29.04.08

Koolist Kanadas

Ma proovin pisut kirjutada siinsest koolisüsteemist oma mätta otsast. Pean just viimast rõhutama, sest kindlasti on asju, mis mõnele teistmoodi paistavad :)

Kui ma Kanadasse tulin, olin ma üsna skeptiline kohaliku kooli suhtes. Arvasin, et lapsed on ennast täis ning ei kuulanud õpetaja sõna. Olin harjunud, õpetaja kui autoriteediga klassis. Temale ei saanud vastu vaielda, tal oli väga palju õigusi. Ma ei saa öelda, et seda kangesti õigeks pidasin ning oma imelühikese õpetamise ajal Tallinnas, püüdsin olla „kena” õpetaja. Siia saabudes isegi ei mõelnud selle peale, et kooliõpetajaks minna (ning sattusin hoopis pangandusse). Kohtasin küll paari Eesti õpetajat, kes oma paberid korda ajasid ning panid mindki mõtlema asi käsile võtta – eriti arvestades, et ülikooliski oli sihiks õpetajamet ning siin on see tegevus väga hästi tasustatud, koos kindlustatud tulevikuga pensionipõlves. Muidugi osutusin liiga mugavaks, sest ega töö pangaski just halb polnud (kuigi vastupidiselt paljude arvamusele, pole palk võrreldavgi õpetaja omaga, kui just suures pangas kõrgel kohal pole). Lapsed sündisid ning mulle tuldi päris palju vastu, kuidas ma nendega kodus sain olla, ja päevad ei olnud väga pikad, ja kenad töökaaslased, ja ikkagi see nii inimlik omadus – laiskus koos mugavusega…

Praeguseks olen täieliku kannapöörde teinud ning vaatan hoopis uue pilguga siinse kooli peale. Muidugi ainult tänu sellele, et lapsed on kohalikus süsteemis üles kasvanud ja mul on olnud võimalus kõike pisut lähemalt jälgida.

Lapsed läksid mul kooli, kui olid neli aastat vanad. Õieti on see küll kooli juures olev eelkool (junior ja senior kindergarten). Huvitav on see, et lapsed, kes käivad lasteaias, tuuakse pooleks päevaks kooli (kui just lasteaias ei ole vastavalt ettevalmistatud õpetajaid). Mulle tundus, et nad olid liiga noored selleks ja kuidagi imelik tunne oli neid päris võõraste hoolde jätta. Veel sügavamalt elasin seda üle, kui kuueselt algas esimene klass; ja ma teadsin, et nad on nüüd terve pika päeva seal – siin ei tähenda, millises klassis oled, kool kestab iga päev täpselt sama kaua (meie jaoks 8.50 – 15.20). Selline kindlaks määratud koolipäeva pikkus teeb muidugi lapsevanematele elu lihtsamaks, sest nii saavad nad paremini laste kooli viimist ja äratoomist korraldada – veel esimeses klassis lasi õpetaja kooliuksest välja ainult selle lapse, kelle vanemaid või hooldajat ta kohal nägi, ei mingit omapäi kojuminemist! Praegu arutatakse, kuidas eelkool viia terve päeva peale, kuna ruumi on koolide juures vähes, siis proovitakse seda lasteaedade kõrvale seada, kus siis vastava ettevalmistusega õpetaja kohal peab olema.

Enne kui koolitee laste jaoks üldse algas, pidime kokku saama tulevase õpetajaga, kellega koos istusime kenasti maha, et rääkida, mida laps oskab, kas on midagi, millega tuleks õpetajal arvestada ja mida lapsevanemal ees oodata. Ma mäletan, kuidas tüdrukutele anti ette mingi joonistus, mida nad värvisid ja kuidas õpetaja oli väga üllatunud, kui täpselt Mari oma pliiatseid kasutas ja värvis väga detailselt joontest üle minemata ette antud pilti. Aga selline on ta mul alati olnud, detailidele rõhku pannud ja muidu tubli laps, kellega koolis mingeid probleeme pole olnud. Muid katseid või proove või teste või muid imeasju ei pidanud tegema :).

