Torontot rattaga avastama

Enne kui sügiskuu pihta hakkab, jõuan veel rääkida Toronto linnas kevadel alustatud programmist, mille sarnased Euroopas vist päris tavalised. Igal juhul saab nüüd kesklinnas üürida ratas ning kergelt ühest punktis teise vurada, ikka oma kondijõul. Toronto Bixi programm lubab ka kuupileti või aastapileti osta, kuid päevasõidu hinnad on minu meelest ka väga soodsad. Pool tundi on päris tasuta ning kuni tund $1.50. Ainult $5 tuleb käia välja 24 tunni eest. Arvestades, et kõige odavam pilet ühistranspordil on $2.50, mis tähendab edasi-tagasi sõidu puhul 5 dollari väljakäimist, pole see rattavariant sugugi paha.

Nii et head rattakasutamist, kui Torontosse satute ;) Need rattad ootavad kenasti Tartu College'i kõrval.

Kuuma suvepäeva maius

Suve ei oska keegi ilma jäätiseta ette kujutada. Tom ei suuda ka talvel ilma selleta elada :) Tore on samas, kui midagi uut turule tuleb. Fotol on kõigil käes tops külmutatud mahlast-marjadest ja muidugi hulgast suhkrust. Apelsini-, jäätise ja sidrunilimonaad, mõnusalt hapukas ja lahe külm suutäis. Tegelikult on see teine kord, kus me seda sööme. Minule endale meeldis sidrun, kuigi kõik erinevad sordid on väga head. Poes pole ma neid küll näinud. Tootja Minute Maid kodulehelt leidsin, et maiust müüakse ka väiksemas pakendis (vist ainult Ameerikas), mis on päris hea mõte, sest kuigi tops laste käes tundub väike, siis on seda ikka korralik ports, mida on hea pisikeste ampsude kaupa nautida.

Lõbustuspark

Sel suvel oli tüdrukutel Canada's Wonderlandi ehk siinse lõbustuspargi hooajapiletid. Mari pidi küll teise nime all esinema, sest mu töökaaslase tütar ei saanud kasutada jõulude ajal kingitud pääset. Nimelt sai ta juhtumis Wonderlandi tööle :) Nad ei olnud nõus mingit raha tagasi maksma ega tulnud üldse selles suhtes vastu ja nõnda saigi tema oma minu Marile. Ka Rainer sai endale ühe ning nii ma vedasin neid sinna lõbutsema. Hommikul jõudsin pisut hiljem tööle ning õhtul olin selle võrra kauem kohal. Tegelikult on mul nüüd veel vähemalt kaheks korraks aega üle, sest enne suvist riigirevidentide sissetulekut olin eriti usinalt tööl :) 

Aga kui head asja on liiga palju, siis tüdinetakse ka sellest ära. Kuna ma ei jõudnud väga kiiresti nendele järgi minna (lisaks veel tipptunni ummikud), pidid nad ikka terve pika tööpäeva kuuma päikese all veetma. Sama neiu kohta, kes Wonderlandis tööl, veel pisut juttu. Kui alguses oli tundunud see mõte imehea, siis varsti oli selge, et ega töö polnud sugugi meelakkumine. Miinimumpalga eest suur vastutus (kontrolli, kas kõik on ikka kõvasti toolide küljes kinni), ning koristamine kõigi nende järel, kelle kõhud ameerika mägedel keerama hakkasid, polnud just kõige toredam... lisaks veel pikad päevad. Aga vähemalt see, et neil lubati tööülesannete seletamise päeval oma isu täis sõita, seal, kus neile meeldis, oli ka midagi. Muide, kui satute lõbustusparki ja tunnete, et süda on pahaks läinud, siis sõitude juures on vastavad tünnid olemas, otsige need kiiresti üles, veel parem kui enne kindlaks teha, kus need on :)

