Eksirännakud Kanada tervishoiusüsteemis

Proovin pisut kirjutada siinsest tervishoiusüsteemist (pildid on meie pisikestest põngerjatest, sest eks nende pärast ole me kõige rohkem tohtrite uste taga istunud). Arstiabi on siin tasuta! Õieti küll maksame meie, maksumaksjad, selle kinni, kuid enamus elanikest eelistab taolist korraldust privaathaiglate asemel. Samas kipub riigi asi tihtipeale liialt lohisema. Järjekorrad spetsialisti juurde võivad väga pikaks venida, kiirabi osakond on enamasti patsiente nii täis, et ooteaeg võib tundideni venida. Teisalt võin viimase kohta öelda, et liiga palju tuleb sinna inimesi, kes võiks oma perearsti poole pöörduda või astuda läbi mõnest kliinikust, kus saaks ilmselt kiiremini abi. (Pisut kirjutasin meie kogemusest kiirabis siin.)

Kõigil Kanada elanikel on olemas tervishoiukaart (Ontarios OHIP-kaart - Ontario Health Insurance Plan, teistel provintsidel on oma kaardid; Ontario oma tunned ära siinse provintsilille - trilliumi - järgi), mis peab iga kord kaasas olema, kui arsitkabienti uksest sisse astud või haiglasse lähed. (Lisaks on igal haiglal oma kaart, ilma milleta ei saa ühegi arsti vastuvõtule. Pean tunnistama, et kui käia mitmes erinevas haiglas ja sugugi mitte tihti, siis kaovad need kergesti ära, kuid õnneks ei võeta sind mitte vastutusele, antakse uus, mis lihtsalt sinu kallist aega vähemaks näpistab).

Vanad kaardid näevad väga lihtsad välja, ainult nimi ja number on sellel, mis tähendab, et paljud illegaalselt siin riigis viibivad isikud kasutasid seda tihtipeale halvasti ära. Nii otsustati need kümmekond aastat tagasi muuta kindlamaks ning uuel kaardil on lisaks pilt peal (laste omadel ei ole – pildil - tean omast kogemusest, sest mõlemad said selle uue kohe postiga koju kätte)! Ainult see väljaandmine on käinud teosammul, minul on ikka vana kaart, mille peale nii mõnigi arsti sekretär kergendatult ohkab, sest sellel puudub kehtivusaeg ja inimesed on üsna hooletud kehtimisaja saabudes neid vahetama.

Teoreetiliselt peaks perel olema oma perearst, kes enamasti võtab patsiente vastu oma kontoris, mis ei ole sugugi mitte kliiniku või haigla juures, vaid kusagil üüritud ruumides. Perearsti leidmine pole alati kerge. Mina olin väga rahul meile soovitatud eestlasest arstiga, kes kahjuks ära kolis. Peale seda jäin praksise üle võtnud arsti juurde, kuid kuna me ise teise linnaossa kolisime ning lapsed väikesed, siis tahtsin neile kusagilt lähemalt kedagi leida. Tegin midagi, mis siinsele süsteemile üldse ei meeldi (käisin läbi mitu arsti). Kõigepealt panin aja kinni ühe vana tshehhi arsti juures. Muidugi sain alles kohale minnes teada, et ta vana oli ning kui ta Mari Mariaks kutsus ning veel mingi kummalise märkuse tegi, siis otsustasin, see arst ei ole meie jaoks.

Järgmisena leppisime kokku ühe kanada arstiga. Kõik läks väga kenasti, kuni ma talle ütlesin, et lapsed ei räägi inglise keelt (mis sest et nad Kanadas sündinud on). Selle peale sain loengu, kuidas see väga halb on ja ma peaks kindlasti inglise keeles nendega rääkima hakkama, sest muidu... Kuulasin rahulikult ta tiraadi ära, kuidas neil edaspidises elus koolis ja tööl väga raske saab olema ning vaikselt olin juba otustanud, siia ma tagasi ei tule! Tahtsin veel hiljem mingi pahandava kirja saata, kuid lõin käega. Takkajärgi mõtlesin, et oleks võinud ka kohapeal pika loengu keeleõppimiset pidada (ikkagi minu eriala), kuid ilmselt olid mu ajud beebipehmed.

Järgmisena leidsin vanema kanada arsti lausa oma tänava otsas, kuid peale poolt aastat teatas ta, et lõpetab praksise. Keegi seda üle ei võtnud ning olin taas kord küsimuse ees, kuhu minna. Vaatasin siis hoopis naisarste ning sain lastele ühe hiina päritolu väga armsa doktori. Mulle meeldis eriliselt, kuidas ta lastes proovis ära hoida hirmu enda ees. Näiteks süsti tehes palus ta et hoiaksin tüdrukuid süles, pea keeratud arstist eemale. Lapsed käivad hea meelega siiani tema juures, isegi Tom on tema patsiendiks hakanud. Ainult mina olen ikka edasi dr.Sauksi järglase juures, kuigi iga kord mõtlen, kuidas ma võiks ikka lähemale ära kolida.

