Blogimine

Kuulasin eile Kuku raadiost Tehnokrati saadet blogimisest. Pean tunnistama, et kuigi olen seda üle aasta teinud, siis pole ma palju teisi ajaveebe lugenud. Alles mõned kuud tagasi (kui bloggerisse kolisin) hakkasin rohkem jälgima, mida veel kirjutatakse ning olen jäänud kümnekonna juurde, mille lehekülgi külastan. Loomulikult meeldivad mulle toidublogid ja olen alati huvitatud nendest, kelle elu sisse seatud mujal kui Eestis - loen huviga, kuidas nemad toime tulevad uue ümbrusega ning saan päris hea pildi, millised need teised maad oma kommetega on. Vaatame ju kõike eestlase silmade läbi (isegi kanada kiisu peab eesti keelega hakkama saama :)

Ise jõudsin blogide juurde raamatu kaudu - loomulikult, sest raamatutest on mind väga raske eemale hoida. Julie Powell andis välja kokkuvõtte sellest, kuidas ta ameeriklaste kokaiidoli Julia Child'i paksu retseptiraamatu aastaga läbi proovis, samal ajal pidades blogi (tema uuem blog on siin). Ja mul tekkis mõte - miks ma ei peaks oma päevikut pere tegemistest nii et vanavanemad oma lastelaste (ja laste) tegemistega kohe kursis oleks ning et õde ja sõbrad, kes eemal, saaksid justkui meiega olla. Ma sattusin hiljuti ühe kirjutise peale, mille autor kurtis, et tema blogi lugejate arv on vähenenud, kas tal ongi mõtet edasi pingutada. Minule pole tähtis, kui paljud minu heietusi loevad. Ma tean, et teen head meelt lähedastele ning sõpradele ja see on kõige tähtsam.

Ma ei tea, kas mul oleks nii palju energiat olnud, kui lapsed väiksemad olid ja kohustusi üle pea (töö, Eesti Kool). Sest kunagi olin küll usin ning kirjutasin iga päeva kohta midagi (enne kui internet - ja lapsed - täie hooga peale tulid rääkimata blogimiset), mille siis aegajalt välja trükkisin ja perele Eestisse saatsin. Nüüd kordan täpselt sama, selle vahega et kirjutised ja pildid on kohe kättesaadaval ja ehk kunagi lastel huvitavad lugeda (ja ma ei loodagi, et need siia igavesti püsima jäävad, peab ikka mujale hoiule panema).

Olen aru saanud, et võid täiesti vaikselt oma blogiga peitu pugeda (ja ma ei pea silmas salasõnade peale panemisest). Eriti kui kusagil teises blogis sõna võtad, lükkad oma koduuksed teistele valla (millegipärast on vaja oma „tarku” mõtteid samuti vahele torgata... mhmmm). Aga siiani on mul ainult hea meel sellest olnud.

(Minu üks vähestest ja esimene kommentaar oli ilmunud muide hästi mitu aastat tagasi isegi Päevalehes, kui Eesti kurtis lumerohkuse üle ja ma ei saanud jätta kiitmata, kui hästi tegelikult lumega toime tuldakse võrreldes Torontoga, kus suures paanikas lausa sõjavägi kohale kutsuti, kui siin pisut lund maha sadas... Vihjeid tolle korra kohta kuuleb siin aegajalt ikka, nagu näiteks meie mõnenädalataguse suure lumesaju puhul, kui arvati, ega sõjaväge seekord vast vaja lähe.)

Ma ei proovi kindlasti maailma parandada isegi kui oma arvamusi aegajalt lausete vahele peidan. Kui igav oleks elada, kui kõik samamoodi mõtleksid. Mul on üks imeline töökaaslane, kellega meie vaated võivad täiesti risti minna, kuid me oskame mõlemad sellest üle olla ning aegajalt nalja heita või sõbralikult norida teise seisukohtade üle. Me kuulame teineteist, paneme kõrva taha üht teist, hülgame selle, mille vastu oleme, ja kõige juures jääme ikka sõpradeks. Nii lihtne on riidu minna, aga milleks...

Kirjutan seda ja piilun samal ajal ühe silmaga „Kaks takti ette” saadet. Ja nagu ikka vahel juhtub kuulsin just mõtteid, mis kajastavad just seda, mille üle oled sisemist arutlust pidamas. „Sa ei ole viiesajakroonine, et kõigile meeldima pead,” ütles Tõnis Mägi ja Lauri Saatpalu sõnas: „Ei ole lootustki, et meeldiksid kõigile..., kui sa ümberringi vaatad, kõik inimesed ei meeldi sulle ka mitte...”