Tunnistused

Eile said tüdrukud oma esimse trimestri tunnistused kätte. Kirke valmistus muidugi halvimaks ning hoiatas päev ette, et ta ei näita seda enne kellelegi kui ise pole näinud ja mulle kätte andnud. Nii ta kiiruga ja murelikult koolist koju jõudes peitiski end tunnistusega vannituppa, mille saab kenasti lukku keerata. Varsti kuulis aga Tom, kuidas vannitoast kostis hoopis rõõmuhõiskeid. Ainult üks C+ oligi hinnete reas, ülejäänud olid Ad ja Bd. Tubli! Tubli!

Tom luges hirmuga mitu Ad ja Bd kokku oli. Ma ei mäleta, mis kokkulepe neil Kirkega oli. Kuid ühel meeleheite hetkel lubas ta tüdrukule koera, kui ta ometigi natuke rohkem hakkaks koolis pingutama. (Tomi lubaduse peale viiesele Marile, et kaheksandaks sünnipäevaks saab ta kiisu, pidime muidugi koju kassi võtma, nüüd vaatame, mis saab Kirkega).

Kirke õpetaja kirjutas: „Kirke (Kiki) has had a good first term in Grade 5. She is a pleasant and motivated student who shows quiet interest in class work. She uses her time in the classroom effectively, and she usually completes her classwork on time. Kiki is encouraged to proofread her work before handing it in to add increased detail, and to check for spelling/punctuation errors. Kiki is usually quiet during class discussions, and she is encouraged to participate more actively and consistently during class lessons and discussions. Kiki is working on identifying strengths and areas for improvement in her own work.”

Mari on nüüd seitsemandas klassis ning esimest korda on ta tunnistusel protsendid, mis jäid 77 kuni 96 vahele. 80+ tähendab, et laps ületab provintsi poolt oodatud oskusi. Kui tunnistusel 70-79, siis pead rahul olema, sest ta tulemused on just seal, mida eeldatakse. Kõik üle 90 saadud hinded olid matemaatikas ja teadusainetes.

„Mari has had a very successful start to grade 7. She regularly participates in class and group discussions, and is able to take on various roles in a group setting, including that of leader. Mari always comes to class prepared for learning and completes homework and assignments on time and to the best of her ability. She is encouraged to reflect on work that is returned to her in order to set increasingly challenging goals for herself in the second term. Congratulations on achieving honours this term!”

Moest ja keelest

.Suvemeenutusi tüdrukutest oma rõivaid demonstreerimas. Õnneks pole kumbki väga neiulik, kes peab viimase moe järgi riides olema. Mul on jäänud mulje, et siiani ei hooli õieti keegi koolis, kes kuidas ringi käib. Mari eelistab oma kaitsevormi värvi pikki pükse ja jakki - ta ongi meil pigem selline tom-boy, kelle meelest poistega on palju huvitavam koos mängida, sest nad pole nii igavad kui tüdrukud. Kirke vaatab pisut rohkem, kas miski asi ikka sobib, kuid mingeid tülisid pole siiani ette tulnud.

Täna sadas vihm maha ning sulatas esimese lume viimased riismed. Kõige hullem on see, et enne lume tulekut ei olnud mitte kõik lehed kokku riisutud ning tänase sulaga muutusid ohtlikuks teele jäänud sügislehed, mis reetlikult kutsusid enda peale astuma, kuid siis osavalt jala alt ära libisesid. Hea, et ma mitte ninali ei käinud.

Tegelikult oli mul oma mõte see väike kompositsioon tüdrukutest üles panna. Nimelt jätkub see filmisaaga, mis sai alguse eelmisel nädalal. Seekord helistas keegi uuesti ning otsis eestlast, kellel oleks „subtle Estonian accent”. Mu töökaaslane, kelle otsa ta sattus, tahtis temast kiiresti lahti saada ning andis konsulaadi telefoninumbri, las nemad tegelevad selliste kummaliste soovidega. Varsti ilmus aga meie aupeakonsul üles ning küsis, kuidas minu inglise keel on. Palus mul midagi öelda ning siis andis selle mehe numbri ning sai niimoodi kerge vaevaga enda pealt selle kohustuse minema veeretada.

Helistasingi ning mul paluti viie minuti pärast uuesti tagasi kõlistada, et ta saaks panna oma arvutid valmis kõne lindistamiseks. Sain nüüd täpsemalt teada, millest film räägib ja selgemaks, miks õpetasin sellist kummalist kahekõnet oma eelmisele „õpilasele”, kelle osa tegelikult päris väike. Neil oli nüüd vaja inimest, kes aitaks naisosatäitjal (eelmine oli mehe roll) paremini eesti keele aktsenti järele teha, kuigi sel puhul pidi see mitte nii tugev olema. (Juba olin oma loo jõudnud välja mõelda, mis täpselt filmis toimuks - põnev psühholoogiline triller - ja ega ma ilmselt palju mööda ei pannud).

Ta küsis mõningaid küsimusi ja palus siis rääkida millestki oma elust. Esimese hooga ei tulnud midagi huvitavat meelde, kuid siis jutustasin kokkuvõtlikult oma eluloo. Sealhulgas märkides, kuidas tahtsin saada ajalooõpetajaks, kuna olin ajaloost väga sisse võetud ning otsustasin siiski keeleõpetaja kasuks, sest ei tahtnud nii palju valetama hakata nagu see nõukogudeaegne kool ajaloo suhtes nõudis. Unistasin õpetajaametist Hiiumaal (kust mu ema pärit), kuid elu tegi hoopis kummalisema pöörde tuues mind pisikese külakese asemel siia suurlinna...

Lõpuks tänas ta mind ette ja taha, eriti veel, kui olin pisikesi näpunäiteid jaganud, millised häälikud eriti rasked eestlastele on. Ning küsis, kas ta tohib uuesti kontakti võtta kui neil on vaja abi eestikeelsete nimedega (kaasa arvatud kohanimed).

Milline absoluutselt põnev kogemus! Kõige rohkem teeb mulle nalja, et olen siiani ikka ainult pürginud sinna suunas, kuidas inglise keelt paremini rääkida ja siin tuleb võimalus hoopis oma aktsendiga kedagi aidata...

Tulevik ja suitsetamine

.Umbes kümme aastat tagasi oli meie Kirke pisut väiksem kui see tädi Hille kodus olev nuku. Ja eile mõtiskles ta mul enne tudile jäämist: „World is full of secrets! Nobody knows what will happen in the future! We don't know when the world ends... I don't know if I will start smoking! There is very little chance that this will happen but you never know what the future brings...”

Vahel ei saa ma sugugi aru, kuidas need mõtted äkki ühelt teemalt teisele hüppavad... Üks asi on maailma saladused ja hoopis teine suitsetamine. Kust ta äkki selle peale tuli? Kas ta on mul eriliseks filosoofiks muutunud, kes näeb, kuidas kõik ei tarvitse sugugi minna nii nagu ette kujutatud on.

