26.05.20

Turundusgeeniuste töölaualt

Ma siin vist juba jagasin, kuidas Torontos inimesi õpetatakse üksteisest kolme lagle kaugusele jääma, aga ka ühe jalgratta või kolme koera või kahe golfikepi või väljasirutatud käes oleva hokikepi või prügiharja kaugusele. Maailmast on silma jäänud ka võrdlusena alligaator, hirv ja põhjapõder, neli tantsivat pingviini, neli ronka, kaks lamavat väljasirutatud sabaga kassi, kalad (2 meetrine tuunikala, ja kolm suurt lõhet vist), kaheksa ümmargust saiapätsi ja nii edasi. Või natuke morbiidne: vali, kas kuus jalga eemal või kuus jalga sügaval. Igaüks võib valida, millest ta kõige paremini aru saab. Mul ei ole teleteenust, nii et ma ei näe eriti reklaame. Kuigi kujutan ette, et päris paljud rõhutavad sama asja. Ainuke, mis mul nüüd kõrva jäi, oli isegi raadio jutu- ja uudistesaadetesse jõudnud No Frills toidupoeketi reklaamlaul. Peaks nooremale põlvkonnale ju eriti meeldima. Ning loodetavasti ka meelde jääma 😉 Sest läinud nädalavahetus pahandas päris kõvasti provintsi riigiisasid, kui inimesed otsustasid massides lõpuks kohale saabunud sooja ilma nautima minna... Arutasime siin, et kus küll inimeste mõistus, ise ei tunneks end sugugi mugavalt pargis muruplatsil istudes. Samas saan natuke neist ju aru ka. Probleemiks oli üsna kesklinna lähedal asuv park, mille ümbruses elab palju korterimajade elanikke. Loomulikult tahavad nemadki natuke välja saada. Kuigi ma ei usu, et nad isegi oleks oodanud sellist rahvahulka. Kuulame parem siis seda laulu, mis paneb isegi kõige suuremad reklaamivastased reklaami vaatama.

24.05.20

Tööst ja muudest Toronto uudistest

Praegusel hetkel tundub, et see kodune töö ei lõppe veel niipea. Isegi kui ohjad natuke lõdvemaks lastakse. Suuresti muidugi sellepärast, et ära hoida viiruse laiemat levikut, kuid samas peavad tööandjad mõtlema ka selle peale, mis juhtuks, kui nende töötajad äkki haigestuvad... Muidugi oleneb palju töökohast. Kes veel endiselt tegutseb. Isegi kui miljonites on töökohti kadunud, siis suurem osa ju tegutseb edasi. Nii nagu mina üle nädala magamistoa akna alla seatud kodukontorist. Toomas napsas pildi, kui ma õhtupoole seal istusin. Kuna meil puuduvad kardinad, siis olen lihtsalt suvekübara pähe pannud. Muidu on täiesti võimatu midagi teha, kui päike otse silma paistab 😊 Olen kogu aeg akent lahti hoidnud, isegi kui siin vahepeal miinuskraadid valitsesid. Siis tõmban endale fliisteki ümber ja klõbistan aga klaviatuuril edasi. Tüdrukud imestavad, kuidas ma küll sellises keldrikülmas vastu pean. Aga mulle meeldib, kui on jahe. Meel on palju ärksam. Mul on ka kena vaade aeda ning linnusöögilauale või õieti pudelile, sest "päris" läks kevadel katki. Linnud ja oravad käivad vaheldumisi sealt notti võtmas (mul on võre akna ees, piltide kvaliteet kannatab).

Nii et nädal kodus ja nädal kontoris näeb minu töögraafik ette. Siiani olen saanud autoga minna. Kuigi reedel otsustasin metroo kasuks. Olin esialgu vagunis ainult ühe teise reisijaga. Mõlemal riidest maskid ees, nagu pidevalt ühistranspordi puhul soovitatakse. Kõige rohkem oli meid vist viis inimest vagunis. Ma pean ütlema, et ma ei osanud arvata, kui palju ma igatsesin metrooga sõitmist. Autoga minnes oled justkui terve päeva "kiirteel". Kiiresti tööle, seal kaob aeg justkui märkamatult ja siis jälle kärmelt koju. Hingetõmbehetkegi pole. Jalutuskäigud enne ja peale tööd on aga kuidagi mõnusalt maandavad. Ning raamatulugemine on palju parem, kui et silmad sõiduteel ees ja taga kogu aeg peavad olema. Autoga ei tea ka kunagi ette, kuidas läheb. Isegi kui praegu teed väga tühjad. Aga... kui sul äkki on kaks rida kolmest kinni, siis tähendas see mulle selle nädala teisipäeval pooleteise tunni pikkust kojuminekut. Siis kirusin end maapõhja, et ei võinud metrooga minna😐 Ühistransport on aga tõsises hädas ning ähvardab, et peab poole väiksema võimsusega tööle hakkama. Kui ma tahan (või pean) metrooga minema, siis see mind sugugi ei rõõmusta...

Eesti Majja jõuan tavaliselt juba 8 ajal hommikul, kuigi teeme alles 10 pangauksed lahti. Aga see annab mulle natuke aega oma asju rahulikult teha. Pangas käib päevas 4 kuni 14 inimest, nii palju oleme lugenud neid kokku. Enamasti siiski kusagil seal vahepeal. Samas telefonikõnesid ja emaile ja muid päringuid on kusagil 30 kuni 50. See on põhjuseks, miks kõik kõned lähevad nüüd automaatselt vastamismasina peale. Keegi, kes kodus töötab, kuulab neid ja reageerib vastavalt vajadusele. Mõni küll pahandab, et see pole üldse hea, et peaksime kohe telefonitoru haarama, nagu alati oleme teinud. Ilmselge on, et siis me ei saakski midagi muud teha. Ja ka mina peaks olema üks vastajatest, sest kaua ma ikka seda helinat kuulata jõuan. Peab ka arvestama, et nii paljude kõnede peale läheksid ilmselt pooled ikka vastamismasinale... Õnneks on enamus meie liikmetest siiski väga mõistavad. Pigem oleme saanud lõpmatult kiidusõnu, kui kiiresti me nende sõnumite peale reageerime. 

Loomulikult on ka meie teenindajad pleksiklaasi taga. Nüüd vaatame, kas saame üksteise vahele ka paremad kaitsed. Hetkel kanname maski, kui oma laua tagant tõuseme. Või vähemalt osad teevad seda, kuigi peaksime kõik... Ma ei tea, kuidas meie niis suure ettevaatlikkuse peale vaadatakse, sest mitmel pool on asjad ju "lahti" läinud. Justkui oleks viirus maailma pealt minema pühitud. Ontarios ju ka natuke usuti, et nüüd on parem, aga kõverjooned näitavad pigem vastupidist. Üks on igal juhul kindel. Ontario koolid on selle õppeaasta lõpuni kinni. Ning muud suuremad üritused tühistatud. Ma isegi kuulsin raadiost, et tõenäoliselt lükatakse isegi Oscarite gaala edasi... Kui juba nii kaugele mõeldakse, siis pole väljavaade tuleviku osas sugugi roosiline. 

Ja ega need asjad paremuse poole ei lähegi, kui inimesed jälle ninapidi koos on. Nagu see nädalavahetus, kui ilm päikseline ning soe. Nii mõnigi park siin Torontos oli paksult rahvast täis... lihtsalt uskumatu... pealegi pole ikka veel muudetud nõuet, et üle 10 inimese ei tohiks koguneda. Kui nii edasi, siis jääb seegi korraldus pikemalt pidama. Toronto Ülikool teatas nüüd, et sügisest jätkub töö osaliselt läbi neti. Mitmed noored, kes peaksid oma õpinguid jätkama, on kõhkleval seisukohal. Kas võtta pigem aasta vabaks ja alles siis õppima asuda. Ei teagi, mis see kõige õigem otsus oleks. Väga võimalik, et selline õppetöö saabki normiks, ning aasta pärast pole suurt vahet, millal täpselt kooli lähed...

Ja kas näomaskid saavad ka osaks meie elust... Nüüd, mil tasapisi avatakse poode, rangete reeglitega, kui mitu poes võib ostelda ja kas maskita või maskiga (mõned lausa jagavad neid poeuksel), siis on neid, kes on selliste ettekirjutiste vastu väga kurjad. Ning keelduvad näiteks maski kandmast. Mis tähendas, et valitsus teatas kurjalt, kuidas igal poeomanikul on õigus maskita tegelased ukse taha jätta. Netis levis kulutulena ühe Costco poejuhataja vastuseis ostlejaga, kes peale sisenemist maski ära võttis. Külastaja oli siis kuulutanud, et tal on kolm tuhat (vist) sotsiaalmeedia jälgijat, ja et kauplus teeb endale halba reklaami praegu. Juhataja vilistas kogu asja peale ning võttis talt käru ära ning palus lahkuda, sest ütles, et talle on tema töötajate turvalisus kõige tähtsam. Kõige naljakam on muidugi see väide, mida absoluutselt kõik vastalised esimesena välja käivad: kas me ei olegi vabal demokraatlikul maal! Jah, oleme küll vabal maal, aga poed on siiski eraomand, ning eraomanikul on õigus ükskõik milliseid reegleid kehtestada. Nii et parem mitte vaielda ja teha nii nagu palutakse.

Karantiini ja piirangute vastased protestid on ka kangekaelselt jätkunud. Mõned nõudmised ei pane enam pead ka vangutama, sest mida ikka teha, kui natukesest mõtlemisest vajaka jääb. Ilmselge näide selles osas on, et vähemalt üks tarkpea käis mingit skulptuuri lakkumas... Mida ta täpselt sellega nüüd tõestada tahtis...

Järgmine nädal on mu "kodunädal". Eks ma siis imetle töö vahel linde ja oravaid akna taga ning nüüdseks juba närtsima hakkavaid tulpe... Ja kui võimalus, siis ehk istun ka aeda. Laupäeva hommik oli eriliselt mõnus eestilik suveilm. Mitte liiga palav. Logelesin lamamistoolil ja lugesin Eesti ajakirju, ning kujutasin ette, et olengi Eestis 😃

Olge terved...

18.05.20

Ajaloost õpime seda, et inimene ei õpi ajaloost

Nõnda ütles sakslasest filosoof Hegel nii umbes paar sajandit tagasi. Ja olles ise natuke omal käel ajaloohuviline, võin tõesti vaid kaasa noogutada. Mitte et see tähendaks, et ma oskaksin kõigist vigadest ise palju paremini õppida 😉 Aga vähemalt riigimehed võiks natuke mõelda, sest selleks me nad sinna ette valisimegi. Neil on aga nii suur press taga, et saaks majanduse jälle käima tõmmata... Eestis lõpetatakse kriisiolukord järgmisest nädalast, ning praegu on selline tunne, et inimestel on jäänud mulje, nüüd saame kõike vanaviisi jätkata. Kanadas kuidagi manitsetakse rohkem, et ei tohiks nii kergelt vanade "kommete" juurde pöörduda. Et isegi, kui meil ka järgmisest nädalast ohje natuke lõdvemaks lastakse, siis kutsutakse võimalusel siiski nii palju kodudesse jääma ning kodust töötama kui ainult võimalik. Kõik muidugi oleneb, kuidas see kuri viirus otsustab käituma hakata. Ja mis meie ise teeme.

