16.12.08

Raamaturiiul

Mulle meelidvad väga psühholoogilised krimiromaanid ning Minette Walters on minu meelest üks parimaid selle ala meistreid. Olen ta vahepeal unarusse jätnud, kuid nüüd lugesin kolm tema raamatut järjest läbi.

„The Chameleon's Shadow”
Charles Acland, noor leitnant, kes saadetakse Iraagist tagasi Inglismaale peale raskelt haavatasaamist proovib leida oma kohta kodumaal. Sõjavägi ei saa teda aktiivsesse teenistusse võtta ning laua taga istumise töö nende heaks ei ole see, mida ta tahab teha. Elu teevad raskemaks migreenihood ning vihapursked. Ta seab end sisse Londonisse, elades kasinalt erakuna. Ühes pubis satub ta kaklusesse ning kahtlus langeb tema peale kui kolme gay tapjana. Charles näitab üles huvi aidata uurimise juures, kuid mis eesmärgiga... Huvitav, põnev ja lõpuga, mis ei lase kergesti raamatut käest ära panna.

„The Devil's Feather”
Väliskorrespondent Connie Burns on oma töö jooksul sattunud mitmesse maailma erinevasse tulipaika (Sierra Leone, Iraak), kus ta kahtlustab, et üks inglise mees, kasutades ära sõjaolukordi, on vägistanud ning tapnud sealseid naisi. Ta püüab seda meest paljastada, kuid satub ise olukorda, mis jätab ta kartlikuks kõigi ja kõige suhtes. Connie pöördub tagasi Inglismaale, kus leiab endale vaikses külakeses varjulise koha. Kuid kas nii varjuline koht, kus pole õieti telefoniühendust, ongi kõige turvalisem. Tema ellu tuleb noor naine - Jess Derbyshire, kes talle toeks saab; ning samas hargneb lahti selle noore naise minevik ning külas toimunu. Jess annab talle meelekindlust proovida veel kord paljastada mees, kes kõik need mõrvad sooritanud, et ometigi oma elu elama saada hakata.

„Disordered Minds”
Noor antropoloogia professor satub teaduslikku raamatut kirjutades ühe 1970nenda aasta kohtuotsuse peale, mis ükskõik millisest küljest vaadatuna tänapäeval oleks lõppenud süüdistatava õigeks mõistmisega. Mitmete kirjade põhjal, mis lugejad talle saatnud, otsustab ta asja edasi uurida. Kui ta aga linnakesse jõuab, kus sündmused aset leidsid, ei võeta teda mitte väga sõbralikult vastu, alanud Iraagi sõja taustal. Ta on tegelikult mustanahaline, kel Lähis-Ida näojooned. Siiani on ta pigem alati oma neegrivere maha salanud, kuid nüüd kannatab ta kahtlustavate pilkude all.

Seda lugu lugedes mõtlesin kõigi nende erinevate rahvaste peale, kes lasevad end tihtipeale mõjutada ainult oma sisemisest arvamisest, et nendesse suhtutakse ainult sellepärast halvemini. Ma ei julge võrrelda elu Ameerikaga, isegi mitte väiksemate kohtadega Kanadas, kus inimesed konservatiivsemad, kuid Toronto ja linna ümbrus on niivõrd kirju, ma ei kujuta ette, et elanikes oleks üldse viha või vaenu ainult nahavärvi või kommete pärast. Isegi koolis õpetatakse neile võrdsust ja austust teistesse, ükskõik, kust nad tulevad või millised nad on.

Lõpuks määrab ära isiksus, tema iseloom, tema suhtumine, kuidas teised teda enda hulka võtavad! Nii kerge on süüdistada teisi mingite olematut põhjuste alusel!

Lugu ise harutab lahti 70ndatel toimunu, kuidas need sündmused on mõjutanud tegelaste edasist arengut. Kas päriselt saab põgeneda selle eest, mis sinuga on lapsepõlves juhtunud, kas suudad lahti murda oma minevikust ning rajada endale uus elu...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.