Mari ja Kirke hakkasid käima public koolis ehk tavalises riigi poolt üles seatud süsteemis – ja oma elukohajärgses koolis. Mõned lapsevanemad, kes tahvad lastele anda kõige parema hariduse kolivad selle nimel vahel teise kohta või üürivad korteri/maja selles rajoonis, kus neile silmapiirile seatud kool asub. Sa võid proovida lapse mujale kooli panna, kui neil kohti vabaks jääb, kuid siiani pole ma kuulnud oskuste prooviliepanemisest, et kuhugi teise kooli sisse saada. Lisaks on olemas prantsuse keele kümbluskoolid ja privaatkoolid, kuhu alla kuuluvad katoliku koolid (samas tean, et privaatkoolidesse õpetajakoha saamine ei eelda siinsete õpetajapaberite olemasolu, nii on õpetaja oskused omamoodi kahe otsaga nendes koolides, võid olla väga hea, aga ka väga kehv… vahel aga maksab rohkem kooli nimi). Privaatkoolides on enamasti oma koolivorm, tavakoolis pane selga, mis aga meeldib, kuigi nad tahavad, et tossud oleks alati jalas, isegi kuuma ilmaga - nad ei taha vastutust võtta, kui keegi varba ära lööb ;)

Tean mitmeid eestlasi, kes käivad prantuse keele koolides, kuid mina otustasin mitte seda teha, kuigi hea prantsuse keel Kanadas avab hulganisti uksi (teine riigikeel ikkagi). Minu meelest on lastel niigi tegemist eesti keelega. Loomulikult ei oleks ma üldse võimeline aitama. Lisaks tean vähemalt ühte, kes peale kooli lõpetamist kurtis oma palju nõrgema inglise keele üle… Huvitav on see, et paljud minu Eesti Kooli õpilased on öelnud, kuidas eesti keel aitas neil pisut prantsuse keelt õppida (kohustuslik neljandast klassist) – näiteks tähti loetakse sarnaselt.

Ja on veel üks võimalus, kuidas haridust omandada – kodus! See ei tähenda, et igaüks, kes aga soovib, võib oma lastele õpetajaks hakata. Sul peab siiski olema pisut koolitust ning muidugi küllalt suur rahakott, mis lubab ilma tööl käimata oma lapsi õpetada. Meie naabrilapsed olid just sellised (praeguseks on nad ära kolinud), kuigi vahel ma imestasin, kas nad üldse midagi tegid, sest nägin neid pidevalt õues mängimas :) Olen kuulnud, et taolistele lastele võib päris raskeks osutuda, kui nad peavad ühel päeval koolipinki teistega jagama minema.

Kooliaasta on jagatud kolmeks, kahenädalase vaheajaga jõulude ajal ja nädalasega millalgi märtsis. Kool algab alati peale septembri pikka nädalalõppu – esimene esmaspäev on alati vaba ning teisipäeval peavad kõik kooli ruttama. Ma ei ole kindel, kas neil üldse mingit avaaktust on, kuid kõige suuremaks küsimuseks on alati, millises klassis nad uuel aastal on. Nimelt ei tähenda see, et oled esimeses klassis kenasti paika pandud ning sinna sa jäädki kaheksanda klassini. Juba eelkoolis on junior ja senior lapsed koos ühes klassis. Hiljem jagatakse igal aastal lapsed laiali, justkui oleks nad täiesti uued koolile. Muidugi tähendab see seda, et sõbrad ei tarvitse sattuda samasse klassi, kuid teisalt olen õppinud hindama seda, kuidas lapsed tunnevad palju rohkem koolikaaslasi, tekitades ühtset koolitunnet. Aga samas on muidugi kolmas külg, kus tihtipeale ei teki sügavamaid sõprussidemeid ning koolist minnes kaovad kõik silmapiirilt (mhmm… ma ei käi ka ühegi oma klassikaaslasega läbi, küll aga ülikooliaegsete sõpradega). Ja jälle pean endale vastu rääkima, sest mõlemal tüdrukul on väga head sõbrad tekkinud, kellega ei ole juba mitu aastat samas klassis oldud, kuid kellega saab tundide vaheajal koos olla ning aegajalt üksteisel külas käia (isegi paar tükki, kes peale kolimist teises koolis on).

