Jõulupeod

Teisipäeval oli Eesti Kooli jõuluaktus, millest juba pisut kirjutasin. Eile panin kokku väikese ülevaate lauludest. Seekord oli Tom palju tublim ning ei hakkinud liiga palju laule, järgmine kord on ta juba proff (ma ei saa ise tavaliselt sellest osa võtta, sest pean samal ajal usinalt tööl olema).


Lapsed laulsid kenasti, eriti hea hääl on Mari klassiõel Julianal, kelle laulujupp on jäänud ühe mu teise video peale. Kõik said jõuluvana juures korraks käia, kinki saada ning pilti teha - paljude jaoks ongi see ainuke kord, kus jõuluvana oma silmaga näha (meiegi juures käib ta nii ära, et ainult kingid jätab maha). Kuid minu tüdrukud teatasid ükskõikselt, see oli onu Jaak. Uurisin, kuidas nad sellest aru said ja kiiresti seletati: jõuluvanal ei ole tumedaid vuntse (need paistsid võltsvuntside alt kahjuks välja).

Laupäeval hakkas meie pikk lumesadu pihta ning samal õhtul pidime olema Eesti Majas panga jõulupuul. Esialgu arvasime, et läheme seekord hoopis metrooga, sest oodata oli päris nigelaid sõidutingimusi, kuid siis kuulasin uuesti ilmateadet ning see lubas alles keskööst tugevamat sadu. Nii me siiski autoga kohale sõitsime. Kojusõit oli palju kehvem, minule eriti sest pidin roolis istuma, aga koju me kenasti ikka jõudsime, kus lapsed olid end juba magama seadnud.

(Mari tegi minust kodus pildi, sest ta teatas, et ma pole kunagi piltide peal. Isegi prillid pidin korraks eest ära võtma. Ma ei hooli eriti kontaktläätsede kasutamisest - ainult suusatades olen viimasel ajal need ette pannud. Mida vanemaks saan, seda mugavam olen ja pealegi annavad prillid sellise targa inimese mulje:)

Pidu on meil ikka selline eestilik - verivorstid, hapukapsad, praekartulid ja sealiha. (Ühel aastal pakuti meile midagi muud, kuid eestlane tahab jõulupuul ainult jõulurooga näha ükskõik kui maitsev see muu on! Olen imestusega vaadanud siin üles kasvanud noori, kes väikesena kirtsutavad verivorsti ja hapukapsaste peale nina, kuid vanemaks saades teatavad, et jõulud pole jõulud ilma verivorstita!)

Kuna ma enamasti kangemat kraami ei tarvita, siis oli mul esialgu plaan peole kalja muretseda. Avastasime päris head sordid, mida poolakad Ukrainast ja Venemaalt sisse toovad. Kahjuks ei jätkunud lõpuks meil aega, et sinna poolakate poodi sõita. (Poe nimi on „Starsky”, millest minu lapsed esimesel korral kenasti oskasid välja lugeda: star sky...).

Nagu ikka oli meil peoks olemas kingitused, mille hankimisega mina viimastel aastatel tegelenud olen. Kogemused ütlevad, et toiduasjad/ kommid on kõige parem kink, sest kõik muu kribu-krabu võib esialgu küll kena ja huvitav paista, kuid poole aasta pärast otsitakse kohta, kus see panna või aasta pärast kingitakse hoopis kellelegi teisele edasi. Eelmine aasta pakkisin neid hästi omapäraselt. Kuna Mari on mul eriline origami huviline, siis avastasin pabervoltimise kingipakkidele. Väga lihtne, kuid jätab mulje nagu oleks keegi tükk aega kingipakkide kallal pusinud.


Selgi aastal ei piirdunud ma kingipakkide saajate nimede väljaloosimisega (meil on pakke vähem kui külalisi). Möödunud kord lahendasime mõistatusi, seekord olin korjanud õigekeelsussõnaraamatust välja sõnu, mille tähendus tuli ära arvata. (Pidin arvestama, et meie hulgas on Eestist tulnuid, kelle jaoks eesti keel palju lihtsam ja samas ei tahtnud ka liiga keerulisi sõnu mängu võtta). Kui asi liiga raske, siis lugesin ette mõne sõna nagu näiteks: rotaagilla... mis muidugi on tagurpidi alligaator.

Olin teinud valmis uued laululehed, sest meie hulgas oli seekord külaline (muusikaõpetaja) Eestist, kes oli saanud akordioni laenuks ning meie olemise elavamaks muutis.


Taas kord oli söögilaual imetlemiseks ja söömiseks kaunis lillekorv puuviljadest ning üllatusena trühvlipuu (kahjuks muutusid trühvlid liiga pehmeks kuuma käes). Edible Arrangements link viib leheküljele, kus saab rohkem imetleda neid kenasid „söödavaid lillekorve”.

Õunakoogid

3 dl hapukamaid õunu - riivi
1 spl konjakit
2½ dl nisujahu
1½ dl suhkrut
1 tl soodat
½ tl soola
1 tl kaneeli
näpuotsaga muskaatpähklit
¼ tl nelki
1 tl vaniliini
2 suurt muna
1 dl juurvilja õli (mille asendasin sulatatud võiga)

1.Ahi kuuma 175C.
2.Sega kokku riivitud õun ja konjak.
3.Eraldi nõus sega kokku kõik kuivained.
4.Lisa munad, õli ja õunasega kuivainetele, ära üle sega vaid nii palju, et kõik on kenasti läbisegi.
5.Täida muffinivomrid ning küpseta 20-25 minutit. Kasutan silikoonvorme, muidu võiks vormidesse enne paberist korvikesed panna või pann korralikult rasvainega määrida. Mulle meeldib teha sellieseid pisikooke ja mitte tavalise suurusega muffineid (milline sõna mulle jällegi sugugi ei meeldi ja esialgu eesti keeles nalja tegi).

Retsept on võetud ja pisut kohendatud Kristina Castella raamatust „Crazy About Cupcakes”, mis on minu meelest üks väga põhjalik ja tore raamat väikekookide küpsetamiseks.

Lumi

Eile õhtul hakkas lumi alla tulema ning taevaluugid jäid tänase õhtuni lahti. Lumi oli selline kerge, mida kõvad tuuled rõõmsalt ringi keerutasid. Täna pidi lastel olema karate jõulupuu ja peale seda oleksime kiirustanud väikese Robi sünnipäevale. Kõik need jäid lõpuks ära. Kõigepealt vaatasime aknast välja ja kuulasime uudiseid, mis soovitasid ainult hädavajadusel autoga lumistele ja jäistele teedele välja minna. Arutasime, kas sumpame üle lumehangede karate peole, samal ajal jõudes otsusele mitte hakata läbi linna sünnipäevale minema, (hoolimata teadmisest, et jääme ilma imeheast suitsukalast, mida majaperemees ise püüab ja valmistab). Varsti peale seda saime sensei Mark'ilt kõne, et nad on lükanud jõulupidustused jaanuarikuusse!

Seadsime siis end mõnusalt pühapäeva veetma. Mariga küpsetasime imehäid väikekooke (cupcakes). Tom pani kuusepuu üles (avastasime poole päeva pealt, et kuusejalg laseb vett läbi, nii oli meil pisut rohkem tegevust kogu selle vee kuivatamisega, õnneks polnud me veel seda ehtima hakanud). Puma läks kuusest täiesti sassi, keeldus sellele lähenemast. Tal oli raskusi oma ronismispostist allasaamisega, sest lihtsam tee alla oli liiga ligidal kuusele. Hiljem meelitasin ta siiski puule lähemale ühe värvilise paelaga, kuid õnneks möödub ta hetkel kuusest suure kaarega - olen näinud pilte kassidest ja jõulupuudest, millest peale kassi rüüstetööd midagi järgi pole jäänud!

