Jõulupidu ja politseikontroll

Laupäeva õhtul minu töö jõulupidu. Tavaliselt ikka Eesti Maja kohvikus, kuid seekord vahelduseks hoopis ühes Itaalia restoranis. Tom (ja mõned teised) tegid kohe märkuse, kui sellest kuulsid - makaronid jõulutoiduks!? Kuidas siis verivorstide, seaprae ja hapukapsastega jääb... Eks siis pea ikka ise kodus neid valmistama :)!

Istusime kenasti laua taha ning Tom viskas nalja, kuidas me saame süüa Kraft Dinner, mis kujutab endast makarone, mille juurde segatakse juustupulber piima ja võiga. Meie lapsed teevad seda ise igal neljapäeval (ning Kanadas on terve hulk noori, kes selle peal üles kasvanud). Muidugi oli meil lõbu laialt, kui lauale ilmus kauss makaronidega! Tegelikult oli põhiroaks võimalik valida vasikaliha praad või lõhe - enamus naiste esindajatest oli valinud viimase, mina ka, kuid pildile ei saanudki seda. Magustoiduks saime jäätist kolme puuviljaga :). Mehed avastasid baaris itaalia õlu ning arvasid, et ei olnudki see mitte kõige hullem. Pane tähele, milline huvitav kaunistus on taldrikutel - üks roheline peenike sibul.


Mul on kahtlane tunne, et meie lauas jätkus naeru mitme eest. Kokkuvõttes oli hästi tore argipäevast eemale tõmmata ning end vabalt tunda. Eriti armas oli meie ülemuse poolt kingitud roosiõis kõigile daamidele! Milline üllatus! Kuigi tunnistan, et äraminnes kinkisin oma lille meie ühele ettekandjale, las olla temalgi natuke rõõmu. Tema kodumaa kombe kohaselt sain siis mõlemale põsele musi. Tom arvas eemalt, et olen endale uue sõbra leidnud, kellega kangesti kallistama kukkusin.

Mõned pildid õhtust. Esimesel võrdluseks minu ja Heleni lokid (nii kaua, kui ma veel juukseid kasvatan). Ma küll kurtsin, et mul puuduvad rullid, et end ilusaks teha, kuid leidsin siiski kusagilt mitmete asjade alt lokikeeraja ning õhtul saime siis vaadata, kellel need kenamad said :). Teisel on minu kaasa ja Helen usinalt laulmas. Olin paljundanud mõned laululehed, sest kombe kohaselt armastavad eriti vanemad külalised kindlasti laulu üles võtta. Millegipärast aga olid mõned laulusõnad vingerpussi mänginud, nii et pidi ikkagi lootma jääma oma oskustele :).

Veel paar pilti. Pank tähistab järgmisel aastal oma 55.aastapäeva ning selle puhul panin kokku kalendri. Oleme läbi aastate oma liikmeid ikka pildistanud, nüüd vaatasin meie arhiivi üle ning nii sai kokku väike ülevaade. Kõige rohkem jäin rahule kaanepildiga, millel 2009 moodustub näopiltidest. Kas ei ole huvitav, kuidas inimestele meeldib vaadata teiste fotosid, eriti kui seda saab rahus teha - just nii nagu see meie Venetsueelast pärit teenindaja siin teeb (temale ei kinkinud ma midagi ;). Ja taas kord ilus lille(-puuvilja)korv meie lauda kaunistamas!

Viimaks huvitav elamus... Esimest korda elus peatati mind teel politsei poolt kinni! Olen kindlasti oma mõtetega end ära sõnunud, sest aegajalt mõnest autost mööda sõites, kelle kõrval politsei seismas, olen mõelnud, kuidas minul on õnnestunud taolisest asjast eemale hoiduda. Ma ei rikkunud liikluseeskirju, kuid enne jõule on väljas hulgaliselt rohkem võimuesindajaid, kes kontrollivad autojuhtide kainust.

Ja nii ma siis pidin tõmabama teeveerele, just enne kiirtee peale suundumist. Lasin akna alla ning noor vormis mees torkas oma pea hästi ligi küsimusega, kas ma olen midagi joonud. Mina tahtsin öelda, et olen jah, pisut mahla ja hulga vett, kuid olin siiski viisakas ning kinnitasin lühidalt: ei! Ta torkas nina veelgi lähemale ning teatas, et tunneb mingit lõhna. Mina meenutasin targalt, et olin just viinamarju söönud :) ja kõik mu kolm kaassõitjat on alkoholist kindlasti läbi imbunud. Ta vaatas väga kahtlevalt mulle otsa, palus välja astuda, ise seletades, et natuke ju tohib ikka juua (vist mõttega, et tunnista ometi üles!). Klaas veini, õlu on õhtu jooksul täiesti lubatud, sest kohalike reeglite järgi ei pea alkoholisisaldus veres 0 olema (ametlik piir on 0.08%).

Ajasin siis end kenasti välja ning kõndisin politsei auto juurde. Noormees mu kõrval proovis hästi tähelepanelik olla ning lohutas, et ärgu ma siin jääga kaetud pinnal muretsega, ta on kohe toeks! Ta arvas päris kindlasti, et olin valetanud, sest mu kingad ei olnud just jää peal kõndimiseks mõeldud ja pidin väga ettevaatlikult ta kõrval oma samme seadma. Meenutasin omaette mugistades, kuidas olime samal õhtul puhumisest nalja teinud, keegi meenutas oma kogemust Eestis ning meie fantaasia liikus täiesti kummalistele radadele sellel teemal. Eks ma siis puhusin ja puhusin (päris pikalt... kellel küll nii palju õhku sisse mahub :) ning politsei suureks üllatuseks ei näidanud tema tark masin mitte midagi! „You told the truth!” oskas ta ainult pomiseda. Mina ütlesin „told you so!” - siiski ainult enda mõttes :). Seletasin hoopis, et ma ei joo kunagi, mu sõbrad loodavadki alati minu peale! Alkohol võib mul väga paha migreeni esile kutsuda, nii hoian ma sellest eemale. Samas ei ole ma mingi põhimõtteline täiskarsklane ning vahel võtan õige pisut midagi, kuid seekord olin täiesti puhas poiss/tüdruk (vist vaistlikult teadsin ette, mis tulemas :)!

Nii ma koperdasin tagasi oma auto juurde, politsei läks juba järgmisi ohvreid otsima. Tom arvas, et oleksin ikka pidanud vähem infot jagama, eriti viinamarjade kohta :). Aga minu jaoks oli see tõeliselt omapärane ja peaaegu sürr kogemus! Mina, kes alati rõõmsalt kaasa naerab igat sorti naljadele, mille teemaks on minu „alkoholilembus”, satun politsei kontrolli alla...

Tegelikult on mul hea meel, et nad nii tublid on, sest nõnda palju õnnetusi võiks ära hoida, kui ainult inimesed rohkem mõtleksid võimalike tagajärgede peale, eriti kui surma saavad need, kes on kõrvalseisjad. Siin on üks meie televisioonis näidatud reklaam, mis proovib teadlikkust rahva hulka viia. Mothers Against Drunk Drivers on organisatsioon, mis just sellega tegeleb.