07.12.07

Sünnipäevad


Meil on riburada mitu sünnipäeva mööda läinud. Kõigepealt kadripäeval sündinud väike Eliise, kes sai aastaseks, siis Hille ja muidugi Toomas, kellel mõlemal samal päeval tähtis päev igal aastal kohale jõuab (kunagine konstitutsioonipäev sügaval Vene ajal).

Eliise juurde jõudsime alles nädal hiljem kõigi nende külmetuste ja haiguste pärast. Mari oli just eelmisel päeval läbi teinud terve päeva kestnud Punase Risti poolt korraldatud lapsehoidmise kursuse (siin võid lõpuks kaheteist aastasena sellega „leiba teenida” ja Mari võttis kohe vedu, kui kõigepealt nägi kuulutust raamatukogus ning kui hiljem jagati kursuse kohta infot koolis, siis käis ta mulle aina peale, et ma neile kohe helistaksin). Nii me siis proovisime teda meelitada tite lappe vahetama, kuid millegipärast ei võtnud asi vedu, tal oli pidevalt midagi muud vaja teha. Siiski läks ta kõrvalt hiilima, kui Kersti Eliise mähet kontrollima ruttas.

Armas on neid väikeseid lapsi vaadata, kuid pean tunnistama, et hetkel ootan rahuga, millal lapselapsed sünnivad (loodetavasti läheb selleks ikka aega - nii umbes kakskümmend aastat). Eliise oli pisut jonnakas ning keeldus kellegi teise sülle ronimast. Hiljem siiski nõustus minu süles kiiktoolis istumisega, mis andis emale pisut hingetõmbe aega.

Hästi tore on Eliise täditütar Imbi, kes elab oma perega sama maja teisel korrusel. Tal on selline eriline kaval nägu kogu ees ja askeldamist jätkub kõigi jaoks kokku. Niipea kui Kirke ja Mari nimed selgeks said, siis jooksis ta pidevalt just Mari sabas:Ma'i! Ma'i!”. Seal oligi mu tüdrukul võimalus oma värskelt omandatud teadmisi praktikasse panna.

Kiirustasime Kersti juurest koju, sest Kirke klassiõel (Marija on Makedooniast pärit) oli samal õhtul omakorda sünnipäev. Kirke on meil paras aktivist. Kodus organiseeris ta juba telefoni teel, kus täpselt kokku saada ja kes täpselt neid peole viib, et asjad pisut kiiremini liiguksid. Kahjuks jääb see asjaajamine aegajalt pisut poolikuks ning segaseks. Seegi kord viisime ta kooli juurde, kuhu pidi veel teine sõbranna tulema, kuid kes ei ilmunudki kohale. Ainult Marija oma isaga ootasid ning külmetasid. Kui ütlesin, et päris külm on, siis tüdruku isa imestas, kas tõesti meie jaoks ka...

Jagasime natuke ilma-uudiseid Eesti kohta ning tema seletas, kuidas nende maalgi kliima soojeneb. Ta oli väga huvitatud valgetest suveöödest ning unistas ühel päeval sellegi kogemuse võrra rikkamaks saamisest. Et kõike mitte liiga ilusas valguses näidata, ruttasin seletama, kui pime seal talvel on. Mõttelõng hargnes edasi ja meenutasin, kuidas omal ajal sai rahulikult pimedusega elatud, sest ei osanud midagi muud tahta ega oodatagi. Ma ei mäleta end kordagi kurtmas, kui pime on. Pigem tuleb silme ette talvised pildid (vanasti oli ju alati palju rohkem lund - taevas sinisem ja rohi rohelisem) vanalinnast, kus me ema ja õega enne jõule kinke ostmas käisime.

Hille ja Toomase sünnipäev sai seekord Hille juures peetud. Tegelikult oli meil plaanis sellest vaikselt kõrvale hiilida ning oma elu palju rahulikumalt elada, aga kui Hille meid enda poole kutsus, siis me ei vaielnud vastu. Lisaks hakkasime arutama, kas on mõtet lapsi kaasa võtta, sest neil kipub seal üsna igavaks minema - tavaliselt vaadatakse lihtsalt telekat või videosid, kuni nad sellestki väsivad ning kipuvad koju, ja kui me siis ikka ei lähe, jäävad nad lihtsalt diivanil magama. Kuna Mari oma kursuse oli läbi teinud, siis panin ette, et Eve-Jaagu lapsed (kes on 7 ja 11) võiksid samuti Mari hoole alla jääda. Jaak haaras mõttest kiiresti kinni (oleme Hillest vaid paari kilomeetri kaugusel, alati saab vajadusel koju rutata).

Hille oli taas kord eriliselt palju ettevalmistusi teinud. Seekord oli tal Monikale lisaks Monika poiss-sõber abiks (kes kõigi rõõmuks kohalik eestlane on). Mina olen enamasti tordi kaasa teinud, kuid mul ei olnud selleks aega - pidu pidasime õigel päeval - kolmapäeval, millal muidugi tööinimene usinalt tööl peab olema (ja teisipäeval on mul pikk päev). Minu leivamasin küpsetas kenasti mitmeviljaterasaia kaasa, mis sobis hästi pakutava lasagna'ga. Keegi tegi küll märkust, kus on kartulisalat ja rosolje, kuid tean, kui palju kergem on ahju torgata kellegi teise poolt valmistatud toit (nagu need poest ostetavad külmutatud lasagna'd on).

