Torontos toimus nädalavahetusel juba kümnendat korda lahtiste uste päevad, kui 175 hoonet lubas igalühel sisse piiluda, mis täpselt nende majaseinte vahel toimub. See annab võimaluse linnaelanikel justkui turistina end tunda. Mina külastasin Indiat Põhja-Torontos! Kava oli küll laupäeval Kanada televisioonijaama CBC, uut ning vana raekojahoonet ja Doni vanglat vaatama minna, kuid lastega tuleb alati planeerimata asju ette. Maril oli kokku lepitud lõbustuspargi külastamine, kuid siis tuli välja, et sõbranna ema ei saa neid viia... ja milleks me mammad-papad siis laste jaoks ikka olemas oleme. Noored kõik autosse ning panin Mari Lydiaga Canada Wonderlandi ukse ees maha! Kirkega põikasime tagasi sõites läbi Indiast ehk Shri Swaminarayan Mandirist, mis kujutab endast nii pühakoda kui kanada-indialaste kokkukäimiskohta.
Uskumatult kaunis oli see ehitis! Ma pole kunagi Indias käinud, kuid piltide järgi sarnaneb see väga originaalsete hoonetega. Isegi Kirke oli vaimustuses, kuigi esialgu ei avaldanud mingit huvi kaasatulemise suhtes. Eriti põnev oli see, et pidime paljajalu hoones ringi käima. Kui juhtumisi seelikud või püksid liiga lühikesed või õlad paljad, siis laenati lahkelt saronge, mis võis endale ümber siduda. Pildistada ei tohtinud, kuid väljas sai palju pilte võetud :)
Sees jalutades jäi kael kangeks, sest pidime imetlema laekaunistusi. Väga palju vabatahtlikke indialasi oli kohal, kaasa arvatud lapsi ja noori. Meil oli võimalus kõrvalt vaadata palvust ning võisime ühes palvekambris hea õnne nimel pesta jumalannat veega, samal ajal lugesid kaks väikest poissi imearmaslt mantrat.
Hoone valmis 18 kuuga vabatahtlike abiga. Avati kaks aastat tagasi. Rohkem kui 6000 tonni itaalia marmori, türgi pae- ning india liivakivi ja Burma tiikpuu kallal on töötanud üle 1800 kunstniku Indias, kaunistades kõik pinnad nikerdustega. Ainsatki naela või metalli pole konstruktsioonis kasutatud! Siin on üsna põhjalik ülevaade.
Hoones oli väike muuseum, mis valgustas India kultuuri ja hinduismi. Oma üllatuseks avastasin, et USAs on pea poolteist miljonit selle järgijat, Kanadas vaid kolmandik samast arvust. Ma olen küll India kohta lugenud ja õppinud, kuid kuidagi kahe silma vahele on jäänud näiteks fakt, et neil oli juba üle tuhande aasta tagasi oma ülikool kahetuhande professori ning kümnekonna tuhande üliõpilasega nii Indiast kui ka kõrvalasuvatest maadest. Suur vahe on kristlusel ja hinduismil, sest viimane toetab teaduse arengut ja progressi. Nad kasutasid muide juba iidsel ajal plastilist kirurgiat :)
Ma tunnistan, et see käik tekitas rohkem huvi uurida India ajalugu ning saavutusi. Isegi Kirke arvas, küll on tore, kui ei pea kaugele reisima, et kogeda teise rahva kultuuri! Kõik indialastest abilised olid eriliselt sõbralikud ja abivalmid, kuid siiani on mul olnudki ainult meeldivad kohtumised nendega.
Lahkudes jalutas mulle väga tuttava olemisega neiu vastu, kaks noormeest kõrval. Tervitasin eesti keeles ning üks poistest ütles kõlava häälega: "Tere!" Nüüd alles tundsin temagi päikeseprillide tagant ära. Seal nad olid, minu endised õpilased. Taas kord tunnistus, kuidas eestlast võid igal pool kohata :)
Paratamatult mõtlesin Toronto Eesti Maja peale, mille saatus on praegu arutusel. Kas siinsetel eestlastel jätkuks sarnast koostööd ja indu, et midagi samasugust läbi viia...
