Vaatates Jõulutunneli esimest saadet meenus üks tore blogiseeria tavalistest inimestest, kes mööda Toronto tänavaid liiguvad. Eriti muidugi sissekanne noorest neiust, Adriannest, kes kolm aastat tagasi peale autoõnnetust jätkab elu ratastoolis. Tundub, et taoline muudatus ei ole mitte tema elurõõmu vähendanud. Kõik on ümberringi väga abivalmid, vahel tema enda jaoks liigagi.Kõige vähem meeldivad talle ühistranspordi raames invaliididele pakutav transport, sest autojuhid ei ole alati just väga sõbralikud. Samas võin pisut nendestki aru saada. Ilmselt on nad piiratud mitmete-sadade eeskirjadega ja riskivad oma töökoha kaotamisega või kohtuprotsessidega (lemmiktegevus ameeriklastele :), kui midagi nende hoolealustega juhtub. Teisalt võiks natuke sõbralikum ikkagi olla!
Ma arvan, et Torontos on päris hästi igal pool mõeldud inimestele, kes ratastoolis on. Vaevalt on olemas kõnniteed, kus ei puuduks lauge serv (mitte liiga järsu nurga all, täites mingit ettekirjutatud kohustust), või asutused ja meelelahutuskohad, kuhu ei oleks pandud sissesaamise võimalust nendele. Muidugi pole ma ise kunagi samas olukorras olnud ning ehk oleks isegi põhjust pahandamiseks, kuid nii palju kui ma märganud olen, siis peaks kõik päris hästi korraldatud olema. Ilmselt oleks avalikku kurjustamist lehest või telerist kohe kuulda, kui rahulolematuid rohkem oleks (taas kord siinse kombe kohaselt :).
Jõulutunneli saates läks süamesse ühe noormehe kommentaar mõnede lapsevanemate kohta, kellele ei meeldi, kui nende laps puuetega sõbra leiab... Õnneks on siiski küllalt neid, kellele taoline asi korda ei lähe. Tundub ka, et vähemalt saates esinenud noored olid päris positiivsed. Loodan, et see optimism jääb nendega edaspidisekski ning kui nad iseseisvat elu elavad, siis ei pea nad põrkama probleemide otsa, mis nendele mõeldes lahendamata...
Kui mina kasvasin üles, siis ega ratastoolis inimest naljalt ei näinud. Üks mu sugulastest oli üle keha halvatud ning lamas ainult voodis oma naise hoole all. Ülikooli ajal oli meil sama aastakäigu filoloog, kelle kasv oli pidama jäänud (siin kasutatakse väljendit „little people”, kindlasti ei tohi öelda kääbused). Olime temaga nii harjunud, et ei pannud seda tähelegi, kuigi vahel nägid viltuseid (või uudishimulikke) pilke, kui tema kõrval loengusse kiirustasid. Mida see päriselt temale aga tähendas...Ma loodan väga, et ühiskonna suhtumine on palju positiivsem. Ning taolised saated, mis esitavad neid just sellistena nagu nad on, tavaliste inimestena, samade mõtete ja soovidega, kuid raskustega kõike seda enda jaoks reaalseks muuta. Ja nagu Doris Kareva lausus, olge head üksteise vastu igal ajal, mitte ainult heategevuse nimel!
(Minu teine pilt on jõulurongkäigult Torontos - ratastool ei sega sugugi sellestki rõõmsalt osa saamast).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)