fotojaht - poos

Kummardus loojuvale päikesele...

Londoni tänaval... ka nii, poosi hoides, saab raha teenida.

Vaata, kui suur muskel!

Rõõm

Kassipoosid...

Teised fotojahil.