Olümpiamängude lõpetamine

Oi, kui kanadalik... nad ei karda enda üle nalja visata ning nõnda algab olümpiamängude lõpetamine väikse enesetögamisega. Avamisel ei tõusnud üks olümpiatule halgudest... nüüd on asi parandatud tööriistadega varustatud klouni abil :) Hilisemad esinejad on siiski natuke tuntumad kui tavaline kloun. Kõik puha kanadalased, kuigi tihtipeale neid ameeriklastega segi aetakse (pole imestada, kui nad seal kodu leidnud). Vahepeal oli juttu Celine Dioni esinemisest, kuid ta ei saa/taha (?) tulla. Aga mulle meeldibki Alanis Morissette kindlasti palju rohkem ja Michael Buble...

Kanadalastel on läinud üle aegade kõige paremini, eriti arvestades, et ei Montreali ega Calgary mängudel ei saanud Kanada ühtegi kulda! Kunagi varem pole ükski maa nii mitu kuldmedalit taliolümpial võitnud kui Kanada seekord (14). Kuigi neil oli soov saada kõige rohkem medaleid kokku, siis selles suhtes jäid nad kolmandaks USA ja Saksamaa sabas. 16 päeval jagati medaleid ning kanadalastest võistlejad astusid autasupoodiumile 15 päeval! Kõige tipuks oli muidugi kuld jäähokis (muuseas ka naiskonnale)! USA president ja Kanada peaminister Harper olid kahe tosina õlle peale kihla vedanud võitja suhtes, ei tea, kas Obama ikka oma lubadusest kinni peab :)

Fotograaf on Richard Lautens, kes muuseas abielus kena eestlannaga :)

Minu töökaaslane oli mõned päevad Vancouveris ja kirjeldas seda tunnet, mis seal valitses! Inimesed olid justkui kerges joovastuses ja pidumeeleolus, sõbralikud-südamlikud-rõõmsad. Rahvast oli palju, järjekordi lugematult, kuhu enne end sappa seati ja siis uurima mindi, mis seal ees ootamas oli. (Kas ei tule tuttav ette!)

Isegi ROKi president kiitis Vancouveri mänge, mis esialgsetest probleemidest kiiresti üle sai ja lõpuks vaat et kõigile tulevastele OMi pidajatele eeskujuks võiks olla (ilmaga ei ole muidugi palju midagi teha...) Ta nimetas just rahva erilist kaasaelamist, Vancouveri elanikke, kes OMi ajal tänavatele tuli ning oma poolehoidu näitas. Ta polevat seda varem kunagi sellises skaalas näinud! Kindlasti aitasid kaasa paljud kohad linnas, mis olid tasuta OMi jälgijatele avatud. Koos on ikka toredam võistlustest osa saada. Lisaks nimetas üks reporter, et võrreldes varasemate mängudega, mis Kanadas toimunud, olid Vancouveri omad TERVE riigi mängud, kui Montreali ja Calgary omad olid kuidagi lokaalsed. Selline tunne, et kanadalaseks olemise tunnet on proovitud rohkem rõhutada. Isegi Tom arvas, et mina olen juba justkui kanadalane, et hoian Kanada jäähokivõistkonnale nii ägedalt pöialt ;)

Mina ise vaatasin rohkem iluuisutamist, suusaalasid ja viimaks ka hokit! Veerpalu sõit täna oli eriliselt põnev, Eesti lipud lehvisid taas kord suurelt ekraanil; ja kuues koht on minu meelest väga hea tulemus! Arvestades, et Kanada reporterid päris mitu korda temal peatusid ning meenutasid isegi Kristina eilset sõitu, spekuleerides, kas suusad on ikka küllalt head eestlastel sel korral, siis mis veel tahta!

