Kagami Biraki

Kagami Biraki on otseses tõlkes: peegli avamine (peegli abil on näha, mis on hea, mis on halb). See on traditsiooniline pidu, mida peetakse aasta alguses ning mille juured ulatuvad 15.sajandisse - samuraide aega. See on nagu ukse avamine uuele aastale oma dojos. Tavapäraselt oli selleks ajaks korrastatud ruumid, õpilased näitasid oma tänu senseidele, kes nii kannatlikult nendega töötanud on. Pühitsustseremoonia, kui igale poole puistatakse soola, mis siis männiokstega kokku pühitakse. Jaapani traditsiooni järgi peab sööma uuel aasta saamumisel ube (mis kõrvaloleval pildil kusagil pakutava toidu vahel peidus on).

Väga palju oli valmistatud sushit, mis mulle iga aastaga üha rohkem maitsma hakkab. Tahan ikkagi ühel päeval ise selle tegemise ette võtta, sest poest ostes pole see sugugi odav!

Huvitava vahemärkusena: Torontos elav kanada-eestlane Ken Valvur omab kompaniid Bento Nouveau, milles valmistatakse sushit! Kunagi oli neil plaanis üle piiri oma kaubaga minna, esialgu New York'i, siis laiemalt. Ma ei tea, kui hästi neil läinud on, siin on neid küll ainult edu saatnud.

Meie peole toodud sushi oli loomulikult endi tehtud, osa kodudes osa kohapeal. Seekord tulime kohale täpselt õhtusöögi ajaks ja ei võtnud osa ettevalmistustest. Tom oli tubli ning osales päeval kolme tunnisest traditsioonilisest ühis-trennist, milles tavaliselt õpitakse koos ära mõni uus kata. Lapsed ei läinud sinna, sest kurtsid, kuidas shihan paneb liiga suure pressi peale (ta on muide üle seitsmekümne juba).

Siin on mõningaid pilte peolt. Kõigepealt veel üks ülevaade pakutavast - tavaline väga värske toores lõhe ja tuunikala. Minu jaoks on see pisut võõras, sest olen ikkagi rohkem soolakalaga harjunud. Muidugi tuleb kalale peale panna igat sorti jaapani maitseaineid ja -vedelikke, mille põhimõte on ju sama kui soola peale puistamine - kõik on ainult kohapeal tehtud ja värske. Hõbepaberi sees on maitseainetega hautatud tuunikala. (Laste jaoks oli toodud pizzat...)


Kõik see toit maitseb väga hea. Saalis oli ka pikk laud toolidega, kuid inimesi oli palju ja minu meelest on vahel põranda peal palju toredam istuda, kui viisakalt laua taga süüa.
Lõpuks magustoidu laud. Kui kunagi otsisin jaapanipäraseid magustoite, siis leidsin, et Jaapanis oma traditsioonilist magustoitu õieti polegi. Joodi pigem rohelist teed. On olemas rohelise tee pulber, mida võiks mõne magustoidu jaoks sisse panna (näiteks täita tuuletaskud rohelise vahukoorega), et muuta need jaapanipärasemaks. Tänapäeval siiski valmistatakse oma maiuseid ja mõni aasta tagasi Londonis ringi jalutades sattusin ühe poe peale, kus valmistati ja müüdi neid. Ostsin mõned, kuid pean tunnistama, et need olid üsna maitsetud.

Nii ongi laual väga palju kanadapärast magusat - muffineid, keeksi, pea kohustuslik „Black Forest Cake”, mis pole minus kunagi erilist vaimustust tekitanud, ja minu kommisushid jne. Sensei Mark rääkis, kuidas ta oli ise proovinud kord teha neid minu toodud maiuseid, aga ta oli hädas sellega, et õhitud riisi segu kippus kiiresti kõvaks minema. Läheb küll, kui liiga kaua teha, peab suhteliselt kiire olema, kindlasti ei saa mingit pausi pidada :)

Me saime nautida elavat muusikat. Ann on väga ilusa häälega ning laulab mujalgi (karates on tal must vöö!) Ta ei jätnud minu käest küsimata, miks ma ei ole veel treeninguga alustanud, et tema emagi lõi mõned aastad tagasi kaasa... Võib-olla ühel päeval, kui nad mind rahule ei jäta :)


Mulle meeldis ühe noore karateka jaapanipärane pluus, mis pani muidugi pähe idee midagi sarnast oma lastele teha. (Siin on muide taas üks näide sellest, kui „väike” Toronto on, tema õe parim sõbranna on eestlane, kes käis Kirkega samas Eesti Lasteaia klassis).

Lõpuks pidime oma lapsed üles leidma, et koju minema hakata. Nad olid leidnud endale sõbranna Rachel'iga ühe vaikse nurga, kus suurte jutuvadinast eemal Nintendo mänge mängida. Seekord oli palju vähem lapsi kohal kui tavaliselt. Muidugi on nad juba suuremad ja ei kipu niisama ringi jooksma nagu vanasti :)

Köögis

Täna õhtul toimetasime usinalt lastega köögis. Valmistasime „candy sushi't” ehk maakeeli kommisushit. Selleks on vaja vahukomme ja pisut võid, siis pikki magusaid lagritsakomme ja õhukest puuvilja-„nahka” (Fruit Roll-Ups). Naha-mõiste leidsin siit leheküljelt, kus õpetatakse seda ise tegema. Ja muidugi on vaja õhitud riisi (Rice Krispies).

