21.04.08

Laulev revolutsioon

Käisime pühapäeval Mariga „The Singing Revolution” vaatamas. Film tuli Torontosse estdocs'i nädala sees sügisel, kuid suuresti mugavusest ei läinud ma kinno (ja ma olin pisut skeptiline, kas üldse tasub oma aega raisata). Seekord otsustasin siiski piletid muretseda ning Marigi kaasa võtta, sest Kirke tundus liiga väike ning Tom lihtsalt tahtis midagi muud oma pühapäevaga ette võtta.

Terve saal oli välja müüdud - hästi palju tuttavate rahvuskaaslaste nägusid jäi silma. Eriti tore oli, et nii palju noori tuli kohale (endisi õpilasi nende hulgas, kellest paljud vabatahtlikult abiks olid). Kokku oli istumiskohti 700. Peakõneleja oli filmi loonud James Tusty ning lõpuks Priit Vesilind, kes on aastaid „National Geographic'ule” töötanud ja kes kirjutas filmil põhineva kokkuvõtva raamatu laulvast revolutsioonist.

Mul oli hea meel, et Marile meeldis film ning ma olin tõeliselt üllatunud, kui hästi kõik oli kokku pandud, puudutades mind väga sügavalt, täites silmad pisaratega... Nii mitmest üritusest sai 80ndate lõpul osa võetud, ka öistest laulmistest laulukaare all. Üliõpilaspõlves oled tuhinat täis ning valmis kõigele kaas lööma. Ei ole kedagi manitsemas, ole ettevaatlik...

Mäletan kooliajast klassiõe kätte sattunud lendlehti, mis panid südame ärevalt ja lootusrikkalt põksuma. Ning meenuvad peale 80ndate alguse noorte meeleavaldusi kõigis koolides (ka meie omas) ette võetud noomitused... Tuleb meelde, kui Gorbatshov võimule sai ning ma mõtlesin, huvitav-huvitav mis juhtumas on, kuhu need vanad mehed juhipositsioonilt kadusid; ja ei jõudnud ära imestada tema uute tuultega kõnesid. Elu oli huvitav - üliõpilasena tunduvad igapäevased mured nii tühised, jutud ja laulud olid julged ning täis pilkenooli valitseva korra suhtes. Ma arvan, et olime viimane aastakäik, kes pidi teaduslikus kommunismis eksami tegema, kuigi aine oli jõudnud paari aastaga juba suured muutused läbi teha.

Olen kohanud neid, kes nutavad vana taga - kui lihtne ja kerge olevat elu olnud. Küsin siis nendelt, kas nad kunagi seisid järjekorras, et toitu osta, kas nad kunagi muretsesid, mis lapsele selga panna, mis neile süüa anda. Nii kerge on kõike seda unustada; või nende puhul, kes - olles näiteks sel ajal alles liiga nooruke - kunagi sellega kokku ei puutunud idealiseerida, mis neile tegelikult võõras - kerge on heaoluühiskonnas põlglikult seda asjade kultust kritiseerida (ning siis poodi minna ning endale uhke elektrooniline vidin muretseda...) Paneb ainult kurvalt ohkama... ning proovin tuua vastukaaluks näite kahest õest, kellest vanem Rootsi põgenes ja noorem Eestis hakkama pidi saama. Kui neid nägin, arvasin, et Eestist külla tulnu on vähemalt kümme aastat vanem… Sellisel viisil mõjus see igapäevane laveerimine ning püüdmine kuidagi toime tulla!

Nii ma mõtlesin ja meenutasin peale filmi. Ning taas kord arutasin omaette, kuidas on küll võimalik, et eestlased koos ühise eesmärgi nimel nii kenasti omavahel läbi saavad, aga samas millegipärast tavaelus mornilt üksteisest mööda kõnnivad. Ja siis tulin hoopis teisele mõttele, kas see suur võõraste teietamine ei panegi tõkkeid üles, kus mina olen mina ja sina (teie) minu vastas oled keegi kauge ning külm, kellega ma võin ehk isegi kohe-kohe varsti sõbrakski saada, kuid niikaua hoian siiski eemale. Mulle meeldis meeletult rootslaste sinatamine ning minu meelest on väga armas, kui Eesti Kooli lapsed siin kenasti sina ütlevad, samas küll mitte ära unustades viisakat „prouat”! Tunnen kohe palju lähemal neile olevat!

Minu pilt on aastast 1989, kui kõik rahvuslik oli jälle uus ja moes ning kui lõpetajate auks lehvisid Tartu Ülikooli peahoonel rahvuslipud! Nii on minulgi rahvariided seljas. Samas sain sõbrannalt kingiks dollaripuu... mis osutuski saatuslikuks, sest juba samal aastal jäin ilma Balti ketist ning kõigest järgnevast, kuna elutee viis hoopis üle mere Rootsi ning sealt juba kaugemale Kanadasse.

3 kommentaari:

  1. Anonüümne24/4/08 07:23

    Ilus pilt sinu lõpetamisest. Mis on saanud sellest tumedajuukseliset neiust sinu kõrval? Kes on see pisike blond tüdruk sinu ees?
    Ma ise lõpetasin aastal 1990 ja siis juba Tartu Ülikooli. Teaduslik kommunism oli siis ka veel õppekavas ja ka riigieksam toimus, kuigi eksam ise nägi välja nii, et istusime terve kursusega peahoones ühes auditooriumis. Õppejõul oli laua peal virn matrikleid, neid ta siis lappas ja pani hindeid stiilis: Teil on "punaste eksamite" hinnete keskmine "4" - olete hindega rahul?
    See, kes rahul poleks olnud, oleks pidanud siis eksami tegema (neid minu teada meie hulgas ei olnud)-K-

    VastaKustuta
  2. Tumedajuukseline neiu on kahe poja ema, poisid on umbes sama vanad kui minu tüdrukud ning ta tegeleb õpetamisega. Väike blond tüdruk on minu õetütar, kellel endal pisike poeg juba kodus kasvamas... Nii need ajad lähevad, kiiresti-kiiresti!
    Eks see meie riigieksam oli täiesti teist moodi kui veel aasta eest - aga siiski täiesti eksami nägu - lollusi ei pidanud enam suust välja ajama!

    VastaKustuta
  3. Eestis on ka juba DVD myygil.

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.