Kooli esimesel päeva ei viida lilli õpetajale! Lilli ei viida ka kooli lõpus. Mõned lapsevanemad saadavad siiski väikeseid kingitusi viimasel päeval ning jõulude ajal (ja mina olen ikkagi koolist suvevaheajale minnes lilli ning raamatu kaasa pannud). Enamasti on kingitused sellised, millega palju suurt teha ei ole...

Koolipäevad algavad eranditult hüminga, mõnikord inglise keeles, mõnikord prantsuse keeles. Sealt tuleb see kanadalaste hea hümnisõnade tundmine :). Kooliaasta saab otsa alles juuni lõpus, kui suvi täie hooga peale hakanud.

Tunnistused tulevad koju kolm korda aastas ja üldsegi mitte vaheaja algusega. Enamasti jagatakse need palju varem välja (mõnikord, nagu sel aastal märtsis, peale koolivaheaega). Lisaks tunnistustele on juures kaks lehte, millest ühele peab laps ja lapsevanem alla kirjutama ning kui soovi on, võivad mõlemad oma arvamusi kirja panna. Teisel on märgitud ära, kas õpetajaga peaks kokku saama või mitte. Sügisel on alati vaja intervjuule minna, sest lisaks sellele, et lapsed jagatakse laiali, on igal aastal neil uus õpetaja (klassijuhataja), kes kuni kuuenda klassini peaaegu kõiki aineid annab (prantsuse keel, laulmine, võimlemine jääb kellegi teise hooleks). Alles seitsmendast hakatakse rohkem eriala õpetajate all õppima.

Intervjuudeks määratakse kindel aeg ning 15 minutit, mil saad üks ühele maha istuda. Võid ka lapse kaasa võtta ning koos arutada, mida paremini teha ning millele rohkem rõhku pöörata ja kuidas laps koolis õpib ja käitub. Loomulikult on olemas ka päevikud – Student Planner – kuhu märgitakse kodutöid üles ning õpetaja võib kirjutada märkusi või lapsevanem võib enda poolt kirjutada millestki, mis talle näiteks lapse õppimise juures muret teeb. Ma ei mäleta, millisest klassist peale päevikud kasutusele tulid – vist kolmandast klassist – enne seda võis lihtsalt vihikus kirjas olla, mis täpselt vaja teha või koju saadeti raamat, mida pidi lugema.

Päevikusse tuleb iga päev alla kirjutada! Mida ma pidevalt ära unustan… ja lapsed ka. Päevikud on midagi, mida sa koolitarvete poest osta ei saa – igal koolil on oma, kooli nimega ning tähtsate kontaktandmetega. Mis tuletab meelde, et taolist suurt koolitarvete ostmist nagu Eestis oli/on (?), ei ole meil kunagi. Nüüd on ikka mõnel korral septembris kooli minnes tulnud kiri kaasa, mida peaks poest ostma, enamasti pliitaseid, liimi ja lahtist paberit, kuid väga palju saab koolist – ma pole kordagi veel vihikuid ostnud! Kooliõpikud on samuti kooli juurest. Ma ei julge öelda, kas see on tavaline koolides, kuid nii see kord meie koolis on… Ilmselt on iga kool erinev ja isegi iga õpetaja puhul käivad asjad omamoodi. Sellepärast tasub oodata, kuni kool algab ja selge, millised nõudmised üles seatud on.