Lapsed aitasid „taigna” valmis segada (õhitud riis sulatatud või ja vahukommidega) ning pärast lõikusid nad lagritsat parajaks ja rullisid puuviljanahka lahti. Tegin neid esimest korda eelmisel aastal samal ajal, kui pidime midagi Jaapani Kagami Biraki pidustustele kaasa võtma. Kirjutasin pisut sellest traditsioonist oma eelmises blogis. Seal on ka pilt valmis magusast sushist. Pean ütlema, et mul läks palju libedamalt seekord nende maiuste rullimine. Järgmisena võiks hakata „päris” sushit valmistama :)

Ilma tembud

Selline pilt ilustas metroos tasuta jagatava ajalehe esikülge. Tuul oli nii kõva, et ulatus kohati 100km/h (mis on umbes 28m/s). Juba hommikul kooli minnes, pidid lapsed käest kõvasti kinni hoidma. Mida kergem oled, seda raskem on tuulega võitlust pidada.

Üks töökaaslane oli oma autoaknast näinud, kuidas vanem naine oli tuule käes täiesti sirgelt maha kukkunud. Õnneks oli ümbruses palju inimesi, kes kiiresti appi tõttasid. Murtud oksi ja puid oli terve linn täis. Kesklinna ärirajoon suleti, sest kardeti, et midagi võib ülevalt alla sadada (nagu osa ühe uhke panga sildist, mis kukkus 58 korrust allapoole). Mitmed rajoonid Ontario lõunaosas jäid ilma elektrita.

Tegelikult oleme selliste marudega juba päris harjunud. Ja kuigi Toronto on suhteliselt kaitstud, läks siitki umbes kümme aastat tagasi väike tornaado läbi (ei teinud õnneks palju kahju, vist paar maja said kannatada). Minu täditütre tütar oli parasjagu Eestist siin ja leidis, et väga huvitav on trepi peal istuda ning kõike sealt jälgida... Aga muidu on siin rahulik, väja arvatud ootamatud ilma kõikumised.

Kõigepealt meeletu lumesadu, siis soojakraadid (meie kraadiklaas näitas 16 kraadi) ja vihm, mis viis viimasegi lume ning nüüd tuul, mis tõi tagasi külmema ilma. Kontinentaalne kliima, teavad targad ütelda...

Hüljatud kuusepuud

Täna hommikul tööle jalutades tekkis eriliselt tühi tunne. Tee ääri kaunistasid majadest välja visatud kuusepuud, äkki oli justkui rohelised põõsad hakanud tänavat kaunistama. Kurb on vaadata neid hüljatud puid, mis vahel kohe peale jõulupidu välja tõstetakse. Vana kombe kohaselt hoiti puud ikka kolmekuningapäevani toas ja tegelikult oleks meilgi selle järgi aeg kuusk õue viia, kuid ta on nii kena ja roheline meie toa nurgas. Las ta rõõmustab meid veel.

Lastena tõi isa tavaliselt metsast kuuseladva, mis seisis meil toas vahel jaanuarikuu lõpuni ja jõudis kasvusid kasvatama hakata ning nagu ema meelde tuletas, kasvasid kord ühele kuusele juured alla. Lugesin hiljuti, kuidas on täiesti võimalik kuusk hiljem õue istutada, kui õigel viisil teda hoida. Mulle tundub see siiani pisukese fantaasiana, aga võib-olla järgmine aasta proovime :)
Olen kuulnud kuusepuude põletamise traditsioonist. Meie tõstame oma tavaliselt tagaaeda lumehange (kui lund just on), nii on ta meile veel tükiks ajaks akna taga silmarõõmuks.

Meie ilmad on väga soojaks keeranud. Täna sadas vihma ja kui ma oma pika päeva vaheajal jalutamas käisin (ning pildistasin), siis hingasin sisse seda kummalist segast sügis-kevade hõngu, milles tunda kuusevaigu ja kuivanud lehtede lõhna.

Möödusin majast, mille aknal lambike kutsuvalt helendas. Mõtlesin meie Rootsis elamise aegadele, kui me õhtuti majade vahel jalutades majade akendest sisse piilusime, igatsedes ükskord endalegi selline pesa luua.

Kuidagi kurb on peale jõulusid olemine. Suur ootus on möödas ja terve uus aasta ootab tundmatuna ees. Kas sellepärast tehaksegi endale lubadusi, et mingi siht ja eesmärk seada, sest järgmised jõulud on nii kaugel... Ja milliseid lubadusi, kas ainult selliseid, mida oodatakse sinult või neid, mis tõesti sulle tähtsad.

Lugesin tänasest lehest, kuidas meeletu hulk inimesi on lubanud kaalu kaotada, rohkem liikuma hakata. Statistika järgi kasvab igasuguste terviseklubide liikmete arv esimese paari kuu jooksul suure hüppena ning hakkab siis mõne kuu pärast järsu kõverana langema. „Chatelaine” ajakiri annab minu meelest väga häid soovitusi, kuidas kõik kaalukaotajad (aga minu meelest kõik inimesed) peaksid endale loogilisi eesmärke seadma. Juba esimene nõuanne „Think lifestyle change, not diet” paneb asjad paika.

Kõik need mõtted tulid mulle pähe, kui istusin sellel oma aja äraelanud diivanil (või mitte :)

(Kuused korjatakse kokku ning muudetakse kompostiks, nii et pole põhjust väga nutta. Ja enamsti kasvatatakse neid vastavates farmides ainult jõulupuudeks. Need, kes tahavad erilist jõulutunnet, võivad minna ise oma saega kohale. Lisaks on seal igat sorti toredaid üritusi lastele. Siiani pole me seda kunagi teinud. Ostame IKEAst suhteliselt odava kuuse, mille eest makstud raha saaksime hiljem tagasi, kui sealt hiljem kaupa ostame. Ja me leiame ikka midagi enda jaoks.)