Muuseas meenutati Torino mänge, kus üks Norra treener andis suusakepi kaotanud kanadalasele enda oma. Tasuks saadeti treenerile Norrasse umbes 5 tonni vahtrasiirupit :)

Iluuisutamises oli muidugi kandalase Joannie Rochette'i pronks naiste sõidus eriti liigutav, sest ta ema oli vaid paar päeva enne võistlustulle asumist ootamatult surnud. Poetasin isegi mõne pisara... Jäätantsu kuld kanadalastele tegi eriliselt rõõmu. Nad paistavad nii kenad koos, ja miks mitte, kui juba 13 aastat koos harjutatud on! Tore oli demonstratsioonesinemistel ootamatult jääle ilmunud õhupall, kui Patrick Chan oma esinemisega lõpule jõudis.

Autasustamispoodiumid olümpial

Iga korraga hakkab mulle üha rohkem meeldima olümpiamängude autasustamispoodium, mis sümboliseerib Briti Kolumbia lumega kaetud kõrgeid mägesid. Idee autoriks on kanada-korealasest tööstusdisainer James Lee, kellele meeldivat töötada puuga, ta on kunagi puusepana leiba teeninud. Kui ta vaatas üle möödunud mängude poodiumid, siis tekkis tal idee jätta kõrvale tavapärased neljakandilised kastid. Kasvades üles kaunil mägisel läänerannikul, polnud tal headest mõtetest puudus ja nõnda sündiski see ebatavaline ja pilkupüüdev autasude jagamise alus. (Eks ta unistas salaja, et korealastel ka hästi läheks, eriti iluuisutajal Yu-Na Kimil, kes tegelikult treenib hoopis Torontos kanadalase Brian Orseri - OM hõbe 84 & 88 - käe all, ja kes muidugi kulla võitis.)

Poodiumid on erinevate suurustega. 4,8 meetrist kuni 15,3 meetri pikkuseni, 1,7 meetrist kuni 5 meetri laiuseni. Kullasaaja seisab poole meetri kõrgusel. Kaalu on neil 200 kuni 260 kg. Erinevad suurused on tingitud paraolümpia poolt esitatud nõudmiste tõttu. Kokku võib neid näha 86 olümpia ja 64 paraolümpia autasustamistseremoonial. Materjaliks on punane seeder ja douglas'e kuusk, mis on annetatud inimeste, äride ja kohalike indiaanlaste poolt. Kanadalaste tööriista ja materjalide kett - RONA - on andnud oma abikäe nende valmistamisel.

Tema disaini järgi on loodud ka medalikandik, mille pind on pisut krobeline, et autasud sealt maha ei libiseks.

30 km ja poolteist tundi põnevust

Täna sai muidugi jälgitud Kristinat võistlustules. Osalejaid oli üle viiekümne, kuid kaamera leidis temagi üles ning saime kõik lõbusast lehvitusest osa. Algas kõik muidugi paljulubavalt, kuid viimaks mängisid Kristina vastu ilmselt vihmane ilm, kehvad suusad või vale otsus suuski vahetada ja kindlasti oli oma osa ka inimlikul väsimisel. Tema teab ehk seda kõige paremini.

Aga mina ei kurvasta tulemuse üle (28, hõbe on tal ju taskus ja Eesti ei jää nõnda medaliteta). Ekraanil lehvisid taustal kohe mitu korda Eesti lipud ning ühel kurvil sai isegi kaasa elatud eestikeelsele vandumisele :) Jälgisime võistlust ka internetis ja saime kohe uuesti asja üle kuulata, kas kõrvad meid mitte ei petnud ;) Samas vaatasin, et teine meie võistleja, Tatjana Männima, oli ka tubli, ei katkestanud ja viimaseks ei jäänud! Tublid!!! Olen ainult kuri kõigi nende virisejate ja kurjade kommentaaride kirjutajate üle, kes ei oska positiivset külge näha!