Tom läks poole päeva pealt lund lükkama ja lapsed välja mängima. Kui kõik tagasi tulid nõuti kakaod. Ma ei saanud kohe reageerida - olin just oma emaga Skype'i vahendusel telefonil ning seletasin parasjagu midagi kui-ei-küsi, siis-ei-saa- vaimus'. Kuna olin enne raadiot kuulanud ja kõlarid üleval peale lülitatud olid, kuulsid lapsed minu tarka kõnet ja tormasid alla. Kirke ütles: „Emme, me tahame kakaod! Sa ütlesid ise, kui ei küsi, siis ei saa!”

Suur uhke lumemasin käis meie tänavat ainult uudistamas,
lume jättis ta kenasti millegipärast teele...

Õhtul küpsetasin pannkooke, mis tavaliselt hommikuti teeme. Panime küünlad põlema ja istusime kõik maha kookide ja moosiga.

Lumesaju kohta lugesin, et Torontos tuli maha umbes 25 cm, mis on omamoodi rekordi ületamine 1944.aastast - ühe päeva jooksul Torontos nii palju lund! Õnneks sattus taoline sadu nädalalõpu peale. Talv algab ametlikult alles nädala pärast, kuid meil on see täie hooga kohale jõudnud (mitme aasta eest takkajärgi).

Mõned pildid meie akendele seestpoolt:

Jõulused jõulud?

Siin on pildimeenutus aastast 2003, kui Jaanika meiega elas ja kenasti laste eest hoolt kandis. Igatseme ikka teda taga! Veel oleme igatsenud saada ilusaid valgeid jõulusid, täpselt nagu pildil, kuid viimased aastad (eriti eelmine) on väga soojad olnud. Seekord on meil juba tükk aega lumi maas olnud (sellest ajast peale, kui ma pildi jalgratturist töö juures võtsin) ning hetkel lubavad ilmaennustajad lume püsimist! Ometigi midagi kaunist pimedasse aega!

Lõpuks lühike kirjand, mille ma kiiruga pigistasin teisipäeva õhtul Marilt välja, sest õpetaja Kai ootas lugu juba üle nädala aja ning lubas vaata et tunnistuse tagasi võtta. (Eesti kooli tunnistused olid mõlemal väga head!) Siin on link Eesti Elu lehele, kus kirjutatud kooli jõuluaktusest. Ise proovin lähemas tulevikus Toomase võetud pildid üle vaadata ning videoga mängida. Kuigi võtame seda jõuluasja suhteliselt rahulikult, kipuvad kõik ümberringi rabelema, mis teeb töö juures olemise pingeliseks. Lisaks on sel nädalavahetusel kolm pidu, millest proovime jõudumööda kaasa lüüa.

Mis jõulud tähendavad mulle.

Mulle ei ole jõulud, et kirikusse minna. Minu ema ütleb, et juba meie kauged esivanemad pühitsesid sellel ajal. Mulle meeldib oodata jõulusid. Meil käib päkapikk Kriks. Mõnikord me kirjutame talle ja tema kirjutab meile. Ta räägib eesti keelt ja tuleb Eestist. Ta toob meile puzzle tükke.
Minu pere teeb kõigepealt ühe jõuluõhtusöögi. See on väga ilus, sest ainult kuuse jõulutuled ja küünlad on peal. Igaüks räägib ühe loo. Kui me oleme söönud, me läheme jalutuskäigule. Me käime ümbruskonnas ringi natukene ja siis tuleme tagasi koju. Kui me käime ringi õhtul, me näeme kõiki neid ilusaid kaunistusi, mis on pandud välja jõuludeks. See on väga tore, sest iga maja on erinev.
Kui me jõuame koju, me näeme, et jõulvana on käinud. Kingid on kõik kuuse all ja siis me teeme neid lahti. Me harilikult saame kingid, mis me tahtsime. Jõuluvana ei too palju kinke, ema ja isa ütlevad, et jõuluvana toob ainult ühe kingi, aga mõnikord on neid kaks.
Hommikul ei tee me palju, sest jõuluõhtu oli väsitav. Ja siis tuleb meil pikk koolivaheag, mis mulle väga meeldib.

Varajane jõulurõõm

„I love you, minu pisikene emme!”
„Aga emme ei ole ju pisike.”
„On küll, kui sa oled gigant'i kõrval!”
„Aga ma olen hiiglane mõne teise jaoks.”
„Jah, võib-olla sipelgatele!”

Nii me oma vestlusi enne magamaminekut peame...

Eile oli Eesti Kooli pidulik jõuluaktus ning lapsed said jõuluvanalt kingid, milleks osutusid väikesed elektroonilised klaviatuurid, millest saab muusikat välja võluda. Kuna meil on juba kodus üks selline suurem, siis ei teadnud kohe, mis kahe väiksemaga pihta hakata. Otsustasime ühe kinkida ära karate jõulupeol ja teine jäi esialgu õhku rippuma, kuni ütlesin, võtame hommikul kaasa ning kingime mõnele väikesele lapsele.

Nii see oligi meil hommikul kenasti kaasas. Nägime Kirkega ühte ema ees jalutamas oma pisiskese poja ja tütrega. Kõndisin ta kõrvale ning andsin neile meie poolt varajase jõulukingi. Ema oli üks tõmmu naine, kellele selline kingitus oli täiesti ootamatu, kuid tore üllatus. Ta oli peaaegu valmis mind kallistama (Kirke hoidus samal ajal igaks juhuks eemale).

Tegelikult tegi taoline kinkimine mul endal süame soojaks!
Ilusat jõuluootust kõigile!

Energia kokkuhoid

Eile õhtul läks Kirke enne magamaminekut jõuluküünlaid aknalaual kustutama. Ta piilus õue ja ütles: „Sorry, päkapikud! Ma pean küünlad kustutama! We have to save energy!”

Paistab, et me oleme päris head tööd teinud... Aga samas olen kindel, et energia kokkuhoiust räägitakse kooliski. Viimase mõne kuu jooksul on poodidess ilmunud kilekottide kõrvale riidest või plastjäätmetest valmistatud kotid (viimased näevad välja nagu oleks need riidest tehtud). Ning üha enam kuuleb meedias lugusid, kuidas loodust säästa. Loodetavasti sellise tugeva lobiga jääb meie lastelastele ikka maailm, kus on võimalik elada.

Päkapikukd juba käivad...

Päkapikud hakkasid muidugi jõulukuuga oma käike tegema. Lapsed panid vanaema kootud sokid juba varakult aknalauale, kuid mina ei ole seekord väga hästi valmis. Ma pole jõudnud veel puzzle't kokku panna (vahepeal mõtlesin, et panen kogu asja aknalauale, las pusivad ise). Viimastel aastatel olen sellise ruumilise puzzle muretsenud, seekord on 500 tükiga pilt, mille kokkupanemine võtab palju aega (minule...). Samas on pilt selline, millest ei saa kohe arugi, kui ma kenasti õigeid tükke õiges järjekorras jagan. Kuna pilt on nii suur, siis pean muidugi rohkem korraga andma, mis teeb neile asja huvitavamaks.

