Vabariigi aastapäev

Mari esimene "palgatšekk"! $25 selle eest, et ta tegi 30 origami pääsukest.

Reede õhtul toimus Eesti Majas vabariigi aastapäeva pidustused. Oleme viimastel aastatel sellest osa võtnud, et pisutki tõsta keskmist külaliste iga (pank ostab ürituse toetuseks pileteid ja tundub, need on niisama seisma jäänud, kuni me selle avastasime ning usinalt osalema hakkasime).

Seekord olid ka laual olevad lilled panga poolt. Krista soovitas orhideed ja siis mina arvasin naljaga pooleks, et pääsukesed sobiksid samasse lillepotti. Tulemuseks oli, et kodus lubasin Marile maksta $20, kui ta need valmis teeb. Pidin veel ekstra paberiti minema otsima, kahjuks ei leidnud just sellist, mis oleks origami jaoks kõige parem, aga saime hakkama.

Pidustus ise kujunes päris kenaks. Ei olnud pikki igavaid kõnesid. Saime maitsvat toitu (seapraadi hapukapsastega). Kohal olid mõned muusikud Eestist koos Reet Linnaga. Kõige rohkem meeldis see osa, kui nad ainult muusikat tegid ning Reet Linna ei laulnud - ta ei ole just minu lemmikutest kunagi olnud. Eriti veel peale seda, kui ta inetuid kommentaare tegi oma eelmise külaskäigu järel Torontosse. Olin nii pahane selle peale, et tahtsin lausa vastulauset kirjutama hakata. Aga nagu ma kellelegi ütlesin, olid mu lapsed väikesed ja mu aju pehme, et leida energiat selle ettevõtmise jaoks. Pean tunnistama, et ei suuda täpselt isegi meenutada, mis ta täpselt ütles (küll on hea, kui aju ainult head meeles peab), aga kui keegi teine kanada-eestlane, kes tol ajal Eestis elas, imestas, kuidas küll selline inimene siia kutsutakse, kas nad ei tea, mis ta siinsete eestlaste kohta ütles, siis vähemalt oli mul parem tunne, et ma ikka õieti mäletasin, mis viimati juhtus.

Seekord on nad siin "Laulge kaasa" saate pärast. Täna toimus filmimine ja laulmine. Eks ma kuule järgmine nädal, kuidas see läks ja millalgi saate ehk tv-st vaadata, mis ja kuidas.

Suitsupääsukesed

Siin on Mari tehtud pääsuke orhideega. Pääsukesed said kiirkorras reedel töö juures valge kõhu ning kokkuvõttes jättis see laudadel väga kena mulje. Valge kõhu tegime, sest mõned tarkpead (kaasa arvatud Toomas) leidsid, miks me nahkhiired lillede juurde panime. Hiljem tegi keegi kommentaari, mis mustad linnud, kuni märkas lähemalt - suitsupääsuke. Mõtlesin, näed nüüd, meie rahvuslind, kuid me pole suurt harjunud selle mõttega, et võiks lisaks selle joonistamisele kuidagi teistmoodi seda sümbolit kasutada.

Sõbrapäev

Nii uus komme eestlastele, millest sai ainult inglise keele õpikutest loetud ja mis tegelikult on üks kena tava. Siin on see eriti tähtis lastele, kui kooli või lasteaeda võetakse kaasa kaarte, komme, küpsiseid. Kohaliku kasvatuse alusel ei tohi sa anda kaarti ainult oma "tegelikele" sõpradele vaid kõigile klassis. Ma tean, et võisin kunagi teha märkusi, kuidas küll lapsi siin üle hoitakse - ei saa ju tekitada masendust nendes, kes ei saa kaarti või saavad neid liiga vähe. Nüüd mõtlen hoopis teisiti. Kuidas ma lohutaks oma last, kes tunneks end kõrvale tõrjutuna? Ja kui sa oled oma klassikaaslastega, kas nad kõik ei ole mitte sinu sõbrad. Küll me jõuame tulevikus ainult nendele pühenduda, keda peame tõeliselt kalliks. Kui me oleme lapsed, siis pole kunagi liiga palju sõpru enda ümber sugugi halb (ja miks mitte vanemanagi).

Sel aastal arvasin, et lapsed ei tahagi kaarte kooli viia, aga viimasel minutil otsustati ümber. Oleme eelmistel aastatel teinud ise kaardid. Seekord trükkisin kiiresti vajalikul arvul neid valmis ning panime juurde Eestist alles karamellkomme. Oleme proovinud marmelaadikomme pakkuda kohalikele lastele. Tulemuseks on poolikud kommid prügikastist välja piilumas.

Täna oli lõpuks päris talve nägu ilm väljas. Eile õhtul hakkas sadama ning jätkus päevalgi. Teed oli lume all, paljud jäid tööle hiljaks. Mind see palju ei häirinud, sest tulen metrooga. Astusin nagu tavaliselt peatus hiljem maha ning sumpasin rõõmsalt lume sees Eesti Maja poole. Inimesi astus panka imevähe - kes ei olnud sunnitud tulema istusid parem kodus. Üks meie liikmetest helistas küll, et paneb oma saani koertega valmis, aga ikkagi ei jõudnud meieni.

Eks lund tuli päris palju, kuid mitte midagi erilist võrreldes sellega, mis me Eestis võime saada. Paljud ninatargad pahandavad, kui halvasti torontolased oskavad sõita. Aga eks see ole lumega ohtlikum, libedad teed, halb nägemus ja muidugi see, et ainult vähesed vahetavad oma autole talvekummid alla (kaasa arvatud meie) ning muidugi kõik need immigrandid, kes näevad lund esimest või teist korda. Nii ongi teedel järjest 'tantsivad' autod.

Pildil on vaade meie kontori aknast lumistele kõrvaltänavatele. Lume kühveldamisega kerkivad hanged päris kõrgele. Mari rääkis mulle, et tema klassis on Aafrikast just-just tulnud tüdruk, kes nägi täna esimest korda lund. Mari ja tema olid siis koos vaheajal käinud lumehangedes müramas. Mul on hea meel, kui lapsed vana kombe kohaselt oskavad sellest rõõmu tunda!

Koolihommikud

See on meie koolitee nendel hommikutel, kui ilm soojem ja päike väljas. Praegu on tee muidugi lume all või siis kaunistavad seda suured soolaterad, mis meie saapad valgetriibuliseks teevad.

Astume tavaliselt majast kell 8.30 välja - koolikell heliseb 8.50. Kõik kogunevad koolihoovile, kus mängitakse või ajatakse niisama juttu oma sõpradega. Alles peale kellahelinat minnakse hoonesse sisse. Väga vihmase või külma ilmaga lubatakse lapsed siiski varem ukse vahelt ilma eest varju pugeda. Ma arvan, et tunnid ise algavad kell 9, peale seda kui hümn lauldud (vahel prantsuse keeles) ning kõik tähtsad teated läbi kõlarite ära kuulatud.