Hinded… eelkoolis ei panda hindeid, esimesest kuni kuuendani kasutatakse tähti ning seitsmendast algab protsentide kasutamine. Mari tunnistusel on näha, kuidas kõrvuti on tema hinne ning klassi keskmine võrdluseks. Töid hinnatakse samamoodi. Enamasti peavad nad hinnatud kontrolltööd lapsevanemale ette näitama, et see saaks alla kirjutada.

Kodutööd - esimestel aastatel oli väga vähe! Ilmselt oleneb väga palju lapsest, kui palju ta tööd koju toob. Need, kes kärmemad, jõuavad kõigega valmis koolis, sest vahepeal on aega oma asjadega tegeleda, õpetajad lubavad lugeda või valmistuda järgmiseks päevaks, kui tunnitöö tehtud. Nüüd, kus Mari on seitsmendas, on tal äkki palju rohkem tööd! Kirkel on alati midagi teha, sest ta on palju aeglasem. Hiljuti käis uudistes läbi, et tahetakse keelata kodutöö andmine nädalavahetuseks või koolivaheajaks, sest see võtab aega ära, mida võiks koos perega veeta! Olen väga nõus!!! Eks näe, mis sügis toob.

Koolibussid on nende jaoks, kes elavad koolimajast kaugel (vist kaugemal kui 2 km). Kuna meie oleme vaid kilomeetri kaugusel, siis jalutame kooli, mis tegelikult parim! Näiteks olenevalt koolibussi ringist, peavad mõned lapsed tund aega varem valmis olema, sest nemad lähevad esimestena bussile ning peavad siis terve pika tee koolini sõitma, ikka kõigi laste kodude juurest läbi käies. Koolibusse kasutatakse muul ajal päevaste ekskursioonide jaoks - need ei saa kunagi kauem kesta kui koolipäev ise.

Algkool – junior school – algab eekooliga ning lõpeb kuuendas klassis. Peale seda on keskkool – middle school ­– kaks järgmist aastat ning siis gümnaasium ­– high school ­­– üheksandast kaheteistkümnendani. Veel mõni aasta tagasi käidi koolis kolmteist aastat, kuid see muudeti, mis tekitas paanikat kõrgkooli minejate hulgas, sest ühel aastal oli topelt nii palju tahtjaid… Ja kõik see on kohustuslik, kuigi ilmselt on ikka neid, kes välja kukuvad ning tööle lähevad ja võivad hiljem vastavaid kursuseid võtta, et kooli lõpetada. Hakkasin just mõtlema, et mingeid kutsekeskkoole või ametikoole pole olemas. Aga see kõik on asi, mis minust hetkel veel kaugel, kuigi Mari juba pisut muretseb viimase astme puhul. Nimelt tuleb siis kooli vahetada.

Kui alg- ja keskkool kuni kaheksandani võib ühes koolis toimuda (on ka selliseid, kus käiakse ainult kuuenda klassini, vahepeal on eraldi kool, mis mõeldud vaid seitsmenda ja kaheksanda klassi lastele), siis kõige vanema astme koolid on täiesti eraldi. Palju räägitakse probleemidest, mis seisavad ees, kui laps, kes kaheksandas klassis kõige vanem on, satub kooli, kus ta kõige noorem on… Eks see mure hakkab juba pisut närima.

Kui palju saab lapsevanem oma sõna vahele pista? Muidugi on olemas need intervjuud, isegi kui õpetaja arvab, et seda pole tulemuste põhjal vaja, siis võib ikkagi paluda kokkusaamist, kui mõni mure vaevab. Kõik koolid võtavad hea meelega vastu vabatahtlikke abilisi lapsevanemate seast, nii lõunavaheajal söögitoas korra hoidmiseks kui ka üks-ühele lugemise õpetamiseks või klassis abistamiseks. Kooliaasta jooksul on mitmeid väljasõite, mille puhul lapsevanemad võivad appi minna. Olen ise vahel seda teinud, kuigi tavaliselt on rohkem aega kodustel emadel-isadel. Selleks et koolis appi minna peab muu hulgas politseist võtma tõendi, et sa pole mitte nende pahas nimekirjas.