Piisab ainult pilguheitmisest 100 aasta taha, et natuke tõsisemalt seda praegust olukorda seirata. Mis juhtus, kui esimene laine surmavat grippi oli üle käinud ning samasuguse pressi all olevad riigijuhid asjad vabaks lasid ja inimesed tänavatele ning tööle tagasi lubasid... Palun väga, allpool on siis tulemus mustvalgelt välja joonistatud. Takkajärgi on lihtne statistika tulemused lahti lüüa ning uurida Ameerika ja Euroopa linnade kõverjooni. Hirmutav on see, et kui muster saab sama olema, siis on kõige raskem veel ees. Nagu paljud teadjad on selgelt välja öelnud, et teine laine tuleb. Kui hull ja millal... on nüüd ainult meie käitumises kinni. Võib lugeda ka seda artiklit Kanada uudistekanalilt. Napsasin sealt ka pealkirja...

Ega muudest uudistest palju lugeda pole kui ainult koroonast. Mitmed tööandjad on juba öelnud, et suure tõenäosusega jätkub ettevaatlik lähenemine vähemalt selle aasta lõpuni. Arutatakse, kui palju ikkagi kontorisse saaks lubada ja kuidas tagada, et nad ninapidi koos ei oleks. Kõik suuremad üritused, festivalid, kontserdid jne on Torontos tühistatud vähemalt augusti lõpuni. Mitmed on juba aastakümneid järjest toimunud, ja nüüd äkki... ei midagi... Augusti viimastel nädalatel korraldatav suur Kanada Rahvusnäitus ehk "laat" (CNE, ma teen siin vabatõlget), mis juba aastal 1879 esimest korda rahva kokku tõi, jääb ära. Üritus, mida külastab üle 1,5 miljoni inimese, on muidugi tööandjaks paljudele, aga ka suur sissetuleku allikas... Nii mõnegi  torontolase jaoks pole suvi suvi ilma selle ürituseta... Nii et väga suur hoop linnale.
Osavamad korraldavad nüüd ka autos istuva publikuga kontserte ja etendusi. Nagu Eestis lauluväljakul. Toronto loomaaed on "uksed avanud", aga ainult nendele, kes autos kohale tulevad. Juuni keskel avatavat Vincent van Gogh näitust saab ka ainult autost imetleda. Suvised linnalaagrid lastele on tühistatud. HotDocs, väga populaarne kevadine Toronto filmifestival on kolinud Interneti lehekülgedele. Sügisese Toronto filmifestivaliga juhtub ilmset samamoodi. Ülikoolid kaaluvad, kas sügisel täielikult ainult interneti teel loenguid pakkuda või teha seda osaliselt. Mõned on juba öelnud, et valikuks on esimene variant. Olen ka aru saanud, et nii mõnigi õppejõud on päris rahul sellise korraldusega. Huvitav oleks teada, kui suur protsent 😉 Toronto raamatukogud alustavad võimalusega tellitud raamatutele järgi minna. Nagu mitmed poed praegu teevad ostude kättesaamiseks. Samas pean jälle kiitma siinse digiraamatukogu võimalusi, nii e-raamatute kui audioraamatute osas. Ma ütleks siit oma mätta otsast, et see on maailma parim (ega mul küll palju enamaga võrrelda pole kui ainult Eesti omaga) 😊 Ja mitmed tänavad on nüüd suletud autoliikluseks. Et inimesed saaks näiteks ratastega välja minna. Kusagilt jäi silma artikkel, et praegu on õige aeg rattateede pooldajatel omapoolne väike "rünnak" teha. Ehk saaks just praegu rohkem teid luua.
Ilm on meil ka viimase 10 päeva jooksul suutnud väga üllatada. Enne eelmist nädalavahetust kiskus juba üsna kevadiseks. Isegi magnooliad lõid õisi lahti. Ning siis äkki purustati Torontos 81-aasta vanune külmarekord (-3C) ja lund hakkas ka sadama - siis kui Mari otsustas meil siin talvekumme vahetada). Magnooliaõied, mis liialt kiirustanud, tõmbusid pruuniks. Mõned tulbid lasid õied norgu. Tõstsin ka kiiruga oma hibiskusepõõsa tuppa tagasi. Sel nädalavahetusel oli aga jälle peaaegu et suviselt soe. Ning nüüd ootame siin suurt vihmasadu ning temperatuur on jälle langenud. Kirjumirju on meil see ilm Torontos.

Kirjumirjud või õieti vikerkaarevärvilised on aga mõned puud ja postid tänavatel. Inimesed on mähkinud linte, kus aga saavad, med-töötajate ja esiliini töötajatele toetuse näitamiseks. Väikese toetuse eest võib igaüks sellised lindid endale muretseda. Toetus läheb toidupankadele. Sattusin ka ühe lühikese video peale, mille üks noor torontolane on kokku pannud. Kuidas inimkond on osanud oma käitumisega surmaotsuse enda peale panna. Tõenäoliselt (loodetavasti?!) see ei juhtu. Aga hea korraks mõelda, kui... Natuke rõõmsamas toonis on aga Bieberite lühivideod oma kodust Cambridgest, Ontarios (meie Sushi on ka muide sellest linnast pärit, umbes 1,5 tundi Torontost lääne pool). Neile, kes Justin Bieberi fännid muidugi 😉 Samas vaatasin neid natuke, ja pean ütlema, et polegi nii halb. Ütleks, et parem, kui mõni suunamudija, kelle videote peale olen vahel sattunud. Nad on nii noored, aga kuidagi väga armsad ja kenad teineteise vastu. Ja viimaks link, kuidas meie provintsi juht (premier) Dough Ford oma ema kirsikoogi retsepti järgi koogi valmis teeb. Nii nagu mõned teisedki, siis ma pean tõdema, et kogu selle kriisi jooksul on ta üles näidanud väga asjalikku tegutsemist. Isegi, kui ta natuke reegleid rikkus ja oma tütred emadepäeval külla kutsus. Näitab, et ta on ka lõpuks inimene. Võib ka öelda... ära tee mu tegude järgi, tee mu sõnade järgi, vist käis nii 😜 

15.05.20

Kui tütar on mehaanikainsener...

Meil siin vahepeal oli emadepäev ära. Ja koroonaviirus muudkui möllab. Ja Mari vahetas viimaks autol talvised rattad suviste vastu ära (siis kui lund sadas). Tal on rehvid koos velgedega. Nii et vahetus ei ole liiga keeruline. Eriti, kui mehaanikainseneri diplom tagataskus. Kuigi naisterahvaid muidugi ei näe tihiti selliste asjadega tegelemas ;-) Muuhulgas kontrollis ta ära pidurid. Sest viimases hoolduses oli öeldud, et peaks vahetama. Aga minu tütar ainult kuulab mis öeldakse ja siis vaatab ning mõtleb. Kohapeal pidi ta vahel korraks kõrvale minema ja natuke googeldama, kas soovitatud tööd on loogilised nii vana auto puhul :-) Blond noor neiu võib olla kergeks "saagiks" autoremonditöökojas. Nii oli ka piduritega. Võib veel vabalt sõita ning kui vaja, siis teeb tüdruk mul töö ise ära. Esipidurite puhul küsiti 600 kanadalaste dollarit. Hinnale 13% käibemaksu muidugi veel otsa vaja panna. Nii et võib ise mõelda, kui palju kõigi pidurite vahetamine maksma võiks minna. Raha kokkuhoid on üks asi, kuid ma pean ütlema, et mul on pigem eriliselt hea meel Mari asjalikkuse üle, et ta ei karda asju ette võtta, et ta usub endasse. Just sellisena olen alati oma tüdrukuid näha tahtnud.


Toomas on siin Mariga pidureid mõõtmas. Ärge küsige, kuidas ja mis täpselt toimus. Aga koos tõdeti, et võib veel kasutada küll. Kaasa mul ütles, et miks ta küll ise pole varem oma autode kallale nii julgelt läinud. No... ta ju mul hoopis elektriinsener, nii et pole sest hullu midagi. Võib Mari kõrvalt õppida kui vaja :D

13.05.20

Mida teha koolipiltidega...

... mis on igal aastal koolis pildipäeval võetud. Loomulikult tuleb neist väike slaidivideo kokku panna. Millest esimeses osas arvutimaailma imeväel nägu moondumistriki läbi teeb (morphing). Kirke ütles küll, et see võttis mul tuhat aastat. Ja ma tean, et võttis kaua, samas oli mul kogu aeg südamel. Aga tänu sellele sain ka kolledzhilõpu pildid panna ;-) Ega mul töö kõrvalt palju aega nüüdkui pole, eile istusin keskööni, et seda siin lõpetada. Aga süda on rahul, justkui vana võlg tasutud. Ja need, kel mitu last, teavad, kui tähtis on (vähemalt ema jaoks) mõlemale samavõrdne olla.


Ja siin veel Mari oma ka meenutuseks. Nüüd näen, et võiks natuke parandada. Ja teha ka selline riba piltidest. Aga hetkel las olla.

10.05.20

8 nädalat...

Ma pean ütlema, et see aeg on läinud palju kiiremini, kui mis ma oleks osanud oodata. Kõik päevad jooksevad üksteise otsa. Naljakas on ka see, et ma ei vaata enam ilmateadet. Lihtsalt märkan näiteks, et oh, lund sajab... seda siis laupäeval 🙂 Sest üle nädala olen muidugi kodus, ja teisel sõidan autoga tööle. Ikka on veel teed üsna lahti. Kuigi olen ka ühe korra ummikusse sattunud. Mis natuke pahandas mind. Kuid samal ajal meenutas, miks ma eelistan metrood. Õnneks oli see ainult juhus, sest üks ridadest oli kinni. Samas on ikka natuke rohkem liikumist, sest osa töid on nüüd jälle lahti, osa ehitustest ja aiatööde tegijad võivad samuti tegutseda. Teed on mõnede jaoks samas nii tühjad, et mingid tegelased otsustasid kesklinna läbiva maantee peale ruladega minna. Video ilmus muuhulgas sellel Instagrami kontol. Ma ei tea, mis inimestel mõnikord pähe tuleb... Ühistranspordist rääkides, siis nad on ikka korralikult hädas. Praegu on plaanis pikendada väljasõitude aegu, nii et ei ole siin midagi kiiret kohale jõudmist.

