Vana aasta ärasaatmine

Homme selle aasta viimane päev. Minu kurvastuseks pean ilusti vara tööl kohal olema! Kirke ja Mari uurisid ikka, kas kõik tulevad külla nagu eelmine aasta, kuid pean tunnistama, et pole seekord erilist vaimustust neid ettevalmistustöid kätte võtta. Ja siis on kerge vabandus olemas - pean tööl olema. Veel mõni aasta tagasi olime päris aktiivsed kordamööda sõpradega vana aastat ära saatmas, kuid mida aasta edasi, seda laisemaks me jääme. Isegi küllaminek tundub juba tüütu ettevõtmisena. Ütlesin Tomile, mis seal ikka, uus aasta tuleb, lööme klaasid kokku ning läheme siis magama. (Ongi põlvkondade vahetus - vanad ei hooli ja noored tahavad pidu :)

Hetkel peame siiski plaani minna alla-linna. Oleme seda mitu korda mõelnud teha, kui ülekannet siinselt raekoja platsilt jälgime (et ikka õigel ajal uus aasta vastu võtta). Paljude kogemused ütlevad, igav on, kuid oma silm on kuningas! Eks saame siis kõigile teistele edasi seletada, kui igav on ja soovitada mitte minna. Vaatame, milline ilm on ja kui varmad lapsed on kaasa tulema. Teeme siis toreda metrooreisi linna, kusjuures sõit on Torontos homme õhtul/öösel tasuta!!!

Küpsetasime täna väikeseid muffineid, sest lapsed läksid isaga külla uisutama. Minule jäi vaba õhtupoolik, et ikka homseks hästi välja puhata. Tegime jälle neid õunakoogikesi ning katteks on toorjuustu, tuhksuhkru ja pisukese või segu (lisasin sinna tilga konjakit, et maitset tõsta; lapsed ei teinud teist nägugi, arvasid, hea on).

Tumedamate kookide taignasse on lisatud „Kahluat”, immutasin koogikesi konjakis ja kate on sama, mis valgegi välja arvatud, et panin kakaopulbrit ja pisut rohkem konjakit. Viimase peale kirtsutati küll nägu, sest lõhn käis juba üle pea, aga mõlemad olid nõus kaunistamisega aitama. Peale puistasime lahustuva kohvi puru ning Kirke torkas shokolaadis kohvioa tippu. Lapsed kiitsid oma kooke ja Tomi maitseproov oli samuti positiivne :)