Nagu ikka sai peale õhtusööki õueriided selga ning läksime oma tavapärasele jalutuskäigule. Eelmisel päeval sadas pea terve päev vihma, kuid õnneks oli lund nii palju maas, et isegi vihm ei suutnud seda minema viia. Jõululaupäeval nägime isegi lumehelbeid alla libisemas, kui lapsed koos Kirke sõbranna Chen-Cheniga autosse torkasin ning me hoopis kinno läksime „Enchanted” vaatama. Väga armas film huvitava lahendusega, kus joonisfilmi tegelased päris inimesteks moonduvad ja New Yorki satuvad.Kui olime kodus, oli ka jõuluvana vahepeal käinud. Ainult seekord tahtis Mari minuga teel omaette rääkida, sest ma olin lubanud kaheteistaastasele Marile täpselt ära seletada, kuidas selline asi juhtub, sest äraminnes on ju kuusealune tühi. Ma tõin appi päeval nähtud filmis ühe tegelase poolt tehtud mustkunsti triki ja ütlesin, kõik on ainult näiline - samal ajal kui silmad ühel käel, mis oma trikki tegemas, on teine käsi märkamatult silma alt ära. Ja taas kord kinnitasin ma talle, et ükskõik kui vana sa oled, võid ikkagi uskuda imedesse. Ta jäi rahule ja sosistas, kuidas oli jõuluvanale kirja kuusepuu peale jätnud, et teha kindlaks, kas need oleme meie, kes oma trikke teevad ning see oli endiselt seal, kui me toast õue kiirustasime. (Ja ta ei teadnud/märganud, kuidas ma olin seda näinud ning kiiresti midagi vastu sirgeldanud - las meil olla ikkagi veel seda salapära hõngu).
Siin me oleme kõik kenasti lauas. Kui Kirke endale ilusa kleidi selga pani, siis leidsin kiiruga minagi midagi punast, mis kapinurgas peidus. Ainult Tom ja Mari võtavad asja hästi koduselt.
Meie maja jõuluõhtu valguses.
Ja riburada pilte jalutuskäigultesimene neist meie vastasmajast...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)