Eesti keeles või inglise keeles...

„Miks nad seal koolis koerte keeles räägivad,” olevat üks eestlastest vanemate laps peale esimest koolipäeva mõnikümmend aastat tagasi emalt küsinud. Kodus anti inglisekeelseid käsklusi vaid koerale, omavahel vesteldi ainult eesti keeles...

Ootamatu märkus keeleoskuse kohta kommentaarides pani mind sulge haarama ning jagama oma kogemusi, mis tähendab võõral maal eesti keelt elus hoida.

Mu lapsed on Kanadas sündinud, kuid me mõlemad oleme Eestist. Mis saab kõige loomulikum olla, kui nendega eesti keeles rääkida. Ma ei kujutaks ette, et nendega inglise keeles pudistama hakkaksin, mul puudub õieti taoline sõnavaragi. Ülikoolis sai aina kõrgel tasemel teoseid analüüsitud, kas keegi siis lapsekõnet õpetas :) Ja nii nad kasvasid väikesteks eesti lasteks, kes meiega imeilusas eesti keeles rääkisid. Muidugi mängis suurt rolli ka see, et nende ümber oli omavanuseid eesti lapsi, kes kasvasid eesti keele peal üles. Just nii nagu nii paljude teiste siia saabunute eestlaste (või teiste rahvuste) lapsed, ükskõik, millal nad ka oma kodu siia rajasid, ikka oma emakeelele truuks jäädes. Kui hiljem isegi peamiselt ainult inglise keele peale mindi, siis oma vanemate poole pöörduti ikka eesti keeles. „Sa ei ole nagu minu emme,” ütles kord Kirke, kui ma temalt kooliõuel viisakusest ta sõbrannade vastu inglise keeles midagi küsisin... (Pildil Mari sõbranna Katiga).

Muidugi on olemas teine äärmus, kus vaevalt inglise keelt ise oskavad emad-isad oma lastega ainult selles keeles suhtlevad. Ma ei saa öelda, et kedagi isiklikult tunneks, kuid üks vanema põlve eestlane ei ole just väga kiitvalt rääkinud oma eakaaslasest, kes kehvas inglise keeles lastega kõneles ning vaesed lapsed läksidki kooli selle valesti õpitud inglise keelega... Lõpuks parandab kool kiiresti vead, kuid kool ja sõbrad ja teler (tänapäeval) on samamoodi abiks keele omandamisel isegi kui sellest varem sõnagi ei tea. Kuidas muidu oleks siin kolmanda ja neljanda põlvkonna eestlasi, kes eesti keelt ikka oskavad.

Omaette lugu on segaabielud. Kui tavaliselt õpetavad eesti emad oma lastele emakeele selgeks, siis palju harvem juhtub seda isade puhul. Olen vähemalt ühega kokku puutunud, kes pisut süüdistavalt vaatas oma isale otsa ning ütles, sa ei õpetanud mulle kunagi eesti keelt... Teisalt on peresid, kus partner hakkab eesti keele kursustel käima - Torontos Eesti Kooli juures! Räägi pea ükskõik millise teise ja vahel kolmanda põlvkonna eestlasega, kes meenutavad oma kooliminekut, kuidas nad sõnagi inglise keelt ei teadnud. Kooliteel korrati veel üle WC-sse minekut küsima - nii tegin mina Marigagi. Kirke oli millegipärast natuke rohkem inglise keelt õppinud, ilmselt multikate vaatamisest ja Mari oli samuti abiks. Mina olin samas väga järjepidev eesti keelega, ei lugenud kunagi inglise keeles raamatuid ette, kui midagi eesti keeles polnud, siis tõlkisin inglise keelest.

Praeguseks on nende eesti keel palju nõrgem kui inglise keel. Kui palju erinevaid sõnu sa õieti oma igapäevases kõnes kasutad... Kuidas sa loed kasvõi „Kevadet”, kui sul pole aimu, mida need imelikud vanad sõnad tähendavad. Omavahel kipuvad nad inglise keele peale üle minema, kuigi vahel paneb pisut muigama, kui eriti Kirke väga püüdlikult mõne kanadalase kõrval minuga eesti keeles räägib, sest ta on omamoodi uhke, et ta seda suudab.

