Vihm

Tänaseks lubati vihma, kuid ma ei oodanud midagi sarnast... Hommikul haarasin siiski vihmavarju kaasa ning pidin pea kohe selle lahti tegema, kuigi ainult lühikeseks ajaks. Kui metroosse jõudsin, oli kõik juba kuiv. Pool tundi hiljem ei uskunud ma oma silmi. Hommikuvalgus oli kadunud ning mustad ähvardavad pilved kallasid täie hooga alla kõike, mis neisse kogunenud oli!

Muidugi jõudsin kahetseda, et autoga seekord tööle ei tulnud. Kuna täna lõpetas lasteaed suveks oma tegevuse, siis arvestasin suurema hulga autodega; ja nendel kordadel ei taha sugugi parkimisplatsi pärast võistlema hakata. Vaatasin kurvalt vee all lainetavaid tänavaid ning ei rõõmustanud sugugi, et olin tavapäraselt peatus kaugemal rongi pealt maha tulnud.

Tegelikult ei ole mul vihma vastu kunagi midagi, eriti kui ilm on küllaltki soe. Põnevust ja salapära lisavad taevasse oma mustreid joonistavad välgud.

Juhtumisi oli mul fotokas kotis ja nõnda plõksisin ma pilte tänavatest, mida vihmapiisad katkematu joana ründasid.

Olen alati imestust täis, kui võimsalt mõjuvad siinsed äkilised ilmamuutused. Ei mingit salaja kohale hiilimist ja pikaldast vindumist, ikka kohe täie jõu ja hooga! Ning kui asi valmis, siis kohe edasi tormata, et selgest taevast päike taas kord välja hiilida saaks.

Muidugi said mu kingad läbimärjaks ning seelik laperdas justkui pesust tulnuna minu jalgade ümber. Seelik kuivas tööl viimaks ära ning sain laenuks teised kingad, mille suhteliselt kõrge konts harjumatult mõjus. Nõnda ei saanud ma kiirel sammul appi tõtata kui vaja. Mu liigutustesse sigines kaalutletud rahu :)

Töö ajal kadus vihm, kui aga ära hakkasime minema, siis justkui kiusuks tõmbas taevas uuesti pilve ning lasi oma luugid lahti. Kuigi mitte enam nõnda lahke käega kui hommikul. Oma peatusest maha astudes oli aga päike väljas ning tänavad juba pea kuivad, nagu poleks teraksestki vett alla sadanud...