Tom on muidugi mures, kas Kirke tõesti mõtleb kunagi suitsetama hakata, sest meist keegi pole seda kunagi teinud, mina pole isegi mitte proovinud (kui just keegi ei taha selle alla panna korda, kui ma süüdatud sigareti suhu võtsin ning kõigest jõust puhudes proovisin sellest halli suitsu välja võluda).

Laste suhtumine on siiani väga negatiivne olnud. Tänaval mõne suitsetaja taha sattudes, sikutavad nad mind kiiresti edasi, et mitte suitsupilves kõndida (olen nendega täpselt samal meelel). Ja siis ikka uuritakse, miks neil inimestel suitsupulgad ees on.

Viimase kümne aastaga on Torontos palju muudatusi selles suhtes toimunud. Tänaseks ei tohi enam baariski suitsu ette panna rääkimata restoranidest või kohvikutest (selleks peab olema täiesti kinnine ruum). Suur vastuseis oli omanike poolt, kes kartsid, et nende ruumid jäävad tühjaks, kuid ma pole enam sellist kurtmist kuulnud, ilmselt ei osutunud see sugugi suureks probleemiks (ehk hoopis vastupidi, sest rohkem mitte-suitsetajaid olid nõus nende asutusi külastama). Juba räägitakse sellest, kas uste ees on õige suitsu tõmmata. Televiisoris on palju reklaame suitsetamise kahjulikkusest (kõige dramaatilisemad on muidugi need, milles mitte-suitsetaja on haige, sest on oma elu/töö veetnud suitsu sees).

Nii see üldine suhtumine tasapisi negatiivseks muutub ja lastel ei tule pähegi sellise pahega tutvust teha. Võrreldes Tallinna ja Toronto tänavapilti, siis minuni ei jõua kuidagi pähe, kui palju noori suitsetajaid Eestis silma hakkab. Ning muidugi ei suuda ma enam leppida söögikohaga, mis sinist suitsu täis. Statistika kinnitab, et noorte suitsetamine on siin kõvasti langenud. Ilmselt see suitsetamise vastane poliitika on aidanud kaasa üldisele suhtumisele. Eeskuju nakatab... Kui kedagi eeskujuks pole, siis enamasti ei juhtu ka midagi.

Kui praegu küsisin, kas sa, Kirke, hakkad mul kunagi suitsetama, siis vastas ta kohe kõhklemata: EI! Ülteme siis, et ta on mul lihtsalt filosoof!

One of a Kind Show

.
Jõulud tulevad suure tuhinaga, juba lauldakse jõululaule ning poed on täis jõulukaupa. Valmistasin töö juures reklaame meie lahtioleku aegade kohta ajalehte (Eesti Elu) panemiseks - olin seekord eriliselt usin, sest viimasel ajal on selline selline kõrvaline kohustus kõigi muude ülesannete kõrval kippunud ununema (viimasel minutil olen ikka panga veebilehele ja uksele sildid üles saanud panna, nüüd siis juba valmistun hästi varakult, sest jõulude ajal kipub aeg ei tea kuhu kaduma).

Laenasin pildi One of a Kind Show kodulehelt. See käsitöö näitus-müük toimub kaks korda aastas - enne jõule ja kevadel (lihavõtte aegu). Läksime töökaaslasega peale tööd kohale ning veetsime järgmised neli ja pool tundi pakutavat käsitööd imetlemas. Muuseas oli taas oma väljapanekuga kohal Leena Kimsto (All Through the House). Ta teeb väga ilusaid riidest inglikesi. Kui mu lapsed veel Eesti Lasteaias käisid, siis tegime lasteaia toetuseks tema inglite müüki (panime neid isegi pangas müügiks välja, mida ei oleks ilmselt juhtunud kui ma poleks lasteaia laekuriks tol ajal olnud).

Siin on pilt poolest väjapanekust. Kui iga juures pikemalt peatuda, siis ei jõuaks sealt kunagi tulema. Nii me kiirustasime enamasti riiete juurest mööda, sest neid me kunagi ostma ei hakka (ainult vahetevahel, kui midagi silma hakkab, uurime, kuidas üks või teine asi tehtud on). Proovisime mõningaid kübaraid pähe ning otsisime korralikke nahast seljakotte (ainult kahe omad meile lõpuks meeldisid).

Eriti põnevad on lauad, kus müüakse toitu. Seal saab enamasti järgi proovida, kas üldse tasub rahakotti välja otsidagi. Kui jalad väga ära väsivad, võib vaadata moedemonstratsiooni, kus näitusel osalevad disainerid oma töid reklaamivad. Mulle endale meeldivad klaasikunstnike tööd ja savist asjad, kuigi neid just eriti palju kohal polnud.

Väga paljud külastajad teevad oma jõuluostud just sellel näitusel ära - eriliselt tublid, sest siis on terve kuu mureta! Mina nii tubli ei ole, kuigi eks meil ole asjad pisut lihtsamad. Lapsed teavad, et jõuluvana rohkem kui ühe kingituse ei too (kuigi millegipärast unustab ta selle ära ning kingitusi on siiski kaks või kolm, aga see pole meie süü).

Lumi

.

Lõpuks oleme nii kaugel, et selle talve esimene lumi tuli täna maha. Eile juba hoiatati hoolikalt ette, milline kole ilm ees ootab. Külma jäist vihma sadas terve päeva, mis siis hiljem lumeks muutus. Usinamad kiirustasid autodele bensiini võtma, sest raadiojaamad ennustasid ette, kuidas teed tipptunnil veel aeglasemad on kui tavaliselt. Üks soovitas oma kolleegil isegi ametit vahetada. Selle asemel et mõnusalt raadiojaamas juttu puhuda, minna hoopis pizzat maanteedele müüma. Vaesekestel läheb ju kojusõidul kõht tühjaks.

Kirke rõõmustas, kui nägi lund maas. Seletas, kuidas tänavad tunduvad kuidagi eriliselt pehmed. Tõmbas siis mütsi ninani ning teatas, et tal on silmad kinni, hoidku ma tal kõvasti käest kinni. Nii me siis selles lumesajus kooli poole edasi müttasime.

Mina jõudsin kenasti tööle, sest metrooga pole enamasti muret. Ainult tavalisest rohkem oli reisijaid – need, kes otsustanud mõistlikult autod koju jätta. Lugesin lehest, kuidas liikluspolitsei valmistas juba vaimselt ette kõigiks nendeks õnnetusteks, mis ees ootamas.

Ja minu poolt pilt töö juurest aknast, kus julgemad mehed ükskõik millise ilmaga jalgratast koju ei jäta...

Päike, kuu, tähed...

„Emme, sina oled päike ja issi on kuu ja meie oleme tähed... Liisu ja Puma on... Ei, meie oleme planeedid, Liisu ja Puma on tähed!” Ja natukese aja pärast: „Kuidas päike põleb?” - „Päike saab energiat oma kahelt planeedilt...” - „Ei, päriselt, miks ta põleb, kas ta kustub ära?”

