Restoranis

Eelmine nädal käisime töökaaslastega pensionile läinud laenuosakonna juhatajaga veel kord koos söömas. Pean ütlema, et see pensionile minek ei ole just väga hästi mulle mõjunud, olen väga kade ja ma arvan, ma ei ole üksi :) Ta ise ei tundvat just samamoodi. Kui oled ikka 33 aastat ühe koha peal töötanud, siis sellest harjumusest on väga raske äkki loobuda. Aga ma imetlen teda, et ta ei oodanud, kuni on 65. Meil oli üks vanem töötaja, kes viimastel aastatel võitles vähiga ning kui 65 täis sai, siis polnud ta tervis sugugi korras, et päriselt rõõmu tunda oma vabadusest. Tema on see, kes siiamaani kohtudes ütleb, hoia tervist ning arvesta, et raha ei saa sa hauda kaasa võtta - ela täie rinnaga!

Pildil: Kui anda kanapallidele ja kartulitele ilus prantsuskeelne nimi, siis võib hinna kümnekordseks panna :) Aga toidud olid head, puha puuküttega lahtises ahjus küpsetatud. Ahi ise jäi klaasi taha, (aga mitte pildile). Köök oli sellega meie pilkude all lahti ja ma imestasin, miks seal ei toimu hullumeelset rabelemist nagu Gordon Ramsay köögis :)