Isegi Kirke jälgis võistlust ja kui sai selgeks, et Eesti eest ei tasu enam palju hõigata, siis lasi ta kuuldavale toetuskisa Soomele, mille puhul ma ei ei imestanud, kui see ka Vancouverini jõudis! Püüdsin õpetada, kuidas Soome nende keeles kõlab... ehk siis mõjub see paremini, kuid Kirke suus sai Suomi'st hoopis Svomi :) Finish oli oli muidugi eriliselt põnev ning viimastel minutitel hoidsin iseenda imestuseks pöialt hoopis poolakale. Muidu olen ikka põhjamaade esindajate poolt, kuid nüüd polnudki ma kindel, miks otsustasin Poola kasuks. Ei tea, kas siinsed paljud poolakad mõjutasid mind... mõtlesin, kuidas nad siin rõõmutantsu lööksid!

Olümpia

Olümpiapäevi on vaid mõni-mõni järele jäänud, aga see ei tähenda, et me põnevusega ei jälgi, kuidas eestlastel läheb, eriti veel nendel, kelle juured Kanadas on :) Reedel jälgisime naiste slaalomisõitu, kus Tiiu Nurmberg võistles ja ma püüdsin mõned kaadrid kinni. Vahva on Tiiu kiivrit ilustav vahtraleht, mis saanud Eesti lipu värvid! 42. koht polegi nii paha, arvame me siin! Ja nagu üks Kanada reporter nimetas, hea, et ka väikesed riigid saavad saata välja oma võistlejaid! See on viis, kuidas end maailmale näidata ja tutvustada!

Olin päris üllatunud, et ühe suurriigi esindaja midagi sellist oskas arvata! Nii et ei tasu vaielda või riielda või pahandada, miks on võistlemas need, kellel medalivõit üsna kahtlane. Kui võimalus on, siis tasub ikka nemadki kaasa arvata! Ja rõõmustada kasvõi viimase koha üle!!! Mina igal juhul rõõmustan, sest näen ja kuulen Eesti nime ja saan rahvuskaaslastele pöialt hoida!

Pean uuesti kiitma kanadalaste erinevaid kanaleid võistluste edestamisel. Tänu internetile oli võimalus näha isegi neid asju, mida ükski telerikanal üle ei kandnud või ainult osaliselt seda tegi. Nii sain ju iluuisutamiseski näha eestlasi võistlustules. Ning veel parem, kui tahtsid, võisid asja uuesti üle vaadata. Kommentaarid küll puudusid, kuid neid võis ise juurde mõelda. Viis pluss kanadalastele!

Tegelikult pean ütlema, et viimase kümne aasta jooksul on minu jaoks Kanada televisioonis suur muutus toimunud olümpia edestamisel. Rohkem näidatakse erinevaid võistlusi, ka murdmaasuusatamist, mis varem hoopis kõrvale jäi või äärmisel juhul võis näha lühikest kokkuvõtet, mille taustaks lasti kauboifilmidest tuttavat tagaajamismuusikat. Pidin lausa kõva häälega naerma, kui esimest korda sellist ime nägin :D

Viimaks mõned kaadrid Tiiu sõidust.

Fotojaht - terav

Kutsu teravad hambad, mis väga õrnalt meiega siiani ringi on käinud :)

Teravad uisuterad libedal jääl...

Puukoristaja pisut ülbelt püsti aetud terav nokk.

Teised fotojahil.

Ausus...

Selline pilt avanes Toronto elanikule, kes elab ilmselt all-linnas kerkivate kõrghoonete seas. Varsti ei paista järv enam üldse kätte kõigi nende hallide majade vahelt, eks siis pea midagi muud silmarõõmuks välja mõtlema :)
Snow art poetry (ehk snoetry) kuulutab: honesty is the best poetry (ehk maakeeli - ausus on kauneim poeesia). Loe siit.

Palju õnne, Eesti!