Kirke otsib eriliselt palju lähedust peale Eestis käiku. Varem läks ta ikka oma voodisse, ma ronisin korraks ta kõrvale, laulsin „Mina ei taha veel magama jääda...” unelaulu ning sain tasakesi oma voodisse. Praegu tahab ta, et ootaksin, kuni ta magama jääb. Minule muidugi ei meeldi eriti edasi tagasi voodite vahetamine (eriti, kui ise ka magama jään) ning nii ma lubangi ta minu kõrvale kaissu, kus me vahel koos loeme, vahel ajame niisama juttu, kuni ta tudile jääb. Toomas viib torisedes Kirke hiljem oma voodisse.

Seekord Eestis olles helistas ta mulle oma voodist õhtuti (mis minu jaoks oli muidugi keset päeva) ja nii ma talle laulsin, vahel olin tööl, mis tähendas minu jaoks vaikse nurgakse leidmist (hoolimata sellest, et mu töökaaslased olid hea meelega minu laulu jagamas. Aga mina ei luba kedagi oma „imeilusat” laulhäält kuulama peale minu laste...).

Tähtedest veel...
Eile helistas üks noor näitleja panka ja uuris, kas ta võiks kokku saada mõnega, kes on Eestist tulnud. Tal on vaja osata rääkida inglise keelt eesti aktsendiga. Soovitasin tal samal õhtul Eesti Majja tulla, kool oli käimas ja lisaks oli terve maja juhtumisi täis külalisi Eestist - Korp! Amicitia võttis vastu umbes kolmkümmend amicat Tartust. Ja loomulikult, kes pääseb külaskäigust Eesti Majja.

Noor näitleja teatas, et ta ei jõuaks kuidagi kohale, kas ta saaks tulla järgmisel päeval. Ja nii ta täna meie juurde ilmuski. Istusime koos maha, kuigi ma ei arvanud, et olen just kõige parem kandidaat , sest olen liiga palju õppinud, kuidas inglise keelt täpselt rääkida, mis ei ole minust küll kindlasti täielikku eksperti teinud (üks meist keeldus taolisest asjast osalemast ja teine, kelle oleks hea meelega saatnud rääkima ja kes veel parema meelega nõus oleks olnud, oli täna kodus). Proovisin siis mõelda kõigi vigade peale, millega eestlane inglise keelt õppides hädas on ning andsin talle näpunäiteid. Lugesin linti teksti, mida ta oskama pidi. Katsetasin rõhutatud tugevama aktsendiga, kuid see kõlas kuidagi võltsilt, vähemalt minu kõrvadele. Lõpuks soovitasin veel kohvikust läbi astuda, et veelgi kogemusi saada. (Tal oli olemas mingid lindid soomlaste inglise keelest, kuid ma arvasin, et parem on ikka päris eestlast kuulata).

Minu jaoks oli see omamoodi huvitav ja naljakas vaheldus tavalises tööpäevas. Filmi pidi vändatama Montrealis ja selle taga pidi olema Leonarde DiCaprio. Hiljem tegime töökaaslastega nalja, et oleks ikka pidanud kohe nende kõige suuremate ninadega kokku saama.

Koduteel vaatasin kogu asja peale uuesti tagasi ja mõtlesin, kui vähe mind mõjutab kellegi kuulsus. Miks? Ilmselt olen aastatega üha rohkem õppinud hindama seda, mis mul käes on, kellega mul hea olla on.

Samamoodi jõudsin ühel päeval arutledes järeldusele, et suured loteriivõidud või meeletud rahad ei muudaks mu elu mitte paremaks (hmm... kas ma olen nagu rebane viinamarjadega?). Hiljuti lugesin, kuidas üks suhteliselt rikas naine justkui minu mõtteid kordas: uskuge mind, teil on ainult nii palju raha vaja, et oma põhivajadused rahuldada - söök, varjualune ja riided. Mul ei ole muidugi palju võimalusi loteriil võita, sest ma ei osta pileteid (kuigi osalen töökaaslastega iga nädal loteriil - ma ei taha mitte ainukesena tööle jääda, kui teised kusagil palmi all kokteile naudivad - tunnistan, ega mul palju usku sellesse ei ole, aga kui...).

Karate sügisturniir

Järjekordsed võistlused karates (shito-ryu itosu-kai) läbi. Seekord oli üks grupp ka Itaaliast kohal lisaks tavapärastele võistlejatele üle Kanada. Kirkel läks väga hästi katas, kus ta võitis oma alagrupis esimese koha. Pildil ongi Kirke oma parima sõbranna Chen-Cheniga, kes alustas Kirke pealekäimisel karatega eelmisel aastal ja nüüd sai kolmanda koha oma vöögrupis. (Chen-Chen on Hiina neiu, kes õpib samas koolis, kuigi mitte alati ei satuta samasse klassi, nagu siinse kombe kohaselt neid klassi koosseise igal aastal muudetakse). Muidugi ei puudu pildil kohustuslik sarvede tegemine.


Järgmisel pildil on meie klubi Honbu esindajaid. Mari on Jaapani neiu selja taga, kes on Torontos mõneks kuuks kodu leidnud, et siis jälle tagasi minna. Honbu sildist paremat kätt on Kira, kes on vaid paar aastat tagasi oma ema-isa, venna ja koeraga Moskvast siia kolinud. Ta on selline tore 16-aastane neiu, kes on leidnud Toomases hea vanema venna, kes teda harjutustele kaasa võtab ning vaatab, et kõik on just nii kui vaja. Me räägime temaga peamiselt inglise keeles, kuigi saame väga hästi vene keelest aru (praktika puudumine on vene keele täielikult roostetama pannud). Peame aeg-ajalt seda talle meelde tuletama, kui ta oma boyfriend'idega telefonis lobiseb. (Milline rahvaste sõprus meil siin valitseb!!!) Kiral ei läinud seekord väga hästi, kukkus esimeses ringis vabavõitluses välja, kuid kevadel võitis ta kulla!
Seljaga on meie poole Anne, kes vabal ajal laulab ja hetkel oma sünnipäevakingitust teistele näitab.


Siin on juunioride mustad vööd reas, kõik alla 16-aastased. Mari ja temast vasakul seisev Rachel alustasid kunagi samal ajal ja on kõige nooremad selles grupis (nii on ka raskem teiste vastu võistelda). India poiss käis eelmisel aastal meie klubis, kuid on teise üle läinud, sest nad kolisid meie lähedalt ära.


Toomas ütles, et ma pean kindlasti selle pildi üles panema, kus Kirke mingit väga uhket lööki vabavõitluses sooritab. Kuna tema kaalus ja vöögrupis polnud vastaseid, siis pandi ta kõrgemasse kategooriasse - Kirke pidi juuniordie mustade vöödega võistlema (jäi viiendaks).


Ja lõpuks muidugi pilt Toomasest, kui ta oma katat esitab. Ma ei olnud seekord kaasas, sest enesetunne oli väga nigel, kuigi oleks väga tahtnud kohal olla. Kirke oli usinalt vahepeal vabatahtlikku tööd teinud ning aidanud pizzat ja muud söödavat müüa. Oli väga uhke selle üle! Lõppkokkuvõttes läks väga hästi! Kõik tulid rahulolevatena tagasi!