Eesti Elu artikkel:
Maikuu eelviimasel nädalavahetusel toimusid Torontos juba kümnendat korda järjest lahtiste uste päevad. Selle aasta nimekirjas oli 175 hoonet, mis linnas ajalooliselt tähtsad või muul viisil märkimisväärsed. Näiteks võis minna uudistama nii uut kui vana raekoda, CBC telejaama või balletikooli. Külalisi oodati mitmesse teatrisse, raamatukokku, pühakodadesse. Nimekiri on väga pikk ja erinevad kohad terve linna peale laiali pillutatud. Igal pool oli abiks hulgaliselt vabatahtlikke, kes lasksid piiluda ruumidesse, mis argipäeval tavainimese silme eest peidus on.
Pidasin plaani külastada mitut põnevat kohta, kuid olude sunnil, kus laste tegemised kõige tähtsama koha elus võtavad, jõudsin käia ainult ühes toredas paigas Toronto loodeosas – india kultuuri ja pühakojas Shri Swaminarayan Mandir. Olin kaardi pealt täpselt kindlaks teinud, kuidas kohale sõita. Ühel hetkel polnud ma aga enam sugugi kindel, kas ikka õiges suunas liigun. Kuid õnneks hakkavad majade vahelt kutsuvalt paistma valged marmorist tornid, mille peale mu noorem tütar rõõmuhõiske kuuldavale laseb, et emme pole mitte ära eksinud.
Sõidame läbi raudväravate, kus sõbralikud hindud meid parkimisplatsile juhatavad. Silmad kisuvad juba kangesti uhke templi poole, mille iga torni otsas väike lipuke lehvib. Kui viimaks hoonet lähedalt oma silmaga üle vaatame, ei jõua ma ära imestada, milline töö ja vaev on selle ehitamise sisse pandud. Iga sein ja väiksemgi pind on kaetud pitsiliste nikerduste ja pühakute kujudega. Tempel on ühendatud suurema valge majaga, mille uksed ja aknad on ehitud tumepruuni birma tiikpuust kaunistustega. Siia tulevad Kanadas elavad hindud koos aega veetma ja tegutsema.
Peaukse juures juhatavad noored hindu tüdrukud laia naeratusega meid riidehoidu, õieti küll kingahoidu, sest sisenemisel tuleb jalatsid ära võtta. Marmorist peegelsile põrand tundub mõnusalt jahe varvaste all. Vajadusel pakutakse saronge, et katta paljad õlad või põlved. Näengi ühte kõhukamat härrat oma lühikeste suvepükste peale sidumas helehalli riiet.
Külalised juhatatakse vaibaga kaetud saali, kus valgustatakse meid hoone saamisloost. Lausa uskumatu, et ainult vabatahtlike abiga kulus ehitamiseks poolteist aastat ja praegu on see olnud kohalike hindude kasutuses pea kaks aastat. Tähelepanuväärne on, et valges marmortemplis pole traditsiooniliselt kasutatud ainsatki naela või metalli. Arvestades, kuidas Lõuna-Ontario kliima kõigub ülikuumast suvest talvise pakaseni, pidi leidma kõige paremad ehitusmaterjalid, mis taolisele ilmamuutusele vastu panevad. Peale põhjalikke uurimisi jõuti itaalia marmori, türgi paekivi ja india liivakivini. Peamine kunstitöö on tehtud Indias, kus ligi 1800 taidurit oma oskused käiku panid.
Jalutame järgmisena läbi „suure saali“, mis on seinast seinani mustrilise vaibaga kaetud. Panen tähele, et toolid puuduvad. Ega selles polegi midagi imelikku, sest siin tavatsetakse lihtsalt põrandal istuda. Mõtlen, kui palju lihtsam on nõnda saali korras hoida või üritusteks valmis seada.