Käisime pidutsemas juba reedel Eesti Majas :)

Hurri up & eks kuseme

Meie majas kuuleb aegajalt pahandamist: EESTI KEELES! Muidugi siis, kui neiud inglise keeles vadistama kipuvad. Aga kaua sa jõuad seda kurjustamist kuulata... nii pandi sõpradega pead tööle ja nuputati omamoodi "eesti keel" välja! Inglise keelt hääldatakse just nii nagu see kirjapildis on. Eriti lõbus on, kui nad avastavad sõnad, mis kõlavad naljakalt või mis eesti keeles hoopis teise tähenduse saavad :) hurry up "eesti keeles" kipub juba emme-issi sõnavarasse lisanduma; ning excuse me ei vaja muidugi lähemat selgitust, aga see meie sõnavarasse pole veel lipsanud, kusagile tõmbame ikka piirid :D

Kaunis Briti Kolumbia

Olümpiamängude vahele lükitakse võimatult palju reklaame, millest enamus juba tüütuks muutuvad... nagu suurpanga RBC reklaamid, mis sest et seal armas ülikonnas joonistatud mehike ringi tuhiseb, või McDonald'si omad, mis kuulutavad end ametlikuks olümpiamängude restoraniks... khm-khm... restoraniks?! Või telefonikompanii Bell ülistamine... kunagi oli ta ainuke telefoniteenusta pakkuja, kuid nüüd on konkurents suur ja isegi nemad kutsuvad nende oma teenuseid kasutama teleri vaatamiseks ja internetiks. Ja siis on seal reklaam, mis lühidalt nii mõnegi tuntud näo (kanadalaste nägude) abil kinnitab, kui kaunis on Briti Kolumbia. On küll! Isegi kui ma pole kunagi sinna jõundud!

Ja veel üks kaunis album Briti Kolumbiast.

Olümpiamedalid

Tahtsin Vancouveri olümpiamedalitest juba siis kirjutada, kui need millalgi sügisel uudistes üles hüppasid. Minu meelest on need väga huvitava kujuga, mida vaadates võib ette kujutada ookeani laineid ja mägist maastikku (kuigi esialgu tundus pisut imelik... kes küll mõtles välja lainelise medali...)

Lisaks on iga medal täiesti ainulaadne, olles tükike suuremast pildist, mis põhineb indiaani kunstil. Orka vaalad figureerivad tavaolümpiaks tehtud ümmargustel medalitel ja rongad neljakandilistel paraolümpia medalitel. Orka vaalad on kaunid ja tugevad, kes elavad koos teistega, just nii nagu sportlane oma riigi ja rahva toetusel treeninb ning võistleb ja nii nagu olümpia toob inimesed üle maailma kokku. Rongad on linnud, kes on valmis oma eesmärgi nimel end ületama ja nõnda leidis disainer, et just see lind sobib hästi paraolümpialaste tunnustuseks.

Aga mitte terve pilt vaid ainult tükike on jõudnud medalile. Selleks, et tervet suurt pilti kätte saada, peaks medalid üksteise kõrvale seadma. Igale medalisaajale kingitakse siidist sall, millel on terve joonis ning ära märgitud, milline osa just tema medalil kujutatud on. Teisel pool on muidugi mängude toimumise koht ja aasta ning ala, milles medal võidetud. Paraolümpia omadel on ka braille kiri selle kohta.

Kokku esitati 48 kavandit medalite jaoks. Briti Kolumbias sündinud komoyue ja tlingiti juurtega disainer Corrine Hunti kaks kunstiteost valiti välja ning Vancouveris elav Omer Arbel aitas kujundada ja ellu viia idee, mis on täiesti erinev kõigist eelnevatest medalitest. Kõiki taliolümpia medaleid võib vaadata siit ja selleaastaste medalite loomisest on video siin. Vancouveris välja antud medalid on ühed raskemad mängude ajaloos, kaaludes umbes 500 grammi! Nad on valmistatud taaskasutusele võetud metallidest, sest terved mängud propageerivad väga meie planeedi hoidmist! Vaata medalite tegemist Kanada Kuninglikus Rahakojas siin.

Kokku antakse välja 615 medalit ja 399 paraolümpial.