Pildid ei ole võetud Wonderlandis, hoopiski Marinelandis :) Ma ei käinud ju nendega seal kaasas. Kõigi arvamine on, et Marinelandi Sky Screamer - pidi olema omasuguste seas maailma kõrgeim - on parem kui Wonderlandi oma (vaata videot - vali Sky Screamer, kui tähelepanelik olla, siis eemalt paistab Niagara joa udupilv)! Parempoolsel pildil on näha väike must asjake sissepääsu juures. Sa pead olema sellest pikem, et sõitma minna. Mäletan, kuidas Kirke oli omal ajal enamasti liiga lühike. Tema aga väitis, et ega ta kurvastanudki. Ta olevat vahel natuke kergendust tundnud, et ei peagi sinna sõitma minema :D Aga eks neid õnnetuid ja igatsevaid pilke ole päris palju näha, kes pikkuspiirini ei ulatu.
Ja nüüd ma luban, et enam ei räägi Marinelandist. Kuni järgmise korrani ;)

Ameerika kabjalised

Mina ikka siin Marinelandis, kus võib silmitsi seista Põhja-Ameerika suurima kabjalise - piisoniga (Toronto loomaaias on Kanada metspiison). Niimoodi lähedalt vaadates paistsid nad väga rahumeelsed ja natuke lihtsameelsed. Aga piisoniga pole nalja. Ta võib ootamatult silmnähtava põhjuseta rünnata (hea, et meil aed ikka vahel oli). Ja jookseb see suur mürakas päris kiiresti, nii umbes 55km/h. Sellise kiirusega ja umbes tonnise raskusega kokku põrgata pole naljaasi. Kunagi peeti neid üheks ohtlikumaks Ameerika metsloomaks. Nüüd on neid nii vähe alles jäänud, et pole eriti muret nendega kokku saamiseks. Praeguseks on küll piisoneid hulga rohkem vabalt looduses ringi kõndimas. Veel eelmisel sajandil oli nende arv nõnda väike, et neid ohustas väljasuremine. Kanada metspiisonit on aga ikkagi märkimisväärselt vähe ja ta kuulub väljasuremisohus liikide hulka.

Mulle tuleb meelde mingi Eesti TV saade, kus käidi külas piisonifarmis. Aga mitte sellises, mis siin mandril asub, vaid hoopis Eestimaa enda omas Lääne-Virumaal. Siin on link nende lehküljele. Tundub, et sinna võib kohale minna ja toredatest üritustest osa saada. Järgmine on 30.oktoobril - kõrvitsafestival. Iga pühapäev on perepühapäev.

Kohe piisonite kõrval on suured aedikud siinsete hirvede jaoks. Enamus küll peesitas kaugel aia ääres ning ei andud näole. Aga need, kes meid uudistama tulid, nurusid süüa. Andsime siis rohukõrrekesi ja võilillelehti.

Karpkalad

Nagu vetvaimud ujusid karpkalad veepinna lähedal, et pakutavat toitu napsata. Ikka olen ma oma järjega Marinelandis :) Mis näitab, et tegevust jätkuks seal mitmeks päevaks!

Mari ja mina olime kalu söötmas, kui ülejäänud rahvas, st Kirke oma sõbraga, teispool tiigi kallast kogu asja jälgisid. Kalu püüda ei tohtinud, ainult süüa sai neile anda. Kajakad ja pardid hoidsid ka hästi ligi, lootuses midagi noka vahele saada :)

Kas pole kena?! Tasub siia parki tulla küll :)

Toronto äikesetorm

Ega nii ägedat tormi just tihti siingi ei juhtu, mil taevas kogu aeg välkudest valge ja mürin otsa ei saa. Nüüd on hulgaliselt pilte ja videosid üles kerkinud (need fotod on laenuks võetud Flickrist, link on nende all peidus). Siin on kaks justkui ulmelisest Torontost. Klõpsa siia ja siia, et näha veelgi uhkemaid fotosid ja muuhulgas videosid CN-tornist, mis välgulööke vastu võtab.