Lugemas

Kirke on seekord päris tubli olnud. Luges koolivaheajal raamatu läbi, õieti luges ta suures osas meile ette. Ta avastas, et saab kenasti arvutimikrofoni rääkida ja nii võime teda terves majas kuulata. Tal on raskusi vaikselt kontsentreeruda ja mõttega lugeda. Kuigi ühel päeval istus ta tükk aega oma toas ning tuli siis rõõmsalt teatama, et ta teab, milles probleem on - ta peab täiesti omaette olema!

Õnneks oli raamat päris huvitav, kuigi väga palju raskeid sõnu täis. Ei ole kerge talle leida lugu, millest ta tõeliselt sisse võetud oleks. Päkapikk tõi talle siis ühe („Harriet the Spy” Louise Fitzhugh), kuid peale seda kui ta oli vaadanud mitu lehekülge sees on, pani ta raamatu kiiresti kõrvale (pisut alla kolmesaja lehekülje). Samas tahab õpetaja, et valitud raamatus on vähemalt kakssada lehekülge. Nüüd ootab ees veel raamatu kokkuvõte valmis kirjutamine, mis on suhteliselt lihtsaks tehtud. Lapsed saavad küsimused, millele nad peavad kenasti lisaks oma arvamusele raamatust laenatud tsitaatide toel vastama.

Vahel on mul kahju, et siin ei anta kohustusliku kirjanduse nimekirja. Nad töötavad küll koolitundides mõne teose kallal, kuid kodune lugemine on vabal valikul. Ja muidugi on siis lihtne kergema vastupanu teed minna ning võtta midagi, mis ei tarvitse sugugi vanusele vastata.

Kirke ise on väga õnnelik ja arvas, et võiks veel midagi sama tegelase kohta lugeda. Siin antakse ju seeriatena välja raamatuid, mis minu meelest võiksid olla kenasti ühes paksus raamatus koos (aga nii teenitakse kindlasti palju rohkem raha...). Praegu tegingi väikese otsingu ning kõigepealt avastasin, et umbes kümme aastat tagasi on film tehtud selle kuuekümnendatel esmakordselt trükivalgust näinud loo alusel ja lisaks on veel paar raamatut, mis autor samade tegelastega kirjutanud. Vaatame, kuidas meil edaspidi läheb!

Raamaturiiul

Arnaldur Indridason „The Draining Lake”

Islandi krimiromaan, milles lahendatakse järvest leitud vene raadiosaatja külge seotud luukere tagapõhja. Lugu viib meid koos noore islandlasega, kes sotsialismist vaimustuse, pealesõjaaegsesse Leipzigi. Seal kaotab ta varsti kõik ideaalid, mida sotsialism tegelikult tähendab.

Olen vahel mõelnud, et kuigi ma kasvasin üles nõukogude ajal, ei puudutanud mind elu karmus nii palju kui minu vanemaid. Selleks ajaks, kui ma oleks pidanud hakkama muretsema igapäevaste probleemidega, mis laua peale panna ja mis selga saab, ja mida-kus tohib rääkida, oli võim kokku kukkunud. Kuulusin ilmselt viimase (viimaste?) aasta hulka, kes pidi veel teadusliku kommunismi eksami tegema, aga seegi oli hoopis teiste tuultega, kui varasemad aastad õppinud olid.

Minu jaoks oli tegelikult suureks üllatuseks, kui terve süsteemi lagunemise ajal aru sain, et Ida-Euroopa riigid ei erinenud palju sellest, mis meil toimus. Need tundusid alati pisut vabamad. Ehk sellepärast et neil olid ikka oma riigid alles, mitta nagu meie väike Eesti kuuludes „sõbralike vennaste perre”.

Indridasoni teos lahkab päris hästi elu, mida sotsialistlikul Saksamaal elatakse – hirm pealekaebamiste ees, kehvad elutingimused. Meelde jäi lause: „...kui sa ei läinud järjekordsest paraadist osa võtma, ei võetud seda laiskusena vaid süsteemi vastu protesti näitamisena.”

Kjell Eriksson „The Cruel Stars of the Night”

Krimilugu, mille peategelaseks Ann Lindell - uurija, üksikema. Mulle meeldivad raamatud, kus peale kuriteo jälgede tagaajamise süvenetakse tegelaste hingeellu. Tema teoste tegelastes pole midagi võltsi või kunstlikku. Nad on justkui elust endast võetud. Nad võivad vabalt olla naabrid, kelle kõrval elame.

Luanne Rice „Sandcastles”

Mõnikord on tõesti väga raske raamatut omaks võtta. See oli üks nendest. Tegin lõpuks kiirlugemist, et aru saada, mis täpselt juhtus, kuigi isegi sellega suutsin lahenduse ära arvata. Meie elu on kui liivalossid, mis kergesti kuju muudavad ning kaovad. Kas me suudame samas hoida kinni sellest, mis meie ümber on...

Nagu ma aru saan, on paljud temast sisse võetud, kuid mind ei kutsunud see riiulilt kiiruga jõululudeks haaratud raamat tema teisi teoseid lugema.