Tund aega on jäetud lõunasöögiks, mis peab olema nendel kaasas, kes kooli jäävad. Osa käivad vahepeal kodus. Tavaliselt teen võileiva enda küpsetatud saiaga (Kirkele juba mitmendat aastat järjest cream cheese'ga (Philadelphia cheese) ja Marile juustuga või tuunikalaga või vahel vorstiga - tema tahab rohkem vaheldust. Siis on kotikeses veel õun või mõni muu puuvili (eriti kerge on mandariinidega, sest lapsed tahavad, et olen õuna tükkideks lõiganud või südame ära võtnud - natuke raske on süüa, kui hambad vahetuvad ja pidevalt logisevad suus). Panen alati vett joogiks ning lõpuks mõne maiustuse (puuviljamahlast tehtud kummikommid näiteks - püüan end lohutada, et see on ehk kuidagi kasulik). Vahel annan pisut raha, et nad saaks osta šokolaadipiima.

Neil on aega umbes 20 minutit söömiseks, peale seda peavad nad välja minema, ainult väga külma või vihmase ilmaga jäädakse sisse. Samal ajal kui võimlemine on jäetud suhteliselt tahaplaanile, siis vähemalt proovitakse lapsi värske õhu käes rohkem hoida. Sel aastal on hakatud tugevamat rõhku kehalisele kasvatusele panema - ülekaalulisus noorte hulgas pole enam naljaasi.

Meie kõnnime kooli, aga väga palju lapsi tuuakse autoga, isegi kui kool viie minuti tee kaugusel... Mari on meil nüüd alati esimesena valmis. Kirke unustab end vahel liialt unistama või lastesaadet vaatama. Pean teda pisut rohkem tagant kiirustama. Nii siis on hakanud kannatamatu Mari varem välja minema ja ootama meid selle puu juures. Muidugi ei ole see liigne kiirustamine kasulik, sest ta on vahel oma koti maha unustanud, mis mul õnneks silma jääb, aga eelmisel nädalal jooksis ta meile poolel teel vastu, ta kott on kodus... Muidugi oli ta väga mures hilinemise pärast, aga jõudis ikkagi kenasti kooli!

Olen hommikul saanud mõlemad lapsed putru sööma - kaerahelbeputru. Tera soola ja pisut mett, piima ning mikrolaineahju. Ega Kirke pole just seitsmendas taevas sellega, kuid õnneks sööb ikka ära. Mina ise söön samuti pudru, koos rosinate aga ilma soola-suhkruta. Väga hea!!!

Lapsed

Minu pisikesed kiisukesed on siin pildi peal... Täna taas Toomasega suusatamas, aga paar päeva tagasi olid mõlemad hädas oma kõhuvaludega. Kirke kurtis juba õhtul oma muret ja nagu ta mulle täna teatas, tundis ta kõhus imelikku kõdistamist, sellepärast oli ta värisenud üle keha, kui ta potil istus, sest kõht oli kinni, aga valu oli suur.

Öösel magas ta minu juures. Kummaline, kuidas harjud ära ühe inimesega ja kui keegi teine su kõrval on, siis oled justkui eriti valvas, kuidas ta on ning tabad üsna kohe ära, kui ta üles ärkab. Nii me siis istusime ööselgi vannitoas, kus püüdsin teda julgustada, kahjuks tulutult (olin kasutanud küll mingit kõhulahtistit, aga isegi kui see mõjus, oli Kirke liigselt kartlik).

Õnneks magas ta pärast seda hommikuni ning kui ta siis lõpuks kõik oma mured ja hirmud oli maha surunud ja midagi potti ilmus, oli ta ääretult imestunud, ei olnudki valus. Kõige suuremaks rõõmuks minu jaoks, mis mind südamepõhjani liigutas oli see, kui ta tuli pisut hiljem minu juurde, kallistas ja ütles tõsiselt: emme, aitäh for your support! Kuidas võib üks pisikene olevus NII 'täiskasvanud' olla...

Ja siis oli seal Mari, varakult üleval ning vastupidise murega. Sain siiski mõlemad lõpuks kooli, kuigi Mari tuli keset päeva koju. Õhtuks olid mõlemad täiesti terved!

Kiisu

Siin on pilt meie pisikesest Liisust. Ta peidab ennast pangasaali tooli alla, et keegi teda üles ei leiaks. Pisut üle kolme aasta tagasi sai Mari endale kassi. Kassisaamise lugu algas aga hoopis varem, kui Mari viiene oli ning nurus endale kodulooma. Toomas oli nii tüdinenud sellest, et lubas tüdrukule, kui ta 8 saab, kingime kassi. Muidugi oli taoline lubadus antud kindlas väikese lapse lühikese mälu usus. Aga võta näpust. Mari tuletas seda juba varakult enne oma tähtpäeva meelde. Ja nii me siis kaalusime seda kassi võtmist ning otsustasime, oleme valmis, sest hoolimata uhkest Kiisu lepingust, mille Mari kokku pani (isa abiga), teadsime, mis see tavaline käik on - eks see kassipidamine rohkem meie õlgadele jää.

Eesti Majas kindlustusbüroos töötab üks kena proua, kelle vend peab talu ning kellel aegajalt neid pisikesi kiisupojakesi tekib. Nii ta siis ühel päeval seadiski sammud Toronto poole, spordikotis neli piskest olevust, kellele vaja kodu leida. Kiisukesed lasti pangapõrandale laiali ning ma püüdsin kiiret valikut teha, milline nendest kõige sobivam võiks olla. Välimuse järgi meeldis üks hallikarvaline, aga kui selgus, et see isane on, siis ei saa ju Mikule Liisut nimeks panna. Nimelt oli see juba ammu maha pandud. Kõige rohkem meeldis üks natuke vaiksema loomusega triibuline kassike, kes minu meelest just Mari oma võiks olla.

Püüdsime siis oma klientidele kassikesi pakkuda, kuid millegipärast ei võtnud keegi vedu. Ajasime peale ühele töökaaslasele, kes lõpuks võttiski pisikese karvakera, kellele sai nimeks Nuustik. Hallikarvaline isane läks teisele töökaaslasele, kellel kodus küll juba kaks kassi oli ja neljanda sai Eesti Maja töötaja. Mõtle kui kena, kõigile kodud olemas!!!

Mina pidin teisipäeva õhtu veetma kiisuke jalge juures. Kui aeg oli minna alla lastele kooli järele (Eesti kooli õhtu), siis palusin Ingridit, et ta oleks filmikaamerga juures. Tõin Liisu Mari klassiruumi ning muidugi olid lapsed ninapidi juures, kes paitamas kes imetlussõnu pomisemas. Nägin, kui ärevil Mari oli. Küsisin, kas nad teavad, kelle kiisu see on. Kui Mari siis oma üllatusest aru sai, lõi ta nägu rõõmust särama! Ja nii see Liisu tema kiisu ongi.