Minu jõulukaktus on peale ümberistutamist hoogu võtnud ning õitseb jälle! Ning kohalikust IKEAst ostetud küünlad näitavad teed päkapikkudele. Ega selliseid küünlaid siin näe, enamasti on lihtsalt lambid puudele või aknale/uksele riputatud.

Päkapikkudega käib meil ka usin kirjavahetus. Meie päkapiku nimi on Kriks ning ta on tulnud siia Eestist. Mitu head aastat tagasi said lapsed kirja Kriksult eesmärgiga, et nad eesti keelt loeksid ja muidugi kirjutaksid. Kirke on seekord väga hoolikalt kirjatähtedega kirju valmis vorpinud (koolis seda õpitakse millalgi kolmandas või neljandas klassis, kuid pole kohustuslik - kõik maalivad tähti just sellisel kujul nagu ekraanilt praegu loed). Olen neile öelnud, et Eestis on vaja kirjatähtedega kirjutada ning Kirke võtab nüüd asja tõsiselt!

Kord kirjutasid nad juba novembris kirja, kuid sellele ei vastanud Kriks, hoopis päkapikk Tiuks, sest Kriks oli parasjagu Eestis. Nii me seda jõulumuinasjuttu elus hoiame, kuigi eks nad ole juba liiga targaks saanud. Samas olen neile öelnud, et see ei tähenda kui vana oled, võid ikkagi uskuda asjadesse, mida ei tarvitse olemas olla, ning kinnitanud, kuidas ma ise kujutan ette päkapikkude toimetamisi. Meil on lausa üks aed, millest kooliteel eriti vaikselt mööda läheme, sest seal taimede ja põõsaste all on päkapikkude kodu. (Aed on valitud üheks kaunimaks Torontos mõned aastad tagasi, kuigi talveilmaga ei paista ilu välja).

Ilusat jõuluootust!!!

Sünnipäevad

Meil on riburada mitu sünnipäeva mööda läinud. Kõigepealt kadripäeval sündinud väike Eliise, kes sai aastaseks, siis Hille ja muidugi Toomas, kellel mõlemal samal päeval tähtis päev igal aastal kohale jõuab (kunagine konstitutsioonipäev sügaval Vene ajal).

Eliise juurde jõudsime alles nädal hiljem kõigi nende külmetuste ja haiguste pärast. Mari oli just eelmisel päeval läbi teinud terve päeva kestnud Punase Risti poolt korraldatud lapsehoidmise kursuse (siin võid lõpuks kaheteist aastasena sellega „leiba teenida” ja Mari võttis kohe vedu, kui kõigepealt nägi kuulutust raamatukogus ning kui hiljem jagati kursuse kohta infot koolis, siis käis ta mulle aina peale, et ma neile kohe helistaksin). Nii me siis proovisime teda meelitada tite lappe vahetama, kuid millegipärast ei võtnud asi vedu, tal oli pidevalt midagi muud vaja teha. Siiski läks ta kõrvalt hiilima, kui Kersti Eliise mähet kontrollima ruttas.

Armas on neid väikeseid lapsi vaadata, kuid pean tunnistama, et hetkel ootan rahuga, millal lapselapsed sünnivad (loodetavasti läheb selleks ikka aega - nii umbes kakskümmend aastat). Eliise oli pisut jonnakas ning keeldus kellegi teise sülle ronimast. Hiljem siiski nõustus minu süles kiiktoolis istumisega, mis andis emale pisut hingetõmbe aega.

Hästi tore on Eliise täditütar Imbi, kes elab oma perega sama maja teisel korrusel. Tal on selline eriline kaval nägu kogu ees ja askeldamist jätkub kõigi jaoks kokku. Niipea kui Kirke ja Mari nimed selgeks said, siis jooksis ta pidevalt just Mari sabas: „Ma'i! Ma'i!”. Seal oligi mu tüdrukul võimalus oma värskelt omandatud teadmisi praktikasse panna.

Kiirustasime Kersti juurest koju, sest Kirke klassiõel (Marija on Makedooniast pärit) oli samal õhtul omakorda sünnipäev. Kirke on meil paras aktivist. Kodus organiseeris ta juba telefoni teel, kus täpselt kokku saada ja kes täpselt neid peole viib, et asjad pisut kiiremini liiguksid. Kahjuks jääb see asjaajamine aegajalt pisut poolikuks ning segaseks. Seegi kord viisime ta kooli juurde, kuhu pidi veel teine sõbranna tulema, kuid kes ei ilmunudki kohale. Ainult Marija oma isaga ootasid ning külmetasid. Kui ütlesin, et päris külm on, siis tüdruku isa imestas, kas tõesti meie jaoks ka...

Jagasime natuke ilma-uudiseid Eesti kohta ning tema seletas, kuidas nende maalgi kliima soojeneb. Ta oli väga huvitatud valgetest suveöödest ning unistas ühel päeval sellegi kogemuse võrra rikkamaks saamisest. Et kõike mitte liiga ilusas valguses näidata, ruttasin seletama, kui pime seal talvel on. Mõttelõng hargnes edasi ja meenutasin, kuidas omal ajal sai rahulikult pimedusega elatud, sest ei osanud midagi muud tahta ega oodatagi. Ma ei mäleta end kordagi kurtmas, kui pime on. Pigem tuleb silme ette talvised pildid (vanasti oli ju alati palju rohkem lund - taevas sinisem ja rohi rohelisem) vanalinnast, kus me ema ja õega enne jõule kinke ostmas käisime.

Hille ja Toomase sünnipäev sai seekord Hille juures peetud. Tegelikult oli meil plaanis sellest vaikselt kõrvale hiilida ning oma elu palju rahulikumalt elada, aga kui Hille meid enda poole kutsus, siis me ei vaielnud vastu. Lisaks hakkasime arutama, kas on mõtet lapsi kaasa võtta, sest neil kipub seal üsna igavaks minema - tavaliselt vaadatakse lihtsalt telekat või videosid, kuni nad sellestki väsivad ning kipuvad koju, ja kui me siis ikka ei lähe, jäävad nad lihtsalt diivanil magama. Kuna Mari oma kursuse oli läbi teinud, siis panin ette, et Eve-Jaagu lapsed (kes on 7 ja 11) võiksid samuti Mari hoole alla jääda. Jaak haaras mõttest kiiresti kinni (oleme Hillest vaid paari kilomeetri kaugusel, alati saab vajadusel koju rutata).

Hille oli taas kord eriliselt palju ettevalmistusi teinud. Seekord oli tal Monikale lisaks Monika poiss-sõber abiks (kes kõigi rõõmuks kohalik eestlane on). Mina olen enamasti tordi kaasa teinud, kuid mul ei olnud selleks aega - pidu pidasime õigel päeval - kolmapäeval, millal muidugi tööinimene usinalt tööl peab olema (ja teisipäeval on mul pikk päev). Minu leivamasin küpsetas kenasti mitmeviljaterasaia kaasa, mis sobis hästi pakutava lasagna'ga. Keegi tegi küll märkust, kus on kartulisalat ja rosolje, kuid tean, kui palju kergem on ahju torgata kellegi teise poolt valmistatud toit (nagu need poest ostetavad külmutatud lasagna'd on).

