Kirjutasin kunagi pikemalt, mida arvan sellest klubist, kus lapsed ja Tom treenivad. Hästi armas hetk oli sel korral võistluste ajal, kui istusime Mariga kõrvuti ja ta oma pea minu õlale toetas. Küsisin, kuidas siis nüüd nii, kas ta ei muretse, mis teised arvavad sellest, kui ta nõnda lähedal mulle on - ikka teismelise asi. Ta vaatas mulle üllatunult otsa ja ütles: „Me oleme siin nagu üks suur pere!” Ja just nii tunnen minagi - isegi kõrvaltvaatajana.
Kohale tulevad võistlejad üle Kanada ning mujalt maailmast, kuid kõiki ühendab huvi karate vastu (shito-ryu suund). Isegi kui lähed võistlustulle, siis vastane ei ole mitte vaenlane, nad on tihtipeale väga head sõbrad, lihtsalt pannakse õpitu proovile. Muidugi võib tunduda eriti vabavõitlus kuidagi vägivaldne, kuid peab meeles pidama, see ei ole poks, sisse ei tohi lüüa (kuigi eks seda juhtu vahel kogemata, enamasti küll mustade vööde puhul). Olen ikkagi väga rahul, et nad juba viiendat aastat sama ala harrastavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)