Halloween

Halloweeniks läks ilm eriliselt soojaks, mis muidugi sobis kõigile lastele, kes ringi jooksma ruttasid ning veelgi rohkem lapsevanematele, kes peavad oma pisikeste võsukestega kaasa jalutama!

Olime taas Kati juures, kellel novembri alguse sünnipäev sai kenasti ühendatud lõbusa Halloweeni õhtuga. Oleme pea alati olnud nende pool ning kunagi ei jäta me külastamata kõrvaltänavat, kus me kunagi elasime. Üldiselt on selles rajoonis päris palju lapsi ning maiustustesaak väga hea. Ei oskagi oma elukoha suhtes seisukohta võtta, sest peale paari esimese korra, kui Mari pisiske oli, pole me siin ringi jooksnud. Ainult naabrile näitavad lapsed korraks nägu, just enne ärasõitu.


Lapsi oli meil kokku viis ning niipea kui kõik kohal, rutati juba tänavale. Kõige vanem Mari ja kõige noorem Kariina ei jõudnud muud rahvast ära oodata, jättes teised kaugele maha. Pidime neid aegajalt manitsema aeglasemalt edasi minema. Aga ega sellest palju kasu polnud ja nii nad kahes grupis liikusid. Lapsevanematel olid etteteadlikult tagavarakotid kaasas, sest ega lastel jätku jõudu kõike seda rasket kraami kaasas kanda. Iga aastaga jõutakse rohkem maju läbi käia ning saak saab päris suur olema.

Ma pean ütlema, et siiani pole eriti hinnanud sellist lihtsat kommide hankimist. Eesti mardi- ja kadrisandid pidid vähemalt midagi selle eest tegema ning olen lõpmatuseni heietanud, kui palju toredam on meie tava. Samas tundsin esimest korda, et mis sest. Vaatasin lapsi, kes suure põnevusega Halloweeni ootavad ja vaatasin uksi avavaid majaomanikke, kes vahel veelgi suurema rõõmuga maiustusi jagavad.

Kirke luges mulle muide toreda luuletuse:
Trick or treat,
smell my feet,
give me something good to eat!
Not too small,
not too big,
just the size of Montreal!

Soovitasin tal seda ette kanda, kuid suure tuhinaga, kus lapsed mõnikord oma korda ootavad, ei jää selliseks asjaks aega. Mul on ainult eriliselt hea meel, kui kiidusõnu jagatakse kostüümide kohta. Mari eelmistel aastatel ja Kirke nüüd (oma ämblikukuninganna riietuses) ei jätnud kunagi tänamata ning seletamata, et emme tegi selle. Võib-olla peakski kommid jagama hoopis nendele usinatele mammadele, kes mõtlevad huvitavaid kostüüme välja?

Mingil hetkel õhtu jooksul kuulsin, kuidas meie suurem grupp omavahel arutama hakkas, kas nad on juba väga väsinud... Ja siis olid nad äkki viie ema-isa valvsa silma alt kadunud! Ainult Mari ja Kariina lippasid veel ringi. Kuhu nad läksid? Tom seadis sammud Kati kodu poole ning mina läksin Mari-Kariinaga mööda sama tänavat edasi, täites kahte ülesannet: korjata veel komme ning teha kindlaks, et teised lapsed pole mitte sinna läinud.

Loomulikult polnud neist kusagil jälge, lisaks oli enamus lastest oma ringijooksmise lõpetanud. See muidugi tähendas seda, et Mari koos Kariinaga sattusid uste taha, kus inimesed lahkelt oma järelejäänud maiuseid ära jagasid! Ühe maja ees oli lausa lõke suures anumas põlemas ning naabrid koos lõbutsemas. Mulle isegi pakuti õlut (millest ma viisakalt ära ütlesin) ning sain pisut osa lahedast olemisest. Imestasin omaette, kuidas tuletõrje pole veel mõne liiga agara naabri poolt välja kutsutud, sest lõkete tegemine on Torontos keelatud.

Lõpuks jõudsime meiegi väsinult (eriti lapsed) koju, kuhu loomulikult see mahajääjate grupp varem rutanud oli! Kiiresti tehti ülevaade, kellel mis ning sai kooki söödud, kohvi-teed rüübatud ning pisut kangemat kraami nauditud. Lapsed vaatasid veel huviga filmi. Ja oligi aeg koju minna, sest järgmisel päeval pidime kõik varakult kes tööl kes koolis olema.