Alati, kui tuju paha, on koht, kelle juurde minna. Nina suruda tema karvadesse ning lasta sellel väikesel nurrumasinal end rahustada. Ja Liisu on olnud imeliselt hea kass. Ta ei ole kunagi meie mööblit kraapinud. Ehk aitas Toomase ehitatud post, mis ulatub laeni ja on vaibaga kaetud. Ta sööb meil ainult kuiva toitu ja KURKI! Just nimelt värsket kurki. Kord poest tulles pahandas Toomas, miks Kirke kurgi on ära närinud ja siis tuli välja, et süüdlane on keegi teine. Nii me siis pakumegi kurki talle iga päev. Õieti olen mina see, kes tavaliselt seda teeb. Kui on vaja kass kusagilt kätte saada, siis tarvitseb vaid heleda häälega hõigata: Kurk-kurk! ja juba ongi ta su jalgade ümber maiust nurumas.

Tegelikult tahtsin kirjutada tänasest Mari ja Kirke kõhuprobleemist, kuid millegipärast sai lugu hoopis kassist. Eks ma tee seda homme või ülehomme või mõni järgmine päev.

VIDEO: Mari saab endale kiisu (2003 sügis)

Kagami Biraki

Siin on pilt magusast 'sushi'st. Valmistasin selle õhitud riisist (kas see on õige tõlge 'Rice Krispies' jaoks?) ja vahukommidest. Keskele sai maasikalagrits ning ümber 'Fruit Roll-up', mis kujutab endast õhukest hapukat kuivatatud puuviljapüreed. Lastele maitseb see väga-väga!

Sushi tegin paar nädalat tagasi laste karate peo jaoks, mis kannab jaapanikeelset nime Kagami Biraki. Otseses tõlkes: peegli avamine (peegli abil on näha, mis on hea, mis on halb). See on traditsiooniline pidu, mida peetakse aasta alguses ning mille juured ulatuvad 15.sajandisse - samuraide aega. See on nagu ukse avamine uuele aastale oma dojos. Tavapäraselt oli selleks ajaks korrastatud ruumid, õpilased näitasid oma tänu senseidele, kes nii kannatlikult nendega töötanud on. Peetakse dojo pühitsustseremoonia, kui igale poole puistatakse soola, mis siis männiokstega kokku pühitakse.

Tavaliselt toimub meie dojos päeval ühine treening ning õhtul toovad kõik midagi söödavat kaasa. Koos tehakse erinevaid jaapani toite, pakutakse saket (mis maitseb kohutav, aga viin on minu jaoks samuti kohutav, kui see just ei ole suure hulga mahlaga segatud, nii et ma ei ole õige inimene taolisteks hinnanguteks).

Kaks aastat tagasi, kui olime esimest korda sellel peol, sain oma kätt proovida sushi tegemisel. Sensei Mark tõi välja oma eriliselt terava noa ning usaldas selle minu kätte, hoiatussõnadega, et ma endale liiga ei tee, kui sushit lõikan. Tol korral olin teinud kohupiimaplaadikoogi, mis väikesteks tükkideks lõigatud. Iga koogi peale kirjutasin jaapani tähemärgi, mille peale meie dojo shihan (kõige kõrgem õpetaja) küsis, kas ma olen õppinud jaapani keelt. Eelmine aasta tegin sama asja, aga siis olin valmistanud trühvleid. Muidugi pole mul jaapani keelest aimu, aga internet on suur abiline, kust kiiresti vajalikku tarkust ammutada. Olin rohkem mures, et kõrvuti ei satu tähed, millest võib midagi kummalist või ebasünnist kokku lugeda.

Seekord pakkusin magusat sushit, mis oli kadunud väga kiiresti laste kõhtudesse (tulin alles hiljem kohale ning nägin ainult tühja kandikut). Praeguseks on nii mõnigi uurinud, kuidas ma neid tegin ja kiitnud, milline tore mõte. Minu meelest samuti tore, aga sugugi mitte minu enda oma. Paar kuud tagasi vaatasime Kirkega ühte kokasaadet ning sellest ajast me seda ideed seedisime.

Mul oli võimalus Toomasega koos rääkida ühe 'päris' jaapanlasega, kes on töö pärast siin pikemat aega. Ta jutustas sellest, kui palju nad Jaapanis peavad tööd tegema. Puhukust on umbes kolm nädalat, aga enamus sellest võetakse haiguspäevadena välja. Ta naeris, et küll on tüütu eurooplastega äri ajada, kes aina puhkavad. Samas naudib ta oma olekut siin. Meie mõtlesime alati, et ameeriklased on hullud töörügajad, aga nüüd tuleb välja, on teisi hullemaid.

Hiljuti kõnelesin ühe karateka emaga, kes on India päritolu õpetaja. Arutlesime, kui vähe pööratakse siin tähelepanu lastele, koolist tuleb välja aasta aasta järel võileibade peal üles kasvanud lapsed, sest koolides ei pakuta sooja toitu. Ta ütles, mõni ime. Siia ookeani taha tulevad inimesed, kes tahavad oma eluolu parandada, teenida palju, anda oma lastele parem tulevik. Muidugi ei ole aega mõelda selliste tühiste asjade peale, kuidas muuta paremaks laste kasvatamist, ja muidugi pole kellelgi soovi liiga palju aega puhkuste peale kulutada.

Teiselt poolt olin alati skeptiline siinse koolisüsteemi suhtes. Nüüd, kus mu lapsed koolis, ei jõua ma ära imetleda, kui kannatlikud lastega ollakse ja kui lapsekeskne on õpetamine. Ei tohi viriseda, sest kust on võimalik saada just seda kõige ideaalsemat... Alati jääb kusagil midagi vajaka.

Blogijate vanusest

Siin on pilt minu tüdrukutest Blue Mountain'i tipul. All paistab suusaküla ning eemal on vaade Georgian Bay'le (Lake Huron).

Lugesin täna lehest ühest 91 aastasest mehest, kes veel pool aastat tagasi oma blogi kirjutas. Nii et mingi vanus ei ole vana seda "noorte" asja tegema!

Selle artikli juurde tagasi tulles: perekonnale oli see üsna ootamatu üllatus, sest seal olevat päris avalikult nii mõndagi lähedast inimest kritiseeritud. Ilmselt ei tarvitse enam tähendada suures vanuses, mida teised sinust mõtlevad. Samas hoiatati ühes teises artiklis, ole ettevaatlik, mida ja kuidas kirjutad, eriti kui ees on töökoha vahetus, sest tulevane tööandja võib juba varakult sinust oma pildi luua, mis tähendab, et pead kümnete uste taga käima enne kui ametisse saad.

Suusatamas

Lõpuks ometi tuli sel talvel küllalt palju lund maha, et meie saime suusatma minna. Sõitsime umbes 140 km põhja poole, mis võttis umbes kaks tundi (mööda suuri maanteid kuluks sama aeg, kuid tee oleks pikem). Väga kehvade olude puhul pannakse küll osaliselt neid väikeste linnakeste vahelisi maanteid kinni, kuid praegu ei saa just lumega kiidelda.

Blue Mountain on Georgian Bay ääres, väike linnake, mis iga aastaga järjest suuremaks kasvab. Ehitamine käib igal pool! Toomasele meeldiks VÄGA seal elada, kui ainult tööd oleks kergem leida. Nii saaks ta terve talve igal õhtul suusatamas käia.

Nädala sees on kena välja tulla. Inimesi oli vähe! Ilm ei olnud väga külm, isegi päike piilus pilvede tagant välja. Tegin alguses mitu korda mäe keskel peatuse, et natuke seda talvepäikest imetleda.

