02.12.08

Kool & tunnistused

Esimese trimestri tunnistused tulid koju. See muidugi ei tähenda, et nüüd võib rahulikult liugu lasta, õpitöö käib ikka läbi aasta edasi! Koolivaheaeg on alles jõulude ajal!

Mari muidugi oli taas kord hästi tubli. Kirke hinded olid palju pare
mad kui ootasin. Prantsuse keel oli kõige nõrgem. Mari lubas teda aitama hakata, sest minu oskused sinna enam eriti ei küüni. Selle taustal, mis olen Eesti praeguse hariduskorralduse kohta aru saanud, siis mul on tunne, et Kirke jääks seal gümnaasiumi ukse taha ning ega Marilgi ei oleks väga kerge end tõestada, sest eesti keelega jääks ta vähemalt esialgu hätta...

Ja ikka veel keskkoolist (mis kestab peale kaheksat klassi põhikoolis 4 aastat)... Gümnaasium ehk high school on isegi mitte just väga hiilgava lõputunnistuse järel kõigile valla, kuna seal õpetatakse aineid erineva sihiga, mis tähendab, et enamvähem sama huvi ja tasemega lapsed on koos. Valitsus propageerib väga keskhariduse omandamist, ükskõik, millega sa tulevikus ka tegelema ei hakkaks!

Keegi tegi märkuse, et Eestis praagitakse nii kehvemad pead välja. Aga kes ütleb, et see kehvem pea näiteks ei hakkaks ühel päeval hiilgama, kui talle see võimalus antaks. Teine kommentaar oli selle kohta, kuidas nõrgemad tugevamaid segavad tunnis. Sain alles hiljuti teada, et vähemalt kaheksandas, kus Mari praegu on (ehk varemgi, pole uurinud), toimuvad paralleelklasside tunnid näiteks matemaatikas samal ajal, ainult erinevates gruppides, ühes, kellel asjad kergemini kätte tulevad ning teises, kellel vaja rohkem seletamist! Programm on täpselt sama, ainult õpetamisstiil on erinev! Keeleõpetajana tean, kui palju kergem on sama tasemega õpilasi õpetada, kuid pole kunagi mõelnud, et teiste ainete puhul võiks samamoodi läheneda!

Nüüd sai jälle kord siinset süsteemi valgustatud ja kiidetud (?). Kuid see on hetkel kuidagi õrn teema, sest tahan ikkagi lastele pakkuda seda, mis neile parim on. Ja ma arvasin alati, et Eestis oleks see kõige parem... kindlasti ongi mitmes mõttes. Samas... mida rohkem saan aru kohalikust süsteemist, seda rohkem olen hakanud seda hindama, ja ma poleks kunagi arvanud, et seda ütleksin!

Tegelikult tahtsin hoopis kirjutada tunnistusel olnud õpetajate märkustest laste kohta. See on minu lemmikosa, sest annab palju rohkem edasi, kui lihtsalt protsendid (Maril) või tähed (Kirkel).

Kirke: Kiki is a polite, courteous and wonderful student to have in the class. She comes to school with a positive attitude for learning and generally follows routines and procedures with ease. Kiki listens to her classmates' ideas with few interruptions. She is becoming more comfortable in seeking assistance when unsure of the expectations. She is encouraged to use her planner effectively in order to hand in assignements on time. Kiki of often fidgeting, which affects her quality of work and hence is encouraged to be more attentive in class and regularly participate in class discussions.

Mari: Mari consistently demonstrates responsiblity in attendance, punctuality, and task completion. She works well without supervision. She consistently shows initiative and self direction. She successfully generates questions for further inquiry and attempts a variety of learning activities. Mari systematically completes homework on time and with care. She always comes to class prepared for learning and utilizes time effectively. Mari received honours this term.

11 kommentaari:

  1. jaMa arvan, et siinne koolisusteem hindab rangemini kui Eesti oma ja siis voib jaadagi mulje, et sinu lapsed jaaksid keskkooli ukse taha. Ja Eestis on vist siiani pahe oppimine hinnas. Kanada koolisusteem aga vaartustab midagi muud, pigem arusaamist ja moistmist. Kusimus, kas with honors tahendab koik A (voi 100%). Ja kas siinses kooli on voimalik koik ained A saada, sealhulgas kehaline ja kunst.