Järgmisest nädalast on Ontario pargid lahti nendele, kes ainult päevaks sinna lähevad, ning osa poode ka, või peaaegu (kriisiolukord Ontarios on pikendatud 19.maini). Need kauplused, mille uksed avanevad tänavatele, võivad ostud inimestele ukse juures kätte tuua kokkulepitud ajal. Ise olen paar korda kasutanud võimalust, et tellin ja sõidan kohale. Ning siis tuuakse ostetu autosse. Alumine pilt on kaubanduskeskuse parklast. Kui keegi tahaks autosõitu harjutada, siis praegune aeg on kõige sobilikum...

Veel pole üleüldist nõuet, et poodi oleks vaja maskiga minna. Ainult mõned üksikud kauplused ei lase näokatteta sisse. Nagu ma ütlesin, viisakusest teiste vastu olen nõus seda tegema. Ning lõpuks mingi kaitse ikkagi ju on. Nägin ühte videot, kus demonstreeriti aevastuse levikut maskiga ja maskita. No ikka aitab ju. Peaasi, et maski pärast mikrolaineahju ei panda. Tuleb välja, et mõni tarkpea on sellise "võimaluse" avastanud. Huvitav on ka näha, kuidas inimesed "kohanevad" ning leiavad uusi võimalusi teenimiseks. St need kellel ärivaist sees on. Alates maskide müümisest muidugi. Aga osavamad astuvad sammu edasi. Nagu näiteks see vaibatootja, kes loob vaipu, mis aitavad inimestel aru saada, kui kaugel üksteisest seista.


Kuigi surve on suur, et majandus jälle käima läheks, siis loodetud Covid-19 numbrid pole Ontarios nii kiiresti vähenenud kui oodati. Raadiost kuulsin ühte intervjuud, kus öeldi, et järgmised kaks aastat pole lootustki "normaalse" elu peale. Ja siis ennustatakse veel suuremat lainet sügisel...

Aga kevad tuleb ikka omasoodu. Kirsid õitsevad veel. Klõpsasin selle pildi High Park kirsikaamerast ühel õhtul. Seekord polnud kedagi seal puu otsas kõõlumas näha, kuigi mõni tark on ka sellise asjaga hakkama saanud... Mõnel pool on kirsipuud aedade taha "lukku" pandud. Tahad ju uskuda, et inimestel on küllalt mõistust peas, aga... Õieti, ma arvan, et see olukord hakkab juba omamoodi "normaalseks" muutuma. Ja lihtsalt "unustatakse" ära, miks me teeme seda. Sest elu tahab elamist. Kodune töötegemine muutub juba nii mitmelegi tüütuks. Sest kodu ja töö vahe kaob ära. Nii mõnigi on öelnud, kuidas nad peaaegu et igatsevad pikka tööle ja koju sõitu. Vähemalt saad piiri maha tõmmata, kus lõppeb töö ja kus algab "vaba aeg". Minulegi ju meeldis jalutada peatus kaugemale, et tööst end välja lõigata. Nüüd avan silmad ja näen arvutit magamistoa akna all oleval laual. Ja ei, ma ei liiguta seda siit ära, sest see on kõige kenam koht istumiseks 😉

Küpsetamine läheb mul ka päris suure hooga. Aina paremaks lähen. Avastasin, et kui osa saiast kohe jahtunult viilutan ja sügavkülma panen, siis üles sulades maitseb peaaegu nagu värske. Siin minu viimane üllitis. Homme oleks vaja uus ilmselt küpsetada. Vähemalt nii palju pean kogu selle viiruse juures rõõmustama, et lõpuks proovisin seda sõtkumata taignast saia teha. Ja jätan natukeseks leivamasinad edasi tolmu koguma.

Jagasin ka leivajuuretist. Siin mul kenasti kõrvuti päris hästi kerkinud isendid. Tavaliselt olen võimalusel soovija enda juurde kutsunud ja siis kahekesi koos leivataigna kokku seganud. Sest ma leian, et kõige raskem oli vähemalt minu jaoks alguses aru saada, kui paks see tainas siis õieti peab olema. Praeguseks olen ka mingid mõõdud paika pannud. Kuidas ma muidu teisi õpetan. Loodan, et tuleb ikka välja ning mu kingitud juuretisepoju kasvab edukalt edasi. Aga kui ei tule, siis ma tean, et ükskõik milline see leib ka pole, siis maitseb ikka hästi.
Ülemised tulbid on meie maja eest. Vaatan neid ja rõõmustan, et viitsisin üks sügis vaeva näha ja kõik need tulbisibulad maha panna. Tahaks küll natuke seda ümber korraldada. Eks vaata, kui palju aega ja energiat mul on...

06.05.20

Muusika ja heade sõnumitega Kanadast...

Nii kiire on kogu aeg, et ega seda aega just jalaga pole segada. Kuigi ju võiks ;-) Tahtsin siin juba tükk aega tagasi kirjutada, et Kanada televisioonis kanti juba rohkem kui nädal tagasi üle üks suur ühine heategevuslik kontsert, kus hulgaliselt maailmaski tuttavaid nägusid oma kodust esinemas või sõnumeid saatmas (Margaret Atwood, Michael Buble, Drake, Celine Dion, Shania Twain, Brian Adams, Justin Bieber, Mike Myers, Howie Mandel jne, kõik puha kanadlased ju). Panin siia vaatamiseks/kuulamiseks Lean on Me. Ja need, kes saavad hakkama, võivad seda näha järelvaatamises. Tunnistan, et ise polegi seda lõpuni jõudnud vaadata, kuigi algus oli väga paljutõotav. Kohe üsna esimesena võtab sõna siin väga tuntud satiirik Rick Mercer, kelle otsa ma olen Eesti Maja ümbruses kahel korral komistanud :-) Erinevate alade inimesed räägivad oma kogemustest, kuidas neid on aidatud, kuidas nad ise aitavad. Tuntud tegelased saadavad julgustavaid sõnumeid kõigile, nii nendele, kes peavad töötama, et kõigil oleks hästi ja et me kõik suudaksime vastu panna sellel imelikul ja ootamatul ajal.

Muusikaga seoses veel... Kirke küsis mu käest hiljuti, miks mul autoraadio polnud klassikalise jaama peal. Ma vahetasin tõesti selle ära. Sest tahtsin, et midagi kerget ümbritseks mind, või õieti rohkem tuttavamat, sest olin valinud nn retroraadio ;-) Ajad on ju sellised...

29.04.20

33 aastat koos...

...või vähemalt oleme nii kaua ametlikult kuldseid sõrmuseid kandnud. Mida me kumbki tegelikult enam ei tee. Toomas loobus sellest palju varem kui mina, sest karate trenni ei saa väga hästi sõrmustega teha. Ja mina ei pannudki kunagi sõrmuseid enam kätte peale seda, kui arstid mu seest tükikese eemaldasid. Aga nagu näha, siis ei oma sõrmused mingit tähtsust. Saab ka ilma nendeta koos oldud. Ja ma pean ütlema veel kord, et ega see pole vahetpidamatu lust ja lillepidu olnud. Ikka vahetevahel tuleb neid kändusid ja kiva ka ette. Peaasi on kõigest üle saada. Ja aina edasi kõndida. Ei ole mingeid imerohtusid ega kavalusi, on vaid üksteise mõistmine ja ärakuulamine. 

Toomas siin muretses, et näed nüüd, ei saagi kuhugi aastpäeva puhul sööma minna, ning ei andnud talle ka rahu, et polnud mulle lilli ostnud. Ma küll vaidlesin vastu, et pole vaja seda suurt "ristikäiku" poodi ette võtta, aga näed, ei aidanud mu vaidlemised midagi. Käik võeti ette ning lilled said toodud. Alpikannid, mille üle alati rõõmustan. Ja natuke võõrasemasid, mis saab aeda istutada. Ning veel üks viigimarjapuu. Loodame, et see kenasti kasvama läheb. Pilt on minu "kodukontorist". Kena on küll neid lilli vaadata. Isegi kui ma siin sõrgu vastu ajasin 😉

Oh, ja nagu meie aastapäeva puhul, on ka Toronto High Park kirsiõite kaamerad käima läinud. Võid sinagi, kallis lugeja, sellest osa saada: 

Ja ma pean ka jagama mõnda pilti möödunud aegadest, kui Mari veel aastanegi polnud ja kui vanaema Eestist tema eest hoolt kandis ja kirsid õitsesid sealsamas High Pargis. Olid kenad ajad, ja me olime ju niiiiii noored ;-)

28.04.20

Poes koroona ajal

Käisin laupäeval teist korda kuue nädala jooksul poes. Siiani on mul peamiselt tüdrukud selle tee ette võtnud. Vahetevahel ka Toomas, kuigi tal on raskem, kui ta just enne keskpäeva raatsiks sinna aega maha panna. Hommikul läksin mask kenasti ees Bulk Barn poodi, kus kõike nn. "lahtiselt" müüakse. Ja kuhu hetkel lubatakse inimesi peaaegu et ühekaupa. See tähendab koos poetöötajaga, kes siis mask ees ja kindad käes kühveldab soovitavat kraami kottidesse. Ostja ei puuduta midagi. Mina olin natuke paremini ette valmistatud, sest olin lugenud, et võimalik on ka tellimus sisse panna ning sellele siis järele minna. Kuna kauplus on üks meie lemmikutest, siis võin peaaegu et kinnisilmi öelda, mida täpselt tahan ja kus see isegi täpselt asub. Niisiis kui olin teate saanud, et tellimus on valmis, siis ilmusin ka kohale. Kuna aga nende maja ees ülespandud sildid olid üsna väikesed ja ma kohe ei märganud, et oleksin võinud end teise kohta järjekorda seada, siis astusin ontlikult teiste ootajate taha. Ega neid palju ju mu ees polnud, ehk ainult 7 inimest (ja järjekord 7x10 inimese pikkune, vahed ju peavad sees olema), siis ikkagi käis kõik väga aeglaselt. Ja pean ütlema, et ma väsisin sellest seismisest päris ära. Näed siis kui ära hellitatud me oleme. Nõuka ajal oli ju järjekord väga tavaline nähtus, ning keegi ei ohkinud, kui kohutav... Ma tegelikult ei ohkinud, lihtsalt väsisin 🙂 Nii et otsustasin, selleks päevaks aitab. Ei võta ühtegi teist käiku ette, kuigi vaja siiski oli. Piim kakao jaoks ja koeratoit koertele vist üsna olulised 😉

Kodus jõudsin pisut puhata ning siis mõtlesin, et mis seals ikka, kirjutame laupäeva tervenisti maha. Ning järgmiseks sõitsin juba Costcosse, mis ladupoe mõõtu ja kuhu ainult liikmena sisse pääsed. Pilt ongi võetud hiiglasliku kaupluse eest. Uste ette on tekitatud kummuli keeratud kärudest umbes nelja vahekäiguga labürint, kus siis inimesed siksakiliselt järjekorra ära seisavad. Sisse lastakse jaokaupa ning maksimum kaks inimest koos, ei mingit suure perega shoppamist. Kuigi inimesi oli ootamas päris palju, samas ilmselt poole vähem, kui mis ootajatele ootamiseks ette nähtud (pilt on natuke petlik, sest võetud "keerukohast"), siis liikus järjekord üsna tempokalt. Tegelikult on vist olemas ka mingi rakendus, mis pidi ütlema, kus on lühemad sabad ja kuhu ei tasu minna. Aga tühja ka, ma iga päev ju ei käi ka poes. Kui olin juba üsna ette jõudnud, sain  ka jälgida, kuidas mõned inimesed tulid ukse juurde ja lehvitasid oma kaelas rippuvaid töötõendeid ning juba nad astusid sisse. Kõik "elutähtsad" töötajad ei pea ootama. Vähemalt siin, kuigi vist enamus pakuvad seda võimalust.