Pikk koridor viib meid viimaks templisse, mille välisseinu olime ennist lähemalt uurinud. Oleme lausa sõnatud sellest ilust, mis meid vastu võtab. Nikerdatud marmorsambad, orvades värvilised pühakute kujud, laepaneelid – üks kaunim kui teine. Kaelad jäävad lausa kangeks nende imetlemisest. Juhtumisi on algamas palvetund, õieti küll minutid, sest see ei kesta väga kaua. Kedagi ei aeta ära, palutakse hoopis vaikselt maha istuda.
Templihoones on ka väike muuseum Indiast, kus saan teada mitmeid põnevaid fakte, mis kutsuvad uurima selle iidse maa ajalugu. Paratamatult tõmban võrdlusi Eestiga, kui uhked meiegi oleme oma ülikooli, hariduse ja muude saavutuste üle. Ainult neil oli see juba olemas, kui meie alles viikingitega võidu sõjaretkedel käisime. Veel mõtisklen praeguse Eesti Maja üle, mille saatus hetkel vaekausil. Kas meie suudaksime kasvõi palju väiksema hoone sarnaselt 400 vabatahtliku abiga täna üles ehitada, kõik koos ühise eesmärgi nimel...
„Toronto-India“ on külastajatele muulgi ajal lahti. Kui ühel päeval tekib tunne, et linnas pole enam ainsatki huvitavat kohta, kuhu külalisi viia, siis võib mõelda sellele väikesele pärlile.
Eesti Elu artikkel:
Maikuu eelviimasel nädalavahetusel toimusid Torontos juba kümnendat korda järjest lahtiste uste päevad. Selle aasta nimekirjas oli 175 hoonet, mis linnas ajalooliselt tähtsad või muul viisil märkimisväärsed. Näiteks võis minna uudistama nii uut kui vana raekoda, CBC telejaama või balletikooli. Külalisi oodati mitmesse teatrisse, raamatukokku, pühakodadesse. Nimekiri on väga pikk ja erinevad kohad terve linna peale laiali pillutatud. Igal pool oli abiks hulgaliselt vabatahtlikke, kes lasksid piiluda ruumidesse, mis argipäeval tavainimese silme eest peidus on.
Pidasin plaani külastada mitut põnevat kohta, kuid olude sunnil, kus laste tegemised kõige tähtsama koha elus võtavad, jõudsin käia ainult ühes toredas paigas Toronto loodeosas – india kultuuri ja pühakojas Shri Swaminarayan Mandir. Olin kaardi pealt täpselt kindlaks teinud, kuidas kohale sõita. Ühel hetkel polnud ma aga enam sugugi kindel, kas ikka õiges suunas liigun. Kuid õnneks hakkavad majade vahelt kutsuvalt paistma valged marmorist tornid, mille peale mu noorem tütar rõõmuhõiske kuuldavale laseb, et emme pole mitte ära eksinud.
Sõidame läbi raudväravate, kus sõbralikud hindud meid parkimisplatsile juhatavad. Silmad kisuvad juba kangesti uhke templi poole, mille iga torni otsas väike lipuke lehvib. Kui viimaks hoonet lähedalt oma silmaga üle vaatame, ei jõua ma ära imestada, milline töö ja vaev on selle ehitamise sisse pandud. Iga sein ja väiksemgi pind on kaetud pitsiliste nikerduste ja pühakute kujudega. Tempel on ühendatud suurema valge majaga, mille uksed ja aknad on ehitud tumepruuni birma tiikpuust kaunistustega. Siia tulevad Kanadas elavad hindud koos aega veetma ja tegutsema.
Peaukse juures juhatavad noored hindu tüdrukud laia naeratusega meid riidehoidu, õieti küll kingahoidu, sest sisenemisel tuleb jalatsid ära võtta. Marmorist peegelsile põrand tundub mõnusalt jahe varvaste all. Vajadusel pakutakse saronge, et katta paljad õlad või põlved. Näengi ühte kõhukamat härrat oma lühikeste suvepükste peale sidumas helehalli riiet.