Ma pean ütlema, et äike pole mind kunagi hirmutanud. Pigem olen põnevust täis, samas küll ei kipu ka hulljulgeid tegusid tegema ;). Kuid seekord pidin koeraga just tormi algusel välja minema, kui äike alles märku andis, et tulemas on, ja see võttis pisut kõhedaks küll. Tundsin, kuidas tahan varju leida, nii kiiresti kui võimalik, sest tekkis selline eriti pisikese sitika tunne, kellel pole palju sõnaõigust, mis ilmataat teha otsustab :) Aga torm oli tõesti võimas! Ma vahel mõtlen, millised Eesti äikesetormid olid, ja millegipärast arvasin, et need kahvatuvad siinsete ees. Ma kippusin samas kahtlema, kas minu mäletamised on kuidagi viltu keeranud, kuni üks siia hiljuti elama tulnud noor kinnitas, et siinsed on ikka vägevamad.

Tornaadod, maavärin ja äike

Just nii võiks viimaseid päevi siin Ontarios kirjeldada. Tornaado tuuseldas üleeile ühte väikelinna, õnneks olime siin, Torontos, päris turvaliselt paigas, ainult mõnes kohas sadas kümne minutiga 40mm vihma alla. Eile töö juures keset väga põnevat jutuajamist, hõikasin äkki: "Kas ma olen peast sassis... või maa kõigub jälle..." Oli päris lühike raputamine ja tegelikult üsna õrn. Need, kes olid kõrgetes majades, tundsid seda palju tugevamalt. Tuli välja, et Washingtoni lähedal oli maavärin tugevusega 5.8 palli ja seda oli ka idarannikul, New Yorgis ja Torontos tunda. Täna käis üle Toronto meeletu äikesetorm ja vihm (tornaado võimalus oli ka õhus). Taevas oli pea kogu aeg valge ja mürin ei lakanud. Minu muu pere oli karatesse jalgratastega läinud, kuigi hoiatasin, et sadu võib peale hakata. Õnneks sai Kirke moskvalannast sõbranna Kiraga tagasi. Tom ja Mari otsisid muidugi põnevust ja sõitsid ise ratastel koju, kuhu jõuti läbimärjana. Mari arvas, et dushi alla polegi enam vaja minna :)

Lisaks väike video, kolmandal minutil püüdsin Mari ja Tomi ratastel kinni:

Põhja-Ameerika mustad karud

Marinelandis on üks tore nurk pühendatud Kanada metsaelanikele. Aukohal muidugi must karu, keda võrreldes Eesti umbes pooletuhande pruunkaruga on Ontarios umbes sada tuhat. Muide Eesti pruunkaru, mis vist umbes siinse musta karu mõõtu, või pisut suurem, on hoopis grislikaru lähedane sugulane. Õnneks pole ma veel kummagagi looduses silmitsi seisnud, näinud neid ikka tugeva aia tagant, kuigi musta karu olen turvaliselt autoaknast piilunud, nii nagu ka Eesti pruunkaru (olime Lõuna-Eestis klassiekskursioonil, kui üks otsustas üle tee tatsata). Seekord nägid Tom ja lapsed siiski ihusilmaga looduspargis karu ära. Seda kuulates ohkasin kergendatult ja kurvastus oli kui käega pühitud, et mul enam polnud jagunud puhkusepäevi nendega koos matkale minekuks. Tegelikult on Põhja-Ameerikas viimase saja aasta jooksul karu hammaste vahele vaid viiskümmend kuus inimest jäänud. Algonquin'is, mis Ontario kõige tuntumaid rahvusparke ja kataks kuuendiku Eesti pindalast, on vaid kaks registreeritud surmajuhtumit.

Marinelandis on musti karusid kohe päris mitu. Inimesed vaatavad ülevalt alla nende eluplatsile. Servas on vesi, kuhu karudele meeldib end jahutama seada ja muidugi maiustusi nuruma minna. Ega niisama oma toitu ei tohi neile loopida. Võid osta vahvlitopsi pandud maisipalle (sama mis näiteks Marile meeldib väga hommikul kõhutäiteks süüa). Karud on päris osavad, püüavad palle suure täpsusega suhu. Ja kui taevast sadav "manna" otsa saab, antakse käpaga märku: "Hei, ma olen siin! Viska aga veel midagi mulle!" Eks siis või ka vahvlitopsi allapoole teele saata.