Arsti juures

Käisime siiski arsti juures täna koos Kirkega. Aga nagu oodata oligi, kuulas arst korraks kopse ning kirjutas siis kiiresti antibiootikume välja. Just see, mida ma sugugi ei taha teha. Ainuke kergendus, et kopsud ikka puhtad on. Ilmselt ootame veel pisut, enne kui rohu kallale läheme.

Ma ei suuda ära imestada, kui kergekäeliselt siin antibiootikume antakse. Imestan, et hoolimata suurest poleemikast ja arutlustest jätkavad nad ikka rõõmsalt aina uute sarnaste ravimite soovitamisega. Mingi statistika väitis, et mujalt koolituse saanud arstid teevad seda rohkem. Samas ei saa ma aru, kuidas nad taolist statistikat saavad teha, kui kuna viimase ajani on väga raskeks tehtud sisserännanud arstide töö. Ma ei tea ühtegi sellist arsti (kuigi tean vähemalt ühte, kes läks siin uuesti ülikooli, et algusest peale õpinguid sooritada ja teist, kes proovis ühte ja teist ning nüüd on küll mingil määral haiglaga seotud, kuid mitte sellel tasandil, mis ta Eestis oli). Tean küll arste või insenere, kes näiteks taksot sõidavad või pizzasid ringi veavad...

Hiljuti proovis Kanada siiski asja pisut lihtsustada. Kui õieti mäletan, kuna probleemiks on põhjapoolsed alad, kus vähe arste, siis lubati immigrantidest kõrge koolitusega isikuid sinna praktiseerima. (Toronto ja Vancouver on immigrantide Meka).

Kui mina üles kasvasin, sain vaid ühel korral nii kanget ravimit. Minu lastele on seda juba mitmed korrad välja kirjutatud ja tunnistan, et kui ma esialgu ülihoolitseva emana kõik sisse söötsin, siis nüüd juba vaatan väga skeptiliselt selle peale.

Teine „huvitav” uudis on see, et inimesed elavad liiga puhtas maailmas, mida nad aina puhtamaks püüavad muuta. Kõik need reklaamid aina parematest seepidest ja puhastuvahenditest, mis eriti koledaid pisikuid tapavad (loomulikult ei puudu reklaamist pildid nendest eriti koledadest pisikutest), panevad inimesed tormi jooksma neid poeriiulitelt koju tassima ja kasutusele võtma. Nüüd sattusin uudiste peale, kus saatejuht väga kahtlustavalt vaatas ühte teadlast, kes väitis, et natuke mustust lapsele muudab ta palju tugevamaks! Kust need lapsed ribu-rada tulevad, kellel sajad ja tuhanded allergiad? Ikka nendest ülipuhastest tubadest. Samas on süüdlaseks toodud ka toitu, mille koostises on asju, mida keegi ei suuda õieti väljagi lugeda.

Me ei osta palju valmistehtud tooteid. Proovime ikka kõik valmistada asjadest, mis teatud-tuntud. Loobusin isegi kakaopulbri kasutamisest, mida on kerge kuuma veega segada. Esialgu lapsed ikka kahtlustasid, kui ma kakaod puhtast pulbrist segasin. Minu probleem oli leida õige vahekord pulber-suhkur-piim. Nüüd olen enam-vähem selgeks saanud: klaasi piima kohta 1.5 tl kakaod ja 3 tl suhkrut. Nii ei ole kakao maitse liiga tugev laste jaoks. Eriliseks maiuseks on veel vahukoor kuuma joogi peal, just nii nagu ma täna peale arsti juures käiku Kirkele ja endale tegin.

Raamaturiiul

Alexander McCall Smith The Right Attitude to Rain

Tunnistan, et valisin selle raamatu riiulist, kus laenutatud raamatud peab nädalaga läbi saama, ainult sellepärast et mul olid head mälestused tema teistest teostest. Aga sel puhul pidin ära unustama, millest ta varem kirjutanud oli. (No.1 Ladies' Detective Agency – lahedas vormis irooniaga läbi lükitud detektiivlood).

Seda lugedes ei suutnud ma ära imestada, kui palju huvitavaid mõtteid ja filosoofilisi arutlusi ta sisse toob. Mul ongi selline tunne, et autor on maha istunud ning kokku korjanud mõtisklusi elust ja inimestest. Tean, et tahaks uuesti raamatu kätte võtta ning rahulikult koos autoriga kaas mõelda... Mis ja kes on inimene, kas tema loomus on midagi, mis on ära määratud ning ei muutu, aja möödudes lood hoopis enda ümber kesta, millest kiirgavad läbi need jooned, mis tahad teistele välja näidata? Kuidas me oleme mõjutatud sellest, mis loodus dikteerib? Kas armastus põhineb tunnetel või ainult mõttel, et me armastame?

Sügis ja külmetused...

Nii me siin oleme, et sügisel ei saa ei üle ega mööda mõnest külmetusest. Kirke köhib juba teist nädalat ja kuna hiljuti räägiti pikalt laialt, kui mõttetu on lastele rohtude sisse söötmine, siis proovime kuidagi loomulikult asja ravida. Õnneks on ta ise väga aktiivne, ei saagi aru, et midagi viga oleks. Mina kaotasin oma hääle ning proovin oma köhimisega Kirket toetada. Kõige hullem on see, et öösel ei saa magada, hommikuks on peavalu, mis eile migreeniks keeras.

Esmaspäeval vedasin end hoolimata oma olematust häälest meie panga ajurajule. Istusime kõik koos väga kenas konverentsihoones (Vaughan Estate), mis kunagi kuulus ühele Eaton'i kaubamajade keti tähtsale ninale. Imetlesin sügisest vaadet orule ning mõtlesin hoopis sellele, kas siin majas käivad ringi endiste omanike vaimud ning sisustasin vaimusilmas tuba, kus parasjagu tähtsaid asju arutasime.

Täna proovisin siiski väga usin olla ning ilmusin tööle. Terve tee metroos imesin köha summutavaid komme ning jõudsingi viperusteta kohale (st ilma suurema köhahoota, mille peale kõik ümbruses seisvad ja istuvad kaasreisijad kiiresti kahtlustavate pilkudega eemale tõmbavad, meenutades SARSi puhangut Torontos). Nagu Mari arvas, sellistel puhkudel on hea autoga ikka tööle sõita.

Tööl muidugi jätkasin sosistamist või vaikse häälega kõnelemist, mis väga kergesti teistele külge hakkas. Pidin ühte klienti aitama, kes kiiresti oma kõva hääletooni mitme tämbri võrra alla tõmbas ning nii me siis seal vaikselt justkui salajuttu puhusimegi. Hoidusin ettenägelikult telefoni vastamast, mis just eriti hästi ei õnnestunud, kui keegi mulle suunatud kõne edasi andis. Sain kiiresti mingid vastused ära öeldud ning lõpetasin väga äkiliselt seletused, et siis oma köhahoogu summutada. Õnneks ei tulnud seekord tegeleda ühegi vanainimesega, kellel kõva kuulmine. Oleme selles suhtes päris hästi välja treenitud, et hääletooni kasvõi nii kõrgele tõsta, mis paneb terve Eesti Maja värisema.