Külalised juhatatakse vaibaga kaetud saali, kus valgustatakse meid hoone saamisloost. Lausa uskumatu, et ainult vabatahtlike abiga kulus ehitamiseks poolteist aastat ja praegu on see olnud kohalike hindude kasutuses pea kaks aastat. Tähelepanuväärne on, et valges marmortemplis pole traditsiooniliselt kasutatud ainsatki naela või metalli. Arvestades, kuidas Lõuna-Ontario kliima kõigub ülikuumast suvest talvise pakaseni, pidi leidma kõige paremad ehitusmaterjalid, mis taolisele ilmamuutusele vastu panevad. Peale põhjalikke uurimisi jõuti itaalia marmori, türgi paekivi ja india liivakivini. Peamine kunstitöö on tehtud Indias, kus ligi 1800 taidurit oma oskused käiku panid.
Jalutame järgmisena läbi „suure saali“, mis on seinast seinani mustrilise vaibaga kaetud. Panen tähele, et toolid puuduvad. Ega selles polegi midagi imelikku, sest siin tavatsetakse lihtsalt põrandal istuda. Mõtlen, kui palju lihtsam on nõnda saali korras hoida või üritusteks valmis seada.
Pikk koridor viib meid viimaks templisse, mille välisseinu olime ennist lähemalt uurinud. Oleme lausa sõnatud sellest ilust, mis meid vastu võtab. Nikerdatud marmorsambad, orvades värvilised pühakute kujud, laepaneelid – üks kaunim kui teine. Kaelad jäävad lausa kangeks nende imetlemisest. Juhtumisi on algamas palvetund, õieti küll minutid, sest see ei kesta väga kaua. Kedagi ei aeta ära, palutakse hoopis vaikselt maha istuda.
Templihoones on ka väike muuseum Indiast, kus saan teada mitmeid põnevaid fakte, mis kutsuvad uurima selle iidse maa ajalugu. Paratamatult tõmban võrdlusi Eestiga, kui uhked meiegi oleme oma ülikooli, hariduse ja muude saavutuste üle. Ainult neil oli see juba olemas, kui meie alles viikingitega võidu sõjaretkedel käisime. Veel mõtisklen praeguse Eesti Maja üle, mille saatus hetkel vaekausil. Kas meie suudaksime kasvõi palju väiksema hoone sarnaselt 400 vabatahtliku abiga täna üles ehitada, kõik koos ühise eesmärgi nimel...
„Toronto-India“ on külastajatele muulgi ajal lahti. Kui ühel päeval tekib tunne, et linnas pole enam ainsatki huvitavat kohta, kuhu külalisi viia, siis võib mõelda sellele väikesele pärlile.
Lapsukese ärkamiskohad on küllaltki huvitavad ja mitte kõige vähem tema enese jaoks.
VastaKustutaEi saa muuseas pihta, mispärast viinamarju just viinamarjadeks hüütakse. Viina nendest ju ei saa. :-)
Vabandust, muidugi oli eelmine kommentaar fotojahi postitusele mõeldud. Kogemata toksisin siia sisse. Kuigi ka see sissekanne võinuks teema poolest sama hästi jahile osaleda.
VastaKustutaVäga kenad pildid ja see on Kanadas, mitte Indias!
VastaKustutaOttawa Hindu tempel, mis mulle ka suht põnev tundus on selle kõrval äärmiselt kahvatu :)
Huvitav tähelepanek viinamarjade kohta, viina tõesti ei saa, me ei tee isegi veini, sest suur osa kaob hoopis pesukarude kõhtu :)
VastaKustutaMinu jaoks oli see tõeline üllatus nii uhket hoonet Torontos leida! Näitasin oma siinsele sõbrannale pilti, kus Kirke peal oli ja ta küsis, millist programmi ma jälle kasutasin, et tüdruku Indiast võetud fotole kleepisin :) Meil jätkub siin linnas veel üllatusi!