    VastaKustuta
  2. Anonüümne3/12/08 01:58

    Mis mõttes keskkooli ukse taha? Kui silmas pidada neid keskkoole mis asuvad riigieksami tulemuste põhjal pingereas esikümnes, siis sinna on tõepoolest raske sisse pääseda. Ning kuigi viinamarjad võivad tunduda hapud... siiski minu arvates see stress, mille lapsed saavad nendes eliitkoolides õppimisega ei ole seda mängu väärt.
    Samas on meil seni veel piisavalt keskoole, kus on võimalik omandada keskharidus ning sooritada riigieksamid oma võimetele vastavalt. (Annaks jumal, et see riigieksamite süsteem ometigi ära kaotataks. Tahaksin saada tagasi seda õpetamise mõnu, kuid nüüd joonduvad kõik riigieksamite järgi. Kui 10 klass alustab, siis tublimad õpilased vaatavad juba algusest peale õppeainetele ja ülesannetele sellise pilguga, et kas mul seda riigieksamil ikka vaja läheb... Ning olles aus, peamine argument mingi asja õpetamisel on üpris tihti, et seda küsitakse riigieksamil.)
    Paar päeva tagasi käis ajakirjandusest läbi haridusministri mõte, et suur hulk keskkoole peab uksed kinni panema.
    Väga tahaks teada, mis saab neist õpilastest, sest iseseisvuse algusaastatel lakkas olemast kutsekeskkoolide süsteem. Selles vallas jäid ainult tugevamad ellu ja neid ei ole piisavalt. Samas hakkab kehtima 1. jaanuarist koolikohustus 18 eluaastani või siis põhikooli lõpetamiseni. Quo vadis Eesti haridussüsteem? :) -K-

    VastaKustuta
  3. Selleks et honours saada ei pea olema ained 100%, see tähendaks Eesti mõistes eranditult ainult viite saamist terve trimestri jooksul ja vaevalt selliseid kusagil leidub :). Tunnistusele tuleb ikkagi teenitud hinnete keskmine. Küsisin Mari käest ja ta ütles, et keskmine peab olema üle 80% (tema hinded ongi protsendid).

    Eesti koolide juures häribki mind vist kõige rohkem see eliitkooli mõiste Eestis. Ei meeldinud see mulle vanasti ja ei meeldi nüüd veelgi rohkem... Miks lapsi pannakse varasest peast olukorda, kus ühed on justkui paremad kui teised. Võib-olla on siin isegi liiga palju võrdsustamist, kuid mul on süda kuidagi palju rahulikum, kui tean, et taolisest asjast kunagi suurt küsimust ei tekitata.

    Ja minu pisikesel tibul on õppimsega probleeme, mille puhul Eestist pole kerge abi leida, vähemalt tavalises koolis. Siin saab ta aga kooli ajal eritunde ning ei õpetajad ega kaasõpilased pole teda sellepärast „madalamasse katgooriasse” pannud. Samuti võetakse siin täiesti loomulikuna, et nii temasugused või isegi raskemate muredega lapsed saavad oma elukohajärgsesse keskkooli edasi minna!

    Kirkega teeme koduski palju tööd, kuigi eks noore lapse aju ei saa veel selle tähtsusest aru. Kuid samas on tänu suurele pühendumusele ja tööle sarnaste raskustega noored isegi ülikoole lõpetanud. Lohutame end mõttega, et isegi Einstein sai elus hakkama :).

    VastaKustuta
  4. 'honours' saamiseks neljandast kuuendani on vaja 10 'A'!

    VastaKustuta
  5. aga kuidas sinu tudrukutel algkooli aastad moodusid. Eestis, vahemalt minu koolis oli kullaltki tavaline, et peaaegu pooled tudrukutest said kolmanda klassini tunnistusel koik viied. Ja nuud ma olen upris ullatunud oma tudruku tunnistuse ule, et sinna paar B ka sisse mahtusid. Arvasin kuidagi, et algkooli aastad peaksid mooduma minu targale tudrukule kull ilma pingutama. Ja ma ei tea isegi kuidas kehalist ja kunsti opetust paremaks saada- see on ju nii suhteline.

    VastaKustuta
  6. Ikka oli selline kirju rida. kehaline ning kunst/draama on minugi meelest väga subjektiivne. Kuigi oma tüdrukuid vaadates, saan aru, miks Maril ikka vähemalt draamas ja laulmises B oli, kui Kirkel see A on.

    Teiseks üllatuseks oli minu ajuni jõudmine, et B ongi hinne, millega pead väga rahul olema, sest see näitab, et lapse tulemused vastavad kooliprogrammis ülesseatud eesmärkidele. Ma ei teagi, mis A puhul peab tegema :), ehk on see võrreldav 5+'ga? või kolme plussiga?

    Eks me alguses vaatasime ja puurisime ka iga hinnet, aga pikapeale olen hakanud rohkem hindama kõike muud, mis kooliga kaasas käib - nende suhtumist õppetöösse, kooli, kaaslastesse! Sellepärast meeldivadki mulle need kirjeldused tunnistusel ning vestlused õpetajatega, sest see annab mullegi parema arusaamise, mis suunas pean oma lapsi mõjutama (kui seda ikka veel vahel teha saab :).

    VastaKustuta
  7. Aitah sulle. Kool on siin toepoolest midagi enamat kui hinded. Ja eks tegelikult meie kui vanemate eesmark ongi ju mitte hinded vaid, et laps valiks ise seda mida soovib ja samas ta teaks mida soovida ning oleks onnelik oma valikuga.