Meil oli selline suhteliselt rahulik pidu. Sõime, parandasime laia suuga maailma ning vahepeal vaatasime Youtube'ist naljakaid laule, mille saatel sai pisut tantsu vihtuda. Huvitav jutuaine oli meeste ja naiste koht Eestis ning Kanadas (olin üllatunud, kui keegi selle üles tõstis, sest hiljuti avaldasin pisut oma mõtteid just samal teemal). Arvamusi oli igast kandist. Tom püüab kõigile alati vastu rääkida (millega ma juba harjunud ning ma ei võta teda kunagi tõsiselt) ja kui ta siis seletama hakkas, kuidas ikka meestel hea Eestis olla, teatasin ma talle: „Ah, sellepärast sa tahadki Eestisse minna! Ei mina lähe siis kuhugi!”

Erika teatas, kasvatus on süüdi ja mina olin absoluutselt nõus ning lisasin, isegi kui kasvatuse osa on hästi välja kukkunud, siis tihtipeale viib ühiskonna ja sõprade mõju selle kiiresti prügikasti. Mäletan, kuidas Toomas ei saanud Eestisse külla minnes aru, miks küll naised nii palju rügavad ning nad seltskonnast justkui eemale tõrjutud on. Samas, kui sa tahad olla nagu teised, siis pead sama „mängu” kaasa mängima. Ma loodan südamest, et praegused noored emad oskavad kasvatada mehi, kes hindavad naist ning oskavad tõeliselt tähelepanelikud nende vastu olla.

Peale seda käisime üle koolisüsteemi siin ja seal. Aga sellest olen ma juba varemgi rääkinud, peaaegu äraleierdatud plaat. Kordan ainult üht tähelepanekut, kuidas mõlema maa kogemusega noored oskavad öelda, kuidas siin iga aastaga õpingud raskemaks lähevad, kuni ülikoolis pead eriliselt pingutama, ja Eestis käib kõik vastupidi.

Helistasin paar korda koju ning pooleüheteistkümne ajal teatas Mari, et on väsinud. Ta on meil selline hästi varajase magamisega ja veel varasema ärkamisega. Kodustel pidudel on ta alati läinud teiste laste hulgast ära voodisse, kui on tundnud, et aeg on selleks käes, ükskõik kui põnev või huvitav mäng käimas on.

Hille tõi juba torti välja, laulsime sünnipäevalastele seda „gu-song” nagu kanadalased „Ta elagu!” kutsuvad. Mina eelistan rootsi viisile eestikeelseks muudetud sünnipäevalaulu, mis on palju lõbusam ja lühem ka: Meie õnnitleme, meie õnnitleme, meie õnnitleme sünnipäevalast! Me talle palju soove, jah neid me täna toome! Meie õnnitleme väikest ... ! Õppisin selle ära kunagi pangas tööd alustades, kui me veel sünnipäevalaste auks korraks maha istusime, torti sõime, klaasi veini jõime ja muidugi laulsime. Aga elu on nii kiire ning see komme kadus tasapisi (kõik kippusid peale tööd koju). Kadunud on ka lillede kinkimine, järgmisena kaob sünnipäevalapsele õnne soovimine (loodetavasti siiski mitte :)

Kohustuslik traditsioon täidetud, korjasin oma kila-kola kokku ning sõitsin koju. Tom jäi edasi pidutsema, sest Eve-Jaak pidid niikuinii meie poolt läbi tulema. Teisalt ei ole umbes kakskümmend minutit jalutuskäiku mitte üle jõu käiv...

Kodus oli Mari juba ööriides ning nad vaatasid Andresega „Eragon'i”. Kirke ja Kariina olid laste toas mänguhoos, see tähendas et nad olid põhjalikult oma käsi kokku mäkerdamas (minu meelest) mingite joonistustega. Enne kui Mari magama sai, küsisin laste käest, kuidas nad hindavad Mari lapsehoidmise oskusi viiepalli skaalas. Kõik andsid talle hinde viis! Kui uurisin, kuidas Kirke end üleval hoidis, siis Andres hindas teda „kolmega” ja Kariina „neljaga”. Mari kurtis, et Kirke oli liiga palju lollitanud. Ma olin lubanud Marile viis dollarit ja Kirkele kolm, kui ta kenasti Kariina „lapsehoidja” on olnud ning Mari sõna kuulanud, muidu saab ta kaks dollarit. Üleüldise hinnangu alusel sai ta väiksema summa, kuid õnneks ei teinud ta sellest suuremat numbrit.

Varsti oli Toomaski kodus ning Mari aeti korraks välja, sest Jaak tahtis talle isiklikult kümme dollarit lapsehoidmise eest maksta. Ma küll olin püüdnud Jaagule Hille juures öelda, et viiest on küll, kuid Jaak oli oma otsuse teinud. Mis ma muidu peale hakkan, kui Maril pähe tuleb iga kord raha nõuda, kui ta Kirkega kodus on...
Lõpuks ometi saime kõik voodisse. Pugesin Kirke kõrvale korraks (tal on vaja tekialune soojaks saada, mina olen siis see soojakott). Kirke seinale on keebitud lilled, mis pimedas helendavad, kui nad enne valgust peale on saanud. Ta valgustas oma pisikese taskulambiga ühte lille ning teatas:„Emme, vaata kui ilus! Sama ilus kui sina!” Millise emme süda ei sula sellise kena komplimendi puhul. Kallistasin teda ja vastasin talle: „Laste jaoks on nende emmed alati kõige ilusamad!” Ja jäin mõtisklema, kui tõsi see on...

Intervjuud õpetajatega

Lapsed said eelmine nädalal tunnistused kätte ja peale seda olid ette nähtud kokkusaamised õpetajatega. Nagu ikka on esimene kord sügisel selline pool-kohustuslik, mis tuleb läbi teha. Järgmise kahe puhul, kui asjad korras, ei pea kooli minema. Nii saavad lapsevanemad pildi uuest õpetajast (igal aastal on siin uus klassijuhataja/ põhiõpetaja) ja õpetaja näeb, mis tegelased seal kodus lapsi kasvatavad.

Iga lapse jaoks arvestatakse umbes 15 minutit ning kui peres mitu last, siis püütakse intervjuud võimalikult lähestikku maha panna. Kuigi seekord läks neil arvestused pisut segi, sest Kirke ja Mari ajad olid ainult viieminutilise vahega kirjas. Otsustasime siis, et mina kuulan Kirke kohta käivad jutud ära ning Tom Mari omad. Nii on Tomil kindlustatud hea tuju, sest Kirke puhul ei saa kunagi kindel olla.

Aga nagu tunnistuste järgi selgus, oli Kirke end täielikult ületanud. Õpetaja kiitis teda väga. Kirke küsib alati, kui millestki aru ei saa ja jääb mõnikord vahetunnil klassi, kui ta tahab abi. Matemaatikas on ta eriliselt tubli olnud (Tom on kõvasti tööd teinud). Kirjutamine ja lugemine muidugi lonkab pisut (see oli minu kommentaar), kuid õpetaja nimetas, kuidas ta on juba nende esimeste kuude jooksul näinud paranemist, mis mind muidugi väga rõõmustas.

Eks me ole tõesti palju vaeva sügisel näinud ja see ei tähenda, et me varem hooletumad oleme olnud. Põhiline probleem on olnud Kirke ise, kes püüdis igat pidi õppimisest kõrvale hiilida ning meil lihtsalt kadus aegajalt kannatus, et teda pisut rohkem tagant tõugata. Hetkel on ta ise väga püüdlik olnud, ning see on suureks abiks (nii meile kui talle endale)!