Mina otustasin asja rahulikult võtta ning veetsin pea terve päeva laugel mäenõlval, eriti peale esimest allasõitu, kus ma tundsin, nagu poleks ma varem kunagi suuski alla saanud. Olin liiga ettevaatlik. Toomasel oli minust vist kahju ja ta lubas mind õpetama tulla, kui tüdrukud hiljem omaette sõidaksid. Nii nad läksid järsematele radadele. Paar tundi hiljem tulid nad minu juurde. Lastel olid kõhud tühjaks läinud ja külm oli pisut liiga hakanud tegema - Mari mure, sest Kirke pole nii kärme kui tema. Sõitsime alla ning Toomas imestas, kus ma nii hästi sõitma olen õppinud... Ta on tubli töö mind õpetades teinud. Samas ei kipu ma järskudele nõlvadele, naudin lihtsalt niisama rahulikku sõitu. Millegipärast ei suuda ma enam nautida liigset kiirust.

Hiljem õhtul tuli Kirke minuga mäele. Sõitsime kahekesi päris hästi koos. Ta kaotas viimase sõidu ajal oms suusakepi üles sõites, kuid saime selle kätte. Minu kõige põnevam hetk oli, kui üks hull noor poiss suusalaual mul jalad pidi äärepealt alt viima. Ta läks suure kiirusega minust mööda, tundsin, et ta puudutas mu keppi. Alles all märkasin, et minu suusakepist oli saanud kõver kiirsuusataja kepp .

Hullud noored, kes ei kontrolli oma sõitu ning õhtu poole ilmus neid liiga palju välja. Üks teine kihutas Kirkest ohtlikult lähedalt mööda. Kõige hullemad on suusalaual sõitjad, sest nad ei suuda küllalt kiiresti pidurdada ning on palju kohmakamad kui suusatajad. Olen alati nii pahane nende peale. Päeva alguses sõitis üks mulle samuti selja tagant peaaegu otsa, kaotasin ainult korraks tasakaalu ning proovisin ära, kuidas lumel istumine on, aga midagi hullemat ei juhtunud. Nii me siis otsustasime oma vara kokku korjata.

Toomas ja Mari olid samuti lõpetamas, nii jõudsime juba enne 11 õhtul koju. Üllatavalt kena päev oli!!!

Pisibeebi

Käisime Kersti juures uut ilmakodanikku piilumas, kes eelmise aasta kadripäeval (25.november) Toronto eestlaste ridu täiendas. Pisike Elise oskab praegu ainult palju kisa teha, süüa ja magada nagu see ikka selles vanuses kombeks on. Sain tüdruku korraks sülle, kus ta isegi natuke aega ilma pahandamata vastu pidas, aga siis teatas: võõras tädi, tahan emme juurde!!! Pean tunnistama, et sain aru vanaemadest/-isadest, kes vaikselt tunnistavad, lapselastega on pisut kergem, laps nutab - anna aga emme kätte ja mure läinud. Muidugi on tore mõelda, et kodus võiks jälle pisiske kasvada, kuid mõistus sosistab kiiresti kõrva, kas ma tõesti tahan läbi elada neid lõputuid magamata öid ja mähkmetevahetamist. Parem ootan, kuni vanaema staatusesse jõuan...
Igal juhul palju õnne Kerstile ja Ristole!!!

Vaheaeg

Siin on minu tüdrukud oma sõbranna Hannaga. Nii nad vahel on meil madratsite peal suures toas, vahel all keldritoas voodis risti. Viimast ei saa enam varsti teha, sest Mari kasvab aina pikemaks!

Täna käisime kõik koos kinos "Eragon'i" vaatamas. Mari luges raamatud sügisel läbi ja mina loen praegu teist osa. Tore muinasjutt, mille järgi tehtud film on minu meelest hea, kuigi olen kuulnud palju kriitikat selle kohta. Arvestades, et filmides kipub ikka palju raamatust välja jääma, siis peamised punktid olid sees ning kompuutrite abiga oli imeliselt tõepärane draakon välja tulnud. Kirke on nii armas, kui me kinno läheme. Ta istub NII põnevil toolile ja teatab, tal on liblikad kõhus. Käime suhteliselt harva kinos filme vaatamas, sellepärast on see alati elamuseks. Tegelikult on ikka vahe suurel ekraanil tegevust jälgida, eriti kui see ei koosne ainult kahkekõnest. Me ei osta kunagi paukmaisi, mida ameeriklased teevad. Olime rõõmsad, kui avastasime, et Tim Horton's on oma poe kinos avanud ning ostsime igale ühe muffini.

Peale filmi sõitsime dollaripoodi, kus lubasin igale $3 eest osta mis aga neile meeldib. Kõik valisid ühe väikese pehme loomakese ning muidugi kommi... Ja siis IKEAsse lihapalle sööma.

Olin täna töölt kodus, homme on Toomas lastega siin. Hannal lubati veel üks öö meie pool olla, mis muidugi pani tüdrukud vaimustusest hüppama. Vähemalt saavad nad pisut koos olla ja loodetavasti eesti keelt praktiseerida (see on ainult minu unistus ).

Homme ja laupäeval jälle tööle. Millal küll tuleb aeg, kui ei pea enam seda teed jalge alla igal hommikul võtma või vähemalt teeks seda, mis südamele lähemal. Samas meeldib mulle, kui saan aidata meie liikmeid - panga kliente. Olin üsna üllatunud, kui palju ma seda nautisin, kui pidin üle tüki aja ühel laupäeval kassas olema. Kontoris, "eesliinilt" eemal olles, olen peamiselt telefoni otsas ning vähem inimestega silmast silma. Tegelikult pole see ju sugugi halb koht, kui ainult vähem ilmaaegu hõõrumisi ei oleks. Aga ilmselt on raske seda vältida, kui oled päevast päeva samade inimestega, vaata et rohkem aega koos kui oma perega. Ma tahaks näha ühte peret, kes absoluutselt kunagi ei nägeleks või oleks lahkarvamusteta!

Lootsime järgmisel nädalal paariks päevaks suusatama minna, aga muidugi pole lumest jälgegi. Ootame lund!

Uus aasta

Nii nägid välja täidetud seened minu vana-aasta õhtu peolaual. Lisaks olin teinud singirulle, mis mulle alati väga maitsenud, kuid siiani pole õieti kunagi vaevaks võtnud valmistada. Toomase rõõmuks rosoljet, singipirukaid; Eve toodud kartulisalatit, Pauli enda poolt püütud ja suitsutatud kala, Kai imemaitsvat saladuse loori all kokku segatud krõpsudega söödavat kastet. Magusast oli kahte sorti korvikesi, millest ühed on minu meelesti eriti maitsvad, tehtud laimist ja jõhvikatest ja valgest šokolaadist; mandli-vahukoore tort šokolaaditükikeste ja kiwiga, Hille toodud kakaotort, Kai imlised rummipallid (ta ei hoia kunagi rummiga kokku!). Ja muidugi minu küpsetatud leiba ning saia.