Veel mõtteid koolist… Mulle meeldib siinsete õpetajate suhtumine lastesse. Nii palju kui ma kõrvalt olen asja vaadanud, tunduvad nad justkui vanemad sõbrad lastele, kellele oma teadmisi jagatakse. Nad on hästi lahedad ning osavõtlikud. Koolitöö ise põhineb suuresti väga prakitilisel õppimisel. Ei ole väga palju faktide pähe tuupimist, probleeme seotakse sellega, mille sees me elame. Võrdlesime hiljuti ühe hiinlasega sealset koolisüsteemi ning pidin tunnistama, et see tuletas väga meelde seda, kuidas mina kunagi Eestis õppisin. Mõlemal on kindlasti oma head ja halvad küljed, kuid vaadates oma lapsi, siis tundub kool siin kuidagi inimlikum ja rahulikum. Ja mul on kodus laps, kes tahab kangesti Eestis kooli minna! Tegelikult meeldib mõlemale, kui nad saavad seal suviti olla! Nii et ühel päeval ehk...

Viimaks sattusin kokku ühe perega, kes kolis hiljuti oma kahe lapsega Inglismaalt siia (ei ole eestlased, naise õde tuli mõned aastad tagasi lapsehoidjaks Kanadasse ning abiellus kohaliku eestlasega). Peapõhjuseks nende sõnade järgi parem koolisüsteem!?! Nad rõhutasid, kuidas neile meeldib selle riigi võrdsus, kuidas sinu taust/rikkus ei mängi erilist rolli, kuidas sinusse suhtutakse! Mina ei ole kunagi lasknud häirida, mida inimesed minust arvavad, immigrandina on selles suhtes kuidagi eriliselt lihtne olla. Muidugi pole ma päris rikastega kokku puutunud, kuid arvan, et keegi ei ajaks nina püsti, mis neil olemas on... Olen kuulnud nendest, kellel oleks võimalus lapsed erakooli panna, kuid saadavad nad siiski tavakooli! Laste tulemused maailmaga võrreldes ei ole mitte väga kehvad, nagu kunagi kirjutasin!

Ma tean, et ees ootab hoopis uus peatükk, kui Mari aasta pärast peab uude kooli minema. Eks siis kirjutan nendest kogemustest!

(Pildid on Mari esimesse klassi ja eelkooli mineku päeval, Kirke eelkooli esimesel päeval ja Kirke ekskursioonist lähedale parki, et jälgida loodust ning proovida ära tunda taimi ning putukaid; ja Kirkest kirjutamas.)

9 kommentaari:

  1. Vaga hea ulevaade siinsest koolisusteemist. Mu enda vanem piiga on hetkel SK ja ma maletan kui ta alustas kooli 4 aastaselt, siis mind hairis, et ma ei teadnud tapselt mis koolis toimub, voi mis neile opetatakse, kuna opikuid ju pole. kuid ma olin paar korda klassis opetajale abiks ja see aitas mul oma hirmust ja teadmatusest ule saada.
    Tanaseks arvan, et Kanadas on toepoolest uks parimaid haridussusteeme.

    VastaKustuta
  2. Õpikud on tõesti omaette teema. Kuna meil on väiksemaga palju rohkem vaja õppimisel tööd teha, siis paar aastat tagasi palusin õpetajalt matemaatika õpikut, et saaksin täpselt aru, mida nad õieti õpivad. Ta andiski selle mulle kaasa, kuid leidis kiiresti kilekoti, kuhu sisse see peita, sest ütles, et nad ei tohi tegelikult koolist seda välja lasta viia... Vanemates klassides tassivad nad siiski vajadusel oma raamatuid kaasa.

