Mõnikord võib ärkamine toimuda väga huvitavas kohas...
Kask on siin võõral maal eriti kodune...
Viinamarjad (üleval ja all), mis peaaegu viimastena lehte lähevad...
Vaarikas tunneb end igal pool hästi, ka keset muru.
Hommikune ärkamine matkal.Teised fotojahil.
Eestis on kased praegu nagu murdeeas lapsed - mõni küpselt täislehis, mõni alles pungas ja häbelik.
VastaKustutaIlusad soojust täis pildid!
vaatasin just, et kui need pildid värsked on ,siis on kevad umbes samakaugel ka siin Soomes.
VastaKustutaaga ikkagi see kanuus ärkaja ja telgist välja vaataja on need kõige vahvamad.
Tegelikult on need kevadel kokku korjatud pildid, sest suur tärkamine on siiski enam-vähem läbi, ainult viinamarjad on algusstaadiumis. Vahtrapuud on suures lehes ja ega enam ühtegi puud ei ole, millel ainult pungad peal. Samas, kui vaid mõnisada kilomeetrit põhja poole sõita on pilt hoopis teine...
VastaKustutaTärkamine on igal pildil tunda, kuid see paadimees/naine, tema ärkamine on küll eriline ma usun :)
VastaKustutavahtralehed on nii värvilised juba kevadel.
VastaKustutaMõnusad ärkamised :)
VastaKustutaAga looduspildid on väga kaunid..
Ülemine viinamarjamumm on rohkem kui imepärane. Valgus, värvid, (t)ärkamisõhin... Huvitav kadreering ka, sirged jooned rõhutamas ümmargust lehekänkrat. Väga hea ju :) :)
VastaKustutaVäga ilusad pildid! Sa ikka oskad need õiged hetked tabada. :)
VastaKustutaRaporteerin, et Ottawas, paarsada kilomeetrit p6hja pool on ka k6ik juba ropproheline...
VastaKustutaVaatan nüüd tagantjärgi blogisid (Eestis olles polnud selleks aega) ja siit jäid peale kaunite fotode silma sõnad "võõral maal". Kas tunned ennast Kanadas ikka veel kui võõral maal? Ma just täna mõtlesin selle peale, et Eestis ma tundsin, et seal on väga kodune olla ja New Yorgis ma tunnen ennast nagu külaline, kuigi olen juba 4 aastat siin olnud. Samas mulle väga meeldib siin.
VastaKustutaEt kui kaua võtab aega kodunemine?
Väga hea küsimus, millele mul õieti vastust ei ole, isegi peale kõiki neid aastaid 'võõral maal'... Eesti jääb alati koduks ja iga kord, kui seal käin, tunnen end eriliselt hästi (eriti kui kõigest halvast ennast eemal hoian ja ainult head püüan näha :) ning viimasel ajal olen hakanud mõtlema, miks ma üldse tagasi Kanadasse tulen. Teisalt, minu elu siin on justkui tavaline argipäev oma töö ja igapäevaste toimetustega. Kui kodus ringi vaatan, siis ei taha isegi mõelda selle peale, mis tähendaks oma kraami kokku korjamine ning kolimine tagasi Eestisse - olen harjunud oma väikese majakesega ja aiakesega, kus soojades suveõhtutel mõnus istuda. Tuttavaks on saanud igat sorti asjaajamine, mis Eestis kindlasti peavalu valmistaks :)
VastaKustutaTean vanemaid inimesi, kes sõja sabas siia sattusid ning surmani eluga siin ära ei harjunud, tean neid hilistulijaid, kes on kriipsu peale tõmmanud Eestile ning näevad oma tulevikku ainult siin. Nõnda ei ole olemas retsepti, kuidas end ükskord uuel kodumaal koduselt tunda. Oleneb nii palju inimestest endist... ja kindlasti nendest, kes sinu ümber on, kas siin või Eestis... Tegelikult näen end ikkagi ühel päeval tagasi Eestis, mu hing ei suuda kuidagi leppida mõttega, et vanaduspõlve võõrast keelt rääkivate inimeste vahel veeta. Aga ma tean ka, kuidas elu oma keerdkäike teeb.
Aitäh vastuse eest :)
VastaKustutaKa meie siin kujutame ette, et hiljemalt pensionäridena läheme Eestisse. Aga mis elu tegelikult toob, ei oska ette aimata ja plaane teha ei ole mõtet.