Karud hoiavad tavaliselt inimestest eemale, kui inimesed neid just pole ära harjutanud, et kusagil (näiteks prügikastis) toitu on. Omal ajal olid inimesed hooletumad, kui käisid matkadel. Jätsid toitu ja prahti laiali. Nüüd ollakse palju hoolikamad ning nii on ka metsarajal kohtumised karuga vähemaks jäänud. Teadjamad väidavad, et üheksakümneviiel korral sajast eelistab karu inimhääli kuuldes kiiresti jalga lasta. Neljal korral jääb ta uudishimust piiluma, kes seal tema aladel ringi tatsub ning vaid ühel korral on sul õnn (või õnnetus) ehk teda ihusilmaga ise näha. Mida põhja poole, seda suurem tõenäosus, et karu tavaline "nähtus" on. Ühel seminar olles, kuulasin kerge õudusvärinaga Thunder Bayst pärit naise lugusid, kuidas ta hommikul aknast välja vaadates tavalise nähtusena mõnda karu tagaaias toimetamas näeb. Umbes nii vist nagu Torontos pesukarud aedasid vallutavad.  

Oleme püüdnud kõiki oma Eesti külalisi alati loodusesse viia ning loomulikult hoiatanud, mida karu nähes peaks tegema. Arvamine, et parim on surnut mängida, on viimane, mida musta karu puhul teha tohid! Ründav must karu on kiskja, kes ei hooli, kas sa hingad või mitte. Ta tunneb et peab näiteks oma poegi kaitsma või on tal kõht tühi ja ta pistaks sind ükskõik millises pakendis kinni. Grislikarud, kes tegelikult Eesti pruunkarudele palju lähemal seisavad, sööstab pikemalt mõtlemata kallale, kui tunnevad end ohustatuna. Kui siis liikumatult lamama jääda, kaob neil heal juhul huvi sinu vastu. Soovitav ei ole siiski nii kaua hinge kinni hoida, kuni näost siniseks lähed. Kuna grisli võib sind väiksemal või suuremal määral räsida, on arukas end võimalikult pisikeseks teha ning kätega pead kaitsta.

Kõige parem on hoopis karuotid eemale hirmutada. Mööda metsateid matkates võiks valjult vestleda, isegi kui rajal üksi liigud. Nõnda annad eemalt märku: „Mine parem ära! Mina tulen!“ Kui iseendaga jutuvestmine ei taha hästi õnnestuda, võiks vilistada või lauluviisi üles võtta. Minusuguse kehva lauluoskusega inimene hirmutab kindlasti ka kõik ülejäänud metsloomad ja sitikad ära. Ja muidugi ei tohi unustada metsas ööseks toit seljakotiga nii kõrgele oksa otsa tõmmata, et püstitõusnud või oksa peal kõõluv karu sinna ei ulatuks. Ning kindlasti-kindlasti vaata üle, et mõni komm või küpsisepuru või hambapasta või midagi muud, mis hästi lõhnab pole kusagile taskusse jäänud, kui öösel telki puhkama heidad.

Nüüd olete kõik õpetussõnadega varustatud, kuidas täpselt Kanada metsas hakkama saada, kui juhtumisi sinna satute :)

Delfiininde tants

Ma ei saa ikka Marinelandist minema. Siin on mõned fotod etendustest, mida on kokku vist umbes viis või kuus päeva jooksul. Kui soovid, võid kõigist osa võtta, kuigi lõpuks läheks vist väga igavaks. Tundub, et uus aasta toob ka uue etenduse. Delfiinid on muidugi selle tähed, vähemalt minu meelest :)

Lisaks osalevad veel mõned inimesed ;) ja nutikad hülged ning paar kogukat morska. Kõigil nipid selgeks õpitud. Isegi kajakas (alumisel pildil väike valge täpp) on otsustanud osaleda, ma ei tea küll, mis nipiga tema sinna kohale meelitati :D Millegipärast köitis preemiaks jagatavaid kalakesi jahtiv kajakas minu neidude huvi isegi rohkem, kui mis vees toimus.

