Mulle meeldivad lapsed. Nad on nii vahetud, nende maailm pole veel rikutud sajast ja tuhandest ettekirjutusest. Nende silmad löövad särama, kui nad õnnelikud on, nende kurbus selgelt loetav ilmest. Kui mu lapsed püüdsid valetada, siis ütlesin neile, teie silmad räägivad midagi muud. Nad ei saanud sellest kuidagi aru, sest peeglist piiludes nägid nad enda jaoks täpselt samasugseid silmi, mis neile iga päev vastu vaatasid.
Ma loen praegu lasteraamatute seeriat „Sari õnnetuid lugusid” ja naudin kirjaniku mõtteid, mis lastele tunduvad ehk vaid põnevad vahepõiked, kuid panevad vahel täiskasvanuid mõtlema, millise maailma me endale loonud oleme, millises maailmas elame. Täna hommikul tööle sõites läks mõte kõigi nende poliitikute peale, kes juhivad meie elu. Kes nad õieti on. Mingi kamp mehi-naisi koos, kes omavahel tarka juttu ajavad ja püüavad teistele muljet avaldada. Mis nad tegelikult mõtlevad. Siis kõik need lõputud reeglid ja nõudmised, mis ainult paberipahna juurde tekitavad. Kus on päriselt piirid, kui kaugele me peame minema, et ennetada kõikvõimalikke pahasid tegusid. Kui palju lihtsam oli maailm veel üsna vähe aega tagasi...
Tänahommikused mõtted valmistasid mind hästi ette töö juures juhtunule. Teeme loomulikult rahaülekandeid, mille jaoks on vaja üks vorm täida. Hiljuti muudeti selle formaati ning anti see meile Adobe Acrobat'i täidetava vormina. Kuna ma olin võimalikult lihtsaks teinud Excel'i programmi abiga eelmise vormi täitmise, siis kiire mõttepausi järel, panin uuendatud vormi alusel kokku meie oma. Pealevaadates ei olnud mingit vahet näha ning me oleme seda edukalt juba mõnda aega kasutanud, kuni täna teatati meie keskusest, et me peame nende vormi kasutama. Imestasin, mis sel vahet on ja sain vastuseks: kirjapilt (font) on teine! Mis ma oskan selle peale öelda??? Kõige kummalisem oli see, kui hetk hiljem helistas keegi teine keskusest ning lasi läbi meie poolt saadetava teise rahaülekande... Hoidsin suu kinni, kuigi tahtsin uurida, mis seal õieti toimub?
Ja et mitte näpuga ainult siinse peale näidata, siis üks huvitav juhtum Eestis Hansapangast, kus üks vanem proua jäi kellegagi juttu ajama, mispeale kontorijuhataja (või muu tähtis tegelane) tuli neile ütlema, et ta on neid jälginud ja nad ei tee pangandust, nad peavad kohe lahkuma! Kõige koomilisem on see, et Hansapangal olevat olnud samal ajal mingi kampaania, mis kutsus lausa kohvi jooma nende juurde! Ma ei kujuta üldse ette, et midagi taolist saaks meil juhtuda, eriti muidugi meie pangas. Meil on küll inimesi, kes sõpradega lobisevad, me töötame selle kallal, et anda neile isegi mugavamaid võimalusi maha istuda. Küll on hea, et meie ei lase sellel meeletul maailmal pähe istuda!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)