15.11.07

Sügis ja külmetused...

Nii me siin oleme, et sügisel ei saa ei üle ega mööda mõnest külmetusest. Kirke köhib juba teist nädalat ja kuna hiljuti räägiti pikalt laialt, kui mõttetu on lastele rohtude sisse söötmine, siis proovime kuidagi loomulikult asja ravida. Õnneks on ta ise väga aktiivne, ei saagi aru, et midagi viga oleks. Mina kaotasin oma hääle ning proovin oma köhimisega Kirket toetada. Kõige hullem on see, et öösel ei saa magada, hommikuks on peavalu, mis eile migreeniks keeras.

Esmaspäeval vedasin end hoolimata oma olematust häälest meie panga ajurajule. Istusime kõik koos väga kenas konverentsihoones (Vaughan Estate), mis kunagi kuulus ühele Eaton'i kaubamajade keti tähtsale ninale. Imetlesin sügisest vaadet orule ning mõtlesin hoopis sellele, kas siin majas käivad ringi endiste omanike vaimud ning sisustasin vaimusilmas tuba, kus parasjagu tähtsaid asju arutasime.

Täna proovisin siiski väga usin olla ning ilmusin tööle. Terve tee metroos imesin köha summutavaid komme ning jõudsingi viperusteta kohale (st ilma suurema köhahoota, mille peale kõik ümbruses seisvad ja istuvad kaasreisijad kiiresti kahtlustavate pilkudega eemale tõmbavad, meenutades SARSi puhangut Torontos). Nagu Mari arvas, sellistel puhkudel on hea autoga ikka tööle sõita.

Tööl muidugi jätkasin sosistamist või vaikse häälega kõnelemist, mis väga kergesti teistele külge hakkas. Pidin ühte klienti aitama, kes kiiresti oma kõva hääletooni mitme tämbri võrra alla tõmbas ning nii me siis seal vaikselt justkui salajuttu puhusimegi. Hoidusin ettenägelikult telefoni vastamast, mis just eriti hästi ei õnnestunud, kui keegi mulle suunatud kõne edasi andis. Sain kiiresti mingid vastused ära öeldud ning lõpetasin väga äkiliselt seletused, et siis oma köhahoogu summutada. Õnneks ei tulnud seekord tegeleda ühegi vanainimesega, kellel kõva kuulmine. Oleme selles suhtes päris hästi välja treenitud, et hääletooni kasvõi nii kõrgele tõsta, mis paneb terve Eesti Maja värisema.

Ei ole ikka õige poolhaigena tööle ronida. Parem istuda kodus, aga eks see ameeriklik suhtumine, et pead aina tööl olema, on liiga kõvasti külge hakanud.

Pilt on meil maja eest, mis on paksult vahtralehtedega kaetud. Lapsed on õnneks nii suured, et neist on päris palju abi lehtede kokkuriisumisel, kuid seekord oleme olnud pisut laisavõitu (või hoopis haigevõitu). Vähemalt pildi saime võtta. Tegelikult oli Tom tubli ja riisus kõik kokku. Siiani on meie linnaosa millegipärast erilise teenindusega, kus masinad käivad paar korda sügise jooksul lehti tee servast ära korjamas (kui need on muidugi sinna kokku tõmmatud). Meie kaevame tihtipeale oma „saaki” tahaaeda väikesele aiamaale kompostiks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.