Ei ole ikka õige poolhaigena tööle ronida. Parem istuda kodus, aga eks see ameeriklik suhtumine, et pead aina tööl olema, on liiga kõvasti külge hakanud.

Pilt on meil maja eest, mis on paksult vahtralehtedega kaetud. Lapsed on õnneks nii suured, et neist on päris palju abi lehtede kokkuriisumisel, kuid seekord oleme olnud pisut laisavõitu (või hoopis haigevõitu). Vähemalt pildi saime võtta. Tegelikult oli Tom tubli ja riisus kõik kokku. Siiani on meie linnaosa millegipärast erilise teenindusega, kus masinad käivad paar korda sügise jooksul lehti tee servast ära korjamas (kui need on muidugi sinna kokku tõmmatud). Meie kaevame tihtipeale oma „saaki” tahaaeda väikesele aiamaale kompostiks.

Mida teha ülearuste asjadega...

.Eile võttis Toomas lastega ette mänguasjade ülevaatuse. Olen tavaliselt ise sellega tegelenud ning alati valinud aja, kui neid kodus polnud. Nii on palju kergem kõrvale tõsta midagi, millega nad juba ammu mänginud pole. Samas ei mäletagi, millal ma viimati seda tegin. Mõtlesin, et nad on ise küllalt suured, et oma otsuseid teha ning paremini oma vara üle valitseda. Kippusin väga kriitiline olema ja kergelt minu meelest ülearuse ära jagama. Enamasti tassisin kõik meie lähedal asuvasse Goodwill'i kauplusesse, kust lapsed aegajalt jälle endale mõne põneva asja koju tõid. Mõnikord nad ikka kahtlustasid, kas ma olen midagi ära viinud, kuid ma õppisin kiiresti hästi süütut nägu ette manama. Nii need mänguasjad meil ringiratast käisid.

Ülemisel pildil on koristamisele vahelduseks vahukommidest ja hambatikkudest moodustatud asjake. Alumisel pildil kõrvale tõstetud asjad, mis ootavad nüüd uusi omanikke! Tom vangutas ainult pead ja pomises midagi rahast, mis me kõik selle kraami alla oleme pannud. Midagi ei ole teha, nii need huvid aja möödudes kaovad ning mõne aja pärast on meie maja mänguasjadest puhas.

Huvitav on see, et mu tüdrukud pole kunagi olnud palju nukkudest sisse võetud. Ilmselt mängiks Kirke palju rohkem nukkudega, kui Mari poleks mitte nii põlgliku suhtumisega nendesse. Neil on kummalgi üks Barbie nuku, millega väga harva mängiti (kõik ülejäänud kingiks või muidu saadud Barbied jagati väga kiiresti ära). Kui esimese õmblustunni tegime, siis oli hea meel, et need siiski kusagil kasti põhjas vedelesid.

Üksvahe oldi sisse võetud Polly Pocket nukkudest, mis on sellised pisikesed nukukesed, millel on kummist riided seljas. Praeguseks koguvad nad neil tolmu. Palju rohkem rõõmu pakkusid igat sorti dinosaurused ja hiljem Littlest Pet Shop loomakesed.

Veel tahtsin Goodwillist kirjutada. Minu meelest parim viis, kuidas oma vana kraami (või mõnikord ka uue, mida kunagi kasutanud pole) saad uuesti ringlusesse, selle asemel et prügimägesid järjest suuremaks kasvatada. Olen kuulnud üsna põlglikku suhtumist „kaltsukatesse” nagu sarnaseid kohti Eestis nimetatakse. (Ma pole kindel, mis alusel need Eestis tegutsevad. Goodwill toetab neid, kellel raskusi tööd leida, haridust saada).

Siin ei kirtsuta küll keegi nina, kui võtad kasutusele mõne teise poolt kasutuks osutunud asja. Kevadest sügiseni ringi sõites võid näha siin-seal kuulutusi „garage sale” kohta. Inimesed panevad oma kraami maja ette kõigile vaatamiseks ja ostmiseks. Väga paljud antiikärimehed proovivad eriti vara kohal olla, et napsata endale asju, mille väärtus võib omanikule tühine tunduda. Tihtipeale jäetakse peale sellist müüki mõned asjad ikka tänavale, et tahtjad niisama need oma koju viiksid.

Toomas käis mitu aastat Goodwill'is vabatahtlikuna abiks - sorteerimas suuski. Oleme kõik sealt näiteks murdmaasuusad saanud, kuigi ega siin palju võimalusi uksest välja minnes neid alla panna pole. Peab ikka kaugemale sõitma. Peamine on ikkagi mäesuusatamine. (Sellepärast tõenäoliselt neid nii palju meie lähedal poes leidub. Vahel arvan, et siia kolinud ida-eurooplased võtavad suusad kaasa või ostavad suure tuhinaga, kuni toovad need Goodwill'i, sest kes tahab hoida kodus asju, mis niisama nurgas istuvad).

Teine asi, mille üle eriliselt rõõmus olen, on siinne prügikorjamise süsteem. Olime Torontos linnajagudest esimene, kes lisaks tavalisele plastiku ja paberikorjamisele alustas ka orgaaniliste jäätmete sorteerimist. Oleme niikuinii väga väikesed prügi tekitajad, kuid mulle meeldib, et enamus sellest läheb uuesti kasutusele. Orgaaniliste jäätmete alla kuulub lisaks näiteks paberist rätikud, nõud, jäätisetopsid (asjad, mis toiduga määritud), pabermähkmed, hügieenisidemed, koduloomade poolt kasutatud liiv, loomulikult kõik puu- ja köögiviljad (mis me tegelikult ise oma komposti viskame) jne. Kõigest sellest saab hiljem tavaline muld. Mul jookseb Eestis olles süda alati verd, kui kõige sealse prügi peale vaatan.

Huvitav teema on pabermähkmed. On neid, kes väga rohelist poliitikat ajades ägedalt nende vastu on. Samas on küsimus, kumb on hullem, kas nende tootmine või marlimähkmete pidev pesemine, mille puhul kasutad elektrit ja saastad vett pesuvahenditega... Kui ehk mähkmeid käsitsi pesuseebiga küürida, (mida ma üle kahekümne aasta tagasi oma õe jaoks tegin).

Arktiline kiwi

Kümme aastat tagasi kolisime oma majja ning järgmisel kevadel istutasime aeda huvitava taime, mis aianduspoest leidsime - arktiline kiwi (arctic kiwi). Ei osanud palju arvata, mis sellest kasvab, kuid oli põnev kasvatada midagi, millest polnud varem midagi kuulnud.

