Kodu, lapsed ja töö

Debbie Travis „Not Guilty”
Debbie Travis on mulle tuttav sellest ajast, kui olin oma pisikeste beebidega kodus ning vaatasin mitmeid koka- ning kodukujundussaateid. Tema juhendusel sain teada, kuidas kasutades erineviad värve ja tehnikaid muuta kodu hubasemaks ja kenamaks. Kui siis viimaks oma majja kolisime, sain teooria praktikasse panna.

Mulle meeldis tema eriline vahetu suhtlemisoskus ning mitte kunagi ei jäänud muljet nagu ei oleks see tavaline koduperenaine, kes parasjagu tema saadet jälgimas kuidagi kehvem või mitte võimeline kõike järele tegema.

Mäletan end mõtlemas, kas tal on endal lapsed, pere...

Nüüd siis peale edukat TV sarja ning mitmeid raamatuid, ilmus see armas lugu temast endast ja kuidas tema suutis uue karjääri ja lastega toime tulla.

See ei ole mingi õpetusraamat, vaid ülevaade kogemustest ning mõtetest. Ta soovitab vähemalt paar korda palju huvitavamat kasutusmeetodit teostele, mis täis kõikvõimalikke näpunäiteid laste kasvatuse kohta. Näiteks võiks nendega pahandust teinud lapsele mööda tuharaid anda või kui lapsed juba üle pea kasvavad, raamatud üksteise otsa laduda ja selle torni otsa ronida, et lastest pikemana oma lapsevanema ranget sõna kuulutada.

Avastasin end kord naermas, kord nõustuvalt kaasa noogutamas, kord oma laste peale võrdlevalt mõtisklemas. Ükskõik milline ema-isa, kes on püüdnud anda oma parima laste kõrval, elab läbi oma häid ja halbu hetki, pettumusi, süümepiinu, kas oleks pidanud midagi teisiti tegema. Ja enamasti kasvavad su lapsed üles armastades ema-isa, ning leides oma tee elus!

Teisalt... kuidas lastest saavad need, kes nad on? Kas ema-isa kujundavad või on nad juba ette programmeeritud, milliseks nad saavad. Kui suurt osa meie tegelikult mängime... Lapse kasvatamine on mingi kummaline segu nõiakunsti, loomulikke eeldusi, hoolitsust ja rasket-rasket tööd. Ükskõik, mida ja kui paju me nende heaks teeme või ei tee, viimaks kujuneb neist oma isiksus ja me armastame neid, hoolimata sellest millised nad täpselt on.

Debbie Travis ei kirjelda mitte ainult oma kogemusi lapsevanemana, vaid meenutab aegu, kuidas ta ise Inglismaa väikeses linnakeses üles kasvas. Nii palju on muuutnud sellest ajast, mõni asi kindlasti paremuse poole, mõni asi mitte... Talle meeldib väga, kui avatud võivad tänapäeva lapsed olla. Ta kirjutas justkui minust ja minu perest... „I love you" tuleb lastel nii kergelt üle huulte. Inglise keeles oli alguses palju lihtsam samaga vastata, aga nüüd ei tähenda, ütlen seda eesti keeles ning nemad mulle vastu. Ma pole samas kindel, kas Eestis elades oleksid nad samasugused olnud, mina kindlasti mitte...

Debbie Travis on naine, kel ilmselt nii palju energiat sees, et ainult laste eest hoolitsemine ei anna talle täielikku rahu. Nii seab ta ise enda jaoks üles karjääri, mille algus üsna tagasihoidlik, kuid millest kasvab välja ootamatult suur ettevõtmine - tavalisest maalrist telerikuulsus, kes tööandjaks hulgale inimestele. Samas rõhutab ta, kui erinevad on naised. Mõni, kel alati ainult karjääriredel silme ees ja kes on endale ja teistele lubanud kindlasti peale lapsi taas töösse sukelduda, avastab endas soovi kõik oma aeg ainult lastele pühendada. Igaüks leiab oma tee, kui neil hästi läheb, sest vahel ei ole lihtsalt valikut, kui näiteks tahad oma töökohta hoida... Väga raske on peale lastega kodus olemist taas töömaailma minna, sest CVs ei tähenda lapsekasvatamine enamasti tulevasele tööandjale mitte midagi...

Päris mitmed vanema põlvkonna esindajad on ohanud, kuidas tänapäeva noores peres nii naine kui mees peavad tööl käima, sest ühest palgast ei piisa, et normaalset elu elada (kõige suurem röövel on kinnisvaralaen... ning vähe on neid, kes suudavad ilma selleta päris oma elamist muretseda). Mina jõudsin laste perre tulemisel igat sorti plaane teha. Kui avastasin, et lasteaia koht neelaks pea terve minu palga, siis hakkasin näiteks tõsiselt kaaluma kodus lasteaia pidamise võimalust. Viimaks leidsime muud lahendused, mis tegelikult lastele kindlasti kõige paremad; ja meie ise saime oma kodu (ikka panga abiga ;).

Samas, kui peres lapsed, siis kui palju sa tegelikult nendega tegeled, kui palju annad endast teistele... Mis saab olulisemaks. Autor kirjutab emast, kes lülitas telefoni välja, ei võtnud külalisi vastu ning oli peale tööd ainult laste jaoks. Ma ei saa öelda, et ma nii äärmuslik olin, kuid telefoni ma tõesti ei vastanud (ja ega tee seda eriti nüüdki, sellepärast on mul ilma mobiilita väga hea olla ;).

Kui oledki endale karjääri loonud või isegi kui mitte, siis soovitab autor naistel avada oma pangakonto, kus ikka raha ka tagavaraks peal on. Hiljuti andsin ühele noorele naisele sama nõu, kuid ma kahtlustan, et ta ei saanud õieti aru, mis ma mõtlesin. Olen ise oma tööga nii palju kokku puutunud, kus väliselt kenasti omavahel läbisaav paar äkki lahku läheb... ja tihtipeale on kannatajaks pooleks naine! Kurb on näha, kuidas raha ajab suhted eriliselt sassi! Kuidas naise eest varjatakse tegelikke sissetulekuid, isegi kui lapsed sellepärast kannatavad. Loomulikult on raske ette kujutada, et sarnased probleemid võivad kunagi üles kerkida, kui oled just abielu sõlminud. (Kuidas meie peres asjad on? Rahakott on muidugi minu käes :D