Eestlased jäätantsus

Nägin Eesti esindajate tantsu (link töötab ainult Eestis, ma arvan) läbi interneti otseülekandes ilma kommentaarideta. Irina Štork ja Taavi Rand olid kenasti eesti rahvariietes ja tantsisid ju armsalt. Tore on näha ja kuulda midagi Eestist. Kahjuks Irina kukkus... Tunnistan, et kunagi vaatasin väga hoolega kõiki iluuisutamisvõistlusi, kuid nüüd pole ma just väga usin olnud... Tallinnas toimunud Euroopa meistrivõistlusi sain ka läbi interneti natuke vaadta ja pean tõdema, et mulle meeldis väga (vast rohkemgi) Kristjan Raua ja Caitlin Mallory mulgi polka.

Seekord hoian pöialt muidugi kanadalastele :) Peale originaalkava on Virtue Tessa ja Scott Moir esimesed!!! Põhja-Ameeriklased pole veel kordagi jäätantsus võitnud! Eks homme näe, kuidas läheb! Ehk tõusevad eestlasedki viimaselt kohalt.

Lõbus kava Kanada meistrivõistluste demonstratsioonesinemisel.

Ajutegevus Vancouveris nähtav Torontos

Kunagi oli CN torn Torontos maailma kõrgeim toeta seisev ehitis, kuid hoolimata oma kõrgusest kadus ta pimeduse saabudes kuidagi õnnetult öises linnapanoraamis ära. Umbes kolm aastat tagasi seati aga sisse kallis süsteem (kuigi lambid on energiasäästlikku sorti), mille abil torn öösel värvidemänguliseks muutub, ikka kas vastavalt sellele, milline operaatori tuju on või vastavalt pühadele (näiteks on püha Patricku päeval domineerivaks rohelised toonid). Ja nõnda on linnapilt palju lõbusamaks muutunud! Ainult märtsi lõpust kuni mai alguseni ei põle tuled eredalt, siis kui toimub lindude ränne! Kõige peale on ka mõeldud!

Seoses olümpiamängudega on Vancouveris Ontario paviljonis olemas võimalus peale pikemat järjekorras seismist istuda ise operaatori tooli ja 'valida' värve. Nuppudele vajutamine aga puudub! Hoopistükkis kontrollid värve oma mõttetööga!

Inimesel on kahte sorti ajulaineid, alfa ja beeta. Beeta puhul on ajutöö pingelisem ja fokuseeritum, ning siis hakkab valgus kiiremini vahetuma. Alfa puhul on aju rahulikus seisus ja tulede mäng aeglustub. Paistab, et beetalaineid pole aga sugugi nii kerge 'produtseerida'. Töötajad soovitavad siis hakata kokku lugema arvutiekraanil paistvate kõrghoonete aknaid (kontrollija näeb Toronto all-linna pilti otseülekandes)! Loe siit lähemalt.

InteraXon on Toronto kompanii, mis on tegutsenud aju- ja kompuutri "ühistegevusega" ja nemad ongi selle külastajate jaoks populaarse väljapaneku üles seadnud. Tegelikult on võimalik värve kontrollida ka Ottawa parlamendihoonel ning Niagara joal! Firma kodulehel kantakse korraga üle kontrollitavat ja kontrollijat :)

Seda ma imestasin, miks tornil värvid imelikult vilguvad ;)

Uppunud kool...

Kolmapäeval vajus 20 minutiga Atlandi ookeani sügavustesse Kanada kolmemastiline purjekas "Concordia". Kõik 64 pardal olnud inimest pääsesid – 48 keskkooli õpilast, 8 õpetajat ja 8 meeskonnaliiget. Õnnetus juhtus Rio de Janeirost 550 kilomeetri kaugusel kagus. Kapten Curry sõnade järgi oldi juba eelmisel päeval valmistatud tormise ilma vastu, mis saabudes laeva ohtlikult ühele ja teisele küljele kallutas. Ta arvab, et nii kiire uppumise põhjustajaks pidi olema ootamatu tornaadodele sarnanev tuulehoog - microburst - (kiirus kuni 33 m/s), mis otse pilvedest maa suunas liikudes kaldus laeva tabas. Selliste tuulte tekkimist on väga raske ette ennustada ja nõnda on need varemgi nii merel kui maa peal palju pahandust tekitanud.