    VastaKustuta
  8. Anonüümne4/12/08 01:02

    Ega see eliitkoolide asi on ka suhteline. Vähemalt võrdluses Tartu-Tallinn. Miina Härma ja Treffneri kohta võin oma kogemusest öelda, et need koolid on õppimiseks. Ehk siis seal on hästi õppimine norm ja keegi ei halvusta sind sellepärast. Sündroom, mille all mina näiteks kannatasin. Pigem on lapsed ise kriitilised mitteõppijate osas. Jah, võibolla ei ole õige alustada sorteerimist esimesest klassist, aga mina ei saa ka öelda, et sellest oleks mingit stressi tulnud.
    Teine asi on muidugi, et ega kõik lapsed ikka ei käi seal teadmiste, vaid nime pärast. Kahjuks. Samas, ei saa öelda, et nad laste endi seas vanemate positsiooni tõttu kuidagi eelistatud oleks. Aga mida ma kindlasti võin öelda, on see, et vanematele ei avaldata küll majanduslikku survet mitte mingisugusel moel. Või üldse mingit, stiilis, kui te tahate, et laps meie koolis edasi käiks, siis...
    Jah, ma pole istunud nende kõrval, kes laste kooli saamise üle otsustavad, aga kindlasti ei ole põhjusteks ainult raha, positsioon või midagi muud sama jaburat.
    Treffneris on ainult gümnaasiumi osa ja mu teada seal on õppimine veel hoogsam. Et kui rääkida koolireformist või millest iganes, on see viis pluss näide.
    Erinevalt Tartu koolidest on nende vanemate suust, kelle omad Tallinna eliitkoolides käivad, küll aeg-ajalt põnevaid uudiseid kuulda. Tamjärve koolis esimesest klassist käiva tüdruku ema kaalus vahepeal tõsiselt, kas vahetada kooli. Kui noored vastavad õpetajale: "missa seletad seal, mu isa ostab su ära!", pole see kindlasti parim reklaam. Või kui Inglise Kolledzi laste vanematelt eeldatakse pidevalt toetussummasid, suhtumine õpilasesse sõltubki sellest, kui lahked vanemad on. Või Prantsuse Kolledzi oma-kooli poliitika, mis eeldab paljude nõudmiste täpset täitmist (koolivormi nõue on neist kõige looglisem), sest "te võite ka mujal kooli minna" ning see ei ole kuidagi seotud õpitulemustega. Siin nimetatud koolidest on ainult üks erakool. See on see halb nende eliitkoolide juures ja ma saan aru, kui seda halvustatakse. Ma teen seda isegi. Aga selle kõrval millegipärast keeldutakse uskumast, et on ka teistsuguseid, õppimisele suunatud koole.
    Võrdsus on kena asi küll, aga kõik inimesed ei ole lihtsalt ühesugused. Ma mõtlen, mis oleks saanud mu teismelisest siis, kui peaksime elama mingi jubeda Annelinna kooli kõrval, kus on umbes sama mentaliteet, kui minu kooliajal: parimad on laiajad ja õppuritele vasta hambaid.

    Mh, kuidagi emotsionaalne, aga mul hakkavadki sõrmed sügelema, kui õhku visatakse sõna "eliitkool".

    VastaKustuta
  9. Anonüümne4/12/08 02:48

    Viimasele anonüümsele:
    Olgu see kool milline ta on - kõik sõltub siiski õppijast endast, sest igasugune kool jätab inimese just nii lolliks nagu ta jääda tahab.
    Näide meie kooli selles õppeaasta algusest: Üks kümnenda klassi noormees võttis peale teist koolinädalat meilt dokumendid välja, kui temalt paluti põhjendust, siis ta vastas: siin tuleb õppima hakata:) -K-

    VastaKustuta
  10. Viimane anonüümne olen mina, arvut millegipärast mind välja oli logind.
    Aga viimasele, seda muidugi, õppima peab ikka ise. Aga palju määrab keskkond, kui eeldame, et laps on selline keskmine. Kui õppimine on au sees, õpitakse, muidu mitte.

    VastaKustuta
  11. Eliitkoolide puhul ongi mul kahju, et mitte kõik koolid pole samasugused „eliitkoolid”, see tähendab head koolid ehk sellised, kuhu minnes võid kindel olla, et saad hea hariduse, kui muidugi ise võtad vaevaks õppida. Lihtsalt siin olles tunnen, et mu õlgadelt on võetud ära mure, kas laps saab ikka korralikku kooli või mitte, sest ükskõik kuhu ta läheb, leiab ta ees head õpetajad. Loomulikult mõjutavad hiljem noore õppimist need, kes ta ümbere satuvad, kes ta sõbrad on, kui palju nemad seda tähtsustavad. Lootust on, et kui valid akadeemilise suuna, siis sinu kõrval on täpselt samade huvidega õppurid; isegi kui koolis on sinuvanuste hulgas neid, kes end koolist läbi veavad, eesmärgiks ainult kohe tööle minna, kuid nad teevad seda oma aineid võttes.
    Ja minu sõprade hulgas on küll neid, kes eliitkoolis õppinud (isegi mu kaasa :) ja mu õepoegki on praegu ühes ja sõprade lapsi! Tore, et nad nii tublid on olnud! Kuidas aga koolid palju võrdsemaks viia ja mitte sugugi madalama taseme peale vaid ikka kõrgema... seda lahendust mul pole...

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.