Lastega on alati natuke keerulisem. Nad ei ole õieti keegi harjunud meie toredate eesti toitudega (näiteks kartulisalat) ja nii said nad külmutatud peast ostetud kanakotlette ja lihapalle, millest esimesed kogu täiega ära söödi. Peale seda natuke tarretist ja mahla ning juba olid neil kõhud täis ja joosti oma mänge edasi mängima.

Kuigi meid oli päris palju selles pisikeses majakeses (kaksteist täiskasvanut ja seitse last), läks kõik väga tsiviliseeritult, palju rahulikumalt ja lihtsamalt kui oleks võinud oodata. Kasutan tavaliselt ühekordseid taldrikuid ja kahvleid-lusikaid. Laste joogiklaasid on samuti plastikust, mille peale kirjutan iga lapse nime. Nii ei teki lõpmatult palju topse, mille omanikku väga raske tuvastada. Peale pidu on nõudepesu väga lihtne. Õnneks ei ole meie sõprade hulgas nii peeneid isikuid, kellele kõlbab ainult portselan ja kristall.

Peo muusika tuli raadiost Elmar, nagu ikka otsime ainult eestikeelset muusikat, isegi kui originaal on mõnes teises keeles. Nii see emigrandi elu on kaugel kodust. Päeval kuulasin samuti raadiot ning juhtusin peale, kui saatejuht kurtis, mitte ühtegi tervitust pole veel saabunud. Lippasin siis arvuti juurde ning saatsin mõned tervitused teele raadiole ja kõigile sugulastele, sõpradele ja tuttavatele. Saime kohe häid soove tagasi siia kaugele maale. Väga armas oli, kuigi olen kindel, et enamus nendest, kellele meiepoolsed sõnad teele läksid, ei kuula 'vanainimeste' jaama. Huvitav on see, et niipea, kui mõni sellise tõrjuva suhtumisega isik satub pikemaks ajaks eemale Eestist, muutub Elmar väga kiiresti omaseks, hoolimata vanusest. Oleme seda ise mitmel korral näinud-kogenud.

Pidu käis meil kella kolmeni ja põhku pugesime alles nelja ajal. Hommikul olime juba kella üheksa ajal üleval! Kuigi, pean tunnistama, oleme natuke tukkunud veel peale seda. Toitu on nii palju järgi, et võiks veel ühe peo korraldada. Samas peame olema homme juba tööl ning ehk on parem siiski täna rahulikumalt võtta. Lastel on veel nädal koolivaheaga.

Lisasin siia mõned uued pildid: Pildid

HEAD UUT AASTAT!

Aastalõpp kohe käes

Täna oli selle aasta viimane tööpäev. Oli suhteliselt kiire, sest meie ülemusi polnud kohal ja ma pidin korraldama tööpäeva lõpul, et revidendid saavad kenasti kõigi kassad üle loetud ja minu "hoole" all oleva peakassa kontrollitud. Õnneks läks kõik libedalt! Kõige mornimaks võtab meid, kui me peame seda tegema 31. kuupäeval (kui see langeb nädalapäevale) ja siis selgub, et nad ei ole raha lugemisega hakkama saanud ja me peame NII kaua veel kontoris istuma, kui parema meelega lähed kiiresti koju aasta viimast päeva nautima. Kõrvaltvaatajale, kes päevad läbi ainult rahaga tegeleb ja kellele raha tähendab ainult töövahendit, on tore vaadata, kuidas nad seda kenasti rahulikult ja aeglaselt loevad. Seekord tõin neile kaks rahalugemismasinat kasutada!

Pühapäeval tulevad me sõbrad meie poole. Pilt on eelmisest aastavahetusest, kus lapsed oma sõpradega (kõigi rahustuseks: klaasides ei ole mitte šampus). Proovin homme juba kartulisalati ja rosolje valmis teha. Kahjuks ei ole meil sellist luksust, et võiksime poodi minna ja siis imehead eestipärast toitu kokku osta. On küll üks eestlaste omatud kohvik ja Eesti Maja kohvik, kuid Toomas ei ole sugugi rahul, kui ma midagi sealt tooksin, kuna ta arvab, et minu toit on ikka tuttavama maitsega. Siiani pole ta veel minu kaneelikuklitest ära tüdinenud. Varem tegin taigna alati käsitsi (Rootsis õppisin seda tunde järgi tegema, sest küpsetasin kaks korda nädalas saia), nüüd kasutan meie leivaküpsetamismasinat taigna tegemiseks. Viskad kõik jahud ja muud olulised komponendid sinna sisse ning tõstad kaks tundi hiljem valmis taigna välja! Isegi Tom saaks sellega hakkama. Peale seda jääb ainult kuklid valmis vormida.

Olen seda masinat juba üle kolme aasta kasutanud. Poest ostame nüüd ainult jahu (nisujahu pakk 20kg) ja ei kunagi saia. Päris head leiba saab küll saksa ja ukraina ärist, kuid seda teeme päris harva. Enamasti küpsetan sellise mitmeviljatera saia. Lapsed on sellega nii harjunud, et kui kord tegin valge saia ning valmistasin juustuvõileiva, siis arvasid nad koos: juustul on imelik maitse. Aga juust oli täpselt sama, mis alati, ainult sai oli teine...

Vahel teen rukkijahust leiba või siis taigna, mille torkan päris ahju küpsema, sest masinas ei saa nii rasket tainast küpsetada. Olen nii head reklaami teinud, et mu üks töökaaslane mõtleb tõsiselt endalegi selle muretsemisest ja teine ostiski jõuludeks koju. Mitu sõpra on samuti taolise imelise abivahendi kööki hankinud. Tegelikult on meie köök nii väike, et seda poleks kuhugi panna. Nii on ta mul hoopis keldris pesuruumis, mis tegelikult sobib hästi, kuna vahel, kui sai peab hommikuks valmis saama, ei kuule öösel tema mürinat (mis ei tähenda, et heli oleks veomasina tugevune, aga ikkagi natuke).

Sel suvel oli Toomase kõige suuremaks mureks see, kuidas ta saab ilma minu saiata hakkama. Eks jätsin talle instruktsioonid ja nii ta siis mõõtis täpselt jahusid ja muud vormi. Ainult ühe tähtsa asja unustas ta, nimelt jäi segamise laba sisse panemata. Nii see sai seal siis küpses üheks huvitavaks käkiks. Ega ta alla ka ei andnud. Võttis selle välja, proovis natuke sõtkuda ning pani ahju. Pärast väitis, et maitse oli vähemalt hea, mis sest välimusest. Mina üksi olles küpsetasin samuti saia, kuid ega ise ei jõua palju süüa (õieti ma sööngi seda suhteliset vähe). Nii ma viisin pool saiast ühele ja teisele töökaaslasele. Teine võimalus oleks panna see sügavkülma.