Meil oli selline suhteliselt rahulik pidu. Sõime, parandasime laia suuga maailma ning vahepeal vaatasime Youtube'ist naljakaid laule, mille saatel sai pisut tantsu vihtuda. Huvitav jutuaine oli meeste ja naiste koht Eestis ning Kanadas (olin üllatunud, kui keegi selle üles tõstis, sest hiljuti avaldasin pisut oma mõtteid just samal teemal). Arvamusi oli igast kandist. Tom püüab kõigile alati vastu rääkida (millega ma juba harjunud ning ma ei võta teda kunagi tõsiselt) ja kui ta siis seletama hakkas, kuidas ikka meestel hea Eestis olla, teatasin ma talle: „Ah, sellepärast sa tahadki Eestisse minna! Ei mina lähe siis kuhugi!”

Erika teatas, kasvatus on süüdi ja mina olin absoluutselt nõus ning lisasin, isegi kui kasvatuse osa on hästi välja kukkunud, siis tihtipeale viib ühiskonna ja sõprade mõju selle kiiresti prügikasti. Mäletan, kuidas Toomas ei saanud Eestisse külla minnes aru, miks küll naised nii palju rügavad ning nad seltskonnast justkui eemale tõrjutud on. Samas, kui sa tahad olla nagu teised, siis pead sama „mängu” kaasa mängima. Ma loodan südamest, et praegused noored emad oskavad kasvatada mehi, kes hindavad naist ning oskavad tõeliselt tähelepanelikud nende vastu olla.

Peale seda käisime üle koolisüsteemi siin ja seal. Aga sellest olen ma juba varemgi rääkinud, peaaegu äraleierdatud plaat. Kordan ainult üht tähelepanekut, kuidas mõlema maa kogemusega noored oskavad öelda, kuidas siin iga aastaga õpingud raskemaks lähevad, kuni ülikoolis pead eriliselt pingutama, ja Eestis käib kõik vastupidi.

Helistasin paar korda koju ning pooleüheteistkümne ajal tea
tas Mari, et on väsinud. Ta on meil selline hästi varajase magamisega ja veel varasema ärkamisega. Kodustel pidudel on ta alati läinud teiste laste hulgast ära voodisse, kui on tundnud, et aeg on selleks käes, ükskõik kui põnev või huvitav mäng käimas on.

Hille tõi juba torti välja, laulsime sünnipäevalastele seda „gu-song” nagu kanadalased „Ta elagu!” kutsuvad. Mina eelistan rootsi viisile eestikeelseks muudetud sünnipäevalaulu, mis on palju lõbusam ja lühem ka: Meie õnnitleme, meie õnnitleme, meie õnnitleme sünnipäevalast! Me talle palju soove, jah neid me täna toome! Meie õnnitleme väikest ... ! Õppisin selle ära kunagi pangas tööd alustades, kui me veel sünnipäevalaste auks korraks maha istusime, torti sõime, klaasi veini jõime ja muidugi laulsime. Aga elu on nii kiire ning see komme kadus tasapisi (kõik kippusid peale tööd koju). Kadunud on ka lillede kinkimine, järgmisena kaob sünnipäevalapsele õnne soovimine (loodetavasti siiski mitte :)

Kohustuslik traditsioon täidetud, korjasin oma kila-kola kokku ning sõitsin koju. Tom jäi edasi pidutsema, sest Eve-Jaak pidid niikuinii meie poolt läbi tulema. Teisalt ei ole umbes kakskümmend minutit jalutuskäiku mitte üle jõu käiv...

Kodus oli Mari juba ööriides ning nad vaatasid Andresega „Eragon'i”. Kirke ja Kariina olid laste toas mänguhoos, see tähendas et nad olid põhjalikult oma käsi kokku mäkerdamas (minu meelest) mingite joonistustega. Enne kui Mari magama sai, küsisin laste käest, kuidas nad hindavad Mari lapsehoidmise oskusi viiepalli skaalas. Kõik andsid talle hinde viis! Kui uurisin, kuidas Kirke end üleval hoidis, siis Andres hindas teda „kolmega” ja Kariina „neljaga”. Mari kurtis, et Kirke oli liiga palju lollitanud. Ma olin lubanud Marile viis dollarit ja Kirkele kolm, kui ta kenasti Kariina „lapsehoidja” on olnud ning Mari sõna kuulanud, muidu saab ta kaks dollarit. Üleüldise hinnangu alusel sai ta väiksema summa, kuid õnneks ei teinud ta sellest suuremat numbrit.

Varsti oli Toomaski kodus ning Mari aeti korraks välja, sest Jaak tahtis talle isiklikult kümme dollarit lapsehoidmise eest maksta. Ma küll olin püüdnud Jaagule Hille juures öelda, et viiest on küll, kuid Jaak oli oma otsuse teinud. Mis ma muidu peale hakkan, kui Maril pähe tuleb iga kord raha nõuda, kui ta Kirkega kodus on...

Lõpuks ometi saime kõik voodisse. Pugesin Kirke kõrvale korraks (tal on vaja tekialune soojaks saada, mina olen siis see soojakott). Kirke seinale on keebitud lilled, mis pimedas helendavad, kui nad enne valgust peale on saanud. Ta valgustas oma pisikese taskulambiga ühte lille ning teatas:„Emme, vaata kui ilus! Sama ilus kui sina!” Millise emme süda ei sula sellise kena komplimendi puhul. Kallistasin teda ja vastasin talle: „Laste jaoks on nende emmed alati kõige ilusamad!” Ja jäin mõtisklema, kui tõsi see on...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.