Kõigepealt sai meile üllatuseks, et kiwi on ronitaim (ma ei ole kindel, kas ka päris kiwi). Kuna olime samal ajal istutanud mõned viinamarjataimed, siis suure kasvutuhinaga läksid kasvud kõik sassi. Otsustasime kõik ümber kaevata ning tekitada maja taha lehtla, kus ühelt poolt pakuvad varju viinamarjad, teiselt poolt kiwid (pildil paremal, kuigi väga raske on aru saada, kus mis on). Selline ümberkaevamine ei meeldinud kiwitaimedele ning alles viis aastat hiljem saime esimesi vilju maitsta. Et midagi ka suhu pista saaks peab kindlasti olema olemas nais- ja meessoost taim.

Esimese pilguga ei oska kunagi arvata, et marjadel mingit pistmist kiwidega oleks. Nad on sileda nahaga, üldsegi mitte karvased, pöidlaotsa (tikri) suurused. Kui lõikad pooleks, siis on ta täpselt kiwi nägu. Esialgu arvasin, et peaks ikka neid koorima, kuid tegelikult pole seda üldse vaja teha! Koor on väga õhuke. Maitsevad imehead! (Olen kuulnud ka nimetust: lõunamaa tikrid). Sellisesse väikesesse marja on juskui kontsentreeritud parimad kiwi maitseomadused (sama kui proovida mini-banaani). Eestis oleks vist kasvatamisega probleeme. Praegugi on okstel veel marju, mida saame korjata (aga need on ka viimased). Tegelik valmimine on kusagil oktoobrikuus. Samas on Eesti kliima soojenenud. Lugesin kusagilt, et isegi viinamarju kasvatakse päris edukalt mõnel pool.

Siin need marjad sügiseselt kollaste lehtede vahel on:


Tahan proovida kiwiseemnetest kasvatada veel taimi. Minu idee on kõik viinamarjad viia väikese põõsa suuruseks ning panna maha rohkem kiwisid. Viinamarjad on head, kuid nende valmissaamise ajal peab Toomas sõda pesukarudega, kes samuti arvavad, et viinamarjad on head. Nad on sellised tüütud loomad, kes ainult mahla välja imevad ning kestad maha viskavad. Kui taimed on väiksemad (nagu istandustes) on lihtsam neid võrguga katta. Kiwidest pole üksi elukas muide huvitatud (välja arvatud meie).

Lapsed

Täna hommikul käisime lastega hambaarsti juures. Mari sai kiita, et on väga hästi hambaid pesnud - breketitega pole see sugugi nii lihtne. Hommikuse käigu juures oli Maril kõige suuremaks mureks, kas ta jõuab ikka õigeks ajaks kooli. Neil pidi täna olema ekskursioon ning Mari püüab eriliselt täpne olla. Õnneks sai ta enam-vähem õigel ajal tulema (vähemalt minu meelest). Hiljem ütles ta, et nad olid terve tee Kirkega jooksnud ning üle kooliaia roninud (mida mina teadagi rangelt ära olen keelanud - nüüd ei olnud mind manitsemas...)

Mina jäin edasi hambaarsti tooli. Neil on seal klientidele meelelahutuseks igas kabinetis telerid sees ning nii ma kuulsingi (sest ega toolist hästi midagi ei näe, kui arsti käed silme ees ja lamp näkku särab), kuidas stuudios oli külas Anne Geddes - tutvustamas oma uut raamatut: „A Labor of Love”

Olen vahel üllatunud, kuidas mõeldes mingile teemale, komistad siin seal samade mõtete peale. Ta nimetas, kuidas hindab laste vahetust ja siirust. Kuidas lapsed on kui valge leht, millele kirjutatav elulugu on tugevalt mõjutatud sellest, millises kodus ta kasvab. Kui tähtis roll on vanematel, et nende lastest kasvaksid õnnelikud inimesed.

Tema fotod on eriliselt armsad, sest lapsed ise on armsad. Lasin kiire pilgu üle Mari piltidest ning seda lugu ilustavadki Anne Geddes'e ainetel kaunistatud Mari beebipildid!

Ma kirjutasin, et mulle meeldivad lapsed ning panin juurde pildi Sylvist, kes on väga jutukas noor viieaastane neiu. Ta on leidnud minus kannatliku kuulaja ning vestluskaaslase. Olen juba teismelisest saati leidnud, et lastega jutuvestmine on tihtipeale hoopis huvitavam kui mõne täiskasvanuga tõsisel teemal arutamine. Hmm... kas see on sellepärast, et lastega koos olles saan tunda end väga targa inimesena...

Reeglid...

Mulle meeldivad lapsed. Nad on nii vahetud, nende maailm pole veel rikutud sajast ja tuhandest ettekirjutusest. Nende silmad löövad särama, kui nad õnnelikud on, nende kurbus selgelt loetav ilmest. Kui mu lapsed püüdsid valetada, siis ütlesin neile, teie silmad räägivad midagi muud. Nad ei saanud sellest kuidagi aru, sest peeglist piiludes nägid nad enda jaoks täpselt samasugseid silmi, mis neile iga päev vastu vaatasid.

Ma loen praegu lasteraamatute seeriat „Sari õnnetuid lugusid” ja naudin kirjaniku mõtteid, mis lastele tunduvad ehk vaid põnevad vahepõiked, kuid panevad vahel täiskasvanuid mõtlema, millise maailma me endale loonud oleme, millises maailmas elame. Täna hommikul tööle sõites läks mõte kõigi nende poliitikute peale, kes juhivad meie elu. Kes nad õieti on. Mingi kamp mehi-naisi koos, kes omavahel tarka juttu ajavad ja püüavad teistele muljet avaldada. Mis nad tegelikult mõtlevad. Siis kõik need lõputud reeglid ja nõudmised, mis ainult paberipahna juurde tekitavad. Kus on päriselt piirid, kui kaugele me peame minema, et ennetada kõikvõimalikke pahasid tegusid. Kui palju lihtsam oli maailm veel üsna vähe aega tagasi...

Tänahommikused mõtted valmistasid mind hästi ette töö juures juhtunule. Teeme loomulikult rahaülekandeid, mille jaoks on vaja üks vorm täida. Hiljuti muudeti selle formaati ning anti see meile Adobe Acrobat'i täidetava vormina. Kuna ma olin võimalikult lihtsaks teinud Excel'i programmi abiga eelmise vormi täitmise, siis kiire mõttepausi järel, panin uuendatud vormi alusel kokku meie oma. Pealevaadates ei olnud mingit vahet näha ning me oleme seda edukalt juba mõnda aega kasutanud, kuni täna teatati meie keskusest, et me peame nende vormi kasutama. Imestasin, mis sel vahet on ja sain vastuseks: kirjapilt (font) on teine! Mis ma oskan selle peale öelda??? Kõige kummalisem oli see, kui hetk hiljem helistas keegi teine keskusest ning lasi läbi meie poolt saadetava teise rahaülekande... Hoidsin suu kinni, kuigi tahtsin uurida, mis seal õieti toimub?

