04.11.07

Raamaturiiul


Christine Walde „Candy Darlings”

Lapsevanemate konspiratsioon oma laste suhtes: nad ei taha, et sa liiga palju kommi sööd, sest muidu sa lähed kontrolli alt välja. Ja kontroll on see, mida nad tahavad oma laste üle hoida nii kaua kui nad elus on. Midagi sarnast ütleb üks tegelastest selles raamatus.


Ma näen seda endas, kuidas ma tahaks elada oma laste elu nende eest, õieti ma tahaks olla pidevalt nendega, et neid kaitsta ja hoida kõige halva eest. Ning ma leian end üha rohkem mõttelt, kuidas nad on nemad ise, kuidas nemad ise kujundavad oma elu. Vahel jään vaatama mind ümbritsevaid inimesi poes, tänaval, tööl ja proovin justkui nende sisse pugeda, näha maailma nende pilgu läbi. Mees autorooli taga kiirustamas tööle, miks tal nii kuri nägu peas on; naine poes näppimas seelikut, kas see sobib tema ülejäänud garderoobiga... Täpselt samasugused on minu lapsed – nemad ise oma arvamiste ja tunnetega!


Raamat räägib kahest teismelisest tüdrukust, kes sõbrunevad, sest seisavad teistest koolikaaslastest eemal. Ei ole kerge olla noor, kelle keha ja vaim muutumas ületades lapse/täiskasvanu joone. Lugu pani mõtlema oma kooliajale, mis see mulle tähendas, mis andis. Kas tõesti on igas klassis kolm “kaunitari”, kes on õpetajate lemmikud ning kes on klassi keskpunkt. Ma ei ole päris kindel.


Saaksin ilmselt oma vana klassi mingil määral samamoodi tükkideks lammutada ja mina kuuluksin nende hulka, kes seisavad omamoodi eemal ja kes ei jää väga teistele jalgu. Aga isegi nii ei ole alati kerge olla, kuid minus oli küllalt palju seda mind ennast sees, et jääda endaks ja mitte püüda kaasa minna üldiste moejoontega. Mäletan, kuidas koolis käisid ringi vihikud igat sorti küsimustega, kes su lemmikud on, jne. Nägin tihtipeale vaeva, et leida midagi, mis erineks tavavastustest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.