Tulevik ja suitsetamine

.Umbes kümme aastat tagasi oli meie Kirke pisut väiksem kui see tädi Hille kodus olev nuku. Ja eile mõtiskles ta mul enne tudile jäämist: „World is full of secrets! Nobody knows what will happen in the future! We don't know when the world ends... I don't know if I will start smoking! There is very little chance that this will happen but you never know what the future brings...”

Vahel ei saa ma sugugi aru, kuidas need mõtted äkki ühelt teemalt teisele hüppavad... Üks asi on maailma saladused ja hoopis teine suitsetamine. Kust ta äkki selle peale tuli? Kas ta on mul eriliseks filosoofiks muutunud, kes näeb, kuidas kõik ei tarvitse sugugi minna nii nagu ette kujutatud on.

Tom on muidugi mures, kas Kirke tõesti mõtleb kunagi suitsetama hakata, sest meist keegi pole seda kunagi teinud, mina pole isegi mitte proovinud (kui just keegi ei taha selle alla panna korda, kui ma süüdatud sigareti suhu võtsin ning kõigest jõust puhudes proovisin sellest halli suitsu välja võluda).

Laste suhtumine on siiani väga negatiivne olnud. Tänaval mõne suitsetaja taha sattudes, sikutavad nad mind kiiresti edasi, et mitte suitsupilves kõndida (olen nendega täpselt samal meelel). Ja siis ikka uuritakse, miks neil inimestel suitsupulgad ees on.

Viimase kümne aastaga on Torontos palju muudatusi selles suhtes toimunud. Tänaseks ei tohi enam baariski suitsu ette panna rääkimata restoranidest või kohvikutest (selleks peab olema täiesti kinnine ruum). Suur vastuseis oli omanike poolt, kes kartsid, et nende ruumid jäävad tühjaks, kuid ma pole enam sellist kurtmist kuulnud, ilmselt ei osutunud see sugugi suureks probleemiks (ehk hoopis vastupidi, sest rohkem mitte-suitsetajaid olid nõus nende asutusi külastama). Juba räägitakse sellest, kas uste ees on õige suitsu tõmmata. Televiisoris on palju reklaame suitsetamise kahjulikkusest (kõige dramaatilisemad on muidugi need, milles mitte-suitsetaja on haige, sest on oma elu/töö veetnud suitsu sees).

Nii see üldine suhtumine tasapisi negatiivseks muutub ja lastel ei tule pähegi sellise pahega tutvust teha. Võrreldes Tallinna ja Toronto tänavapilti, siis minuni ei jõua kuidagi pähe, kui palju noori suitsetajaid Eestis silma hakkab. Ning muidugi ei suuda ma enam leppida söögikohaga, mis sinist suitsu täis. Statistika kinnitab, et noorte suitsetamine on siin kõvasti langenud. Ilmselt see suitsetamise vastane poliitika on aidanud kaasa üldisele suhtumisele. Eeskuju nakatab... Kui kedagi eeskujuks pole, siis enamasti ei juhtu ka midagi.

Kui praegu küsisin, kas sa, Kirke, hakkad mul kunagi suitsetama, siis vastas ta kohe kõhklemata: EI! Ülteme siis, et ta on mul lihtsalt filosoof!