Samas pean ütlema, et kõigest reklaamist hoolimata, peab ilmselt tulevane küpsetaja ise endas selgusele jõudma, et ta on valmis sellise asjaga tegelema. Mina ilmselt olin. Idee tuli, kui ma käisin Mari klassiga koos siinses 'vabaõhumuuseumis', kus neil nädal aega tunnid olid. Maitsesime vana retsepti järgi tehtud tavalist saia ja ma mõtlesin, miks ma ei võiks kodus seda ise tegema hakata. Ja nii see läks. Olen vaadanud, et mul võtab umbes viis minutit kõik ained vormi panna ja siis umbes neli tundi, kuni saad värsket saia nautida. Suureks plussiks on muidugi imeline küpsetuslõhn terves majas. Kas ei ole tore tulla õuest (töölt) tuppa või hommikul ärgata, kui maja lõhnab 'kodu' järgi.

Head küpsetamist kõigile!

Jõululaupäev

Jõululaupäev nägi just selline välja seekord. Vastupidiselt minu ennustusele, et sajab vihma ja on sünge, tuli hoopis päike välja! Oli küll tuuline, aga lapsed olid hea meelega nõus minema rattaga sõitma.

Toimetasin köögis. Kasutasin oma uut potti seaprae ja hapukapsaste tegemiseks. Tom oli mures, kas tuleb ikka hea, kui ahjus pole tehtud, aga tulemus ei olnud kurtmist väärt. Pruunistasin sealiha tüki enne pannil, lisasin hapukapsastele praetud peekonit ja torkasin kõik potti. Aega võttis umbes viis tundi, misjärel jäi see kõik sooja, kuni sain kartulid, porgandid ja kaalika ahjus valmis.

Magusaks proovisin teha korvikesi valge shokolaadi ja vahukoore ja pohlamoosi seguga, mis tulid päris maitsvad välja. Naabrile olin küpsetanud keeksi (samas tegin meile ka ühe) ja Hillele andsin stritsli, mis oli tehtud jõhvikate ja mandlitäidisega. Lapsed tegid piparkooke ning kaunistasid neid hiljem. Esimest korda tundsin, kuidas nendest on abi, või õieti, et ma ei pea iga asja järele vaatama, mis nad teevad. Said kenasti piparkookide lõikamisega hakkama, ainult küpsetamisel pidin abiks olema.

Kui olime kõhud täis söönud, siis teatasid lapsed, lähme nüüd jalutama. Vahepeal tekkis pisuke pahandus. Olin kogemata torganud suhu piparkoogi, mille tema oli kaunistanud. Ta nuttis ja teatas, me võime ilma temata minna. Sain siiski lapsed uksest lõpuks välja. Ütlesin Kirkele, et tal on palju kurvem siin edasi olles. Muidugi tunnistas ta hiljem õues, kuidas jalutuskäik tuju paremaks tegi. Jutustasin neile loo päkapikkudest, ise samal ajal majade akendest sisse piiludes, kellel kuidas toad kaunistatud, kellel jõulupuud tulesäras. Vahel on tore end panna sinna nende asemele ja ette kujutada, mismoodi seal olla oleks. Jõululaupäev ei ole nii tähtis kui jõulupäev, aga ikkagi oli näha mõnes majas kogunemisi.

Muidugi oli jõuluvana juba käinud, kui meie ükskord koju jõudsime. Kõik olid õnnelikud oma kinkide üle. Tüdrukud said raamatuid ja Mari mikroskoobi, Kirke Littlest Pet Shop loomakesi. Me ei ole kunagi neid paljude kingitustega üle kuhjanud nagu siin tihtipeale kombeks on.

Kirke läks just oma sõbranna Chen-Chen'i juurde ööseks. Rääkisin tema isaga natuke ja ta ütles, nad ei tähista jõulusid, küll aga hiina uut aastat. Kuna aga press on jõuludega siin nii suur peal, siis nad annavad ikka kingitusi.

Vaatame nüüd Mariga Lumekuninganna filmi. Paistab inglaste tehtud olevat. Väga kena!!!

Jõulud

Täna jääb vaid soovida ilusaid ja rahulikke pühi!!!

Meil tulevad seekord vihmased ja mustad jõulud, mis ei tekita sugugi pühademeeleolu. Ainult pildi peal on meie maja lumehangede vahel, nagu see mõni aasta tagasi oli. Suusamäed püüavad meeleheitlikult kunstlund teha ning siis toimub suusatamine rohetavate põldude vahel...

Saame neli päeva töölt vabaks, Toomas on terve nädala kodus, lastel algas koolivaheag, mis kestab jaanuari esimese nädala lõpuni. Täna paneme kuuse püsti. Oleme ikka suutnud vastu panna üldisele survele kuusk juba detsembri alguses tuppa tuua. Ainult küünlad aknal, mille juures päkapiku ootuses kaks sokki, annavad tunnistust, et me ikka seda aega ära pole unustanud.

Homme küpsetan naabrile koogi kingiks ja meie lauale tuleb seapraad hapukapsastega. Toomas on nõudnud kaneelikukleid, eks ma teen neid. Meie jõululaud ei tule mitte väga lookas. Olen väga minimalistlikuks muutunud. Isegi Toomas imestab, et ta ei igatsegi suuri praade ja kuhjas taldrikuid. Kui harjud ära teisiti, on enestunnegi parem. Mis rõõm on täis kõhuga oiata, kui halb olla on. Aga teisalt meeldib mulle proovida huvitavaid uusi asju küpsetada. Üks retsept jõhvikatega ootab oma järjekorda. Eks ma proovin selle homme ära ja jagan hea meelega teistega.

P.S. Need, kes ei arvanud ära, mis imeline korv see oli, siis see on tehtud puuviljadest!

Pidu

Siin me oleme panga jõulupuul. See toimus laupäeva õhtul Eesti Maja kovikus. Olin peaaegu valmis mitte minema, sest päeval hakkas kimbutama migreen. Toomas tõi mulle apteegist kanget rohtu, magasin natuke, helistasin siin Hillele, et ta peaks kaasa võtma kingipakkide loteriiks asju, mis mul veel kodus olid. Ta ei vastanud kohe. Käisin uimaselt ringi ning kui siis ta mulle tagasi helistas ja teatas, et ilmselt ei tule Krista ka kohale, otsustasin siiski end riide panna ja väheks ajaks kohale minna. Kõige naljakam oli see, et Helen tegi mulle täna komplimendi mu soengu kohta. Arvasin, võin teinekord niiskete juustega magama minna, siis kiiresti kammi läbi lasta ning kõik ongi valmis.

Pidu oli nagu pidu ikka. Süüa sai kenasti, kuigi eelmisest aastast olid paremad mälestused. Toomas ajas kangesti peekonit taga, aga see ei tulnudki välja. Verivorstid, jõhvikamoos, seapraad, hapukapsed - nii nagu see eesti jõulutoit on. Esialgu hoiatasin Toomast, et ta liiga palju ei jooks, sest ma ilmselt ei ole võimeline tagasi sõitma, kuid pika peale mõjus rohi ning tundsin end pistu paremini.

Siis tänati kõiki töötajaid panga nõukogu esimehe poolt ja veel mingeid tegelasi. Peale kohvi ja koogi serveerimist läksin kingituste laua juurde.