Kui ma lõpuks ise ostlema pääsesin, siis pean ütlema, et nii inimtühjana pole ma seda poodi varem kunagi näinud. Oli muidugi päris mõnus. Proovisin siiski oma asjad võimalikult kärmelt kärusse saada. Mõtlesin, et ega ma sinna just uuesti nii pea ei taha tulla, siis parem juba pisut rohkem asju varuda. Enamus on muidugi niikuinii suuremates pakendites. 10kg jahu sai ka kaasa võetud, kuigi mul seda natuke veel järel. Õnneks oli just seda pleegitamata sorti, mida ma tavaliselt ostan. Teisest, odavamast, oli järel ainult kerge valge jahukord alusel. Positiivse külje pealt pean ütlema, et kassasse sain vähemalt ootamata 😊

Kärmelt astusin veel poolakate poest läbi, kus polnud ei järjekorda ega mingit korraldamist, kes ja kui palju siseneda võivad jne. Ainult käru käepidemed pritsiti üle ja mina aga sisse... Maas olid ka märgid, kui kaugel peaks olema üksteisest, aga isegi kui püütakse üksteisest eemale hoida, siis ega see just kõige paremini alati välja ei tule. Kokkuvõttes pean ütlema, et olin lõpuks läbi nagu läti raha, ning ei taha pikemat aega isegi poe poole vaadata. Mitte, et ma palju väljas käiks ja poode näeks 😉 Kuigi... täna sai kassitoitu tellitud ning kassiliiva ka. Seekord sõidan ainult parkimisplatsile ja kõlistan neile, et olen kohal, ning kraam tuuakse sulle autosse.
Nõnda palju siis nii tavalisest asjast kui poeskäimisest. Mis praegusel ajal justkui "suursündmus". Nüüd natuke Toronto uudiseid ka. Ilmad on olnud siiani palju jahedamad, kui tavaliselt sel ajal oodatakse, 25 aasta kõige külmemad kevadised ilmad olid hiljuti. Eesti tundub meist praegu ees olevat. Kohe varsti lähevad ilmselt kirsipuud õide, mis linnaisad väga murelikuks muutnud. High Park on koht, kuhu pea terve linn läheb igal kevadel õitemerd imetlema. Mis muidugi üldse ei sobiks praeguste korraldustega üksteisest eemale hoida. Nii et... kurb küll, kuid park suletakse. Et inimesed väga ei kurvastaks, siis on lubatud virtuaalselt kirsiõisi näidata. Eks ma jagan siis neid linke, kui lahti lähevad. Ühe varasema pildi napsasin pargi lehelt.

Sel ajal, kui riigiisad muretsevad, et inimesed hoiaksid "pikivahet", leidub ka siin neid, kes on otsustanud, aitab, lõpetame selle asja ära. Ning nõnda nad siis tulid kesklinnas kokku (reckless yahoos öeldi nende kohta). Õnneks olid nad vist ikka üksteisest ontlikult eemale hoidnud. Ma saan ju neist aru, aga... isegi, kui kunagi tulevikus tuleb välja, et me pingutasime üle, siis praegune olukord tundus kõige opitmaalsem, mis kaitseb neid, keda võib kõige rohkem viirus mõjutada... Jah, majandus kukub... Jah, inimeste stressitase tõuseb... juuksed kasvavad pikaks ja hall värv tuleb välja (!?) Mure, mis juhtub, mis saab... Aga... me kõik oleme samas olukorras. Ma ei arva ka, et riigiisadel kerge on. Juhina muretsed (kui muretsed muidugi) oma rahva pärast. Et kõik sujuks hästi, ning paratamatult peavad nad ka andma lootust ning suunda tulevikuks. Nõnda siis tulevad erinevad valitsused "taastamisprogrammidega" välja. Isegi kui nad teavad, et päriselt ei saa nad öelda, millal kõik jälle taastunud on. Järjest öeldakse ka, et see on pikemajaline protsess, ning kõik sõltub sellest, mida viirus otsustab teha. (Eriti läks mul südamesse Ontario juhi emotsionaalne avaldus, kui ta oli just saanud teada, et naise üle 90nene ema on samuti viiruse külge saanud. Asi on tõsine, kui natukenegi hoolid oma lähedastest.)

Kindel on see, et Ontario koolid on kuni 31.maini suletud. Mis võib ehk paljud õpetajad panna ühinema selle Kanada muusikaõpetaja loodud muusikapalaga, milles ta väljendab tundeid koduõppe osas (väga konkreetselt ja mõjuvalt)... Huvitav, kas Eesti õpetajad ühineksid ka temaga...



Kõige selle kõrval on tegelikult nii palju positiivset suhtumist ja hoolimist ja kokkuhoidmist. Mõned hotellid jagavad vabu tubasid tervishoiutöötajatega. Ja seda täiesti tasuta. Paljud med töötajad on väga mures, et nad kogemata viiruse koju toovad... Ja siis on restoranid ja toidukohad, kes toovad süüa haiglatesse. Need, kelle jaoks Toronto natuke tuttavam, siis Scotiabank Arena, kus peetakse suuri hoki-, korvpalli- ja muid spordivõistlusi ning aegajalt ka kontserte (sinna mahub pea 20tuhat pealtvaatajat), on muudetud hiiglaslikuks sööklaks haiglates töötavatele inimestele.

Ja ongi nii... et mõnedel on käed tööd täis ja teised istuvad kodus... Meid elektriga varustav firma teatas, et inimesed magavad palju pikemalt hommikuti. Kui ma Kirket vaatan, siis täiesti usun seda. Ise olen küll iga päev päris vara üleval. Isegi kui ma kodusel tööl olen. Täna mõtlesin, et tegelikult meeldiks mulle ka hetkeks aeg maha tõmmata ja tunda, kuidas "midagi pole teha". Mul on kohati pigem tunne, et mu päevad on palju tihedamalt kohustusi täis kui tavaliselt. Kontorisse minnes ja sealt tulles, saan ikka ukse kinni tõmmata, teades, et ega ma kodus niikuinii rohkem midagi teha ei saa. Nüüd on mul kodu ja töö piir peaaegu kadunud... Ilmselt tuleks mõni "vaba päev" võtta, või isegi puhkus 😁 Et siis linna soovitusel ikka kolme lagle kaugusel üksteisest olla (teistmoodi ju ei saa kanadalastele selgeks teha, kui pikk vahe on 2 meetrit ehk 6 jalga 😉 pilt linna leheküljelt).

24.04.20

Maskiga või maskita...

6 nädalat sellest, kui Kanada kogu seda viiruse värki tõsisemalt hakkas võtma. Kõigepealt siis muidugi saates karantiini kõik, kes reisilt tulnud. Sellest esimesed kolm nädalat olin mina koduses sundseisus. Mille kohta ma ikka ei tea, kas ma siis põdesin haiguse läbi või mitte. Midagi ma igal juhul põdesin. Mis kergitabki küsimuse, kas ma päriselt peaks kartma kurja viirust või võiksin rahulikult ringi käia. Nii rahulikult, kui teadjamad mehed hetkel arvata oskavad. Sest see immuunsuse asi on ju ka väikese küsimärgi all. Kas ja kui pikalt ja kui tugevalt.

Kogu selle asja kõrval on pannud natuke kulmu kergitama tervishoiusüsteemi kannapööre maskide osas. Tundub, et üle maailma on sama tehtud. Välja arvatud Aasias, kus enamus ilmselt iga väikese aevastuse peale kiiresti maski üles otsib. Ning sama teevad nende rahvuseskaaslased, ükskõik kus nad ka ei elaks. Kuna üha rohkem on hakatud rääkima, et vist ikka oleks parem midagi näo ette panna, et vähemalt teisi kaitsta nakkuse eest, eriti kui oled üks nendest, kes kannab "nähtamatult" viirust endas, siis pean ütlema, et ma pigem pooldan just sel põhjusel riidest maski kandmist või rätiku ette tõmbamist. Peaasi, et kandja aru saab, miks ta seda teeb. Et ega see suurt teda ennast ei tarvitse kaitsta. 

Igal juhul otsustasin läinud pühapäeval, et pean ikka endale midagi valmis meisterdama. Sest esmaspäeval ootas ees iga-aastane käik haiglasse, mille ma juba märtsis oma põdura oleku pärast pidin edasi lükkama. Ausalt öeldes olin isegi natuke üllatunud, et maailm tiirleb siiski omasoodu edasi ja et kõik ei keskendugi ainult viirusele. Kui ikka vaja muude hädade pärast kohale minna, siis ka lähed. Kuigi telefonile jäetud meeldetuletus palus korralikult läbi mõelda, kas oled ikka küllalt terve, ja kui natukenegi oleks koroonaohtu, siis parem uus aeg kinni panna. 
Niisiis... mask. Kirkel on küll olemas "päris" maskid, mida ta ei saa küll meditsiinitöötajatele annetada, sest need vajavad enne tuulutamist. Mulle see suurt ei tähendaks, võiks ju tuulutada ja kanda, aga kuidagi halb tunne oli minna haiglasse, kus maskidest puudus ning mul siis oleks üks kenasti ees. Parem juba kasutan midagi muud. Igaks juhuks, et näidata, et ma hoolin töötajatest ning ei taha sugugi oma viirust nendega jagada. Kõigepealt pean ütlema, et ega see maski kandmine mingi lõbu pole. Eriti prillikandjale. Sest nägemus halveneb. Mitte et mask silmi varjaks, aga hingeaur tekitab kena uduse pildi, mis paneb mõtlema, kas prillidel ei võiks oma kojamehed ees olla. Samas muu osas polnud üldsegi väga halb. Vähemalt minu riidetükiga. Milleks kasutasin järelejäänud pühalepa seelikumustriga puuvillast kangast. Kõik siis ikka teavad kenasti, et üks eestlane liigub linna peal ringi ;-) Sissepoole sai natuke õhem riie pandud. Tegin neid kokku kolm. Ühele tekitasin ka väikese tasku, kuhu võiks teoreetiliselt filtri torgata. Isegi kohvifilter pidi aitama. Aga ma jätsin filterdamise siiski rahumeeli tegemata. Siin on üks video, kust insipratsiooni sain. Kokku õmblesin neid kolm.