Mariga on asjad palju lihtsamad. Ta on hoolas ning kohusetundlik. Õpetaja kommentaar oli, et ta võiks julgemalt oma arvamust avaldada (näiteks vastustes küsimustele). Kuulasin täna just Kukust Eesti koolilaste edust, kes tulid oma teadmistes teisele kohale. Ühe kooliõpetaja kommentaar, kellel ka Soome kogemus: rohkem elulisust ja praktilist õppetööd oleks vaja Eestis. Ja ma nõustun. Seesama Mari õpetaja soovitus jagada oma kogemusi, mitte toetuda kuivadele faktidele, mida ma ise oma koolipõlvest mäletan pähe tagumas.

Meie lohutuseks ei ole Kanada koolid sugugi mitte eriti halvemad. Teadusainetes olid 15-aastased kanadalased Soome ja Hong-Kongi sabas kolmandad (jagades seda kohta muide muuhulgas (Eesti, Jaapani ja Uus-Meremaaga). Uurisin natuke neid numbreid (PISA tulemused) ning tuleb välja, et Kanada provints Alberta oleks võinud seista kohe Soome järel teisel kohal (ega Onatariolgi väga kehvasti ei läinud). Lugemises jälle on Kanada samuti esimeste seas (millegipärast on Eesti kusagil kaugemal tagapool nagu matemaatikaski...). Siin on link leheküljele, kust võib lähemalt tutvuda, milliseid ülesandeid õpilased pidid täitma.

Minu meelest on suur osa, kuidas lapsed õpivad sellel, kui palju nad ise on valmis õpingutesse pühenduma. Muidugi on tähtis head võimalused koolis käimiseks ja kindlasti aitab palju kaasa, kui klassi ees on õpetaja, kes asja südamega võtab.

Kokkuvõttes ütleksin: mis aitab Eesti või Kanada kõrgel kohal istumine kaasa lapsele, kes sugugi ei viitsi oma õpikuid lahti teha, ükskõik millises ülikiidetud koolis ta käib...

Mari luuletusi kooli jaoks:

AN ENDING LIFE

Life is a candle,
Ready to burn out,
It lasts for a bit,
But then is put out.
Life is a treasure,
Wich only lasts so long,
But then is gone from your grasp.
Life can last for just a blink,
usually longer,
But all the same,
it will always end,
and you don't have another one to spare.
So treasure it while you can.

WINTER LIFE

The winter is cold,
here with us since the old.
the winter snow,
will make you go.

Winter's night like winter's day,
though it may be a bit more gray.
Daytime's a blinding white,
Even without a cloud in sight.

In winter you can sled,
with a scarf made of red.
Playing with the frozen water,
making a small flying saucer.

Through the frigid air,
a family'll take care,
of the child who lost his mitts,
to get his gifts.

Haikud:

ANGEL TREES
Trees forever bloom,
With the light of the angels,
Who sing 'round those trees.

FALLING BUG

A bug who once flew,
Had its wings pulled off of it,
Now the bug just falls.

COMING AND GOING

A millipede came,
A family went screaming,
The millipede left.

Lumi

Eile õhtul hakkas lund sadama ja täna hommikul nägi meie ukseesine just selline välja! Ilmajaam räägib midagi viieteist aasta kõige külmemast talvest ja kui võrrelda eelmise aastaga, siis võib see tõesti juhtuda. Alles millalgi jaanuaris läks sel aastal pisut jahedamaks. Suusamäed kannatasid ja seekord on paljud mäed juba mõned rajad lahti teinud - igaks juhuks.

Näitasime lund Pumalegi, kes mitte väga õnnelik ei olnud. Sumpas pisut lumehanges ja kiirustas ukse poole. Liisu, kes alati õue kipub, pistis oma nina ukse vahelt välja. Ta seisatas hetkeks trepil, mispeale üle keha käis kerge värin läbi, peale seda pöörati selg lumise maailma poole!


Ja siin on viimane pilt laupäevast, kui ma tööle kõndisin. Eemal paistab metroojaam, selle ees on suur parkimisplats (mis tavapäeval tihedalt autosid täis - inimesed jätavad auto siia ning lähevad edasi metroo peale - nii jääb ära tüütu linnas parkimise otsimine). Esialgu arvasin, et plats on täielikult lumega kaetud, sest servas olid väikesed lumehanged. Lähemal uurimisel nägin hoopis soola!

Panin siia uue tausta, mille tegin lumehelvestest, mis me usinalt Make Your Own Snowflake kodulehel lõiganud olime. Esialgu mõtlesin kasutada ainult mõnda, kuid siis teatas Kirke, et kõik lumehelbed on erinevad! Nii me siis lõikasime ja ,joonistasime'.

Kirke suust eile õhtul, kui ma tahtsin, et ta külmemate ilmadega paneks soojema öösärgi selga: „Mul ei ole vaja sooja öösärki! Mul on minu soe emme!” Mille peale puges ta mulle hästi lähedale kaissu!

Raamaturiiul

Åke Edwardsson „Frozen Tracks”

Inspektor Erik Winter'i järjekordne lugu. Jõulueeles Göteborgis leitakse mitu meest, kes on läbi pekstud. Samal ajal helistab mitu lapsevanemat politseisse, et teadata oma laste kokkupuutest kummalise härraga. Asi läheb väga tõsiseks kui kõigepealt leitakse metsast nelja-aastane teadvuseta poiss ning siis kaob suurest ostukeskusest samavanune poisike. Kaks eraldi seisvat kuritegu, mille algpõhjus peitub aastatetagustes sündmustes.

Mis õieti kujundab meid, millise jälje jätab lapsepõlves läbielatu. Taas kord väga sügava mõttega teos, eriti selle taustal, kus suhteliselt hiljuti lugesime ajakirjandusest noorest tüdrukust, kes aastaid oma kinnivõtjaga elas. Samasugusied juhtumeid on aga palju rohkem. Kummitama jäi mul mõte: kõige raskem on see, et sa ei saa aidata oma lähedast, et sa ei tea, mis ta mõtleb, mis ta läbi elab.

Rebecca Campbell „Slave to Love”

Lugu noorest tudengist (Alice), kes katkestab oma õpingud ja teaduslikud uuringud, et oma ema eest hoolitseda (kes küll oma tütre suhtes üsna külm on olnud). Ta alustab tööd väikeses Londoni oksjonimajas. Sealsete omapäraste kaastöötajate hulgast leiab ta endale hea sõbra Andrew, kes tegelikult kõrvuni armub oma uude kolleegi. Alice aga on sisse võetud ühest noormehest, keda ta päriselt ei tundnud, kuid kes sai tema silme all autoõnnetuses surma. Mis on õieti armastus. Kas lihtsalt tunne, et sa armastad või peab sul olema konkreetne ,objekt' selleks...

Andrew tee Alice'i südamesse teeb varsti uue keeru, kui üks vaene aadlik tahab oksjonile panna miljoneid väärt oleva raamatu. Teda võlub Alice'i vahetu käitumine ja lihtsus ning Alice'gi kujuab ette elu mehega, kes esimeselkohtumisel vapustas neidu oma sarnasusega hukkunud nooremehele, kes hoidis Alice'i südant vangis.

