23.04.08

Raamaturiiul


Chip Heath & Dan Heath „Made to Stick”

Väga kerges keeles ning haarav raamat sellest, millised mõtted ja ideed jäävad lihtsalt meelde ning miks. Nad toovad välja viis erinevat tähtsat punkti: lihtsus, ootamatus, konkreetsus, usaldusväärsus, emotsioonid ning lood, mis näitlikult kinnitavad teatud punkte. Väga kasulik nendele, kes töötavad teiste inimestega, reklaamitootjatele, õpetajatele. Viimane pakkus mulle eriliselt huvi (kuigi ma pole enam tükk aega õpetamisega tegelenud), kuidas ka kõige igavamat teemat põnevaks teha...

Mis mulle peaaegu uskumatuna tunuds, oli nende väide, et ei tähenda, kui hea oraator sa oled, oluline on, millisel viisil sa oma ideedega välja tuled. Kui hoiad kinni nendest viiest printsiibist, siis võib ka kõige igavama inimese loengust saada huviga jälgitav ning meeldejääv kogemus.


Autoritel on oma koduleht, kus võib lugeda katkendit teosest.


Daniel Silva „The Secret Servant”
Minu jaoks teine raamat, milles peategelane Gabriel Allon, kelle ametiks enamasti vanade maalide restaureerimine, kuid vahetevahel Iisraeli salaluure ülesannete täitmine.

Huvitav on see, et komistasin taas kord islamiprobleemide otsa, kus radikaalsed islamirühmitused püüavad Londonis läbi viia terroriakti. Proovisin end ikka aeg-ajalt näpistada, see on vaid üks äärmuslik osa islamiusulistest, kuid olen kindel, et enamusele jääb taas kord mulje islamist kui kõige halvemast asjast, mis maailmas kunagi ilmavalgust näinud. Eriti veel, kui ühes peatükis on lühidalt märgitud, kuidas saja aasta pärast on terve Euroopa islamiusuliste ülemvõimu all...

Aga tegelikult on raamat põnev ning raske on seda käest ära panna, sest tahad ikka kangesti teada, mis edasi saab! Ja ei tasu tõepõhja kusagilt otsima hakata, see on ainult hästi väljamõeldud jutustus. Kui John le Carrè ja Graham Green on lemmikuks, siis kindlasti võib tema nende hulka panna.

Joy Fielding „Heartstopper”

Joy Fielding on üks mu absoluutsetest lemmikutest, kelle jutud tungivad sügavalt inimese loomusesse. Selles loos jooksevad paralleelselt kurjategija päevik (killers dirary) ning tegelik sündmustik. Esimesel hetkel mõtlesin, kas tahangi seda lugema hakata, sest see tundus väga sünge, kuid mul on hea meel, et ikkagi raamatut käest ei pannud.

Muidugi oli lõpp ootamatu ning mitte just päris tavaline... Samas pani see mõtlema, kuidas me üksteisesse suhtume (muuhulgas koolivägivald), kui julmad võivad isegi su lähedased sinu vastu olla ning kuidas see sinu isiksust mõjutab. Kuidas vanemate ootused võivad pilvedes hõljuda, kui lapsed võimed kunagi sama kõrgele ei suuda tõusta... Mida aga see tähendab lapsele...

2 kommentaari:

  1. loen ikka sinu raamatute ülevaateid ja imestan, kas sa tõesti jõuad nii palju raamatuid lugeda? anna teada saladus, kuidas see sul õnnestub :)
    tahaksin ka, kuid ise jõuan lugeda vaid niipalju, et kuu aega ja siis ehk saab raamat läbi. üle paarikümne lehe päevas ei jõua mitte lugeda.

    VastaKustuta
  2. Kirjutasin nüüd terve pika lugulaulu vastuseks :)
    Pean tunnistama, et ikkagi põhiline lugemine on mul tööle minnes ja tagasi sõites. Õnneks ei pea ümber istuma, ning alati leian istekoha. Teisalt olen avastanud milline ajaröövel on teler. Vaatan meie peres vist kõige vähem seda ning oleme vahel arutanud, kas ei peaks üldse seda tühistama. Aga kust me siis teame, milline ilm tulemas on ;)
    Edu lugemisel!

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.