Ma olin küll tööle tulnud autoga, aga kesklinnas asuvasse haiglasse läksin metrooga. Ilmselt oleks linnas isegi palju lihtsam parkimist olnud leida kui tavaliselt, sest liiklust on tõesti väga hõredalt. Metroos oli inimesi veelgi hõredamalt. Ning osa istmeid lintidega, et inimesed sinna ei istuks distantsi hoidmiseks (keskmisel istmel on kollane lint, mis selle nurga alt just välja ei paista). Nüüd kuulutati juba, et ühistranspordi süsteem peab üle tuhande inimese ajutiselt töölt koju saatma. Sest sõitjate arv on vähenenud 84%! Ettevõtte sissetulek on märkimisväärselt kannatanud. Niikunii laveerisid nad üsna piiri peal ning nurusid igal aastal provintsi käest raha juurde.

Haigla ise oli aga justkui barrikaadide taga. Tegelikult ilmselt siiski mitte nii palju koroona pärast, vaid neil on juba pikemat aega käigus ümberehitustööd. Sisse sai "tagaukse" kaudu, mille ees patrullis turvamees. Sees suunasid põrandale joonistatud nooled, kuhu täpselt edasi liikuma pidi. Üks ninaotsani ära "turvatud" töötaja seletas mingi vanema härraga, et ei ta ei tohi sisse minna, isegi mitte üle koridori lehvitama oma naisele. Külastajaid ei ole lubatud sisse...

Ning siis juba andsin aru väikesesse klaaspuuri pandud tegelasele, kes kaitstud nii meditsiiniliste maskidega kui viisoriga. Õieti enne pidin veel käed puhastama. Ning peale seda kinnitama, et ei ma pole reisinud, ega ühegi reisijaga kokku puutunud, et ei seda ja seda ja seda haigustunnust mul pole. Kui kõigile küsimustele õigesti vastatud, siis anti kätte väike oranzhi värvi kleepekas: PASS ja olingi "vaba" maja peale kolama minema. Hea meelega oleks kasutanud treppi, sest pidin ainult kolmandale korrusele ronima, kuid selline asi polnud inimesele kasutamiseks lubatud. Liftis olid kolmed jalajäljed, kus täpselt seista. Nii et ei mingit ülerahvastmist selles väikeses ruumis. Ega peale minu küll eriti keegi niikunii seal ringi ei käinud.

Ja siis ma istusingi juba ootetoas. Alguses päris üksi, kuni üks väga jutukas Newfoundlandist pärit naine minu vastu toolile end sättis. Muidugi pidime arutama seda, kuidas üks peast sassi läinud mees (sest mis ta muud sai olla) idarannikul väikeses kohakeses mingitel teadmatutel põhjustel väga palju inimesi tappis. Hambaproteeside valmistaja, 50ndates meesterahvas, kes sõitis politseiautot meenutavas sõidukis ringi ja kandis isegi politsei riietust. Ma ei tahagi temast nii palju rääkida, sest tegelikult on ju päris kole, kuidas me mäletame hirmsaid tegusid teinud inimesi, ja unustame ära, kes tegelikult olid ohvrid. Või räägime neist vaid hetke... Või kustutame nende mälestuseks tuled raekoja ees Toronto nimel... Igal juhul on kogu see asi nii absurdne või nii võimatult sobimatu maailmas valitseva olukorra kõrval. Kas tõesti mõjus talle kodus istumine nii halvasti... et oli vaja oma "vaenlastele" kätte maksta. Sest ohvrid tundusid välja valitud olnud. Vähemalt nõnda mõtlesin mina. Pole soovi olnud rohkem jälgida, mis täpselt kirjutatakse. (Täienduseks... raadiost kuulsin, et ta tüdruksõber aitab politseid praegu, oli kinni seotud, aga pääses majast välja ja varjus metsas. Toronto peab reedel ka mälestushetke hukkunutele või õieti küll... tapetutele...)

Vaatasime ka seinale kinnitatud telekast tulevaid uudiseid, kus meie provintsi juht rääkis sellest, kuidas oleme tegelikult suutnud palju paremini viiruse levikut vaos hoida kui oodata oli. Kuid see ei tähenda, et võime nüüd rõõmsalt tänavale tulla ning üheskoos tantsu lüüa. Võime veel rahulikult vähemalt umbes kuu aega kuni maikuu kolmanda nädalalõpuni peaaegu samas rütmis kulgeda väikeseid samme tehes provintsi "avamiseks", ja siis vaatame, mis juhtub. Kõige rohkem on "kannatada saanud" mitmed vanadekodud. Nüüd ei mäletagi, kas pooled surmajuhtumid Ontarios ongi just sealt. Juba on ka välja hõigatud mõte, et ega järgmine aasta kuni poolteist midagi roosilist ei ennusta. Pigem võib heietada muremõtteid sügisest, kui koroona kõrval ka gripiviirused võidutsema hakkavad...  

Aga tagasi mu naisterahva juurde. Millegipärast jõudis jutt ka koerteni, ning tuli välja et ta on koerte "juuksur". Nii et sain talt visiitkaardi, kui mul järgmine kord vaja jälle Koko karvu pügada. Ta pidi tulema kodu juurde ning siis koera võtma kaasa. Ise ei pea kuhugi minema. Samas, kas peaks muretsema, sest mõned uudised on teatanud, kuidas haigus ka loomadele on hüpanud.

Maskidest veel. Ma võtsin oma punase maski haiglas kitlisse riietudes eest ära, sest päriselt öeldi mulle, et see ei ole üldse oluline. Ja ega ma seda ette ka enam ei pannud. Isegi kui läksin tagasi metrooga. Inimesi on nii vähe tänavatel ja rongid on vähemalt keskpäeval ikka tõesti tühjad. Kas ma panen selle veel ette... Ma arvan küll. Kui näiteks poodi lähen (mõned poed on juba öelnud, et ilma maskita kedagi sisse ei lasta). Saan täiesti aru, sest kauplustes käivad inimesed küll natuke pea laiali ringi. Või kui ma metrooga pean hommikul tööle minema. Ainult see prillide uduseks minemise asi tuleb lahendada. Otsisin juba võimalikke viise, mida teha. Pesta klaasid seebiveega ning lasta kuivada, et tuleks kerge kiht peale, mis ei võta veeauru kinni. Või siis võib ninajuurele maski alla panna pabertaskurätt, mis imab niiskuse sisse. Eks ma proovi.

Olge terved!

17.04.20

Kevad linnas

Kevad tuleb... vähemalt kõiki neid lilli vaadates, mis on ninad välja torganud. Kuigi ilmataat ei taha seda kuidagi kinnitada. Oleme siin natuke lund saanud ja külma ilma, aga ka natuke päikest. Tüüpiline kevadine Kanada, et kui end küllalt kiiresti päikest nähes ei liiguta, siis võid uksest välja jõudes lumetormi sattuda 😃 Või õieti peab ütlema, et tüüpiline kontinentaalne kliima, mida mõjutavad suured järvelahmakad. Aga ega me ei saa ju kurta, sest oleme kõik kenasti sõnakuulelikult toas kinni. Ning võime nii päikest kui lund rahulikult majaaknast imetleda. 
Üldse tunduvad puhkused ja vabad päevad muutuvat millekski, mille peale ei oskagi kohe mõelda. Või peaks ikka mõne nädala vabaks võtma ja näiteks oma aeda telgi üles panema. Hommikul küpsetame lõkkel pannkooke ja õhtul grillime liha, ning kujutame ette, et olemegi kusagil vabas looduses seiklemas. 


Lennureisidest ei tasu mõeldagi ning autosõit tuleb hoida ainult hädavajalikeks käikudeks. Arvestades, et inimesed linnas eriti ringi ei liigu, siis loodus tungib tõesti tänavatele ja aedadesse. Rottidest ma juba rääkisin, kuigi need vist on pigem inimestega alati üheskoos elanud, aga kojotid on muutunud tõesti päris jultunuks. Eks nad olid enne ka. Kuid nüüd tunnevad vist varsti linna valitsejatena. Parem oma koerad rihma otsas hoida ning passida peale, et kass kogemata välja ei lipsaks. Jagan siin paar nädalat tagasi postitatud pilti, mille üks naaber meie lähedalt pargist  klõpsas. Ei, need ei ole kaks koera. Vasakpoolne on natuke metsikum. Õnneks keegi viga ei saanud. Ning siiani nad hoiavad siiski inimestest eemale. Armsamatest tegelastest võiks nimetada jäneseid, kes hüppavad meil rõõmsalt akna all ringi ja üks pardipaar arvab, et aed sobib nende elamiseks küll. Samal ajal, kui linnaloomad "tiibu laiutavad" on Toronto loomaaed hädas, sest nende elukad võivad varsti nälga hakata kannatama. Kuna hetkel ei paista kusagil valgusekiirt, et me varsti saame jälle ninapidi koos käia ja ka loomaaeda külastada, siis pole neil suurt lootust õhust ja armastusest edasi tegutseda. Loodan, et leidub siiski rikkaid loodusesõpru, kes abikäe sirutavad. Need, kellel ikka veel rahad aktsiaturul alles on.

Toronto elab hetkel aga vaikselt oma elu. Ja tõesti vaikselt. Aga samas ka üsna sõbralikult. Välja arvatud mõned imelikud juhused. Rumalad inimesed, kes saavad kurjaks aasia juurtega inimeste peale. Kas tõesti kuulavad nemadki silmad suured peas lõunanaabri juhi ütlusi hiina haiguse kohta. Tõesti rumalusel pole mõnikord piire. Vahel liigagi tihti. Teisalt on kenasid inimesi, kes muretsevad nende pärast, kes on kaotanud töö, ja kes tõeliselt peavad mõtlema, kust süüa hankida. Näiteks sättis üks advokaat üles laua toidukraamiga: table of kindness - võta, mis vaja ning jaga, kui sul on üle. Jah, Kanada on üles sättinud toetussüsteemi, millest Kirkegi osa saab, aga küllalt on neid, kellel on igasugune sissetulek kadunud, eriti noorte hulgas, ja kes ei kvalifitseeru toetustele... 