Väga kena lugu omamoodi keerdkäikudega, kuidas näha, et armastus sul lausa nina all seisab, kas peab just minema mägesid selleks vallutama. Veel oli minu jaoks üllatuseks, kui erinev oli Campbell'i seekordne raamat tema teistest minu poolt loetud teostest. Siin oli nii palju tõsiseid teemasid (peaaegu süngeid) ja huvitavaid lahendusi.

Rebecca Campbell „Slave to Fashion”

Kui oled kõik saavutanud, mis tahtnud oled, kas oled päriselt rahul? Sama asi, kui sul lõpmatult raha on, kui õnnelikuks see sind tegelikult teeb... Ja nii otsib sellegi teose peategelane midagi rohkemat, kuigi tal on töö, mis talle meeldib, mees kõrval, kes hoolib temast. Ja nagu tihtipeale juhtub, kui lähed tähti taga ajama, kukub tema kenasti kokkupandud maailm kokku. Alles siis oskab ta näha, millest ta ilma on jäänud ning kui ta lõpuks suudab oma elu jälle jalule seada, siis oskab ta palju rohkem hinnata, mis käes on.

Tunnistused

Eile said tüdrukud oma esimse trimestri tunnistused kätte. Kirke valmistus muidugi halvimaks ning hoiatas päev ette, et ta ei näita seda enne kellelegi kui ise pole näinud ja mulle kätte andnud. Nii ta kiiruga ja murelikult koolist koju jõudes peitiski end tunnistusega vannituppa, mille saab kenasti lukku keerata. Varsti kuulis aga Tom, kuidas vannitoast kostis hoopis rõõmuhõiskeid. Ainult üks C+ oligi hinnete reas, ülejäänud olid Ad ja Bd. Tubli! Tubli!

Tom luges hirmuga mitu Ad ja Bd kokku oli. Ma ei mäleta, mis kokkulepe neil Kirkega oli. Kuid ühel meeleheite hetkel lubas ta tüdrukule koera, kui ta ometigi natuke rohkem hakkaks koolis pingutama. (Tomi lubaduse peale viiesele Marile, et kaheksandaks sünnipäevaks saab ta kiisu, pidime muidugi koju kassi võtma, nüüd vaatame, mis saab Kirkega).

Kirke õpetaja kirjutas: „Kirke (Kiki) has had a good first term in Grade 5. She is a pleasant and motivated student who shows quiet interest in class work. She uses her time in the classroom effectively, and she usually completes her classwork on time. Kiki is encouraged to proofread her work before handing it in to add increased detail, and to check for spelling/punctuation errors. Kiki is usually quiet during class discussions, and she is encouraged to participate more actively and consistently during class lessons and discussions. Kiki is working on identifying strengths and areas for improvement in her own work.”

Mari on nüüd seitsemandas klassis ning esimest korda on ta tunnistusel protsendid, mis jäid 77 kuni 96 vahele. 80+ tähendab, et laps ületab provintsi poolt oodatud oskusi. Kui tunnistusel 70-79, siis pead rahul olema, sest ta tulemused on just seal, mida eeldatakse. Kõik üle 90 saadud hinded olid matemaatikas ja teadusainetes.

„Mari has had a very successful start to grade 7. She regularly participates in class and group discussions, and is able to take on various roles in a group setting, including that of leader. Mari always comes to class prepared for learning and completes homework and assignments on time and to the best of her ability. She is encouraged to reflect on work that is returned to her in order to set increasingly challenging goals for herself in the second term. Congratulations on achieving honours this term!”

Moest ja keelest

.Suvemeenutusi tüdrukutest oma rõivaid demonstreerimas. Õnneks pole kumbki väga neiulik, kes peab viimase moe järgi riides olema. Mul on jäänud mulje, et siiani ei hooli õieti keegi koolis, kes kuidas ringi käib. Mari eelistab oma kaitsevormi värvi pikki pükse ja jakki - ta ongi meil pigem selline tom-boy, kelle meelest poistega on palju huvitavam koos mängida, sest nad pole nii igavad kui tüdrukud. Kirke vaatab pisut rohkem, kas miski asi ikka sobib, kuid mingeid tülisid pole siiani ette tulnud.

Täna sadas vihm maha ning sulatas esimese lume viimased riismed. Kõige hullem on see, et enne lume tulekut ei olnud mitte kõik lehed kokku riisutud ning tänase sulaga muutusid ohtlikuks teele jäänud sügislehed, mis reetlikult kutsusid enda peale astuma, kuid siis osavalt jala alt ära libisesid. Hea, et ma mitte ninali ei käinud.

Tegelikult oli mul oma mõte see väike kompositsioon tüdrukutest üles panna. Nimelt jätkub see filmisaaga, mis sai alguse eelmisel nädalal. Seekord helistas keegi uuesti ning otsis eestlast, kellel oleks „subtle Estonian accent”. Mu töökaaslane, kelle otsa ta sattus, tahtis temast kiiresti lahti saada ning andis konsulaadi telefoninumbri, las nemad tegelevad selliste kummaliste soovidega. Varsti ilmus aga meie aupeakonsul üles ning küsis, kuidas minu inglise keel on. Palus mul midagi öelda ning siis andis selle mehe numbri ning sai niimoodi kerge vaevaga enda pealt selle kohustuse minema veeretada.

Helistasingi ning mul paluti viie minuti pärast uuesti tagasi kõlistada, et ta saaks panna oma arvutid valmis kõne lindistamiseks. Sain nüüd täpsemalt teada, millest film räägib ja selgemaks, miks õpetasin sellist kummalist kahekõnet oma eelmisele „õpilasele”, kelle osa tegelikult päris väike. Neil oli nüüd vaja inimest, kes aitaks naisosatäitjal (eelmine oli mehe roll) paremini eesti keele aktsenti järele teha, kuigi sel puhul pidi see mitte nii tugev olema. (Juba olin oma loo jõudnud välja mõelda, mis täpselt filmis toimuks - põnev psühholoogiline triller - ja ega ma ilmselt palju mööda ei pannud).

Ta küsis mõningaid küsimusi ja palus siis rääkida millestki oma elust. Esimese hooga ei tulnud midagi huvitavat meelde, kuid siis jutustasin kokkuvõtlikult oma eluloo. Sealhulgas märkides, kuidas tahtsin saada ajalooõpetajaks, kuna olin ajaloost väga sisse võetud ning otsustasin siiski keeleõpetaja kasuks, sest ei tahtnud nii palju valetama hakata nagu see nõukogudeaegne kool ajaloo suhtes nõudis. Unistasin õpetajaametist Hiiumaal (kust mu ema pärit), kuid elu tegi hoopis kummalisema pöörde tuues mind pisikese külakese asemel siia suurlinna...

Lõpuks tänas ta mind ette ja taha, eriti veel, kui olin pisikesi näpunäiteid jaganud, millised häälikud eriti rasked eestlastele on. Ning küsis, kas ta tohib uuesti kontakti võtta kui neil on vaja abi eestikeelsete nimedega (kaasa arvatud kohanimed).

Milline absoluutselt põnev kogemus! Kõige rohkem teeb mulle nalja, et olen siiani ikka ainult pürginud sinna suunas, kuidas inglise keelt paremini rääkida ja siin tuleb võimalus hoopis oma aktsendiga kedagi aidata...

Tulevik ja suitsetamine

.Umbes kümme aastat tagasi oli meie Kirke pisut väiksem kui see tädi Hille kodus olev nuku. Ja eile mõtiskles ta mul enne tudile jäämist: „World is full of secrets! Nobody knows what will happen in the future! We don't know when the world ends... I don't know if I will start smoking! There is very little chance that this will happen but you never know what the future brings...”