Terve mõistus

Ilmselt on nii mõnigi saanud selle järelehüüde e-postiga, nagu minagi. Aga tahaks ikkagi siia panna lugemiseks ja mõtlemiseks. Ma pole kindel, kui palju Eestis on asjad „edasi arenenud”, kuid ma loodan, et need ei lähe kunagi nii hulluks nagu siin on mindud. Minu kõige viimane kokkupuude millegagi, mis pani pead vangutama, oli laste kooliga, kui Mari tõi koju kirja, mis nõudis minu nõusolekut talle terviseõpetust anda...

Obituary of Common Sense !

Today, we mourn the passing of an old friend by the name of Common Sense.

Common Sense lived a long life, but died from heart failure at the brink of the Millennium. No one really knows how old he was since his birth records were long ago lost in bureaucratic red tape. He selflessly devoted his life to service in schools; hospitals, homes, factories and offices, helping folks get jobs done without fanfare and foolishness.

For decades, petty rules, silly laws and frivolous lawsuits held no power over Common Sense. He was credited with cultivating such valued lessons as to know when to come in from rain, the early bird gets the worm and life isn't always fair.

Common Sense lived by simple, sound financial policies (don't spend more than you earn), reliable parenting strategies (the adults are in charge, not the kids), and it's okay to come in second.

A veteran of the Industrial Revolution, the Great Depression, and the Technological Revolution, Common Sense survived cultural and educational trends including feminism, body piercing, whole language and new math.

But his health declined when he became infected with the "if-it-only-helps-one-person-it's-worth-it" virus. In recent decades, his waning strength proved no match for the ravages of overbearing federal legislation.

He watched in pain as good people became ruled by self-seeking lawyers and enlightened auditors. His health rapidly deteriorated when schools endlessly implemented zero tolerance policies; when reports were heard of six year old boys charged with sexual harassment for kissing a classmate; when a teen was suspended for taking a swig of mouthwash after lunch; when a teacher was fired for reprimanding an unruly student. It declined even further when schools had to get parental consent to administer aspirin to a student but couldn't inform the parent when a female student is pregnant or wants an abortion.

Finally, Common Sense lost his will to live as the Ten Commandments became contraband, churches became businesses, criminals received better treatment than victims, and federal judges stuck their noses in everything from Boy Scouts to professional sports.

As the end neared, Common Sense drifted in and out of logic but was kept informed of developments, regarding questionable regulations for asbestos, low-flow toilets, smart guns, the nurturing of Prohibition Laws and mandatory air bags.

Finally, when told that the homeowners association restricted exterior furniture only to that which enhanced property values, he breathed his last.

Common Sense was preceded in death by his parents Truth and Trust; his wife, Discretion; his daughter, Responsibility; and his son Reason. His three stepbrothers survive him: Rights, Tolerance and Whiner.

Not many attended his funeral because so few realized he was gone.

Author Unknown

Talvised pildid

Enne, kui soojalaine lume minema viib, panen aasta esimesel päeval võetud pildid siia imetlemiseks. Oleks võinud minna parki, kus olevat nii mõnigi fotograaf oma uhkete kaameratega välja ilmunud. Kui meie maja ümbrus imeline välja nägi, siis park olevat olnud tõeline muinasjutumaa.

Kahjuks hüppab kohalik kliima üsna ootamatult miinuskraadidest plussi. Teisipäevaks ennustatakse +13 ja alles paar päeva tagasi näitas kraadiklaas -15 Celsiust... Kanada on ametlikult meetrisüsteemis, kuigi inimesed on ikka kõvasti harjunud vanaga. Koolis õpetatakse uut ja enamus mõõtühikuid on siiski muudetud, ainult poes pead arvutama, kui palju kaalub näiteks nael porgandeid ja kui inimesed omavahel räägivad, siis on huvitav vaadata, kuidas erinevad asjad on erinevas mõõdus. Kui keegi teatab oma pikkust, siis ikka jalgades ja tollides, kaal on naeltes, samas on kaugused kilomeetrites. Autodel on kilomeetrinäitajad, kuid miilid on samuti kirjas. Nii on lihtsam, kui üle piiri sõita.

Kirjutasin laste „sleepover'ist”. Siin need kolm neiut hommikul veel tudivad. Kirke jalad ei paista pildil, kuid ta ajab järjepidevalt neid teki alt välja, sest ütleb, et liiga palav on nii magada. Väike Puma käib ringi ja ootab, millal keegi talle süüa annaks.

Kaks videot uue aasta vastuvõtust.
Ühe sain lõpuks ise valmis (seal on ka laste lumesõda peal)
ja teine on CityTVs näidatud ülekanne raekoja platsilt.

Inimesed said Jaan Krossiga...

...Kaarli kirikus hüvasti jätta.
Aktuaalse kaamera lühike video,
milles on juhtumisi meie laste vanaema ja vanaisa.

Kodus

Lastel on veel kaks päeva jäänud ja kooli tagasi! Ma ei arva, et nad kangesti sinna igatsevad, kuid vähemalt pole nad samamoodi nutujoru ajanud nagu mina oma tööga :)

Eile õhtul tuli Hanna laste rõõmuks sleepover'ile. Ja jääb homseni siia. Oleme madratsid suurde tuppa maha laotanud ning seal on neil kolmekesi lõbus tudida.

Tom on olnud paar viimast päeva külmetuses ja istus kodus, täna pidi siiski end tööle vedama, sest muidu oleks labori uksed kinni jäänud. Mari jäi meil siis vägesid juhatama. Oli hommikul kenasti pannkooke küpsetanud ja hiljem tegi makarone juustuga (Kraft Dinner). Siis korraldas mänge. Paistab, et talle sobib selline juhendamine, teised tegid aga järgi, mis ta ette ütles, isegi kui asi eriti ei meeldinud (origami). Õnneks teevad nad erinevaid asju ega istu ainult arvutiekraani ees.

