10.12.08

Afganistan

Lühikese aja jooksul lugesin läbi kolm raamatut Afganistani kohta (ja loen oma endise Eesti Kooli õpilase blogi, kes Eesti esindajana Afganistanis on :). Olen kuidagi kogemata sattunud muslimiusu ja -kommete juurde, samas tunnistan, see pole mind kunagi eriti huvitanud. Toronto tänavatel ja laste koolis näen pidevalt nende esindajaid. Olen neid alati võtnud kui võrdseid, pole kunagi lahterdanud, arvan, igal on õigus kinni hoida sellest, mis neile oluline. Nüüd, kus olen palju teadlikum ütlen, et nad on täpselt samasugused inimesed nagu meie, on halbu on häid, suurem osa on neid, kes elavad suhteliselt sarnast elu ükskõik millise keskmise inimese maailmast ka võrdluseks võtta. Nad on emad-isad-lapsed, pered, kes proovivad siin maa peal hakkama saada.

Kurb on see, et üks osa nende rahvast on niivõrd ekstremistlikud. Kui aga sügavamalt tungida sellesse, mis riigis toimus Talibani valitsemise ajal, siis ei ole pralleele vaja kaugelt minna otsima. Lugesin neid raamatuid ning mõtlesin samal ajal Stalini-aegse Venemaa peale... Pukist karjutakse loosunglikke üleskutseid, kuid mida parema positsiooni peal oled, seda rohkem on sul õigus enda poolt väljakuulutatud seadustest mitte kinni pidada, külvata terroriga hirmu ja sõnakuulelikkust oma alamate hulgas. Ja mida harimatuna sa enda ümber olevat rahvamassi hoidad, seda kergem on neid oma pilli järgi tantsima panna...

Kõige raskem punkt on muidugi naiste olukord, mis on suuresti mõjutatud traditsioonidest, kuid ka sellest, millised mehed ise on. Minu meelest on naise olukord olnud läbi sajandite ükskõik millisel maal mitte just väga kiita. Kui läänes on naised endale koha ühiskonnas välja võidelnud, siis nii mõneski teises riigis on neil veel pikk tee ees. Ja isegi kui ma väidan, et siin on naised võrdsed, siis kahjuks olen ise puutunud kokku eestlasega, kes ei käitunud oma abikaasaga sugugi paremini, kui minu loetud Afganistani-loos esinenud mees, kes alandas, peksis ning mõnitas oma noort naist.

Åsne Seierstad „The Bookseller of Kabul”
Autor on Norra ajakirjanik, kes on viibinud mitmes maailma keerispunktis. Ta veetis kolm kuud ühe Kabuli raamatupoe omaniku perega ning kirjeldab väga hästi sealse ühiskonna igapäevast elu. Ei ole kerge peale nii mitmeid aastaid sõdu toime tulla ei majanduslikult ega üle saada hirmuvarjudest, mis inimeste kohal peale kõike toimunut hõljuvad. Minu jaoks oli üllatus, kui vabameelne oli Afganistan enne venelaste sissetulekut. Kuidas burka oli kunagi eelmise sajandi alguses seal riigis ainult rikaste riietusese, mis hiljem Talibani
poolt peale sunniti kõigile. Kuidas Taliban võeti rahva poolt vastu kui vabastajaid, sest loodeti viimaks ometi riiki rahu saada, kuid loomulikult läksid asjad veelgi hullemaks.

Khaled Hossein „The Kite Runner”
on lugu noorest poisist, kes kasvas üles Kabulis ning kes 80ndate alguses isaga põgenes Afganistanist, et elu sisse seada USAs. Minu mõtted liikusid oma lapsepõlve peale,
pidevalt võrreldes, millega nemad pidid kokku puutuma, kui mina sama vanana Eestis üles kasvasin. Selle nooruki kasvuiga oli suhteliselt muretu, kui mitte arvestada poissi vaevanud mõtet, kas isa äkki ei hooli rohkem teenijapoisist, kes temast pisut vanem oli ja omamoodi kõige paremaks sõbraks. Juhtum ühel tuulelohede lennutamise päeval jääb varjutama tema tulevast elu ning kui sama teenijapoisi
laps jääb orvuks Kabulis, siis seisab ta otsuse ees, kas ta on võimeline teda aitama. Omamoodi huvitav on raamatu see osa, kus nad kolivad Ameerikasse, kuidas immigrandina pead unustama oma tausta, et kuidagi hakkama saada ja kui palju saad või tahad võõral maal oma traditsioonidest kinni pidada.

„A Thousand Splendid Suns” on sama autori teine raamat ning puudutab palju lähemalt naiste olukorda Afganistanis. Ma pean tunnistama, et kasvades üles rahu olukorras, kujutasin alati millegipärast ette, kuidas sõdade ajal inimesed ainult kodudes istuvad ning aegajalt kiiresti mingil teadmata põhjusel tänava peale jooksevad, et siis surma saada (muidugi filmid...). Alles siis, kui endal pere ning lapsed, ning kui loed sarnaseid teoseid, hakkad mõtlema, mida taoline olukord näiteks minu jaoks tähendaks... Ning tavalised inimesed Afganistanis, kuigi oma kommete ja mõtetega, tulevad mulle paju lähemale. Sest mida nemadki tahvad, leida õnne elus, kasvatada oma lapsed üles ning kindlustada parem tulevik nii oma perele kui tervele kodumaale.

2 kommentaari:

  1. Eesti naistel on vähemalt teoreetiline võimalus abi saamiseks, Afganistanis on see paraku pea olematu. Isegi juba aastakümneid tsiviliseeritud riikides elavad moslemi naised ei tea, et neil mingid õigused on. Hea tuttav rääkis mulle loo Austraalias elavast naisest, kes koos lastega pidi umbes sama koledaid asju üle elama kui tuhande päikese raamatus ning kes "avastas" enda jaoks õigused just sellel ajal, kui mees Mekas oli. Pakkis asjad, sai lahutatud ja väidetavalt läheb tal hästi.
    Aga "1000 Splendid Suns" oli väga ladusalt kirjutatud ja üksiti ka hariv raamat. Mehe poolt hea naistekas.
    Mina jälgin pikemat aega ka Salmad Hameen'i blogi.

    VastaKustuta
  2. Lihtsalt tuleb loota, et asjad neilgi kunagi enamvähem sama head kui Eestis :). Ei see saa neil kerge tee olema, kuid ehk kunagi... tasapisi, just nii üksikute julgete naiste kaupa.

    Ja mida rohkem selliseid valgustavaid teoseid lääne ärahellitatud massile ette laotakse hakatakse neid pisut inimlikumalt vaatama ning mitte ühte punti laduma kõigi ekstremistidega (eriti muidugi Ameerikas peale 9/11). Olen ise mõnikord mõelnud, miks mind küll lennujaamas vabalt läbi lastakse, kui mõni islamimaa esindaja korralikult läbi tuhnitakse. Tegelikult ei peaks imestama, aga kes ütleb, et ma ei ole oma välimusele vaatamata mõne hullu islamimeelse poot värvatud ei tea mida tegema?
    Aitäht teise lingi eest!

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.