Vahel ei saa ma sugugi aru, kuidas need mõtted äkki ühelt teemalt teisele hüppavad... Üks asi on maailma saladused ja hoopis teine suitsetamine. Kust ta äkki selle peale tuli? Kas ta on mul eriliseks filosoofiks muutunud, kes näeb, kuidas kõik ei tarvitse sugugi minna nii nagu ette kujutatud on.

Tom on muidugi mures, kas Kirke tõesti mõtleb kunagi suitsetama hakata, sest meist keegi pole seda kunagi teinud, mina pole isegi mitte proovinud (kui just keegi ei taha selle alla panna korda, kui ma süüdatud sigareti suhu võtsin ning kõigest jõust puhudes proovisin sellest halli suitsu välja võluda).

Laste suhtumine on siiani väga negatiivne olnud. Tänaval mõne suitsetaja taha sattudes, sikutavad nad mind kiiresti edasi, et mitte suitsupilves kõndida (olen nendega täpselt samal meelel). Ja siis ikka uuritakse, miks neil inimestel suitsupulgad ees on.

Viimase kümne aastaga on Torontos palju muudatusi selles suhtes toimunud. Tänaseks ei tohi enam baariski suitsu ette panna rääkimata restoranidest või kohvikutest (selleks peab olema täiesti kinnine ruum). Suur vastuseis oli omanike poolt, kes kartsid, et nende ruumid jäävad tühjaks, kuid ma pole enam sellist kurtmist kuulnud, ilmselt ei osutunud see sugugi suureks probleemiks (ehk hoopis vastupidi, sest rohkem mitte-suitsetajaid olid nõus nende asutusi külastama). Juba räägitakse sellest, kas uste ees on õige suitsu tõmmata. Televiisoris on palju reklaame suitsetamise kahjulikkusest (kõige dramaatilisemad on muidugi need, milles mitte-suitsetaja on haige, sest on oma elu/töö veetnud suitsu sees).

Nii see üldine suhtumine tasapisi negatiivseks muutub ja lastel ei tule pähegi sellise pahega tutvust teha. Võrreldes Tallinna ja Toronto tänavapilti, siis minuni ei jõua kuidagi pähe, kui palju noori suitsetajaid Eestis silma hakkab. Ning muidugi ei suuda ma enam leppida söögikohaga, mis sinist suitsu täis. Statistika kinnitab, et noorte suitsetamine on siin kõvasti langenud. Ilmselt see suitsetamise vastane poliitika on aidanud kaasa üldisele suhtumisele. Eeskuju nakatab... Kui kedagi eeskujuks pole, siis enamasti ei juhtu ka midagi.

Kui praegu küsisin, kas sa, Kirke, hakkad mul kunagi suitsetama, siis vastas ta kohe kõhklemata: EI! Ülteme siis, et ta on mul lihtsalt filosoof!

One of a Kind Show

.
Jõulud tulevad suure tuhinaga, juba lauldakse jõululaule ning poed on täis jõulukaupa. Valmistasin töö juures reklaame meie lahtioleku aegade kohta ajalehte (Eesti Elu) panemiseks - olin seekord eriliselt usin, sest viimasel ajal on selline selline kõrvaline kohustus kõigi muude ülesannete kõrval kippunud ununema (viimasel minutil olen ikka panga veebilehele ja uksele sildid üles saanud panna, nüüd siis juba valmistun hästi varakult, sest jõulude ajal kipub aeg ei tea kuhu kaduma).

Laenasin pildi One of a Kind Show kodulehelt. See käsitöö näitus-müük toimub kaks korda aastas - enne jõule ja kevadel (lihavõtte aegu). Läksime töökaaslasega peale tööd kohale ning veetsime järgmised neli ja pool tundi pakutavat käsitööd imetlemas. Muuseas oli taas oma väljapanekuga kohal Leena Kimsto (All Through the House). Ta teeb väga ilusaid riidest inglikesi. Kui mu lapsed veel Eesti Lasteaias käisid, siis tegime lasteaia toetuseks tema inglite müüki (panime neid isegi pangas müügiks välja, mida ei oleks ilmselt juhtunud kui ma poleks lasteaia laekuriks tol ajal olnud).

Siin on pilt poolest väjapanekust. Kui iga juures pikemalt peatuda, siis ei jõuaks sealt kunagi tulema. Nii me kiirustasime enamasti riiete juurest mööda, sest neid me kunagi ostma ei hakka (ainult vahetevahel, kui midagi silma hakkab, uurime, kuidas üks või teine asi tehtud on). Proovisime mõningaid kübaraid pähe ning otsisime korralikke nahast seljakotte (ainult kahe omad meile lõpuks meeldisid).

Eriti põnevad on lauad, kus müüakse toitu. Seal saab enamasti järgi proovida, kas üldse tasub rahakotti välja otsidagi. Kui jalad väga ära väsivad, võib vaadata moedemonstratsiooni, kus näitusel osalevad disainerid oma töid reklaamivad. Mulle endale meeldivad klaasikunstnike tööd ja savist asjad, kuigi neid just eriti palju kohal polnud.

Väga paljud külastajad teevad oma jõuluostud just sellel näitusel ära - eriliselt tublid, sest siis on terve kuu mureta! Mina nii tubli ei ole, kuigi eks meil ole asjad pisut lihtsamad. Lapsed teavad, et jõuluvana rohkem kui ühe kingituse ei too (kuigi millegipärast unustab ta selle ära ning kingitusi on siiski kaks või kolm, aga see pole meie süü).

Lumi

.

Lõpuks oleme nii kaugel, et selle talve esimene lumi tuli täna maha. Eile juba hoiatati hoolikalt ette, milline kole ilm ees ootab. Külma jäist vihma sadas terve päeva, mis siis hiljem lumeks muutus. Usinamad kiirustasid autodele bensiini võtma, sest raadiojaamad ennustasid ette, kuidas teed tipptunnil veel aeglasemad on kui tavaliselt. Üks soovitas oma kolleegil isegi ametit vahetada. Selle asemel et mõnusalt raadiojaamas juttu puhuda, minna hoopis pizzat maanteedele müüma. Vaesekestel läheb ju kojusõidul kõht tühjaks.

Kirke rõõmustas, kui nägi lund maas. Seletas, kuidas tänavad tunduvad kuidagi eriliselt pehmed. Tõmbas siis mütsi ninani ning teatas, et tal on silmad kinni, hoidku ma tal kõvasti käest kinni. Nii me siis selles lumesajus kooli poole edasi müttasime.

Mina jõudsin kenasti tööle, sest metrooga pole enamasti muret. Ainult tavalisest rohkem oli reisijaid – need, kes otsustanud mõistlikult autod koju jätta. Lugesin lehest, kuidas liikluspolitsei valmistas juba vaimselt ette kõigiks nendeks õnnetusteks, mis ees ootamas.

Ja minu poolt pilt töö juurest aknast, kus julgemad mehed ükskõik millise ilmaga jalgratast koju ei jäta...

Päike, kuu, tähed...

„Emme, sina oled päike ja issi on kuu ja meie oleme tähed... Liisu ja Puma on... Ei, meie oleme planeedid, Liisu ja Puma on tähed!” Ja natukese aja pärast: „Kuidas päike põleb?” - „Päike saab energiat oma kahelt planeedilt...” - „Ei, päriselt, miks ta põleb, kas ta kustub ära?”