Koolivaheag läbi ja meie plaan lasta Maril rohkem ise söögitegemist õppida jäi kuidagi unarusse (kuigi me midagi siiski tegime). Võib-olla proovin ikka ta sõpru kokku saada ning teha neile „kodunduse tunde”, siis on neil lõbusam. Põhikoolis sellist asja ei õpita. Ilmselt millalgi hiljem, kui ise õppeaineid peab valima hakkma (ja siis pole mitte kuldne reegel, et tüdrukud kokkavad ja poisid teevad puutööd - valik on vaba, kusjuures keegi ei vaata imelikult haamrit ja naela käeshoidva tüdruku või kulpi keerutava noormehe peale).

Tegelikult pean tunnistama, et mulle meeldib, kui päev kulgeb oma plaani järgi. Lapsed kooli, tööle, õhtul koju, söögitegemine, karate, jalutsukäigud. Sellised koolivaheajad teevad muidugi hommikud lihtsamaks, sest ei pea võileibu lastele kaasa tegema ja kamandama, kas hambad pestud, riided seljas, kooliasjad kaasas, jne. Seekord polnud karate trenni lastele, kuigi nad oleks võinud täiskasvanute omast osa võtta, aga kuna Tom oli haige, siis jäi seegi ära. Lõppkokkuvõttes oli päris rahulik vaheaeg!

Muusikast

Minu laste sõbrannad saavad sünnipäevadeks i-pod'e. Küsisin, kas nad tahvad sama, kuid nad teatasid, et pole muusikast huvitatud. Samas näen neid aegajalt youtube'ist muusikavideosid vaatamas (Avril Lavigne paistab hetkel nende eriline lemmik olevat). Ja siis muidugi Mari esinemine/laulmine kooli muusikalis „Aladdin”, millest kirjutasin siin. Ja ma ei ole sugugi ahvivaimustuses oma tütrest, sest oma häälega ei tasu tal kindlasti kunagi võistlema hakata „päris” lauljatega, (millest ta ei unistagi, sest tulevikus näeb ta oma sõnade järgi ette tegelemist teadusega).



Kummaline, kuidas noorena ei saanud päevagi mööda minna, et helid poleks kodu täitnud. Koolist koju ja raadio kohe sisse... Nüüd elame palju vaiksemas majas. Kuulan väga laias laastus muusikat, kuid naudin üha rohkem klassikat, mis kunagi tekitas matusemeeleolu - meenutas mulle aegu, kui jälle mõni tähtis nina Moskvas suri ning päevade kaupa seda igalt poolt aina lasti. Teisalt on uue aasta saabumisega alati kaasas käinud Viini kontsert (mida kunagi sai muidugi Soome TVst vaadatud). Olin Põhja-Ameerikasse kolides väga kurb, kui ei näinud seda, kuni lõpuks avastasin, et nad näitavad kontserdi salvestust õhtul hilja. (Samasugune pettumus oli, kui veetsin kunagi aastavahetuse Tartus, kuhu muidugi Soome saated ei ulatunud. Appi tuli lindistatud Straussi muusika, kuid see polnud sama...)

Siinne muusikamaailm on väga Ameerika keskne. Väga raske on leida artiste, kes laulaksid teises keeles või on mujalt pärit. Võiks eeldada, et kuna Quebec on prantsuskeelne, siis oleks siin rohkem muusikat nende emakeeles, aga see ei müü. Hea näide on Celine Dion, kes alustas küll prantsuse keeles, kuid kuulsuse sai inglise keeles lauldes (pean kiiresti lisama, et ta ei kuulu minu lemmikute hulka, võib-olla just sellepärast).

Ja mul on alati hea meel, kui leian kellegi uue laulja laiast maailmast, tegelikult, kui mõni laulja oma lauluga kogemata sülle kukub nagu siia lisatud videol esinev prantsuse laulja Yael Naim.

Muna õpetab kana

Ei saa siin enam laste kuuldes hädaldada midagi. Neil on koolivaheaeg ja mina pean muidugi tööl olema. Unistasin eile Kirke kuuldes valjusti, mis oleks kui ei lähekski enam tööle!
„Kuule, emme, vaata siia. Kuidas me selle saime,” osutas ta käterätikule. Meie vestlus käis vannitoas hambapesu ajal.
„Mhmm... me ostsime...”
„Ja mis meil selleks vaja oli?” küsis ta väga õpetajalikult (kahtlustan, et ta on selle viisi minu käest omaks võtnud. Ise ei saa sellest arugi, kuid hiljuti töö juures hakkas keegi naerma, kui ma talle mingit asja püüdsin selgeks teha, et kohe näha, tegemist on õpetajaga. Ja minu õpetamised on ju ainult Eesti Kooliga piirdunud!)
Tagasi tulles meie vestluse juurde Kirkega proovisin esialgu vastata: „Ei midagi,” kuid pidin siis järele andma: „Raha!”
„Näed nüüd! Tööl on vaja käia! See on nagu iganädalane taskuraha” jõudis ta otsusele. „That reminds me, me ei ole veel sel nädalal taskuraha saanud...”

Minu väike tarkust täis laps mõni aasta tagasi oma õe ja kohalike eesti sõbrannadega.

