Raamaturiiul

Alek Wek „Alek: From Sudanese Refugee to International Supermodel”

Lugesin selle raamatu arvustust ajalehest ning otustasin kindlasti teos kätte võtta, hoolimata sellest et ma sõna „supermodell” minu jaoks tõmbenubriks polnud. Teadsin loo teemat – sudaanlasest põgenik satub Londonisse, kus nii mitmegi modelli algusteed järgides, astus keegi tänaval ligi ning uuris, kas ta pole kunagi mõelnud sellise põneva alaga tegelema hakata. Samas ei arvanud ma kunagi, kui palju Aleki jutustus pani hoopis teistmoodi vaatama Aafrika peale ja mis seal toimub.

Noore lapsena jääb ta kodusõja jalgu ning terve pere püüab kõigi nende õuduste keskel kuidagi ellu jääda. Minu jaoks pakkus erilist huvi see, kuidas ta kirjeldas Aafrika linnu, mis läänlasele paistavad tavaliste küladena, kuid samas on „päris” külaelanikud eelarvamusliku suhtumisega linnainimestesse (mis sest et need linnainimesed hoiavad hoovis lehmakarja ning jooksvast vees ja elektrist võib keskklassi elanik ainult und näha).

Veel üks teema, mis pani tõsiselt mõtlema, oli rassism. Ja sugugi mitte valge-neeger vaatekohast vaid heledama ja tumedama nahaga neegrite vahelise konfliktina Aafrikas. Kuigi Alek nimetab seda rassismiks, tundub kõik see hoopis erinevate rahvusgruppide vahelise hõõrumisena. Samas võiks paralleele tõmmata kasvõi paarisaja aastase Eestiga, kus mõisnik põlglikult oma pärisorjadesse suhtus – ei tähendanud siin midagi, mis värvi sa oled. Ja eks Eestistki on mulle tuttav negatiivne suhtumine „mustadesse” - nendesse, kes kaugelt lõunast pärit, aga nahavärv sama mis meil.

Mind häirib vahel meeletult ameerika mustanahaliste nii kerge kisa tõstmine rassismi teemadel, kui keegi isegi poole sõnaga midagi julgeb öelda, mis neile solvav võib tunduda. Õnneks on Kanada palju-palju paremas olukorras. Suurlinnas Torontos ei ole näiteks linnaosa, mida valged hirmuga väldiksid. Eks Kanada oli riik, kes kunagi USAst põgenenud orje kahel käel vastu võttis. Ning muidugi Kanada praegune põhimõte, et me oleme mitmete-sadade kultuuridega riik. (Ma ei hakka minevikust rääkima, milles muidugi indiaanlase kannatanud on, kuid tulles umbes saja aasta tagusesse riiki, siis inuitidesse (ehk eskimotesse) ja hiinlastesse suhtuti kui alama klassi kodanikesse – viimased pidid tegema kõige mustemat tööd ja maksma näiteks pearaha maksu... Kanada langetab häbiga pea ning proovib anda oma parima, et kunagine halb heaks saaks.)

Alek on noor naine, kellel elus vedanud, kuid kes sellest kuulsusest ei paista olevat ära hellitatud. Ta toetab igati oma peret ja proovib teha, mis saab Sudaani abistamiseks. Mõnikord on tunne, et meil on rohkem vaja selliseid selge mõtlemisega „kuulsusi”.

Carol Drinkwater „The Olive Route”

Võtsin tema viimase teose oliividest kätte ainult sellepärast, et olin tema raamatud oliivifarmist Prantsusmaal läbi lugenud. Huvitav, kuidas mõne kirjaniku teos lausa lennates läbi saab ja teine venib-venib. Drinkwater ei kuulu nende esimeste hulka kahjuks. Liiga veniv ja kohati igavad on tema kirjeldused.

Ta reisib Vahemere maades, kus proovib taga ajada oliivipuu ajalugu – kui vana puu on ja kust ta pärit on. Kõige mõtlemapanevamad on tema reisikogemused riikidesse, mis ainult meeste valitseda. Esiteks ei suudeta aru saada, kuidas üksik naine omaette reisib ja ta jättis arukalt seletamata, et oliivifarm kuulub talle! Süürias käik tundub eriti masendavana. Mehed seletavad, kuidas naist tervenisti kattev riietus on ainult nende kaitseks, sest nende seadused lubavad mehel kolme ütlemise järel „Ma lahutan end sinust!” jätta naine kus seda ja teist ning otsida ilusam ning noorem uus naine, kuni sellestki tüdinetakse. Autori küsimus jääb vaikselt õhku rippuma, kas nad ei võiks oma seadusi muuta...

Olin väga üllatunud Iisraelist. Pean tunnistama, et olen üsna pealiskaudselt jälginud, mis nendes riikides toimub, kuid näha sündmusi palestiinlaste seisukohalt paneb päris tõsiselt mõtlema, kes siis konfliktis õieti süüdi on. Masendav on Liibüa, mis on küll maailmale lahti läinud, kuid ainuke viis siina reisimiseks on turismigruppidega. Kõik see, mis seal toimub, tuletas kangesti nõukogude aega meelde või õieti kokkuvõttes: ei tähenda, millises riigis sa oled, kus ükskõik millise nime all tegelikult diktatuur valitseb.

Ja oliivipuud? Igivanad, üle kuuetuhande aasta vanused. Kunagised esimesed metsikuna kasvavad puud kandsid suhteliselt maitsvaid vilju (autor sai neid maitsta). Ning kõik need, kes arvavad, et laual on Itaalia oliiviõli, siis peavad nad pettuma, sest Itaalia ei jõuaks kunagi nii palju õli toota, kui nad turustavad. Ettevõtlikud ärimehed reisivad vähearenenud Vahemeremaadesse ning seovad kohalikke oliivifarmereid lepingutega, mille alusel oliivid tuuakse Itaaliasse ja farmerid peavad saadud raha eest suu kinni pidama, mis ja kuidas asjad käivad...