Kui mulle riiulilt vaatas vastu raamat, mille pealkiri väga meenutas ühte hiljuti loetut prantslannade kohta, siis loomulikult ei saanud ma seda mitte sinna edasi lebama jätta. Raamat annab ajaloolise ülevaate tänapäevani jaapanlaste söögilauast koos retseptidega kirjaniku ema köögist ning mujalt. Üks peatükk on täielikult pühendatud samuraide toiduharjumustele.
„Hara hachi bunme” ehk „söö kuni oled 80% täis” ütlevad jaapanlased, mis sarnaneb prantslanna Mireille Guiliano teoses korratuga - ära söö end kurguni täis, söö vähe! Sama kogemus kui Mireille Guilianol tabas teda Ameerikasse kolides - ta võttis kiiresti juurde! Kui ta tagasi Jaapanisse läks, langes kaal.
Lugesin nendest toitudest ja pean tunnistama, minust ei saa vist kunagi jaapani köögi austajat. Sushi mulle meeldib, aga ilmselt rohkem sellepärast, et saan sinna vahele keerata asju, mis minu meele järgi. Kunagi lugesin, kui tähtis on siiski jääda oma toidukultuuri juurde, mis läbi sajandite välja kujunenud. Samas hindan võimalust erinevate maade rahvaste toite proovida!
Ta toob ära palju fakte. Siin on üks võrdlus, mille alusel on jaapanlaste hulgas kõige vähem ülekaalulisi elanikke. Jaapanile järgneb Itaalia ning alles siis Prantsusmaa! Kõrge kaal toob kaasa hulgaliselt terviseprobleeme ning faktidele tuginedes väidab autor, et Jaapani arstiabi kulud inimese kohta aastas on kõige madalamad (ma ei arva, et ta kõiki maid silmas pidas, vaid suuremaid riike).
Samas on tema raamatus häid soovitusi, mida ükskõik millise riigi elanik suuremal või vähemal määral järgida saaks, ilma et ta täiesti jaapani toidu peale peaks minema. Ta toob ära seitse tugisammast, millest kinni hoida: söö palju kala ja juurvilju - võta juurvilju kui peatoitu ning liha kui lisandit; söö rohkem riisi (soovitavalt pruuni) ning sugugi mitte suurte kuhjadena vaid parasjagu natuke, asenda riisiga sai või leib toidu kõrval; söö nuudleid - nende nuudlid on tihtipeale serveeritud puljongida, mis tähendab, et neid ei ole mitte väga palju kausis - ta eelistab tatra- ja nisujahust valmistatud nuudleid; joo teed - eriti rohelist teed, selle asemel, et mullijooke juua, tee endale külma suhkruta teed; ning naudi puuvilju, ka magustoiduks. Nagu ma kunagi kirjutasin, siis avastasin juba tükk aega tagasi, et neil pole õieti magustoidu traditsiooni. Nüüd sai mulle veelgi selgemaks, mida nad selle asemel söövad! Pildil on jaapanlaste magustoidud, mida pakutakse ühes jaapanlaste poes Londonis (Inglismaal, ka Kanadas on üks London olemas :).Jagan veel tema mõtteid. Muretse endale väikesed nõud, see aitab sul portsjone väiksena hoida. Neil on kombeks mitte kõike ühele taldrikule kuhjata, vaid eraldi pisikestel taldrikutel ning kaussides serveerida. Näri toit korralikult läbi, naudi, mida sööd! Võta aega nautida ka silmadega, mis lauale on toodud. Söö korralik hommikusöök (ta soovitab jaapanlaste toite, kuid mina jään ikkagi oma kaerahelbepudrule truuks - väga lihtne ja kiiresti saab valmis: peotäis kaerahelbeid, pisut rosinaid ning piima peale; umbes kolmeks minutiks poole võimsusega mikrosse ning siis naudi mõunsat sooja kõhutäit - Mari on minuga kambas seda söömas, kuid tema ei taha rosinaid, panen hästi pisut soola ning kui puder valmis, natuke mett). Eelista kõndimist autosõidule, liigu nii palju kui võimalik! Söögitegemine ja söömine peavad olema midagi, millest sa rõõmu tunned!
Mulle meeldisid mõlema kirjaniku raamatud väga, sest nad ei suru peale mingit erilist dieeti, nendel on häid mõtteid, mida võib endale kõrva taha panna ning proovida oma elustiili viia. Paljud on vanad tõed, kuid kui neid küllalt palju korratakse, siis ehk jäävad need loodetavasti lõpuks mulle külgegi :)
Toidutare tõi hiljuti ära väga huvitava artikli, mis käib selle jutuga imeilusti kokku!
Üks mu väga hea sõbranna elab Tokios. Tema jutu järgi on enamus toite seal magusad, ka kala. Traditsiooniline uusaastakink on paljudeks lahtriteks jagatud puust karp, mille igas osas on erinev toit - riis, oad (erinevate kastmetega), väikesed silgu moodi magusad kalad, erinevalt valmistatud munad.
VastaKustutaKui mu sõbranna esimest korda Jaapanist korraks Eestisse tuli, olid tal kaasas kõik sushi valmistamiseks vajalikud ained ja siis me kõik koos tegime neid sushisid. Sai palju nalja ja nori leht polnud sugugi nii koleda maitsega, nagu seda mõni kord kirjeldatakse.
Aga Jaapanisse sisseelamisel pole kõige suuremaks mureks olnud toit vaid see, et seal ei räägita inglise keelt ja muidugi ei saa ka tänava- ega muudest siltidest ju midagi aru. Nii et ta sõltub üsna palju oma mehest, kes siis tõlgib. Ja raske on taluda ka sealset elukorraldust, kus inimesed on siiski kastides ja perekonnas allutakse vanimatele liikmetele.
Raamatu autor tunnistab kõige selle positiivse kõrval liigset soola tarbimist, sest väga palju toitu marineeritakse Jaapanis. Tulevad meelde soolakurkide pähe ostetud marineeritud kurgid Rootsis, mis maitsesid väga magusad...
VastaKustutaTänu sellele, et minu ülejäänud pere tegeleb karatega, siis oleme siinsete jaapanlastega päris palju kokku puutunud. Huvitav on fakt, et enamus nendest on abielus teise rahvusega; ei tea kas see on võimalus põgeneda jaapanlaste rangest elukorraldusest... Ja kui isegi väikesed rahvad (nagu eestlased) püüavad järeltulijatele eesti keelt õpetada, siis Jaapani kultuurikeskuses võtavad osa jaapani keele tundidest suurel hulgal mitte-jaapanlased, seda kunagise siinse jaapanlaste lehe väljaandja sõnade järgi.
Tundub, et väljaspool Jaapanit saavad jaapanlased end palju vabamalt tunda :)