Küpsetised

Muidugi ei saa ma küpsetamisest üle ega mööda.
Ma leidsin eelmiste jõulude ajal minu meelest imehea retsepti Epicurious'i kodulehelt - laimi-jõhvika kook. Tookord ei küpsetanud ma ise alust vaid kasutasin poest sügavkülmast leitud korvikesi. Väga lihtsalt ja kiiresti läks sedasi koogi meisterdamine. Seekord otsustasin siiski alustaignast ise korvikesed küpsetada, sest mulle meeldivad koogikesed, mis mahuvad kohe suhu posta. Kahjuks ei läinud asjad just nii nagu tahtsin. Taignasti tulid mul välja mingid imelikud väikesed tontsud (parem siiski suure alusena küpsetada) ning otsustasin hoopis nendesse pisut siinselt Rootsi jõululaadalt ostetud pohlamoosi panna (pohli on väga raske muide Kanadas leida - ise avastasime mõned põõsakesed kunagi idarannikult). Ja kaunistuseks sai tavaline vahukoor. Lihtne aga maitsev!


Proovin tõlkida Epicurious'i retsepti nii nagu mina seda tegin.

Laimikreem
½ kl värsket laimi mahla (mina kasutasin sidrunit)
½ tl maisijahu
¾ kl suhkrut
6 suurt munakollast
½ kl võid
2½ tl riivitud laimi (sidruni) koort - tavaliselt võtan koore enne maha, kui hakkan mahla välja pigistama.

Vala laimimahl maisijahuga paksu põhjaga potti, sega korralikult vipsliga läbi. Lisa suhkur ja munakollased, lõpuks või. Sega pidevalt keskmisel kuumusel kuni segu keema läheb ning pakseneb (u 8 minutit). Sega juurde riivitud laimikoor. Kata kinni ning jahuta üle öö külmkapis.

Alustaigen
1¼ kl jahu
½ kl suhkrut
1/3 kl jahvatatud mandleid (ahjus võid enne neid pisut röstida, maitse tuleb tugevam)
½ tl soola
3/4 kl külma võid
1 tl vanilliini

Sega omavahel jahu, suhkur ja jahvatatud mandlid. Lisa või, vanilliin. Vormi valmis taignas kettakujuliseks ning pane tunniks ajaks külma. Kasuta alt lahtikäivat vormi ning suru tainas vormi. Pane tainas uuesti 30 minutiks külma.
Ahi sooja 175°C. Küpseta kuldpruuniks. Olen tavaliselt katnud hõbepaberiga ja sisse ube pannud. Kui seda ei tee, siis suru aegajalt tainast lusikaga alla. Küpseta umbes 25 minutit. Jahuta täielikult.

Jõhvikakate
¼ kl vett
1½ tl maisijahu
2/3 kl suhkrut
3 spl mett
(võid lisada mõningaid piparkoogi maitseaineid, kui soovid)
3 kl värskeid või külmutatud jõhvikaid (kujutan ette, et pohlad on sama head)

Sega paksupõhjalises potis keskmisel kuumusel omavahel vesi ja maisijahu. Lisa suhkur, mesi (ja maitseained). Sega kuni segu keema tõuseb. Lisa jõhvikad. Keeda umbes 5 minutit, aegajalt segades (marjad hakkavad just lõhki keema, kuigi minu segu sai küll kauem pliidi peal soojas olla - valmis kate on väga moosi moodi).

Valge shokolaadi kreem
150 g valget shokolaadi tükkidena
½ kl hapukoort
½ tl vaniliini
Valget shokolaadi kaunistuseks

Sulata shokolaad ning lisa juurde hapukoor ja vanilliin. Sega korralikult läbi.

Koogi viimistlus:
Pane valge shokolaadi kreem jahtunud alusele; pane sügavkülma umbes 15 minutiks. Kata täielikult laimikastmega ning tõsta lusikaga peale jõhvikasegu, lükka ettevaatlikult laiali. Kata ning pane ööseks külma (võid teha valmis 2 päeva varem. Hoia külmkapis!)

Kaunista!

Mina otsustasin peale seda, kui korvikeste küpsetamine läbi kukkus teha hoopis krumkake (ehk vahvli) korvikesi.

4 muna
1 ½ kl jahu
1 kl suhkrut
½ kl sulatatud võid
2 spl tärklist
½ tl vanilliini
½ tl jahvatatud kardemoni

Esimesel pildil on korvikestes juba shokolaad põhjas ja sidrunikreem peal.

Ja nüüd on kõik valmis, ainult vaja suhu torgata :) Vahvlid kaotavad oma krõbeduse, kui midagi on sisse pandud, kuid nii ongi neid lihtsam süüa!

Kuna munavalgeid jäi sidrunikastmest üle, siis nendest sai tehtud kohvi-beseed. Mul oli 6 muna, korruta kõik kolmega!

Vahusta:
2 suurt munavalget
Lisa lusikahaaval:
4 spl suhkrut
2 spl pruuni suhkrut
Kui munavalged tugevas vahus, sega ettevaatlikult sisse
3 spl suhkrut
1 spl pruuni suhkrut
1 tl lahustuvat espresso või kohvipulbrit

Küpseta tund aega 90°C ahjus, peale seda vähenda vähehaaval temperatuuri 50°C ja hoia ahjus veel umbes 5 kuni 6 tundi (minul olid nad seal öö läbi).

Head isu!!!

Uue aasta vastuvõtt Torontos

Puma esimene aastavahetus, nagu lapsed mulle teatasid!