    VastaKustuta
  3. Mul käis poiss siin üheksandas ja hullu koolishoppamist polnud ka meil. Pliiatsid vist ostsime. Ja muidugi koolivorm. Koolikotis oli ainult planner, pastakas ja paar õhukest vihikut. Vihikud olid ka kooli poolt.

    Korra käisime ka vestlusel. Saal, söögituba ja koridor oli laudu täis. Seal istusid õpetajad ja ootasid (eelnevalt kokkulepitud) vanemaid. Algul mind häiris, et teised ju kuulevad, mis räägitakse.. aga polnud hullu. Ja sai ikka mitme õpetajaga vestelda.

    VastaKustuta
  4. Euroopa Kooli(de)s peavad vanemad kõik õpikud ise ostma ja see ei ole üldse odav lõbu. Tellime Amazonist. Saaks ka kohalikust inglise raamatupoest tellida, aga see tuleks palju kallim (välja arvatud eesti keele töövihikud, need tõin Eestist). Raamatute nimekirjad antakse ka viimasel minutil, nii et nibin-nabin jõuavad kohale. Kunstitarbed (secondary osas on kunst valikaine) peavad olema kunstipoest ostetud. Muusika (ka valikaine) jaoks ei pea endal kodus siiski täisvarustuses stuudiot olema, selleks on neil endal klassis kõik olemas. Lisaks koguvad mõned aineõpetajad paljudusraha, sest õpetajad ei saa koolis tasuta paljundada.
    Mõnedel juhtudel oleme siiski ka protesteerinud - näiteks saadab vanima tüdruku inglise keele õpetaja pidevalt allkirjastamiseks silte, et antagu nüüd jälle 11€ mingi tuntud ilukirjandusliku teose (viimati nt Steibecki "Of Mice And Men") ostmiseks, mida Amazonist saaks 4€ eest. Ma ei tea, kust tal õnnestub nii kalleid eksemplare võtta või palju ta sealt "endale" teha tahab. Lapsel on muidugi mõnes mõttes paha olla selliste mässavate vanemate laps, aga no miks peaks oma raha lihtsalt tuulde loopima, kui saab soodsamalt?
    Koolisüsteeme on tõesti huvitav võrrelda. Ma olen Euroopa Kooli(de) hindamissüsteemist veidi juttu teinud, aga peaks ka muu kohta põhjalikuma ülevaate tegema.

    VastaKustuta
  5. On tõesti huvitav kuulda ja uurida, kuidas mujal koolides õppetöö käib! Minul on veel suuremad kogemused ees, kui vanem peab peale kaheksandat 'high school'i' minema. Eks ta ise pabistab vist pisut ka juba. Kuidas seal õpikute hankimine käib ja kas kool midagi annab või mitte, pole mul õieti aimugi. Samas ei ole mina samamoodi kergesti raha tuulde loopija, kui midagi soodsamalt saab. Ülikoolide juures müüakse tihtipeale kasutatud õpikuid edasi, kellel vaja on.

    Intervjuude kohta - need on alati siiani üks-ühele olnud klassiruumis klassijuhatajaga. Oodatakse ukse taga. Muidugi ei oska ma öelda, kuidas vanemas astmes asjad käivad. Eks siis kunagi sellest...