Olin ostnud kommi- ja küpsisekarpe, mõned pudelid, kokku oli esialgu 13 kinki. Kuigi ma pole ebausklik, ostsin siiski ühe juurde ja tõin selle kaasa samal õhtul. Olin need kenasti pakkinud, kasutades origami tehnikat. Oleme tavaliselt loosi teel kingitusesaajad valinud. Seekord tuli mul parem mõte. Olin otsinud mõistatusi raamatust (kes veel mäletab seda): Sada saarelehte, tuhat toomelehte. Leidsin ka ühe internetilehekülje, mis on täis igat sorti mõistatusi, vanasõnu jne. (www.folklore.ee). Mulle ei ole kunagi meeldinud see pealesunnitud luuletuste esitamine, samas ei tahtnud ma ka loosiga välja tõmmatut pigisse jätta. Viskasin mõistatused peolistele lahendamiseks. Kõik läks kenasti. Hiljem küsis keegi, kas sain Krista käest mõistatused, sest Eesti Maja jõulupuul oli samuti mõistatustega aega viidetud. Tal polnud muidugi aimu, et olin Kristale abiks olnud, kui tal paluti viisteist minutit pidu lõbusamaks teha. Jagasin hea meelega talle minu enda meelest toredat ideed. Kas ma oleks pidanud seda endale hoidma???

Me ei olnud lõpuks väga kaua peol. Ära minnes tänas meie ülemus mind. Keegi polnud mulle mingit ülesannet peo "juhtimiseks" teinud, kuid samas andsin hea meelega oma osa õhtu kenaks läbiviimiseks. Teisalt kipub selline liigne toimetamine mõnele muljet jätma, et sa oledki ainult selleks seal (või oled peo perenaine?) ja et sa polegi ise külaline. Nagu keegi arvas minu küsimuse peale, kas kõik on oma nimed külalisteraamatusse pannud, et ma võiks selle raamatuga nende juurde kõndida, kes seda veel teinud pole. Mis tähtsust sel on, kes kirjutas või mitte, kui ei kirjutanud, siis väga kurb, aga kingiloosimisele nende nimi ei lähe. Õnneks oldi väga kenad ja loomulikult mindi ise sinna raamatu juurde. Pean ka tunnistama, et ega see poleks ka tükki mult ära võtnud ja mu esimene mõte ei olnud sugugi nii negatiivne, alles siis kui pea rohu mõjust selgem ja kodutee jalge all oli, alustasin selliste mõtete heietamist. Tuletas lihtsalt meelde juhust, kus eesti seltskonnas tavaliselt teenindaja rollis neiule, kes juhtumisi ühel peol oli külaline, öeldi, et ta võiks nüüd taldrikud ära korjata. Mis tunne tal võis küll olla...

Loosimise kohta veel, et olime Heleni ja Heiliga kinke jagamas, kui Helen tõmbas mu nime. Ütlesin, pane ära ja võta uus, aga ta juba teatas kõva häälega ning küsis mult hästi lihtsa mõistatuse: päeval karjas, öösel orjas. Eelmine aasta panin Toomase nime kõrvale, kui ta välja tõmbasin. Seekord ei lasknud Helen seda juhtuda ning kõige naljakam oli, et sain endale selle viimasena toodud kingituse

Siin on üks tore pilt peolt. Mõistatus: mis see küll on, näeb välja nagu lillekorv, aga on söödav!
Siin on link nende leheküljele: http://www.ediblearrangements.com/

Jõulud tulemas

Jõulupidu Eesti Koolis on läbi. Pildil on Mari ja Kirke oma sõbranna Hannaga, kes lasteaias küll kaasa lõi, kuid nüüd alles esimest aastast koolis kaasa teeb (ikka Kirkega samas klassis, mis tähendab, et mõlemal on suur huvi kooli tulla!). Viin Hanna kooliõhtul koju, Toomas pääseb Hanna isaga enne minema ja nii ei pea nad seal niisama aega viitma. Mul on alati midagi autosse kaasa pandud. Lõikan õuna või pirni, annan küpsist ja siis on üks üllatus - tavaliselt mingid puuviljamahlast tehtud maiustused. Lapsed juba teavad kõike seda minuga oodata.

Täna jooksin natuke mööda poode. Ostsin ühest toredast kohast meie sõprade lastele kinke, mis mõeldud ka ajutööks. Peale seda pidin oma juhiluba pikendama. Küll on hea, et eksamit ei ole vaja teha, piisab ainult raha maksmisest ja uue pildi tegemisest. Kolasin pisut samas ostukeskuses ja muretsesin veel mõned kingid (küünlad) meie sõpradele.

Nüüd on kingid pakitud ja sain korraks siia istuda. Kasutasin pakkimsiel origamit. Mari pidi natuke aitama mõne voltimisega, tal on rohkem kogemusi selles suhtes. Väga kenad tulid välja. Samamoodi pakkisin ka homseks panga jõulupuuks ostetud kingid. Mulle ei meeldi eriti osta asju, mis kipuvad kapinurka seisma või mille puhul pead mõtlema, mis sellega teha. Enamus kingitustest on söödavad - kommid, koogid, küpsised, paar pudelit ja kohvipulbrit. Tahan ka keerulisemaks teha kinkide saamise. Iga loosiga tõmmatu peab proovima lahendada ühe mõistatuse. Muidugi saavad teised peolised appi tulla. Ma ei taha kedagi 'piinapinki' panna. Leidsin internetist mõistatuste lehekülje, kust pean oma valiku tegema.

Eile olime ka Kirkega tema kooli jõuluettekandel, kus ta kooris laulis. Pean ütlema, et nende koor oli kõige vaiksema häälega. Esimeste klasside omasid oleks vist ka meile koju ära kuulnud . Vaatasime Toomasega meie ümber istuvaid vanemaid ning lapsi kooris ning pidime tunnistama, on ikka kirju seltskond küll. Samas ei ole palju päris musti, kuigi tumedaid on, aga siis on nad kas kusagilt Lähis-Idast või Aasiast (palju Indiast). Muidugi on valgeid, siis on nad enamasti Ida-Euroopast. Nii heleda peaga nagu meie lapsed on samas haruldus.

Eks ma kirjuta homsest õhtust. Kuna pangas on nii palju pingeid, siis on huvitav, kuidas meil see pidu välja kujuneb...

Imepotike

Ostsin koju uue köögimasina. Tegelikult polegi mul neid just palju. Leivaahi, mida olen juba üle kolme aasta kasutanud. Ei kujuta ette, et läheksin poodi saia ostma. Sellega saan ka leivataigna teha, mille siis ahju torkan või kuklitaigna, millest teen kaneelikukleid Toomase rõõmuks. Ja siis on muidugi kohvimasin, millega mina kohvi ei tee, sest seda ma ei joo. Külaliste jaoks on mul igaks juhuks lahustuv kohv, kui Toomas kodus pole.