Ma pean ütlema, et hoolimata äkitselt kasvanud tööpuudusest on valitsus väga kiiresti tegutsenud, ning toetused on jõudnud inimesteni imekiiresti. Ma ju töötan pangas, ja näen seda ;-) Aga Kirkegi oma tuli kohale väga kärmesti, kuigi pikk pühade nädalavahetus vahele jäi. Nad on öelnud, et kõik, kes esitavad palve, saavad ka rahad kätte. Nad on loobunud liigsest uurimisest-puurimisest, sest inimestel on elamiseks raha vaja. Küll siis pärast võib uurimistega tegeleda. Samas on muidugi organisatsioone, ärisid, kelle jaoks on toetusrahad kõrvale pandud. Kuid tundub, et nendega läheb pisut kauem. Ja õieti ka, inimesed on siiski kõige tähtsamad hetkel. Isegi, kui organisatsiooni või äri taga ka inimesed.

Jah, oleme õnnega koos, et hetkel ikka koos elame ja saame üksteisele toetuseks olla. Oleme õnnega koos, et minul ja Toomasel on tööd, et töötame kusagil, mida nii kergelt kriisi ajal kinni ei saa panna. Mina olen muidugi töötanud natuke nagu segane, sest nii mitu asja on käigus olnud. Aga täna saime teada, et võime pisut tempot maha tõmmata ja rohkem hinge tõmmata, sest tähtaegu on pisut nihutatud. Mis mõjub kindlasti palju paremini meie tervisele ja üldisele meeleolule. 

Natuke on hakatud ka rääkima võimalikust toidupuudusest. Kuid arvestades, et oleme üle elanud nõukaaja tühjad letid, siis vähemalt meie Toomasega sellest väga ei ehmu. Üldse oleme kuidagi osanud olla mitte väga suured toiduga laristajad. Ma mäletan, kuidas üks kohalik kanadalane imestas, et kuidas me saame ühest grillkanast kolm päeva neljakesi söönuks :-) Aga seda ju väga lihtsalt, sest me lihtsalt oleme kuidagi tagasihoidliku söögiga. Kolmandal päeval saab kontidest ja jäänustest veel suppigi keeta. Ma tean, et Toomas võtab siin kindlasti sõna, kuidas ta kogu aeg näljas on, aga tegelikult pole tal häda midagi 😄 Olen nüüd hoopis rohkem mures, kui kiirelt mu uut sorti sai kõigile kõhtu kaob. Vist sellepärast et ta nii uus asi on. Ja maitseb tõesti väga hästi! Nagu aru on saada, siis pole ma loobunud küpsetamisest-katsetamisest. Võiks ju leivamasina välja võtta, aga pean ütlema, et see ahjusai maitseb hulga paremini.

Aga küpsetistest rääkides võiks nimetada, et kohalik lõbustuspark Canada's Wonderland jagas hiljuti oma koogi retsepti. Kui ei saa ise kohale minna, siis vähemalt seda süües võib neid meeles pidada. Igaüks, kes on unistanud kunagi Torontos mõnel karussellil sõita, siis see on next best thing, vähemalt ette kujutada kooki süües, et oled Torontos. Või äkki on mõni isegi seda kunagi külastanudki. Foto on nende lehelt. 

Ma ei ole kindel, kas hakkan ise seda küll küpsetama. Nad on ka öelnud, et kõik, kellel on selleks aastaks hooajapilet, võivad samaga ka järgmisel aastal neid külastada. Minu tüdrukud on vist juba suureks kasvanud. Kui neil veel mõni aasta tagasi isegi piletid olemas olid, siis nüüd pole nad enam samas vaimustuses. Ju nad said siis oma isu täis sõidetud. Mina võin aga siiani vabalt kõike seda lõbustamist eemalt vaadata.

Ja viimaks üks veebileht, kuhu selle looja on kogunud igasuguseid silte, mis on üles pandud poodide ja muude kinni pandud kohtade ustele-akendele. Enamasti on need lihtsalt käsitsi kirjutatud sõnumid. Kõrval üks näide Toronto sildist. Aga tal on valik mitmetest erinevatest linnadest. Seal võiks ju Eesti mõni linn olla, kui märkate mõnda sildikest. Ta võtab kõik pakutu vastu. Nii et kui satute oma linnas ringi käima, muidugi kenasti üksteisest eemal, siis võib mõne pildi klõpsata ja temaga jagada.

14.04.20

Laisa inimese saiategu ja muid uudiseid

Täna alustaks hoopis mitte koroonast ja pandeemiast ja paanikast ja kõigest muust, mis maailmas ilma teeb. Täna räägin saiast, mille sarnast pole ma veel küpsetanud. Kuigi ei ole minagi väga originaalne, sest praegune olukord on sundinud nii mõnedki koduköögid üles leidma ja igat sorti katsetustega silmitsi seisma. Kanada uudiste järgi olevat lausa 17% Toronto tulekahjude arv suurenenud, sest ega palju valikut pole, peab ju kodus ise toidutegemisega hakkama saama. Mõned edukamalt kui teised, arvestades, et nii mõnigi on alles nüüd köögi võlud sunnitult enda jaoks avastanud. Kirkegi tuleb iga päev uute üllitistega välja. Eriti uhke oli ta hiljutise shnitsli ja praekartulite üle. Aga nüüd küll saia juurde...

Tegelikult on see mu teine katsetus valmistada tainas, mida ma pole peaaegu et sõrmeotsagagi puutunud. Mis sest et olen vahetevahel sellist võimalust piielnud ja isegi retseptiraamatuid lugenud. Mõte on väga lihtne. Pane aga kõik saiategemise komponendid kaussi. Sega natuke ning jäta siis 12 kuni 18 tunniks rahule. Kui siis mingil hetkel järgmisel päeval meelde tuleb, et kusagil rätiku all ootab tainas, siis proovi sellest vormida midagi pätsi sarnast, pane uuesti kerkima ning muudkui aga küpseta. Hea, kui saad seda veel mõnes malmpotis teha. Mul peaaegu justkui õnnestus, kuigi oleks oodanud selle esimese kerkimise järel kõrgemale tõusnud tainast. Potti pannes oli küll kõik väga kohev, aga kuna mul see pott natuke lamedavõitu ja tainast vist ikkagi mitte liiga palju ja üsna vedel ka teine, siis polnudki midagi eriti oodata. Kuplit peale ei kerkinud, jäi natuke lame. Aga samas pean ütlema, et eriliselt mõnus ja mahlane ja auguline sai sai. Ma paneks järgmisel korral siiski õige natuke rohkem jahu juurde. Retsepti sain aga siit. Ma vaatasin just, et seal on video ka juures. Oleks eile pidanud märkama, sest siis oleks teadnud kohe jahu juurde lisada 😉 Ilmselgelt oli mu esimese segamise tainas liiga vedel. Egas midagi pean uuesti proovima. Oh, ja ma ei kasutanud rätikumeetodit. Panin küpsetuspaberi kaussi ning taigna sinna kerkima. Siis tõstsin koos paberiga potti. Siia juurde siiski ka kaneelikuklid sarnasest taignast. Pean ütlema, et nüüd ei tahagi enam teistmoodi teha! Videoõpetus siin. Tal on palju erinevaid variante saiadest ka. Tasub piiluda.

Nüüd siis natuke Kanada ja koroona uudiseid. Meie peaminister, kes palus jumalakeeli, et inimesed kodudes püsiksid, isegi pühade ajal, otsustas siiski oma pere juurde maale sõita, kus nad on eraldi elanud. Mis on tekitanud palju poleemikat ja küsimusi... mitte eraldi elamine muidugi, aga ikka külla sõitmine, või peaks ütlema, koju minemine... Mina ei küsi midagi. Kui oled tegelenud nii tõsiste riigiasjadega nagu need asjad praegu on, naisest ja lastest eemal, siis andke talle andeks! Niikuinii oli ta teel ju peaaegu uhkes üksinduses. Ma ei oska ette kujutadagi, mida tähendab ühe riigi juhtimine kriisiolukorras. Mulle aitab minu pisikesest grupist, et aegajalt peavalu saada 😁 Nii et vaatame oma peaministri sügavatesse tõsistesse silmadesse ja andestame ta hetkelise meelenõrkuse. Ja kes teab, millal ta neid jälle näeb, sest kriisiolukorda on nüüd Ontarios nelja nädala võrra pikendatud.

Ontario nägi ka ette, et 4.maist läheksid koolid lahti. Kuid loomulikult ei tule sellest midagi välja. Ainult mõned kesklinna lasteaiad on erakordselt lahti. Sest nende issid-emmed töötavad seal haiglates. Kena on see, et nad ei pea lapsehoiu eest midagi maksma. See on nüüd kõige vähem, mis me nende heaks ära saame teha. Üldiselt peab siiski ütlema, et olukord Kanadas on eriti lõunanaabritega võrreldes palju rahulikum. Inimesed on vist sõnakuulelikumad, või õieti Kanada reageeris kiiremini toimuvale. Kui ameeriklased alles haigutasid, siis läksid siin juba asjad käima. Kas see tähendab tõesti, et oleme kõige hullemast pääsenud, saab vast mõne nädala möödudes teada. Toronto kaalub siin lausa asja parandamiseks ja 2-meetri-seadusest kinnihoidmiseks jalakäijate teed ühesuunaliseks muuta. Eks need mõned teed ole üsna kitsad, aga ma arvan, et Euroopas ja Eestis leidub veelgi kitsamaid kohti. See tundub juba natuke overkill. Isegi, kui pead vastutulija pärast sõiduteele astuma. Sest statistika järgi on Torontos autosõit vähenenud lausa peaaegu 75%, ühistranspordi kasutamine aga umbes 86%. Ega ma ei imesta, sest mina kuulun ka viimasesse statistikasse. Jah, ma lähen üle nädala tööle, aga sõidan praegu autoga.

Üks pisut ebameeldivam statistika on aga rottide jultumuse suurenemine. Neid on tänavatel ka päevasel ajal rohkem näha, ning nälg ajab nad kesklinna restoranide piirkondadest kaugemale. Nii et tasub kõik augud kinni toppida, sest muidu võid kodust äkki ühe suure näljase roti leida. Ise olen tõesti varasemalt paaril korral rasvaseid suuri rotte tänaval näinud. Natuke kõhe tunne tuleb sisse küll. Ja meenutab lugu venelasest naabrist, kes käis suviti kuuris magamas. Ja ühel ööl ärkas üles, kui rott teda ninast hammustas. Peale seda ta vist seal enam ei maganud. Selle kohta mul küll andmed puuduvad.