Ja et mitte näpuga ainult siinse peale näidata, siis üks huvitav juhtum Eestis Hansapangast, kus üks vanem proua jäi kellegagi juttu ajama, mispeale kontorijuhataja (või muu tähtis tegelane) tuli neile ütlema, et ta on neid jälginud ja nad ei tee pangandust, nad peavad kohe lahkuma! Kõige koomilisem on see, et Hansapangal olevat olnud samal ajal mingi kampaania, mis kutsus lausa kohvi jooma nende juurde! Ma ei kujuta üldse ette, et midagi taolist saaks meil juhtuda, eriti muidugi meie pangas. Meil on küll inimesi, kes sõpradega lobisevad, me töötame selle kallal, et anda neile isegi mugavamaid võimalusi maha istuda. Küll on hea, et meie ei lase sellel meeletul maailmal pähe istuda!

Lumehelbed

Mis küll emmed oma laste jaoks ei pea tegema. Aasia väljapanekul origamit tehes, voltis Mari valmis nahkhiire. Koju jõudes oli meelest läinud, kuidas täpselt seda teha ning tänapäeva targa lapsena istus ta interneti taha, et sealt abi saada. Kahjuks ei olnud internetist palju kasu. (Küll aga pisut pildist, mis Tom võttis, kui ta laua taga origamiga tegeles ja mille peal juhtumisi nahkhiire instruktsioonid).

Mind pani mõtlema, et internetis peaks hoopis rohkem origami kohta olema kirjutatud - muidugi jaapani keeles. Panin üles küsimuse Jaapani leheküljele: Japan Guide ja hommikuks oligi vastus saadetud - kuidas origami on jaapanlaste kirjakeeles. Mul oli tõesti hea meel, et keegi nii armas oli ja meile kiiresti vastas, aga sellest ei olnud palju kasu - nimelt näeme jaapani hieroglüüfide asemel ainult mingeid sibru-mibru kujukesi.

Ega midagi, uuesti internet abiks ning pisukese pusimise järel läksid kõik jaapanikeelsed leheküljed mulle „lahti”. Muidugi ei saa ma mitte midagi aru, mis seal kirjas on, aga klõpsides siia-sinna leidsin mõned leheküljed, kus oli origamist juttu ning instruktsioonid olemas.

Kõige selle toreda ajaviitmise peale sattusin äkki järgmisele leheküljele: Make Your Own Snowflake. Väga ajakohane Eestis, kus pidi vist lumi maas olema. Parem istuda soojas toas ning ajaviiteks välja mõelda üha ilusamaid lumehelbeid! Eriti tore on sellega mängida, sest kääridega ei tarvitse kunagi nii peeneid mustreid välja võluda.

Toredat lumehelvesterikast ajaviitmist!

Aasia

Jaapani kultuurikeskuses toimus sel nädalavahetus tore üritus, milles tutvustati Jaapanit, Hiinat, Taid ja muid Aasia riike. Tom ja lapsed läksid juba hommikul kohale, sest meie dojo demonstreeris karated. Mina jõudsin sinna alles peale tööd. Vaatasin esitletavaid võistluskunste, tantsijaid ja võimlejaid. Viimane oli eriliselt huvitav, sest igal liigutusel on idamaiste kunstide päraselt sügavam mõte. Ning nagu meile seletati, võid peale sellist võimlemise seeriat füüsiliselt väga väsinud olla, kuigi minu meelest olid kõik liigutused väga aeglased ning lihtsad. Aga ma ei ole neid ju kunagi teinud. (Tegelikult oleks võinud ühes saalis kõike seda järgi proovida.)

Majas oli välja pandud lauad aasia kunstiga ning toiduga. Uurisin rohelise tee pulbrit, mille kohta olin varem lugenud, kui otsisin jaapanipärast magustoitu. Selline tee on kõige kallim ja kõige parem, vähemalt kirjutiste järgi. Sain seda maitsta ning ei saa just öelda, et oleksin väga vaimustuses olnud. Sõime sushit ja riisi ja kana, millega tulid kaasa ainult pulgad. Toomas oli tubli ning sõi pulkadega, kuigi lapsed olid mures, kuidas ta riisi suhu saab. Mina tegin nalja, kuidas pulkade vahele võib kahe käega hästi toitu võtta. Tegelikult ei ole see väga raske, põhimõte on selles, et üks pulk püsiks kõvasti paigal ning teine pulk on see, mida liigutad ja saad nii isegi kõige väiksema terakese kätte.

Ühe laua taga uurisin jaapani käsitööd, eriline tikkimise viis: bunka shishyu või bunka shishu või lihtsalt bunka.

See sarnaneb rüiuvaiba tegemisele, kuid lõng (õieti küll selline siidine pael) jookseb katkematult terava otsaga toru sees, mida siis torgatakse läbi tiheda riide. Sain seda ise proovida, mille peale mind kutsuti nende klubi liikmeks. Mul oli hea meel, et sain käed külga panna. Valmis töö jätab eemalt vaadates mulje joonistatud pildist. (Kõigile nendele, kes arvavad, et käsitöö on ainult naiste päralt, on pilt vanast mehest, kes juba aastaid seda harrastab – ja minule juhendeid jagas!)

Lapsed said teha origamit. Mari muidugi võttis kohe midagi väga rasket ette – nahkhiir ning jättis sügava mulje oma oskustega. Hiljem proovisid nad kätt ikebanas. Kuna sulgemise aeg oli lähedal, siis lubati neil tavalisest rohkem lilli kasutada.

Nende kokkuvõte päevast: kõige huvitavam oli origami, siis ikebana, siis kõik muu. Minu arvamine: tore päev ning võiks rohkem sellistest asjadest osa võtta. Toronto on eriline oma nii paljude erinevate rahvaste poolest, kes aegajalt taolisi tutvustavaid ettevõtmisi korraldavad.

Ah-jaa, nägin ühe laua taga tuttavat. Eestlast! Olen temaga Eesti Koolis koos töötanud. Seisin ta laua taga, kui ta nina usinalt huvitavas raamatus kinni oli. Läks pisut aega enne kui ta märkas, et keegi kannatlikult paigal püsib ja ei taha sugugi edasi liikuda. Nii see siin Torontos on, kusagil väljas olles ei ole üllatuseks, kui põrkad mõne eestlasega kokku või kui just mitte seda, siis võid leida ikka kellegi, kes mõnda eestlast tunneb (viimasel pildil olev tumedapealine jaapanlanna rääkis oma eestlasest sõbrannast).

Raamaturiiul

Christine Walde „Candy Darlings”

Lapsevanemate konspiratsioon oma laste suhtes: nad ei taha, et sa liiga palju kommi sööd, sest muidu sa lähed kontrolli alt välja. Ja kontroll on see, mida nad tahavad oma laste üle hoida nii kaua kui nad elus on. Midagi sarnast ütleb üks tegelastest selles raamatus.

Ma näen seda endas, kuidas ma tahaks elada oma laste elu nende eest, õieti ma tahaks olla pidevalt nendega, et neid kaitsta ja hoida kõige halva eest. Ning ma leian end üha rohkem mõttelt, kuidas nad on nemad ise, kuidas nemad ise kujundavad oma elu. Vahel jään vaatama mind ümbritsevaid inimesi poes, tänaval, tööl ja proovin justkui nende sisse pugeda, näha maailma nende pilgu läbi. Mees autorooli taga kiirustamas tööle, miks tal nii kuri nägu peas on; naine poes näppimas seelikut, kas see sobib tema ülejäänud garderoobiga... Täpselt samasugused on minu lapsed – nemad ise oma arvamiste ja tunnetega!