Pean ütlema, et selle aastane lavastus oli päris tore. Eriti meeldis, kuidas ootamise ajal hakati juba vaikselt pihta, kui "koristajale" lava pesemise kohta näpunäiteid jagati ning kui ta siis bossi lahkudes nalja hakkas tegema. Tore oli ka, kuidas ta rahva endaga kaasa tõmbas ning hiljem ridade vahel kõndides mõned pealtvaatajad tantsusamme tegema pani. Mul oli hea meel, et me kõrgemal istusime ;) Aga teisi on alati tore vaadata.

Valgesaba hirvekesed

Marinelandi üheks eriti toredaks kohaks on hirvedega kohtumine. Valgesaba hirved elavad Põhja-Ameerikas ja osaliselt Lõuna-Ameerika ülanurgas. Neid on ka sisse toodud Soome, Uus-Meremaale, Serbiasse, Tshehhimaale, ning on kindlasti kõige tuttavamad "Bambi" filmist :) Ise oleme neid loodusmatkadel näinud. Kuigi seal nad nii julged pole kui Marinelandis.

Läbi kahekordsete väravate ja olemegi suurel alal, kus hirved vabalt ringi liiguvad. Peab olema ettevaatlik, et nad su riideid või kotte ei napsaks. Kohapeal müüakse hirvede jaoks toitu. Jällegi peab asja rahulikult võtma ning neile mitte liiga palju korraga kätte andma, sest nad on väga kiired ja ahned selle järele :)

Isased hirved on palju tagasihoidlikumad. Või olid neil kõhud täis, ei tea :) Igal juhul hoidsid nad rohkem eemale. Saime ka ühe fänni hirvede hulgast, kes ei jäänud meist sugugi maha. Vist alles siis, kui aru sai, et meie käest pole enam lootust toitu saada :)

Mõõkdelfiin

ehk mõõkvaal on oma nime saanud seljauime järgi, mis lõikab vett kui vahe mõõk. Inglise keeles on ta nimeks verejanuliselt kõlav killer whale (ka orca on ühe rohkem levimas), kuigi tegelikult polegi ta nii väga verjanuline. Lihtsalt meres pole tal vastaseid ning kõhtu lähevad nii väikesed kui suured mereelukad - hülged, merelõvid, isegi vaalad ning vahel peab mõni haikalagi ette vaatama. Neid on ka kutsutud merehuntideks, sest peavad tihtipeale jahti grupis. Inimesed ei ole tavaliselt ohustatud, kuigi veeparkides on mõned hooldajad nende poolt vigastada või isegi surma saanud.

Muidugi on neid kena "maa peal" imetleda, kuid paistab, et vangistatuna elavad nad palju lühemat elu, mis muidugi on paras mõru pill neid vaadates. Mõned siiski ka pikemalt, tundub, et palju oleneb nende endi eluisust, mis kõlab veeleukate puhul väga kummaline, kuid arvestades, kui nutikad nad on, siis polegi vist põhjust imestamiseks. Inimeste ja elevantide kõrval on orkad pea samasuguste keeruliste sotsiaalsuhetega. Vabaduses võib emane isegi kuni 90 aastaseni elada, keskmiselt siiski umbes 50. Isaste keskmine eluiga on umbes 30 ringis. Samas umbes pooled akvaariumi orkadest on sündinud juba vangistuses. Küsimus on aga ka selles, et üha kehvemas olukorras veed/ookeanid ning söögilaua vähenemine, ohustavad ka neid, muidu vanelasteta elavaid mereloomi. Nii et oleme inimestena nii ühte kui teistpidi ühed koledad olevused, kes loodust ei oska hoida...