Ja viimaks veel natuke ilmast. Mis on äkitselt päris jahedaks keeranud. Algas kõik esmaspäeval väga kõva tuulega, tuuleiilid olid kohati 22m/s. Hommikuks oli maapind kergelt valge. Ja meie magamistuba päris külm. Sest mul on loomulikult aken irvakil (hmm... ma ei teagi, kas see enam mõistliku on, sest äkki tuleb suur kole rott meie tuppa...). Aga mulle meeldib külmas magamistoas. Olen küll siia ka väikese kodukontori loonud ja mõtlen, et võiks natuke soojem olla, st võiks ikka akna kõvasti kinni panna. Löön siiski käega ja tõmban sooja tekikese endale ümber. Ning nõnda on päris hea tööd teha. Külm õhk hoiab mind ärksana 😊

10.04.20

Pühademeeleolus Torontost või peaaegu...

Esimene nädal imelike poolikute tundidega tööl käidud. Maanteed on tõepoolest väga tühjad. Peaaegu üldse pole vaja pidurit kasutada. Ja kui jõuad koju 20 kuni 25 minutiga, siis see on ka suur boonus (metrooga arvestan ikka tund aega ja autoga tavaolukorras peaaegu samaga). Ma küll räägin poolikutest tundidest, kuigi ise olen peaaegu iga päev kauemaks jäänud. Eile tulin alles enne 8 õhtul koju ära. Nagu oleks oma tavalise pika päeva teinud. Ma vahel imestan isegi, miks see pangandus nii keeruline on. Kui kusagil midagi viltu läheb, siis on tükk tegemist, et viga leida. Või õieti on see ikka seotud vist raamatupidamisega. Huvitav, kas minus on kaduma läinud raamatupidaja... Vahel, kui numbreid kõrvuti panen, siis on mingi eriliselt mõnus tunne, kui need täpselt klapivad. Ja kui ei klapi, siis tekib jahiinstinkt, et veale jälile saada 😀

Sel nädalavahetusel on lihavõtted. Paljude jaoks on need üsna nukrad, sest lähedastega ei saa koos olla. Eriti raske on neil, kes päris üksikud, aga harjunud vähemalt mingi kogukonna grupiga lävima. Nagu üks vanem panka külastanud proua ütles, et tal pole isegi jäänud õieti sõbrannasid, kellele helistada. Politsei on ka suuremate jõududega väljas, et kontrollida just parkide külastust. Kuigi on jahedamaks läinud, siis väljas paistab päike. Linnaparke pole kinni pandud, kuid kujutan ette, kui palju politseid seal leida võib. Muide ka Toronto on välja tulnud raportiga, mis ütleb, et õhu saastatud on kohe väga palju vähemaks läinud! Mu lootus on ikka sellel, et paljud jääavadki koju töötama. Selle puhta õhu kõrval on aga tekkinud uus probleem seoses viirusega. Inimesed, kes kannavad maske või kindaid arvavad, et need võib vabalt kuhugi tänavale poetada... Nii et Toronto linnapea palub südamekeeli seda mitte teha. Jälle... ma ei saa aru, kus inimeste mõistus täpselt ennast peidab.

Ontario provintsi juht andis ka välja käskkirja, et lihavõttejänes on tähtis teenus ning täiesti lubatud. Kui muidugi jälgitakse muid piiranguid. Siin on ju nii suur asi, et lapsed saavad shokolaadimune (või komme täis plastikmunasid) otsida. Mõni ehk mäletab, et ma ei ole ise kunagi sellest väga vaimustuses olnud ning korraldasin lastele hoopis munaotsimise ülesande. Kirjutasin eestikeelsed juhendid (sest oli ju vaja eesti keelt harjutada), kuhu nad järgmisena pidid vaatama minema ning peitsin majja ja ilusa ilmaga ka õue need ära. Siit 10ne aasta vanusest postitusest loen aga, et ma oleks pidanud traditsiooniga siiamaani jätkama 😂 Oh, well... hea, et neil nii lühike mälu on.

Veel viiruseuudised siit riigist... Natuke aega tagasi käiku läinud rangemad piirangud sulgesid Kanadas täiesti legaalsed kanepipoed, kuigi nad olid esialgses vajalike teenuste nimekirjas. Nüüd on aga riigijuhid pidanud sellele kriipsu peale tõmbama ning lubatud on kohaletoimetamine või poe juurest üles korjamine. Huvitav on see, et nägin kusagil artiklit, mis ütles, et need, kes kanepit tõmbavad on suurema riskiga Covid19 komplikatsioonideks. Samal ajal on alko- ja õllepoed täiesti lahti. Ilmselt kardetakse, et suurem jama tuleks nende sõltlastega, kes oma igapäevasest doosist ilma jääksid.

Toronto kõige põrutavam uudis oli aga Caribana ehk õieti Toronto Caribbean Carnival pidustuste ärajätmine (esimest korda 52 aasta jooksul). Suur rongkäik koos peoga, mis toimub tavaliselt augusti esimesel nädalavahetusel, toob linna meeletult rahvast, ning ka raha. Me ikka loodame, et mingil ajal suvel saab pisut lihtsamalt ringi liikuda, aga see otsus paneb natuke mõtlema. Samas on pidustuste korraldamise eel vaja palju organiseerida ning koos käia, kasvõi kostüümegi õmmelda. Nii et selle valguses saan natuke paremini aru vastu võetud otsusest.

Kanada tuli ka lõpuks paljude teiste provintside eeskujul terve riigi kohta koostatud ennustustega välja. Kui me oleks lasknud viirusel vabalt tegutseda, tähendanuks see 300 tuhande elu kaotamist (eelmisel aastal ilma viiruseta jäi see samast numbrist natuke allapoole, mis tähendanuks topelt kasvu). Rangemad piirangud tooksid surmade arvu kusagile 11 kuni 22 tuhande vahele. Vahelduseks võib vaadata meie peaministrit rääkimas 😉 Ma tean, et Toomas ei nõustu minuga, aga ta hakkab mulle ühe rohkem meeldima (st peaminister). Ma muide hääletasin liberaalide poolt seekord, täiesti vastupidiselt oma tavapärasele suunale. Seda rohkem sellepärast, et natuke raputada liiga mugavaks muutunud konservatiive. Minu meelest tegi ka Toomas nii ja Mari ja Kirke oleks ka teinud, kui oleks hääletama jõudnud (ei, ma ei mõjutanud neid). Kui nüüd härra Trudeau kõrvale härra Trump panna, siis ... no ma ei tea... siin polegi üldse valikut...


Meie maailm ei ole enam endine ja ei saa endiseks. Ning me peame olema valmis palju pikemaks võitluseks viirusega, kuni mingi vaktsiin on loodud. Kuigi eks sellega või olla omad probleemid, sest kui viirus muutub, siis on omaette küsimus, kui tõhus see on. Samuti pole ju teada, kui kaua kestab võimalik immuunsus peale tõve põdemist. Juba on tulnud teateid, et need, kes on olnud Covid19 positiivsed ja paranenud, saavad jälle positiivseid teste...

Kodusel rindel on Kirke igavusest hakanud söögitegemisega katsetama. Otsib mingeid keerulisemaid retsepte, tal pidi neid terve rodu olema. Mul on ainult hea meel selle üle. Ainult ühte asja peaks talle õpetama, milline on enam-vähem normaalne hind teatud toorainete jaoks. Selles osas on ta siiski üsna ära hellitatud, sest elab ju ikkagi kodus ning peamised poeskäijad oleme Toomas ja mina (just selles järjekorras). Sel nädalal juhtus küll, et me kumbki ei jõudnud sinna. Ühel päeval isegi proovisin peale tööd, aga saba oli liiga pikk. Ma poleks koju jõudnud järgmisele koosolekule ;-) Õnneks käis Kirke rattaga väljas ja tõi meile piima. Sest meie oleme piimajoodikud. Või peaaegu. Armastame kakaod ja piimajooki lahustuva kohviga. Mis tuletab meelde, et peaks proovima seda sotsiaalmeedias ringi käivat piimajooki lahustuva kohvi vahuga.

Lisaks tahaks ta puutööd teha. Meisterdada mu pisikesele hoolealusele nukumaja koos mööbli ja muuga. Mina lubasin heegeldada amigurumi väikesed nukud. Aga kumbki pole veel sellega alustanud. Kirke sellepärast, et ehituspoed on kinni (kuigi saaks tellida ja poe juurest vajalikud asjad ära tuua) ja mina... kuidagi kiire on olnud tööga. Kuigi olen ju palju kodus töötanud. Lihtsalt ma ei oska vist kodus töötades piiri panna, millal sellega võiks lõpetada. Mari on selles suhtes palju parem. Tuleb lõuna ajal kööki toimetama ja õhtul teatab, et tööpäev läbi. Ehituste ja ehituspoodidega seoses vilistati nüüd müraseadusele ning lubati Ontarios ehitajatel, kes on vajalike ehitustega seotud - enamasti haiglatega seoses - lausa 24 tundi järjest töötada (vahetustega vist ikka). Ülejäänud ehitused võivad ka jätkuda, kui ehitusluba oli enne aprilli saadud. Kõik teised asjad on peatatud.

Olge terved!

08.04.20

Meid on maailmas liiga palju

Väide, mida on korrutatud jälle ja jälle. Kuidas väike sinine maakene ägiseb meie koorma all. Ja nõnda leidub neid, kes rõõmustavad viiruse saabumise üle. Et saamegi osadest inimestest lahti. Kui ma proovin siis nimetada, et need osad inimesed võivad olla sulle väga kallid ja lähedased, siis kehitatakse selle peale lihtsalt õlgu. Ma ei teagi miks, kas sellepärast et nad ei hooli nendest või ollakse lihtsalt nagu tavaline keskmine inimene, kel on kaljukindel teadmine iseenda ja lähedaste puutumatusest. Nii kaua muidugi, kui nad ka tõesti puutumatuks jäävad. Kirke arvas, et kui mõni on nii mures suurest rahvahulgast ning kiidab viiruse saabumisele takka, siis äkki võiks küsida, kas nad on siis valmis oma elust loobuma... Ma siiski ei hakka sellisesse äärmusesse minema  😉

Proovin siiski jäärapäiselt seletada, miks praegused piirangud tähtsad on. Et viirusele alla jäänute arv hoitakse madalam, aga mis kõige tähtsam, meedikutele antakse nii palju hingamise ruumi kui võimalik. Et kas tõesti tahetakse, et haiglas pole enam arste, kes saaksid abi anda nii viirusest tulenevate probleemide juures, aga ka kõige muu puhul. Elu läheb ju edasi. Südamehaiged vajavad ravi, vähiga võitlejad, õnnetusse sattujad. Lugesin kunagi kokkuvõtet kodust läbi aegade. Ning seal nimetati, et kõige rohkem ootamatuid surmasid on tulnud koduste õnnetuste läbi (ma ei mäleta, kas see käis ka tänapäeva kohta). Arvestades, et me praegu kodudes istume, siis võib see üsna tõeseks saada kaasajal. 

