vana hoone saanud väga modernse juurdeehituse, mis on andnud hulgaliselt ruumi juurde, et välja tuua suurel hulgal keldrites hoiul olnud vaatamisväärtusi.Tunnistan, et olin samasugune skeptik, kuid praeguseks olen kõik oma kahtlused alla neelanud ning vaatan ainult imetlusega arhitektide töö peale. Eelmisel suvel, kui ma pildi võtsin, ei saanud me veel külastada seda uuemat osa, kuhu nüüdseks on uhke dinosauruste väljapanek üles pandud. Nii palju valgust ning avarust võrreldes varasemate hämarate ja kitsaste ruumidega!
Järgmisel pildil on näha, kuidas vana ja uus on ühendatud. Muuseum on saanud uhke fuajee, kus võib mõnusalt jalgu puhata ning imetleda mõningaid eksponaate (kaasa arvatud dinosauruste kondid).
Meil oli seekord Hanna kolmanda lapsena kaasas, siin oli võimalus hetkeks maha istuda.
Hulganisti pilte dinosauruste luudest ning külastajatest... Ma ei ole kasutanud välku, mis kahjuks minu fotoka juures ei anna alati kõige paremaid tulemusi - kuidagi on vaja käevärisemisest lahti saada või lõpuks siiski muretseda parem aparaat, mis kompenseerib käe loomulikke jõnksatusi. Tom arvas, et ta on tänu püstoliklubile õppinud palju kindlama käega kõike tegema - on vaja vaid sügavalt hingata ning mitte liigutada!!!
Muuseumis on lastele antud palju võimalusi oma aega aktiivselt veeta. Võid proovida selga vanaaegseid riideid, „kaevata” välja iidseid luid, veeta aega indiaanlaste telgis ja nii aina edasi. Tavaliselt lähebki suur osa ajast meil sinna „kaduma”. Õnneks on suurtele küllalt pinke, kus kannatlikult võib lapsi oodata.
Ja lõpuks oli aeg koju minna... Otsustasime seekord osta perepileti aastaks, sest oleme seal nii mitmeid kordi käinud, kuid kunagi pole olnud energiat kõike läbi vaadata, sest väsime viimse kui üheni lõpuks ära. Huvitav, kuidas kiire kõnnakuga võib lõpmatult pikad teed maha käia, kuid niipea kui pead aeglaselt liikuma kipub väsimus kallale...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)