Jõekääru laagris (pildil üks hetk sealt) on tore hüüdlause: eesti keeles pea see meeles! Tuleb see meilegi kasuks ära, kuigi enamasti hüüatan laste mängu vahele: mis keeles?!! Ainult siis, kui laste koolitööl abiks olles, lähen inglise keele peale üle, sest on ju erinevates keeltes erinevad mõisted. Kui siis matemaatikaülesande kallal pusides veel keeletunde anda, läheb kõik sassi nagu pudru ja kapsad. Ja kui me ei suudaks inglise keeles abiks olla, siis ei jääks neil muud üle kui oma jõududega hakkama saada või sõprade poole pöörduda, nagu hulganisti immigrante siin teevad. Eriti ere näide on hiinlased, kellel juba mitu linnajagu enda alla haaratud ning paljud vanemad tulijad ei vaevugi kohalikku keelt omandama – saab selletagi hakkama. Kui ametiasutusse vaja minna, siis tulevad lapsed appi!

Pääskülas, keegi on väga ära väsinud...

Eestis käigud aitavad väga palju, kuigi viimasel ajal kipuvad sealsed lapsed parema meelega oma inglise keelt lihvima, kui mina tahaks hoopis, et minu lapsed eesti keelega tegeleksid. Vanavanematega vähemalt ei ole mingit keerutamist – nendega on nad sunnitud ilusti eesti keelt rääkima ja eriti Kirke puhul näen olulist muutust! Meil oli mõni aasta hästi tore juhus, kus olime lastega Eestis poes ning Kirke nägi üht omavanust linalakka. Ta läks siis julgelt tüdruku juurde ja küsis: kas sina räägid ka eesti keelt? Kahjuks kohkus pisike neiu sellisest lähenemisest ära ning jooksis kiiruga emme juurde... Otsustasin, et pean lastega jalutama mööda kodutänavat, püüdes leida mõnda sõbrannat, kes hästi lähedal. Ühe tüdrukuga saime kaubale, ta lubas mängima tulla, kuid siis kui ta saabus, oli meil vaja juba üsna kohe-kohe tagasi sõita :(

Pean ütlema, et ilmselt on Kanada üks tolerantsemaid maid kõigi erinevate rahvuste suhtes. Nad rõhutavad siiamaani, et peame olema uhked selle multikultuursuse üle. Isegi koolis korraldatakse igal aastal väikest festivali, kus kõik saavad oma taustast väljapaneku üles seada. Mis küll need lapsed mõtlevad, kelle vanemad siin sündinud... aga kui pisut urgitseda, siis tuleb välja, et mitu põlvkonda tagasi tuldi ikkagi üle ookeani uut elu alustama. Ilmselt on immigrandina siin selle suhtes kõige lihtsam toime tulla (eriti muidugi Torontos, kus juba pool rahvast mujalt saabunud). Suur Ameerika lõunas on justkui sulatuspott, kus suunaks ameeriklaseks igaüht muuta - laenan ühe dokfilmi sõnu, sest mul puuduvad selles suhtes lähemad kogemused.

Mari oma Eesti väljapaneku juures. Mul juhtus olema kama, millest tegin kamapalle, lisasin kama ja shokolaaditükke toorjuustu hulka. Üks hiina tüdruk oli pidevalt tagasi tulnud, et nende kallal maiustada. Ühes topsis oli kamapulber, mida mõni julgem isegi proovis. Need nukud olime ühelt vanemalt eestlaselt saanud, kes vanadekodusse kolis ning ausalt öelda olid nad meil kusagil keldris peidus... Nüüd tulid kasuks ära ning hetkel on isegi ilusti kapi peal kõigile imetlemiseks.