    VastaKustuta
  6. eesti koolisüsteemiga olete ilmselt niikuinii tuttavad, seetõttu ei hakka seda siin kirjeldama :)
    niipalju ütlen siiski, et ka eestis pole minu meelest enam seda meeletut enne-kooli-ostlemist.see rohkem nagu vanemtate valik, et nad oma elu raskeks teevad. kui kool hakkab, siis saad teada õpetajate nõudmised vihikute kohta (no põhikoolis-gümnaasiumis tuleb ehk 20 vihikut-kaustikut osta. algklassides veelgi vähem.) ja kõik. miks osad vanemad hüsteeriliselt enne septembrit kukuvad riideid ja muid asju ostlema, on minu jaoks olnud eluaeg müstika. meie pere lapsed on kooli alati läinud samade riietega, millega ka suvel käisid. :)
    eestis on koolides juba 4-5 aastat olnud arenguvestlused, mis toimuvad õpetaja ja pere vahel. 15 minutiga me kahjuks ei saa kunagi hakkama. on olnud ka 2 tunniseid arenguvestluseid, sest vanematele meeldib oma lapsest rääkida. :)

    VastaKustuta
  7. Eesti kohta on mu teadmised ilmselt üsna nigelaks jäänud, sest nii palju muutusi on toimunud. Huvitav on teada nendest arenguvestlustest. Ilmselt oleks siin ka võimalik paluda pikemat kohtumist vajadusel, siiani oleme siiski saanud ettenähtud ajaga hakkama. Näpistan end vahel, et ei kukuks liiga palju oma lastest jutustama ;). Samas on see koht, kus õpetaja õpib last ka tundma (viimati oli Kirke klassijuhataja väga üllatunud, kui sai teada, et ta karatega tegeleb - ilmselt sellepärast, kui väga vaikne ta klassis on :).

    Nimetasin, et mu vanem tütar tahaks kangesti sealses koolis järgi proovida, mis ja kuidas. Võtsin isegi ühe kooliga kontakti, et nad saaks nädal aega septembris tundidest osa võtta. Oleme pisut mures, kui nad väga pettuvad ja loodame, kõik läheb hästi.

    VastaKustuta
  8. tegelikult ega eesti koolisüsteemis erilisi muutusi olnud ei olegi. kui nüüd välja jätta arenguvestlused.
    töövihikud on nüüd mõni aasta olnud vanematele enam-vähem tasuta. st et riik annab mingi summa (näiteks 400 krooni, siin tõenäoliselt eksin) lapse kohta. sügisel võib juhtuda, et mõnes koolis saavad lapsed tasuta töövihikud, aga mõnes koolis on vaja midagi ikka juurde maksta. kuna töövihikuid ja lisalehti on väga palju, siis iga õpetaja teeb otsuse missuguseid tema kasutab ja sellest siis ka erinevused. oh, keeruline jutt, aga ma ei oska seda paremini kirjeldada.
    arenguvestlused aga on vestlus vanemate, lapse ja õpetaja vahel. räägitakse lapse saavutustest, siis selles, kui midagi pahasti on ja lõpuks jälle kiidetakse last. :)
    tegelikult on see päris hea asi, mulle endale see meeldib. saab teada lapse kohta palju rohkem kui koolis. samas kui vanemad kutsele ei reageeri, siis kohustust neil kohale ilmuda ei ole. ja nii üllatav kui see ka pole - enamasti ei taha tulla tublide laste vanemad. naljakas kas pole? mina pigem ei tahaks vist minna kui mu lapsega oleks probleeme :)

    VastaKustuta
  9. Mina olengi alati noorema tüdruku vestluse ees muret täis, selline tunne nagu läheksin ise hindamispinki, kus vaadatakse üle, kui tublilt ma olen kodus last osanud aidata. Viimasel ajal on siiski üllatavalt hästi temaga läinud. Vanema ja usinama tüdruku vestlusele minnes on samas süda rahul. Aga ikkagi tahan kuulda, mida nad teevad ning ega ta äkki mingeid imelikke kombeid juurde pole õppinud :).
    Siin ei ole eriti võimalust sellest kooliaasta esimesest vestlusest ära viilida. Kui soovitatud ajal ei saa tulla, siis leitakse kasvõi järgmiste nädalate jooksul paras aeg, või äärmisel juhul tehakse see telefoniteel ära.

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.