Purjekas kuulub erakoolile, mis asub Kanada idarannikul väikeses ajaloolises linnakeses Lunenburgis, Nova Scotias. West Island Kolledž pakub XI ja XII klassi ning ülikooli esimese kursuse õpilastele võimalust viieks kuuks laeva pardale asuda ning õppetööd jätkata - niinimetatud 'tunnid lainetel'. Teekond viib noored nii Euroopasse kui ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse. Programmi hinnaks on umbes nelisada tuhat krooni ja õpilasi on tegelikult üle maailma, enamus siiski Kanadast.

23-aastane bioloogiaõpetaja, Ruth McArthur, meenutab, kuidas ta oli tundi andmas, kui sai aru, et midagi on korrast ära. Olukord oli pingeline, kuid nii õpilased kui meeskond tegutsesid üsna orgnaiseeritult. Tänu varasematele treeningutele teadsid kõik enamvähem, mis nad pidid tegema. Kiiresti riietuti veeülikondadesse (vähemalt need, kes jõudsid) ning asuti päästeparvedele, tehes enne kindlaks, et neil oleks vett ja süüa. Samas koguti ka vihmavett, sest kardeti pikemat merel olekut.

Meeleolu oli tõsine, nii mõnigi mõlgutas elu ja surma mõtteid, kuid paanikat siiski ei tekkinud. Viibiti vetes, kus laevaliiklus suhteliselt tihe ning lootus pääseda ei kadunud. Hädasignaali ei jõutud küll välja saata, sest raadioruum oli veel all, kuid parvedel olles märgati vetes hulpimas vahendit, millega saab hädaolukorrast sateliitide kaudu teisi teavaitada. Peaagu 40 tundi oldi viiel päästeparvel tihedalt koos, kuni märgati lennukeid, kellele oli teavitatud õnnetusest. Kuidagi oli vaja nad ju üles leida... Mõni aeg hiljem võttis Brasiilia kaubalaev nad peale ning viis Riosse.

Peale pääsemist lubasid mitmed, et ei astu enam kunagi ühegi purjeka pardale, kuid praeguseks on nad juba meelt muutmas. “Mõeldes kõigi oma uute sõprade peale, kellega ma tuttavaks sain, siis oleksin uuesti valmis õpireisi ette võtma,” väidab 16-aastane noor neiu, kes vaevalt kaks nädalat oli jõudnud laeval olla. Selline kogemus ei unune kindlasti kunagi... (Loe veel.)

Natuke kurb on see, et praegu mõlgutatakse juba mõtteid, kas sama programmiga ikka jätkata. Kujutan ette, et probleemiks on kindlasti raha. Nagu nende brozhüürist on näha, siis on neil veel üks laev - õieti jaht. Programmiga alustati 1984. aastal kui kuulutati välja noorteaasta ja URO kutsus kõiki üles mõtlema välja midagi noorte jaoks teemal: "Rahu, osavõtt ja arneg". Kanada hakkaski pakkuma "tunde lainetel"! (Veel videosid).

Fotojaht - jää

Vaieldamatult on ikka kõige kaunimad jääst lilled. Meil ikka veel aegajalt näeb seda vanal vannitoa aknal. Ei tea, kas tasubki seda kunagi ära vahetada :)

Lumi... sula... külm... sellises järjekorras saavad teed endale korraliku krobelise jääkihi peale, millel kõndimine vahel akrobaatikaoskusi nõuab.

Jääinglid...

