Moest ja keelest

.Suvemeenutusi tüdrukutest oma rõivaid demonstreerimas. Õnneks pole kumbki väga neiulik, kes peab viimase moe järgi riides olema. Mul on jäänud mulje, et siiani ei hooli õieti keegi koolis, kes kuidas ringi käib. Mari eelistab oma kaitsevormi värvi pikki pükse ja jakki - ta ongi meil pigem selline tom-boy, kelle meelest poistega on palju huvitavam koos mängida, sest nad pole nii igavad kui tüdrukud. Kirke vaatab pisut rohkem, kas miski asi ikka sobib, kuid mingeid tülisid pole siiani ette tulnud.

Täna sadas vihm maha ning sulatas esimese lume viimased riismed. Kõige hullem on see, et enne lume tulekut ei olnud mitte kõik lehed kokku riisutud ning tänase sulaga muutusid ohtlikuks teele jäänud sügislehed, mis reetlikult kutsusid enda peale astuma, kuid siis osavalt jala alt ära libisesid. Hea, et ma mitte ninali ei käinud.

Tegelikult oli mul oma mõte see väike kompositsioon tüdrukutest üles panna. Nimelt jätkub see filmisaaga, mis sai alguse eelmisel nädalal. Seekord helistas keegi uuesti ning otsis eestlast, kellel oleks „subtle Estonian accent”. Mu töökaaslane, kelle otsa ta sattus, tahtis temast kiiresti lahti saada ning andis konsulaadi telefoninumbri, las nemad tegelevad selliste kummaliste soovidega. Varsti ilmus aga meie aupeakonsul üles ning küsis, kuidas minu inglise keel on. Palus mul midagi öelda ning siis andis selle mehe numbri ning sai niimoodi kerge vaevaga enda pealt selle kohustuse minema veeretada.

Helistasingi ning mul paluti viie minuti pärast uuesti tagasi kõlistada, et ta saaks panna oma arvutid valmis kõne lindistamiseks. Sain nüüd täpsemalt teada, millest film räägib ja selgemaks, miks õpetasin sellist kummalist kahekõnet oma eelmisele „õpilasele”, kelle osa tegelikult päris väike. Neil oli nüüd vaja inimest, kes aitaks naisosatäitjal (eelmine oli mehe roll) paremini eesti keele aktsenti järele teha, kuigi sel puhul pidi see mitte nii tugev olema. (Juba olin oma loo jõudnud välja mõelda, mis täpselt filmis toimuks - põnev psühholoogiline triller - ja ega ma ilmselt palju mööda ei pannud).

Ta küsis mõningaid küsimusi ja palus siis rääkida millestki oma elust. Esimese hooga ei tulnud midagi huvitavat meelde, kuid siis jutustasin kokkuvõtlikult oma eluloo. Sealhulgas märkides, kuidas tahtsin saada ajalooõpetajaks, kuna olin ajaloost väga sisse võetud ning otsustasin siiski keeleõpetaja kasuks, sest ei tahtnud nii palju valetama hakata nagu see nõukogudeaegne kool ajaloo suhtes nõudis. Unistasin õpetajaametist Hiiumaal (kust mu ema pärit), kuid elu tegi hoopis kummalisema pöörde tuues mind pisikese külakese asemel siia suurlinna...

Lõpuks tänas ta mind ette ja taha, eriti veel, kui olin pisikesi näpunäiteid jaganud, millised häälikud eriti rasked eestlastele on. Ning küsis, kas ta tohib uuesti kontakti võtta kui neil on vaja abi eestikeelsete nimedega (kaasa arvatud kohanimed).

Milline absoluutselt põnev kogemus! Kõige rohkem teeb mulle nalja, et olen siiani ikka ainult pürginud sinna suunas, kuidas inglise keelt paremini rääkida ja siin tuleb võimalus hoopis oma aktsendiga kedagi aidata...