Seekord olime väga kodused. Tulin töölt koju ning vaatasin pisut aastavahetusprogrammi etv pealt. Kahjuks ei ole Kreisiraadio just minu lemmik, aga mingis lootuses, et ehk oskavad nad kõige selle kohati väga labase nalja vahele tõesti nalja teha, püüdsin neid siiski natukenegi taluda...

Presidendi kõne ajaks kadus ühendus (meie kella osutid liikusid alles viie suunas), emb-kumb kas tuli nii palju vaatajaid-kuulajaid peale või nad lõpetasid ülekande. Kuulasime teda siis raadio vahendusel ning helistasime Eestisse, et sinnapoole oma soove saata.

Ma olin küpsetanud kaneelisaia ja seenesalati tegin „suurtele” söömiseks, kuid muidu võtsime asja rahulikult. Vaatasime lastega videosid, kui nad pisikesed olid ning kella pooleüheteist ajal, hoolimata laste esialgsest vastuseisust, panime kärmelt riidesse ning kuna kell juba nii palju, siis sõitsime autoga metroojaama, mis sel õhtul tänu Capital One toetusele kõigile sõitjatele tasuta oli! Parkisime auto (jälle tasuta :) ning metroos tervitasid meid „lahtised uksed”. Pidu paistis olevat juba väljaspoole jõudnud. Nägime tühje õllepurke ja veinipudeleid (mis siin üsna ootamatu on, sest avalikus kohas alkoholi pruukimine toob kaasa meeletult suured trahvid! Autoski ei tohi olla avatud pudeleid - kõik peavad olema pagasisse peidetud).

Metroo pidurüüs „avatud uksed”.

Rahvast oli ootamatult palju (kindlasti rohkem kui tipptunni ajal).
Lõunapoole viiva rongi platform on ootavat rahvast täis, teine pool täiesti tühi... Liikusime päris platformi lõppu, sest ei tahtnud selles meeletus rahvamassis trügida, mis meie seljataha jäi!

Lõpuks ometi tänaval!

Väga raske oleks olnud ära eksida, sest rahvavool viis täpselt sinna, kus vaja!
Terve sõidutee Toronto rakoja ees (Nathan Philips Square) oli liiklusele suletud, kuigi politseiautode jaoks tõmbuti kiiresti kõrvale.
Seal kusagil olen mina mõlemad lapsed kõvasti käest kinni hoidmas,
et mitte rahvamassis kaduma minna. Ja lund sajab ja sajab... Need täpid ei ole kaamera viperused :)

Ja siin on pilt platsile, millele suur lava üles seatud.
Neile, kes kaugemal, paistavad kätte mitmel pool
pilti edestavad ekraanid.

Rahvast oli tõesti palju!
Kirke tundis end päris ebamugavalt selle rahvamassi sees,
sest tema vaateväli oli üsna piiratud!
Tom tõstis ta lõpuks kukile, kus tal äkki väga lõbus oli!

Jõudsime kohale umbes kümme minutit enne keskööd!
Lava lähedale pääsemine ei tulnud muidugi küsimuse allagi, kuid leidsime suhteliselt head kohad, kus tervet etendust jälgida. Enne täistundi luges terve see mass tagurpidi numbreid ning peale seda saime imetleda vägevat ilutulestikku, (mis siiski liiga pikk ei olnud :) Ja kohe peale seda esinesid „We Will Rock You” muusikali lauljad Queen'i lauludega: We Are the Champions & We Will Rock You, millele rahvas kaasa laulis (olin üllatunud, et isegi minu tüdrukud pisut sõnu teadsid :)
Kõigile Queen'i fännidele - muusikal oli hea, eriti muidugi muusika, kuigi terve lugu oli minu meelest jälle selline väga muinasjutulik - hea ja halb ja hea võidab.

Ma pean tunnistama, et mulle on Queen alati meeldinud. Nüüd nende muusikat kuulates võib nostalgitseda ja meenutada ülikooli aegu, kui Päntri ühikas krapi kaudu nende laule kuulasime.
(Aitäh nendele julgetele „raadiomeestele”, kes samasugused tudengid ja kes trotsisid tolleaegseid reegleid ning meid lääne muusikaga kursis hoidsid, isegi kui aegajalt pidi dekanaati „aru andma” minema.)

Kui omavahel ja ükskõik kellele, kes kõrval seisis, uue aasta soovid edasi öeldud,
oli aeg sammud metroo poole suunata. Nagu käsu peale tegi rahvavool ümberpöörd ning varsti olime maailma pikimal Yonge'i tänaval, mis oli muidugi rahvast pungil täis.
Autodel, mis pidevalt uue aasta puhul signaali andsid, ei olnud sugugi kerge teed leida.

Olime otsustanud jalutada põhja poole,et vältida trügimist ja ümberistumist metrool. Kuna edasiminek ei läinud sugugi libedalt - proovi trügida rahvamassidest läbi - siis teatasid lapsed varsti,et kõhud on tühjad, ja külm on!
Nii astusime sisse ühte „Pizza!Pizza!” söögikohta,kus jõudsime ilusti üls soojeneda ning kõhud täis saada.

Minu meelest on siin lausa imeline, kui sõbralikud inimesed on!
Pizza-kohaski soovis müüja sõbralikult head uut aastat, mis sest et ega tal palju põhjust olnud lõbus olla, sest rahvas ootas pikas järjekorras.

Ja mööda tänavat kõndides, oli nii tavaline rõõmsalt vastutulijatga parimaid soove uueks aastaks jagada! Kord sai isegi Mari „high five” ühelt noormehelt
(nad lõid käsi kokku).