Need pildid on aasta tagused, kui soojad ilmad endast märku hakkasid andma. Eks me siis jäädvustasime Tomiga võidu neid erinevaid jäiseid moodustusi.

Kanadat oleks raske ilma uisuväljadeta ette kujutada. Juba pisikesed lapsed tuuakse jääle, et neile uisusammud selgeks saaksid. Eks paljude unistuseks saa jäähokistaariks kasvada :)

Vaata teisi fotojahilisi siit.

Eestlased OM avatseremoonial

Nüüd võtsin natuke aega ja vaatasin uuesti OM avatseremooniat, õieti küll seda osa, milles eestlased staadionile sammusid. Sain kohe mitu korda ja rahulikult uurida ning imestasin, miks ma kohe Kanada eestlaste hulgas tuntud Tiiu Nurmbergi ei osanud märgata, sest tema oli see, kes ääres kõndides kaamera poolel rõõmsalt tantsusammu tegi ja lehvitas. Kujutan ette, et tema jaoks oli see eriline tunne esindada Eestit oma sünnimaal. Püüdsin paar pilti kinni ja pidin taas kord tunnistama, et eestlaste rõivad ühed kaunimad on.


Kanada kannab olümpiamänge edasi mitmel kanalil ja mitmes keeles, mitte ainult prantsuse ja inglise. Veebilehel on võimalik samuti kogu aeg asjadel silma peal hoida, nii sõnas kui pildis, sest ka seal lastakse otseülekandes võistlusi üle (nagu aru sain, on see esmakordselt nõnda laia skaala internetis saanud). Natuke juba muretseti, kas inimesed tööl ikka tööd ka teevad :) Ja muidugi saab osasid asju uuesti vaatama minna!

Võileivatort

Ma olen juba ammu tahtnud proovida ise võileivatorti teha ning sel nädalavahetusel võtsin lõpuks asja käsile. Küpsetasin ise leiva, sellise laia neljakandilise ning kasutasin poole leivast tordi jaoks. Kihtide vahele segasin küüslaugu- ja murulaugu toorjuustu, pisut majoneesi ja maitsestamata jogurtit. Lisaks hapukurki ja sinki. Jätsin kõik ööseks külmkappi ja järgmisel päeval kaunistasin riivitud juustu, tilli ja paprikaga. Tulemus... päris hea! Kaasa sõi ja kiitis! Lapsed uurisid igaks juhuks hästi kaugelt ning otsustasid, et vaatamata kenale tordilikule välimusele, on neil äkki söögiisu kuhugi kadunud :D Oh, neid küll. Kõigele uuele ei kiirusta nad sugugi oma 'jah'-sõna ütlema.

Sünnipäev ja vastlapäev...

... seda ei juhtu iga päev :)

Kallilt kaasalt sain kingiks kauni kruusi ja töö juurest mõnede kolleegide poolt ilusa lillekimbu. Üks sõbranna tõi veel õhtul töö juurde lilli, mis täpselt kimbu värvidega kokku läks. Imekena üllatus! Lisaks on mul tore sõber, kes ei jõudnud ära imestada, miks ma sünnipäeval tööl olen ja veel pikka päeva. Küsis mu käest suure paberi ning sirgeldas juhatusele ettepaneku, et nad võiksid ikka kenad oma töötajate vastu olla ning vaba päeva nii tähtsate sündmuste puhul anda :D Mis mul nendest vabadest päevadest (mis iseenesest muidugi väga kena oleks), kui mul nii toredad sõbrad on!

Ja need maitsvad vastlakuklid, mis Eesti Maja kohvikus ilmavalgust nägid, olid meil kõigile liilmetele maiustamiseks välja pandud. Meile ka! Mina sõin vähemalt neli ära ja limpsisin näppudele sattunud vahukoort :) Vahukoor ongi ju kuklite puhul see peamine võlu

Kõigile suur aitäh, kes mind meeles pidasid ning häid soove saatsid!!! Hea meelega jagaks teiegagi neid võrratuid kukleid!