Raamat räägib kahest teismelisest tüdrukust, kes sõbrunevad, sest seisavad teistest koolikaaslastest eemal. Ei ole kerge olla noor, kelle keha ja vaim muutumas ületades lapse/täiskasvanu joone. Lugu pani mõtlema oma kooliajale, mis see mulle tähendas, mis andis. Kas tõesti on igas klassis kolm “kaunitari”, kes on õpetajate lemmikud ning kes on klassi keskpunkt. Ma ei ole päris kindel.

Saaksin ilmselt oma vana klassi mingil määral samamoodi tükkideks lammutada ja mina kuuluksin nende hulka, kes seisavad omamoodi eemal ja kes ei jää väga teistele jalgu. Aga isegi nii ei ole alati kerge olla, kuid minus oli küllalt palju seda mind ennast sees, et jääda endaks ja mitte püüda kaasa minna üldiste moejoontega. Mäletan, kuidas koolis käisid ringi vihikud igat sorti küsimustega, kes su lemmikud on, jne. Nägin tihtipeale vaeva, et leida midagi, mis erineks tavavastustest.

Raamaturiiul

Rebecca Campbell „The Marriage Diaries”

Huvitavalt üles ehitatud lugu – kaks vaatevinklit, kaks päevikut, naine ja mees kirjutamas oma elust. Naine, väga edukas oma tööl, hea sissetulek. Mees, vaene ajakirjanik, kes loobub oma keskpärasest tööst valitsuse juures, et nende pisikese poja eest hoolitseda. Kuigi siin on kohad vahetatud, siis tegelikult ei tähenda see midagi. Lapsekasvatamine seab alati oma tingimused, millest ei saa üle ega mööda. Abielu ja lapsed võivad väga kergesti muutuda rutiiniks ning igavaks, mida tahaks muuta. Kuidas aga see kõige õigem tee selleks leida?

Ma ei saa aru nendest, kes kiiruga abieludest läbi jooksevad. Nii tähtis on aru saada, mis sul olemas on ning leida parim lahendus sellele, kuidas oma tulevikku edasi kujundada. (Ja ma ei ütle, et see on alati just nii. Kindlasti on olukordi, mil ainukeseks teeks väljakannatuamatust olukorrast on lahkumine. Ja siis on parem, kui seda nii pea tehtaks kui võimalik.)

Halloween

Halloweeniks läks ilm eriliselt soojaks, mis muidugi sobis kõigile lastele, kes ringi jooksma ruttasid ning veelgi rohkem lapsevanematele, kes peavad oma pisikeste võsukestega kaasa jalutama!

Olime taas Kati juures, kellel novembri alguse sünnipäev sai kenasti ühendatud lõbusa Halloweeni õhtuga. Oleme pea alati olnud nende pool ning kunagi ei jäta me külastamata kõrvaltänavat, kus me kunagi elasime. Üldiselt on selles rajoonis päris palju lapsi ning maiustustesaak väga hea. Ei oskagi oma elukoha suhtes seisukohta võtta, sest peale paari esimese korra, kui Mari pisiske oli, pole me siin ringi jooksnud. Ainult naabrile näitavad lapsed korraks nägu, just enne ärasõitu.


Lapsi oli meil kokku viis ning niipea kui kõik kohal, rutati juba tänavale. Kõige vanem Mari ja kõige noorem Kariina ei jõudnud muud rahvast ära oodata, jättes teised kaugele maha. Pidime neid aegajalt manitsema aeglasemalt edasi minema. Aga ega sellest palju kasu polnud ja nii nad kahes grupis liikusid. Lapsevanematel olid etteteadlikult tagavarakotid kaasas, sest ega lastel jätku jõudu kõike seda rasket kraami kaasas kanda. Iga aastaga jõutakse rohkem maju läbi käia ning saak saab päris suur olema.

Ma pean ütlema, et siiani pole eriti hinnanud sellist lihtsat kommide hankimist. Eesti mardi- ja kadrisandid pidid vähemalt midagi selle eest tegema ning olen lõpmatuseni heietanud, kui palju toredam on meie tava. Samas tundsin esimest korda, et mis sest. Vaatasin lapsi, kes suure põnevusega Halloweeni ootavad ja vaatasin uksi avavaid majaomanikke, kes vahel veelgi suurema rõõmuga maiustusi jagavad.

Kirke luges mulle muide toreda luuletuse:
Trick or treat,
smell my feet,
give me something good to eat!
Not too small,
not too big,
just the size of Montreal!

Soovitasin tal seda ette kanda, kuid suure tuhinaga, kus lapsed mõnikord oma korda ootavad, ei jää selliseks asjaks aega. Mul on ainult eriliselt hea meel, kui kiidusõnu jagatakse kostüümide kohta. Mari eelmistel aastatel ja Kirke nüüd (oma ämblikukuninganna riietuses) ei jätnud kunagi tänamata ning seletamata, et emme tegi selle. Võib-olla peakski kommid jagama hoopis nendele usinatele mammadele, kes mõtlevad huvitavaid kostüüme välja?

Mingil hetkel õhtu jooksul kuulsin, kuidas meie suurem grupp omavahel arutama hakkas, kas nad on juba väga väsinud... Ja siis olid nad äkki viie ema-isa valvsa silma alt kadunud! Ainult Mari ja Kariina lippasid veel ringi. Kuhu nad läksid? Tom seadis sammud Kati kodu poole ning mina läksin Mari-Kariinaga mööda sama tänavat edasi, täites kahte ülesannet: korjata veel komme ning teha kindlaks, et teised lapsed pole mitte sinna läinud.

Loomulikult polnud neist kusagil jälge, lisaks oli enamus lastest oma ringijooksmise lõpetanud. See muidugi tähendas seda, et Mari koos Kariinaga sattusid uste taha, kus inimesed lahkelt oma järelejäänud maiuseid ära jagasid! Ühe maja ees oli lausa lõke suures anumas põlemas ning naabrid koos lõbutsemas. Mulle isegi pakuti õlut (millest ma viisakalt ära ütlesin) ning sain pisut osa lahedast olemisest. Imestasin omaette, kuidas tuletõrje pole veel mõne liiga agara naabri poolt välja kutsutud, sest lõkete tegemine on Torontos keelatud.

Lõpuks jõudsime meiegi väsinult (eriti lapsed) koju, kuhu loomulikult see mahajääjate grupp varem rutanud oli! Kiiresti tehti ülevaade, kellel mis ning sai kooki söödud, kohvi-teed rüübatud ning pisut kangemat kraami nauditud. Lapsed vaatasid veel huviga filmi. Ja oligi aeg koju minna, sest järgmisel päeval pidime kõik varakult kes tööl kes koolis olema.