Võtsin mõningaid pilte piduehteis tänvalt.

Maa-aluses ostukeskuses - teel metroosse -
on isegi laetuled kaunistuse saanud.

Metroosõiduks olid lapsed päris väsinud,
kuigi Mari pidas plaani terve öö üleval olla!
Püüdsin küll seletada, et peale seda magad terve päeva maha,
kuid ta jäi endale kindlaks.
Muidugi kobis ta koju jõudes kiiresti voodisse :)

Auto lumest puhtaks ning olemegi mõne minuti pärast kodus!

Hüvasti vana, tere uus

Aasta esimesel päeval tervitas meid akna taga selline muinasjutumaa. Viinamarjad ja kiwiväädid olid kaetud paksu lumega. Terve öö ja päev on sadanud.

See talv on minu jaoks küll siiani olnud imeline. Kui palju parem on tuju, kui maa on paksu valge vaibaga kaetud :)

Uue aasta algus paneb mõtlema, mis olnud, mis tulemas. Paljud annavad endale lubadusi, aga enamasti kipuvad need kahjuks kusagile ajusoppidesse peitu pugema. Kindlasti meelega, et siis aegajalt välja pugeda ja tuju kurvaks muuta, miks me ei ole võimelised neid täitma. Sellepärast ei pea ma enam ammu mingit järge aastavahetusel, mis võiks olla või tulla; hoopistükkis teen seda pidevalt ajaga kaasas käies, sest kunagi ei tea ette, milliseid pöördeid elu teeb.

Ainuke lubadus, mille kunagi endale andsin, oli siin uue aasta tulles kirjutada oma isiklikust treenerist Mayast, kellega koos oleme hommikuti võimelnud juba pea poolteist aastat. Maya näeb just selline välja nagu ta siin pildi peal on ja on tegelikult üks kompuutriprogramm Yourself Fitness, mille on välja andud ResponDesign (originaalne versioon X-boxi ja Playstation'i jaoks).

Tegelikult lootsin, et nad on selleks ajaks jõudnud välja anda uuema versiooni, kuid mingi väga ameeriklik kohtuasi on kõike seda venitanud. Nimelt kaebas üks „Pulp Fiction'i” kirjutajatest kompanii kohtusse, et nad olevat tema idee varastanud...

Nagu ikka on siin ülimalt kerge iga väiksemagi asja pärast keegi kohtusse viia. Näiteks läks üks naine kohtusse McDonald'siga, sest ta olevat kuuma kohvi sülle pillanud, ja kuidas nad küll võisid NII kuuma kohvi müüa... Nüüd on neil igaks juhuks kindlasti umbes sarnased sildid üleval: „Ettevaatust, kuum kohvi ja meie ei vastuta!” Ma ei saa pead anda, sest me ei käi seal söömas. Meil on oma teised lemmikud, kui reisimas käime ja tee peal kiiresti midagi kõhtu on vaja saada (kanadalste Tim Horton's on absoluutne lemmik, Tom ütleb muuseas, et sealt saab Põhja-Ameerika kõige maitsvama kiirtoidukoha kohvi. Kindlasti ei ole ta sellise väite peale nõus pead andma, sest kes jõuaks kõiki kohti läbi käia ja proovida :)

Siin on mõned pildid, kuidas Maya minuga töötab. Rohkem pilte leiad siit.

Programm on üles ehitatud põhimõttel, et Maya näitab ette ja sina teed kõike järele (loomulikult peab sul olema küllalt palju enesedistsipliini, keegi ju päriselt ei kontrolli, mis teed; võid rahulikult tugitoolis lösutada ja mitte midagi teha).

Peale mängu ülesseadmist sisestad enda kohta andmeid ja teed mõned harjutused, mille tulemused pead teada andma. Selle põhjal määratakse ära, millega peab kõige rohkem tööd tegema (minu jaoks ülakeha, õieti kätelihased) ja ükskõik millist harjutusgruppi (kardio, käe-, kõhu- või jalalihased, paindlikkus) teed, on vastavalt „sinu harjutused” juurde lisatud. Iga kümne korra järel on uus test. Võid ära määrata, millal ja kui pikalt võimled ning kui sa siis mõne korra vahele jätad, pahandab Maya, kus sa olid. Nii et parem on, kui ikka ilusti oma plaanist kinni pead ;) Kui sul on olemas pall, hantlid või harjutuspink võid need ära märkida ning nii muutub erinevate harjutuste hulk suurmaks.

Mulle meeldib enne teisi üles tõusta ja justkui mõned hetked enda jaoks varastada. Pealegi annab selline hommikune tegevus energiat terveks päevaks. Olen avastanud, et jõuan lastega palju rohkem kaasa joosta, kui me väljas käime (minu jaoks on jooksmine alati kõige ebameeldivam tegevus olnud, käima olen valmis kilomeetrite kaupa - kui Eesti Majale lähemal elasime, kõndisin iga päev 6 km tööle ja jälle tagasi, isegi siis kui mul pambud kõhus kaasas).

Ja nii ma vaatangi uue aasta peale ning loodan lihtsalt, et sellest saab üks kena aasta, mis liiga palju ebameeldivat kaasa ei too. Seda on niikuinii liiga palju meie ümber. Samas tunnen, kuidas tahaksin mõnikord kergemini lahti lasta inimestest, kes päriselt tähtsuseta, kuid kelle teod mulle haiget teinud (või hoopis peaks õppima rohkem andestama?).

Imeilusat uut aastat kõigile!