Aasia

Jaapani kultuurikeskuses toimus sel nädalavahetus tore üritus, milles tutvustati Jaapanit, Hiinat, Taid ja muid Aasia riike. Tom ja lapsed läksid juba hommikul kohale, sest meie dojo demonstreeris karated. Mina jõudsin sinna alles peale tööd. Vaatasin esitletavaid võistluskunste, tantsijaid ja võimlejaid. Viimane oli eriliselt huvitav, sest igal liigutusel on idamaiste kunstide päraselt sügavam mõte. Ning nagu meile seletati, võid peale sellist võimlemise seeriat füüsiliselt väga väsinud olla, kuigi minu meelest olid kõik liigutused väga aeglased ning lihtsad. Aga ma ei ole neid ju kunagi teinud. (Tegelikult oleks võinud ühes saalis kõike seda järgi proovida.)

Majas oli välja pandud lauad aasia kunstiga ning toiduga. Uurisin rohelise tee pulbrit, mille kohta olin varem lugenud, kui otsisin jaapanipärast magustoitu. Selline tee on kõige kallim ja kõige parem, vähemalt kirjutiste järgi. Sain seda maitsta ning ei saa just öelda, et oleksin väga vaimustuses olnud. Sõime sushit ja riisi ja kana, millega tulid kaasa ainult pulgad. Toomas oli tubli ning sõi pulkadega, kuigi lapsed olid mures, kuidas ta riisi suhu saab. Mina tegin nalja, kuidas pulkade vahele võib kahe käega hästi toitu võtta. Tegelikult ei ole see väga raske, põhimõte on selles, et üks pulk püsiks kõvasti paigal ning teine pulk on see, mida liigutad ja saad nii isegi kõige väiksema terakese kätte.

Ühe laua taga uurisin jaapani käsitööd, eriline tikkimise viis: bunka shishyu või bunka shishu või lihtsalt bunka.

See sarnaneb rüiuvaiba tegemisele, kuid lõng (õieti küll selline siidine pael) jookseb katkematult terava otsaga toru sees, mida siis torgatakse läbi tiheda riide. Sain seda ise proovida, mille peale mind kutsuti nende klubi liikmeks. Mul oli hea meel, et sain käed külga panna. Valmis töö jätab eemalt vaadates mulje joonistatud pildist. (Kõigile nendele, kes arvavad, et käsitöö on ainult naiste päralt, on pilt vanast mehest, kes juba aastaid seda harrastab – ja minule juhendeid jagas!)

Lapsed said teha origamit. Mari muidugi võttis kohe midagi väga rasket ette – nahkhiir ning jättis sügava mulje oma oskustega. Hiljem proovisid nad kätt ikebanas. Kuna sulgemise aeg oli lähedal, siis lubati neil tavalisest rohkem lilli kasutada.

Nende kokkuvõte päevast: kõige huvitavam oli origami, siis ikebana, siis kõik muu. Minu arvamine: tore päev ning võiks rohkem sellistest asjadest osa võtta. Toronto on eriline oma nii paljude erinevate rahvaste poolest, kes aegajalt taolisi tutvustavaid ettevõtmisi korraldavad.

Ah-jaa, nägin ühe laua taga tuttavat. Eestlast! Olen temaga Eesti Koolis koos töötanud. Seisin ta laua taga, kui ta nina usinalt huvitavas raamatus kinni oli. Läks pisut aega enne kui ta märkas, et keegi kannatlikult paigal püsib ja ei taha sugugi edasi liikuda. Nii see siin Torontos on, kusagil väljas olles ei ole üllatuseks, kui põrkad mõne eestlasega kokku või kui just mitte seda, siis võid leida ikka kellegi, kes mõnda eestlast tunneb (viimasel pildil olev tumedapealine jaapanlanna rääkis oma eestlasest sõbrannast).