Kirke otsib eriliselt palju lähedust peale Eestis käiku. Varem läks ta ikka oma voodisse, ma ronisin korraks ta kõrvale, laulsin „Mina ei taha veel magama jääda...” unelaulu ning sain tasakesi oma voodisse. Praegu tahab ta, et ootaksin, kuni ta magama jääb. Minule muidugi ei meeldi eriti edasi tagasi voodite vahetamine (eriti, kui ise ka magama jään) ning nii ma lubangi ta minu kõrvale kaissu, kus me vahel koos loeme, vahel ajame niisama juttu, kuni ta tudile jääb. Toomas viib torisedes Kirke hiljem oma voodisse.

Seekord Eestis olles helistas ta mulle oma voodist õhtuti (mis minu jaoks oli muidugi keset päeva) ja nii ma talle laulsin, vahel olin tööl, mis tähendas minu jaoks vaikse nurgakse leidmist (hoolimata sellest, et mu töökaaslased olid hea meelega minu laulu jagamas. Aga mina ei luba kedagi oma „imeilusat” laulhäält kuulama peale minu laste...).

Tähtedest veel...
Eile helistas üks noor näitleja panka ja uuris, kas ta võiks kokku saada mõnega, kes on Eestist tulnud. Tal on vaja osata rääkida inglise keelt eesti aktsendiga. Soovitasin tal samal õhtul Eesti Majja tulla, kool oli käimas ja lisaks oli terve maja juhtumisi täis külalisi Eestist - Korp! Amicitia võttis vastu umbes kolmkümmend amicat Tartust. Ja loomulikult, kes pääseb külaskäigust Eesti Majja.

Noor näitleja teatas, et ta ei jõuaks kuidagi kohale, kas ta saaks tulla järgmisel päeval. Ja nii ta täna meie juurde ilmuski. Istusime koos maha, kuigi ma ei arvanud, et olen just kõige parem kandidaat , sest olen liiga palju õppinud, kuidas inglise keelt täpselt rääkida, mis ei ole minust küll kindlasti täielikku eksperti teinud (üks meist keeldus taolisest asjast osalemast ja teine, kelle oleks hea meelega saatnud rääkima ja kes veel parema meelega nõus oleks olnud, oli täna kodus). Proovisin siis mõelda kõigi vigade peale, millega eestlane inglise keelt õppides hädas on ning andsin talle näpunäiteid. Lugesin linti teksti, mida ta oskama pidi. Katsetasin rõhutatud tugevama aktsendiga, kuid see kõlas kuidagi võltsilt, vähemalt minu kõrvadele. Lõpuks soovitasin veel kohvikust läbi astuda, et veelgi kogemusi saada. (Tal oli olemas mingid lindid soomlaste inglise keelest, kuid ma arvasin, et parem on ikka päris eestlast kuulata).

Minu jaoks oli see omamoodi huvitav ja naljakas vaheldus tavalises tööpäevas. Filmi pidi vändatama Montrealis ja selle taga pidi olema Leonarde DiCaprio. Hiljem tegime töökaaslastega nalja, et oleks ikka pidanud kohe nende kõige suuremate ninadega kokku saama.

Koduteel vaatasin kogu asja peale uuesti tagasi ja mõtlesin, kui vähe mind mõjutab kellegi kuulsus. Miks? Ilmselt olen aastatega üha rohkem õppinud hindama seda, mis mul käes on, kellega mul hea olla on.

Samamoodi jõudsin ühel päeval arutledes järeldusele, et suured loteriivõidud või meeletud rahad ei muudaks mu elu mitte paremaks (hmm... kas ma olen nagu rebane viinamarjadega?). Hiljuti lugesin, kuidas üks suhteliselt rikas naine justkui minu mõtteid kordas: uskuge mind, teil on ainult nii palju raha vaja, et oma põhivajadused rahuldada - söök, varjualune ja riided. Mul ei ole muidugi palju võimalusi loteriil võita, sest ma ei osta pileteid (kuigi osalen töökaaslastega iga nädal loteriil - ma ei taha mitte ainukesena tööle jääda, kui teised kusagil palmi all kokteile naudivad - tunnistan, ega mul palju usku sellesse ei ole, aga kui...).

Karate sügisturniir

Järjekordsed võistlused karates (shito-ryu itosu-kai) läbi. Seekord oli üks grupp ka Itaaliast kohal lisaks tavapärastele võistlejatele üle Kanada. Kirkel läks väga hästi katas, kus ta võitis oma alagrupis esimese koha. Pildil ongi Kirke oma parima sõbranna Chen-Cheniga, kes alustas Kirke pealekäimisel karatega eelmisel aastal ja nüüd sai kolmanda koha oma vöögrupis. (Chen-Chen on Hiina neiu, kes õpib samas koolis, kuigi mitte alati ei satuta samasse klassi, nagu siinse kombe kohaselt neid klassi koosseise igal aastal muudetakse). Muidugi ei puudu pildil kohustuslik sarvede tegemine.


Järgmisel pildil on meie klubi Honbu esindajaid. Mari on Jaapani neiu selja taga, kes on Torontos mõneks kuuks kodu leidnud, et siis jälle tagasi minna. Honbu sildist paremat kätt on Kira, kes on vaid paar aastat tagasi oma ema-isa, venna ja koeraga Moskvast siia kolinud. Ta on selline tore 16-aastane neiu, kes on leidnud Toomases hea vanema venna, kes teda harjutustele kaasa võtab ning vaatab, et kõik on just nii kui vaja. Me räägime temaga peamiselt inglise keeles, kuigi saame väga hästi vene keelest aru (praktika puudumine on vene keele täielikult roostetama pannud). Peame aeg-ajalt seda talle meelde tuletama, kui ta oma boyfriend'idega telefonis lobiseb. (Milline rahvaste sõprus meil siin valitseb!!!) Kiral ei läinud seekord väga hästi, kukkus esimeses ringis vabavõitluses välja, kuid kevadel võitis ta kulla!
Seljaga on meie poole Anne, kes vabal ajal laulab ja hetkel oma sünnipäevakingitust teistele näitab.


Siin on juunioride mustad vööd reas, kõik alla 16-aastased. Mari ja temast vasakul seisev Rachel alustasid kunagi samal ajal ja on kõige nooremad selles grupis (nii on ka raskem teiste vastu võistelda). India poiss käis eelmisel aastal meie klubis, kuid on teise üle läinud, sest nad kolisid meie lähedalt ära.


Toomas ütles, et ma pean kindlasti selle pildi üles panema, kus Kirke mingit väga uhket lööki vabavõitluses sooritab. Kuna tema kaalus ja vöögrupis polnud vastaseid, siis pandi ta kõrgemasse kategooriasse - Kirke pidi juuniordie mustade vöödega võistlema (jäi viiendaks).


Ja lõpuks muidugi pilt Toomasest, kui ta oma katat esitab. Ma ei olnud seekord kaasas, sest enesetunne oli väga nigel, kuigi oleks väga tahtnud kohal olla. Kirke oli usinalt vahepeal vabatahtlikku tööd teinud ning aidanud pizzat ja muud söödavat müüa. Oli väga uhke selle üle! Lõppkokkuvõttes läks väga hästi! Kõik tulid rahulolevatena tagasi!