Perearst on see, kes saadab patsiendi edasi eriarsti juurde ning tema käest saab ka vajalikke retsepte ning muid tähtsaid pabereid. Vanal ajal oli kõik tasuta, kuid nüüd pead paljude tähtsate paberite eest raha välja käima (samas ei ole olemas visiiditasu, mõni arst aga võib raha võtta selle eest, kui sa kohale ei ilmu ja nagu hiljuti teatati, kui hiljaks jääd, siis võivad nad su oma patsientide nimekirjast kustutada). Muidugi on teisalt palju arste, kes ise kunagi õigel ajal valmis ei ole, sest neil on vaja iga patsiendiga maailmaasjad selgeks rääkida. Eks see ole kena jutustajale, kuid mitte ootajatele :)

Meie perest olen mina haiglas olnud sünnitamas ning ühel väikesel opil (mind lõikas eestlasest arst dr.Ambos – neid eestlasi jätkub igale poole); ja Kirke väikesena hambaravil! Avastasime ühel päeval, et tagumine hammas on pooleldi kulunud. Hambaarst teatas, hambal puudub vaap ja kuna Kirke oli väga väike, siis pidi talle hõbedane kroon pandama üldnarkoosi all - selleks oli vaja lastehaiglasse minna (Sick Kids). Olin opi saalist eemal, ja kui äkki lapse nuttu kuulsin, siis teadsin, see on minu laps, kes on nüüd üles ärganud (kuidas küll emad oskavad oma lapse nutustki ära tunda...) Hetke pärast oligi õde minu juures ning kutsus mind sisse, et lapsega koos olla.

Haiglas viibimine on viidud miinimumile, mina sünnitasin öösel ja sain vaid veel ühe öö seal veeta. Siis oli aeg koju minna, sest mõlemad olime terved ja probleemideta. Peale operatsioonigi olin kohe järgmisel päeval kodus. Samas ei tohi nuriseda, sest kodus on ikkagi parem, kui haiglatoidul. Ning laps oli mul pidevalt niikuinii kõrval ega lasknud magada...

Eksirännakute lõpetuseks, kirjutan oma ühest kogemusest loo taustal, kuidas naine sünnitas Eestis WC-potti. Muidu oleks vast niisama pealkirjast üle libisenud, kuid mul oli pea sama kogemus (välja arvatud suhtumine) siinses haiglasüteemis, kuigi ma poleks seda kunagi nii uhkelt kuulutanud. Mu esimene rasedus Kanadas ei läinud väga kergelt ja lõpptulemuseks oli see, et neljandal kuul suri loode/laps. Ilmselt oli öö jooksul tulnud vesi, sest käisin pidevalt vannitoa vahet, nii halb oli olla. Hommikul rippus ainult nabanöör välja.

Arst võttis mind kohe vastu, mind saadeti ultrahelisse... Kõik olid väga tõsised, kuni arst teatas, et loode on surnud ning nad peavad sünnituse esile kutsuma ning saatsid mind haiglasse sisse registreerima (õnneks oli mu arst haigla juures). Kõige raskem oli see, et olin päris üksi, sest Tom pidi töö pärast linnast väljas olema...

Mind paigutati palatisse, kus kardinate taga peidus veel mõned patsiendid. Sain morfiini ja mingit rohtu, mis sünnitust esile kutsus, otse veeni ning lihtsalt lamasin ning ootasin, mis edasi saab. Õhtul hilja tuli Tom ning õed olid kenad, muretsesid talle aseme, et minu kõrval olla.

Mingil hetkel öö jooksul tundsin, et vajaksin ilmselt rohkem valuvaigistit. Tahtsin ainult enne vannitoas käia. Võtsin õdede poolt antud kausikese kaasa, pidin kindlasti selle enne potile panema – alguses ei saanud aru, miks... Ja nii läkski, komberdasin vannituppa ning laps vulpsataski otse kaussi. Vajutasin kõrvalolevale nupule, mille peale õed kiiresti kohale tulid. Ega rohkem ei mäletagi, mis hiljem sai. Magasin ilmselt. Hommikul tahtsin koju minna, kuid mingil segaduse hetkel olin neile jah-sõna öelnud, et mul oleks vaja lohutamist lohutamis-spetsialisti poolt. Ja nii pidin tema ära ootama, kuigi ma pole väga selline õlal nutja ning ega ma nutnudki lõpuks tema õlal – läksin vaikselt kodus seda tegema... Kurvastuse peletamiseks vaatasin aina kokasaateid ning lugesin kokaraamatuid...

Eks see ole meile eestlastele tüüpiline oma muredega ise hakkma saada. Siin aga on väga tavaline, et on olemas tugigruppe, kus sama saatusega inimesed koos käivad ning teoreetiliselt helgema pilguga tulevikule vaatavad. Aga minul pole nüüd muud vaja, kui oma laste kallistusi ning kõik on jälle hästi...