Milline ime! Nägin täna umbes kümneaastaste poiste gruppi, kes ei olnudki kusagile aia taha „kinni pandud”, vaid mängisid omaette suuremal platsil! Olin just tagasiteel kodu lähedal toimunud seminarilt, kui pilk nende peale jäi ning tuletas mulle meelde hiljuti loetud Carl Honore blogijuttu.Siin ringi jalutades ei näe peaaegu kunagi omapäi jäetud lapsi. Kooli ja koolist koju viiakse nad autoga (tihtipeale isegi siis, kui tegelikult võiks selle käigu jalagi ette võtta), õhtul ootavad ees trennid ja balletid ja klaveritunnid ja nii aina edasi. Iga minut on ära planeeritud nii lastel, kui ka täiskasvanutel, kes muidugi peavad aja leidma, et seda üliorganiseeritud päevakava ellu viia. Kui klassiõde tahab sinuga mängima tulla, siis peavad emad-isad asja läbi rääkima, kas ikka tohib ja millal ja kui kaua. Vahel on selline tunne, et taoline virr-varr on alati siin tavaline olnud. Kuid eakaaslastega rääkides, olen aru saanud, et nende elu oli vanasti üsna sarnane meie omale, üksi kooli-koju, pärast mängud oma sõpradega üksteise kodus või maja ümber või kusagil pargis.
Muidugi surub suurlinn oma ohtudega koolile, emadele-isadele peale mure, mis võiks juhtuda. Ajakirjanduses suureks paisutatud lood õnnetustest, mida ühelegi lapsele ei soovi, teevad oma töö, et kõik veelgi ettevaatlikumaks muutuks. Ja nii need lapsed on siis ülihoitud... kuni nad saavad 12 ja kätte antakse luba tänavale omaette minna! Igaks juhuks saadetakse laps proovikäigule ümber majadebloki. Nooruk kõnnib ja vaatab ebalevalt seljataha oma ema poole... (hiljuti kusagilt loetud kirjeldus).
Ma ei arva, et olen ise väga sarnases keerises oma lastega. Nüüd võin tunnistada, kuidas oleme siiski lühikeseks ajaks jätnud lapsi koju, kui kiiresti poes vaja käia. Kõige suurem mure oli, kui mõni liialt uudishimulik naaber sellest aimu saab ning vastavatele organitele edasi teatab. Õnneks on ikkagi neid, kes rõhutavad laste individuaalsust. Mõni kuuene võib olla palju asjalikum kui kümnene; ning viimaks on otsustajaks siiski vanemate sisetunne, kas lapsed on taolisteks asjadeks valmis või mitte. Minu näide on lausa kodust võtta. Kui peaks kõrvuti panema samas vanuses oma lapsed, siis Mari on alati olnud pea jagu Kirkest üle (kas see on lihtsalt „vanema lapse sündroom” :).
Carl Honore kirjutab lasteaedadest, mis propageerivad iseseisvust ning „loodusega ühte saamist” - eemal kompuutritest ning inimeste poolt valmistatud mänguasjadest. Tema raamatus, mida hiljuti lugesin, sai sama teema pisut valgustatud, kuid nüüd räägib ta esimesest taolisest eelkoolist Ottawas!
Ning uudis hoopis teisest vallast - ühe suure uurimuse tulemus, mis kinnitab, et arvutid ning internet arendavad noori positiivses suunas, millest nende vanemad alati aru ei saa! Aga mida teha teismelisega, kes päevad läbi videomängudes kinni, kuni need tal ära võetakse... Mis peale läheb see noormees kodust ära ning mõni nädal hiljem leitakse metsast ta surnukeha. Lugu, mis eelmise kuu Ontario uudistes läbi jooksis... Kuidagi peame ilmselt leidma selle tasakaalu; aga mitte alles siis, kui lapsed juba suuremad.
Mina ise olin peaaegu kadumas laste elust, kui rabelesin mitmete ülesannete vahel. Viimaks pidin tegema otsuse, mis on mulle kõige tähtsam! Lapsed on lapsed nõnda lühikest aega... mida nad tulevikus mäletavad, kas eemalolnud ema või seda, kel nende jaoks aega, kui neil seda vaja oli.
Mis puutub lapsed uksinda jatmisse, siis isegi kui ma oma 6se ja 2se oma oue varavaga piiratud ja lukustatud hoovile uksinda mangima jatan, motlen alati, kas see on ikka siinses uhiskonnas lubatav. Neil peaks ju alati silmad peal hoidma kuni 12. Aga ega muidu ei saagi kui enda sisetunnet jargida.
VastaKustutaMinu jaoks oli suurem probleem suviti, kui lapsed rõõmsalt paljalt suure kuumaga ringi lippasid või tagaaias väikses basseinis suplesid; nimelt tuli neil aegajalt tore mõte sama paljalt tänava peale joosta :). Õnneks ei olnud liiga tähelepanelikke silmapaare seda asja jälgimas.
VastaKustutaTegelikult sunnib selline ühiskonna üldine hoiak endki peaaegu samasuguseks, ning hakkad iga asja pärast muretsema! Tom ikka vahel maintses, oleme ju Eestist, võta rahulikult. Isegi Eestis külas olles, olin mures (kui lapsed väiksemad), kas nad ikka võivad üksi poodi minna, nagu seal tavaline oli (eks muretsesin rohkem liikluse pärast, sest siin on autojuhid enamasti tähelepanelikumad).
Samas meeldis lastele sel suvel iseseisvus, mis seal koolis käies juurde tuli! Nad ei suutnud ära imestada, et isegi bussi peale võis üksi minna!