Päike, kuu, tähed...

„Emme, sina oled päike ja issi on kuu ja meie oleme tähed... Liisu ja Puma on... Ei, meie oleme planeedid, Liisu ja Puma on tähed!” Ja natukese aja pärast: „Kuidas päike põleb?” - „Päike saab energiat oma kahelt planeedilt...” - „Ei, päriselt, miks ta põleb, kas ta kustub ära?”

Kirke otsib eriliselt palju lähedust peale Eestis käiku. Varem läks ta ikka oma voodisse, ma ronisin korraks ta kõrvale, laulsin „Mina ei taha veel magama jääda...” unelaulu ning sain tasakesi oma voodisse. Praegu tahab ta, et ootaksin, kuni ta magama jääb. Minule muidugi ei meeldi eriti edasi tagasi voodite vahetamine (eriti, kui ise ka magama jään) ning nii ma lubangi ta minu kõrvale kaissu, kus me vahel koos loeme, vahel ajame niisama juttu, kuni ta tudile jääb. Toomas viib torisedes Kirke hiljem oma voodisse.

Seekord Eestis olles helistas ta mulle oma voodist õhtuti (mis minu jaoks oli muidugi keset päeva) ja nii ma talle laulsin, vahel olin tööl, mis tähendas minu jaoks vaikse nurgakse leidmist (hoolimata sellest, et mu töökaaslased olid hea meelega minu laulu jagamas. Aga mina ei luba kedagi oma „imeilusat” laulhäält kuulama peale minu laste...).

Tähtedest veel...
Eile helistas üks noor näitleja panka ja uuris, kas ta võiks kokku saada mõnega, kes on Eestist tulnud. Tal on vaja osata rääkida inglise keelt eesti aktsendiga. Soovitasin tal samal õhtul Eesti Majja tulla, kool oli käimas ja lisaks oli terve maja juhtumisi täis külalisi Eestist - Korp! Amicitia võttis vastu umbes kolmkümmend amicat Tartust. Ja loomulikult, kes pääseb külaskäigust Eesti Majja.

Noor näitleja teatas, et ta ei jõuaks kuidagi kohale, kas ta saaks tulla järgmisel päeval. Ja nii ta täna meie juurde ilmuski. Istusime koos maha, kuigi ma ei arvanud, et olen just kõige parem kandidaat , sest olen liiga palju õppinud, kuidas inglise keelt täpselt rääkida, mis ei ole minust küll kindlasti täielikku eksperti teinud (üks meist keeldus taolisest asjast osalemast ja teine, kelle oleks hea meelega saatnud rääkima ja kes veel parema meelega nõus oleks olnud, oli täna kodus). Proovisin siis mõelda kõigi vigade peale, millega eestlane inglise keelt õppides hädas on ning andsin talle näpunäiteid. Lugesin linti teksti, mida ta oskama pidi. Katsetasin rõhutatud tugevama aktsendiga, kuid see kõlas kuidagi võltsilt, vähemalt minu kõrvadele. Lõpuks soovitasin veel kohvikust läbi astuda, et veelgi kogemusi saada. (Tal oli olemas mingid lindid soomlaste inglise keelest, kuid ma arvasin, et parem on ikka päris eestlast kuulata).

Minu jaoks oli see omamoodi huvitav ja naljakas vaheldus tavalises tööpäevas. Filmi pidi vändatama Montrealis ja selle taga pidi olema Leonarde DiCaprio. Hiljem tegime töökaaslastega nalja, et oleks ikka pidanud kohe nende kõige suuremate ninadega kokku saama.

Koduteel vaatasin kogu asja peale uuesti tagasi ja mõtlesin, kui vähe mind mõjutab kellegi kuulsus. Miks? Ilmselt olen aastatega üha rohkem õppinud hindama seda, mis mul käes on, kellega mul hea olla on.

Samamoodi jõudsin ühel päeval arutledes järeldusele, et suured loteriivõidud või meeletud rahad ei muudaks mu elu mitte paremaks (hmm... kas ma olen nagu rebane viinamarjadega?). Hiljuti lugesin, kuidas üks suhteliselt rikas naine justkui minu mõtteid kordas: uskuge mind, teil on ainult nii palju raha vaja, et oma põhivajadused rahuldada - söök, varjualune ja riided. Mul ei ole muidugi palju võimalusi loteriil võita, sest ma ei osta pileteid (kuigi osalen töökaaslastega iga nädal loteriil - ma ei taha mitte ainukesena tööle jääda, kui teised kusagil palmi all kokteile naudivad - tunnistan, ega mul palju usku sellesse ei ole, aga kui...).