Arstide ja õdede puhul tuleb arvestada veel sellega, et nad võivad läbi põleda, et neil pole enam jõudu tööle minna, ja kõige hullemana, kui nad ise haigestuvad ning teisi aidates elu kaotavad. Ma ei kujuta ka ette, kuidas nad suudavad vastu pidada, kui peavad nii paljude surmade tunnistajaks olema (ega vist kõik ei peagi, sest olen vähemalt kahest õest lugenud, kes lõpetasid enesetapuga). Kui raske ja meeleheitele viiv võib neil olla seistes valiku ees, keda päästa ja keda mitte. Need viiruse kiitjad nimetavad siis, et oh, loomulikult päästad sa noorema. Aga siis kujutan ette olukorda, kus sul on kena väike armas vanaproua, kes vaikselt kannatades ainult meedikuid kiidab ja häid sõnu jagab, ning tema kõrval on sul üks tugev mees, kes ei jõua virisemist lõpetada ning kõiges ainult halba näed... Keda sa siis valid... Elu pole nii must valge. Ja kui ma siis ikka vastuväiteid saan, siis küsin, kuidas nad lahendavad olukorra, kus kahe valiku asemel on valikuks üks kümnest või kahekümnest või... Siis jääb mu "vastane" korraks vait. Kuid tuleb lagedale uue argumendiga, et arstid ja õed peavad olema sellisteks asjadeks valmis. Jah... üks asi on "peavad", teine asi on ise seda kogeda. Mitte kõik pole tugevaks loodud ja valmis äärmusteks. Isegi kui nad seda arvavad. Tänu võitmatute mängudele puutusin ka selle probleemiga kokku... Aga ma räägin nagu seinaga, milles pole isegi väikest prao raasugi.

Ning kõige lõpuks langetan alistunult käed, sest kui mulle öeldakse, et vaktsineerimine on ikka kurjast ning viimane asi, mille peale mõelda, siis mida ma enam oskan öelda. See meem, et näete nüüd, milliseks muutub maailm, kui inimesed ei vaktsineeriks ennast, on justkui hane selga vesi. Vähemalt osadele "teadjatele"...

Olge terved... Foto on võetud täna pangas läbi pleksiklaasi. Hästi kaitstud külastaja... Ning et kõigile selge, et maski taga on kanada-eestlane ;-)

06.04.20

Jälle inimeste seas...

või peaaegu. Pühapäeval läksin koos Mariga poodi, sest piim oli otsas ja Toomas juba kurtis, et liha pole ammu laual näinud. Minu jaoks oli see siis esimene kord peale kolme nädalat. Olen viksilt ja viisakalt kodus istunud. Alguses Toomase haiguse pärast ja siis jäin ju ise haigeks. Mis muidugi ei tähendanud, et ma ikkagi tööd ei teinud. Igal juhul, mingi imelik kõhe tunne oli sees, kui poe poole sõitsime. Tänavad olid väga tühjad. Isegi autosid polnud palju liikumas. Kõik oli tuttav, aga ei olnud ka. Kuigi olen ju kõigist piirangutest lugenud ja Toomas on mind väga hästi kursis hoidnud, siis üks asi on niisama kuulata ja teine oma silmaga näha. Üks asi on tasapisi harjuda uute nõudmistega, teine olla omamoodi kivistunud hetke, kui kõik veel "normaalne" oli ja siis äkki olla uues olukorras. (Kohustuslik kiisu pilt ka, palun väga.)

Täna hommikul sõitsin autoga Eesti Majja tööle. Mul on ju Mari auto kasutada, ning kui ma muidu ei hooli sõitmisest, sest ummikud on eriti tüütud ning metroos on palju parem raamatut lugeda, siis seekord on valida, kas olla ühissõidukis, kus rahvast rohkem ja 2 meetri reeglit raskem jälgida, või siis sõita uhkes üksinduses tööle. Sest peaaegu nõnda see sõitmine välja nägi. Uhkes üksinduses. Ma arvan, et ainult jõulupäeva hommikul on maantee sama tühi. Olen sattunud justkui mingisse paralleelmaailma... 

Eesti Maja on tehniliselt kinni. Sisse lastakse ainult ühest uksest ja see pole peauks. Panka lubatakse ükshaaval. Lettide ees on pleksiklaas kaitseks. Ma arvan, et alguses oli mure ja hirm suurem, aga inimene harjub lõpuks kõigega, vist... Külastajaid on väga vähe. Kuigi ma imestan, et neid üldse niigi palju on (enamasti alla 10). Üks vanaproua pidi meid eriti tihedalt vaatamas käima. Ilmselt on tal kodus ikka väga igav, et peab jutustama tulema. Paljud on aga enda jaoks lõpuks internetipanga leidnud ja seal pakutavad võimalused. Kas siis tõesti oli vaja nii ekstreemset lahendust selleks ;-)

Kanada uudistest nii palju, et politsei kirjutab aga hoiatusi ja trahvikviitungeid välja. Sest inimesed ei taha sugugi sõnakuulelikud olla. Isegi poes ei saanud ma aru, miks osa ei jälginud üldse seda, kuhu nad lähevad ja kas teised neile liiga lähedale pole sattunud. Igaüks seiras teist natuke kahtlustavalt. Mis tuletas meelde ühe kurtva "naabri", kes väitis, et teda vaadatakse väga kurja pilguga, sest ta on väikesest riigist Mongooliast. Ma küll vastasin lohutavalt, et praegu on igaüks kahtlane, kui ei ole oma pere liige. Saime jälle ka Ontario valitsuse poolt hoiatuse mobiilile, et palun, inimesed, hoidke üksteisest eemale. Mis tekitas pahameelt... aga mitte valitsuse suunas, hoopis oldi pahased, et inimesed ometi ei saa aru, mida neilt oodatakse. Aga eks ta raske ju ole, sest pole nähtav vaenlane...

Kanada on paljude teiste riikide moodi hädas näomaskide hankimisega meditsiinitöötajatele. Trump keelas nende väljaviimise oma riigist. Sest neil on ka suur mure, kas ikka jätkub kõigile. Meie peaminister oli üsna pahane, sest lõpuks nad ju ostsid maskid USA firmalt (kes on ka pahane, et tehing katki jäi).  Ja kas tõesti unustavad lõunanaabrid ära, kui palju kanadalased neid abistanud on. Alates sellest, et üle piiri lubatakse näiteks endiselt Detroiti kandalastest med õdesid tööle. Me võiks piiri kõvasti kinni panna, ning siis võib USA vaadata, kuidas hakkama saab...  Varasemast ajast meenutati 9/11, kui Kanada võttis vastu lennukid, mis ei saanud USAs maanduda ning toitis ja andis peavarju õnnetutele reisijatele. Kuigi see maskide asi on üsna tõsine (sest kui neid Ontarios juurde ei saa, siis pole enam nädala pärast midagi kasutada), siis me ei hakka mingeid kättemaksuplaane ellu viima. Noh, sest me oleme ju sõbralikud kandalased ;-) Isegi Trumpi üllitise peale, et sõjavägi peaks viidama Kanada piirile, sest ma ei teagi, mida ta siitpoolt kartis, tõsteti ainult pisut imestunult kulmu. Oh ja kellegi väitel ei saaks USA firma näomaske tootagi, kui nad Kanadast toorainet ei saaks...

Seoses USA riigijuhiga tahtsin ka öelda, kui erinev on ta olnud meie peaministrist. Kes on kuidagi tasakaalukas ja väljapeetud. Ma tean, et ta ei meeldi mitte kõigile, kuid seekord on nii mõnedki ta vastased kannapöörde teinud ning kiitnud tema lähenemist. Mõni ikka nuriseb natuke, et võiks rohkem numbreid välja tuua võimalike prognooside osas nagu Ontario tegi. Aga vist ei taha ta veel liiga palju inimesi hirmutada.

Mis veel... Ka Kanadas on pulmapaare, kes hoolimata olukorrast siiski oma jah-sõna on otsustanud välja öelda. Nagu üks naljamees ütles, et kas see pole parim aeg väga tagasihoidlikult ja väheste kuludega ja ilma sugulasekarjata pulmad ära pidada. Mõni küll on tunnistanud, et nad peavad siiski peo hiljem. Juba sellepärast, et firmad, keda nad peo korraldamiseks on kasutanud, ei taha mitte nii kergelt tagasi anda sissemakstud summasid. Eks küsimuse all ole ka ühe või teise osapoole soov asi suuremalt ära märkida. Näiteks küsisin kord Kirke käest, kas talle meeldiks suur pulmapidu. Ta vastas, et tema küll seda ei tahaks, aga tema praegune poiss-sõber ilmselt ilma selleta pulmi ette ei kujutaks.

Pühapäev oli väga kena päikseline. Mu tulbid on päris pikaks sirgunud juba. Kirke plaanis meil siin natuke puutööd teha, aga... ehituspoed ei ole enam hädavajalikud. Nii et nad on kinni. Saab küll internetis tellida ja kohapeale minna, et siis kraam kaasa võtta. Eks vaatame, mis ta otsustab teha. Õnneks saab ta nüüd lõpuks ka panna kolmapäeval sisse avalduse abirahaks. Kanada valitsus on avanud eraldi toetusfondi nendele, kes on kaotanud ajutiselt või alaliselt töö viiruse pärast. Hetkel on ikka väga segane, kui kaua kõik kestab...

04.04.20

Drake ja tema Toronto kodu

Ma olen aru saanud, et Drake on maailmas päris nimekas nimi ;-) Aga pärit on ta ju üsna tagasihoidlikust Toronto kodust. Mitte et ta samas tagasihoidlikus korteris enam elaks. Nüüd on tal umbes 7 miljoniline elamine keset Torontot, või noh, mitte just keset, rohkem ikka seal põhjapoolses nurgas. Selle ümber on ehitatud poole kõrgem aed, mis tegelikult linnas lubatud on (4 meetrit kõrge). Natuke tekitas pahameelt mõnes naabris, aga... ei saanud nemadki eriloale vastu. Sest kuidas teistmoodi tagada turvalisust. Samas on väga paljud kuulsused, kes Torontos elanud (kaasa arvatud ka inglise printsi kaasa), kinnitanud, kui rahulik siin olla on. Inimesed ei lähe tuntud inimesi nähes peast sassi või ei aeta neid kangesti pildi saamise nimel taga. Tegelikult... tahtsin lihtsalt öelda, et tema viimane üllitis on filmitudki Toronto kodus. Alguses on vaateid Toronto tänavatelt, mis on tänu piirangutele inim- ja autotühjad. Ja muidugi pean ütlema, et meie maja mahuks ilmselt vabalt tema kööki ja söögituppa :D