Ja nüüd on mul pott, mille torkan elektrivõrku, ja mis teeb toidu valmis hästi aeglaselt. Olen teinud ühe korra kanarindasid (valasin peale jõhvikasalati konservi ja apelsinikoort, küpsetasin potis umbes 4 tundi - ja valmis roog sai väga hea!). Praegu podiseb kana ja seene ja juurviljatoit mul potis. Pott ise kujutab endast kesta, mille sees kütteelement ja keskel on savist ahjupott, mille saab välja tõsta ning lauale panna. Targad inimesed on selle teinud musta värvi. Toomas kurtis, kindlasti võtab see palju elektrit, aga tegelikult pidi ta küpsetama väiksema elektrikuluga kui tavaline ahi. Kavatsen seal suppi ja ühepajatoitu ja muid huvitavaid asju proovida. Mõtle kui kena, paned õhtul asjad potti, hommikul lülitad käima ning tuled koju sooja toitu sööma. Esimene kord oli nii kummaline tunne, kas tõesti ei pea midagi rohkem tegema.

Tegelikult pean tegema piparkoogitaigna! Jõulud on tulemas!!!

Detsembris

Olime Hille sünnipäeval eile. Vahel teeme Toomasega koos peo, sest nad mõlemad on 5.detsembril sündinud. Seekord oli pidu Hille pool - ikkagi tähtis verstaporst saavutatud - pool sajandit siin ilmas edasi rühitud.

Hille poja Allani naine oli nädalaks Eestist siin. Nii sai sugulastele kohustuslikus korras ka see tutvustus juubelipeoga ühendatud. Praegusel hetkel on Allan ja Aivi lennukil, mis viib nad Eestisse. Allan on aastaks töö juurest ära ning proovib, kuidas elu Eestis olema saab. Õnn kaasa! Loodan südamest, et kõik läheb väga hästi!

Meie lapsed olid Hanna pool õhtul. Tõime nad kümne ajal ära. Mari organiseeris kohe päkapikule kirja kirjutamist ja nii nad kolmekesi istusid laua ümber ning pusisid usinalt eesti keele kallal! Küll on hea, et päkapikk ainult eesti keelt mõistab, või on see kuidagi kujunenud - päkapikkudega peab eesti keeles suhtlema täpselt nii nagu emme ja issiga. Paar nädalat tagasi püüdis Kirke veenda, kuidas neid olemas ei ole. Aga kui ma teatasin, vaevalt päkapikud tulevad sinna koju, kus nendesse ei usuta, siis arvas ta, on ikka tore 'mängult' neid päriseks ette kujutada.

Saime päev enne päkapikkude tulekut pusle (600 tükki) kokku ning nüüd ootavad nad põnevusega iga päev uusi tükke. Olen igal aastal ühe pusle neile päkapikkudega saatnud. Idee tuleb Maive käest.

Kogu see päkapikkude ootamine ja käimine tähendab meile (see tähendab mulle) palju rohkem vaeva ja muretsemist, kas ikka soki sisse on midagi pandud, aga ma tunnen sellest ise rõõmu ja loodan, et suudame lastele anda häid mälestusi ja tugeva pinna, millele toetudes nad oma elurada ise sisse käima hakkavad.

Karateturniir

Muidugi pole ma kirjutanud sellest, et minu karatekad võtsid osa sügisesest turniirist. Mina olin järjekordselt hommikul tööl. Vahel on hea, kui ei pea kõrvalt vaatama ning muretsema, kuidas neil läheb. Teisalt on natuke kahju ainult videolindilt võistlusi hiljem jälgida.

Tegelikult mulle meeldib olla seal kõigi nende inimeste keskel, kelle jaoks karate nii tähtsaks on kujunenud. Nad tulevad sinna kokku nagu vanad sõbrad, mida nad ka tihtipeale on. Karatele pani siin alguse meie klubi 'peatreener' - shihan, kes on kõikide teiste Kanada klubide senseid välja õpeatanud. Naljatleme omavahel, et Toomas ja tüdrukud peavad enne Eestisse tulekut mustad vööd kätte saama, siis avame oma klubi Eestis. (Shihani õpilased on avanud kulbid Taanis, Iiris, Itaalias, Lõuna-Ameerikas ja mujal).

Kuidas neil läks? Toomas nagu ikka sai vaid osalemisemõnu nautida. Mari tõi katas koju teise koha karika ning Kirkele jäi neljas koht kumites - vabavõitluses. Neljanda koha said nad mõlemad meeskonna katas. Lohutuseks: vastasvõistlejad olid palju vanemad kui nemad. Soovin alati neile edu, aga samas olen salaja rahul, et koju ei tulnud peale ühe karika ja mõne medali midagi muud (neljandad kohad said seekord medali). Kui ükskord julgesin nimetada, parem on kui karikad teistele jäävad, siis lapsed olid enensestmõistetavalt pahased minu peale, kas ma ei hooli kuidas neil läheb.

Reedel olime jälle karates. Tüdrukud tegid vööeksamit. Kirkele pruun vöö ja Marile pruun vöö musta triibuga - Mari järgmine vöö on juunioride must vöö (päris musta vöö saab alles 16 aastasena).

Täna käisime IKEAs lihapalle söömas ja kolasima seal pisut ringi. Juba müüakse kuuski nende poe ees. Tavaliselt toome sealt oma kuuse, makstud raha eest saame kupongi, mille võime kasutada aasta alguse ostude jaoks. Inimesi oli NII palju. See tähendab, jõulud on tulemas!!! Kirke pani isegi soki aknalauale.

Vaata lühikest videot võistkonnakatast.

Sügis 2006

Kallid sõbrad!

Tere ja loodan, et suudan siia mitte liiga palju igavat ning tüütut maha sirgeldada. Ja muidugi - teie õnn - võite alati lehekülje kinni klõpsata, ma ei tule nuiaga taga ajama, miks keegi minu mõttevälgatusi lugenud pole.

Ma sain just lõpule raamatuga, kuidas üks naine otsustas aasta jooksul ühe kokaraamatu retseptid läbi proovida. Kokaraamat oli kuuekümnendatel ameeriklastele prantsuse kööki tutvustanud ning autorist sai üks esimesi telestaare köögis. Olen juhtumisi sattunud mõnele saatele, kus see üle 180 pikkune naine oma teadmisi ekraanil jagab ning pean tunnistama, ta ei jätnud mulle vaimustavat muljet - ta nimi: Julia Child. Ta tundus suur ja kohmakas. Raske uskuda, et selline daam just prantsuse toitude spets oli.

Julie Powell oli see, kes 29 aastase sekretärina leidis äkki, et tema elu on läbi ja lõhki tühjust täis ning otsustas oma kokakunsti proovile panna. Minul ei ole kavatsust oma suurest kokaraamatu kogust hakata läbi minema (millest - tunnistan ausalt - olen ehk sajandiku näpunäidetest ära proovinud) ning valikuta näiteks ajusuppi või kondiüdi kastet tegema hakata. Tahtsin ainult öelda, et Julie Powell andis mulle idee oma blogi üles seadmiseks.

Enne laste perre ilmumist olin päris usin kirjutaja. Iga päeva sai midagi paberile panna, aga laste tulekuga kulus kogu minu energia ja mõttevara ja muud oivalised sõnaseadmised nende kantseldamise peale. Kuidas sa jõuad midagi oma ajusopist üles leida, kui oled terve päeva beebi lappe vahetanud, temaga armsasti lapse keeles lobisenud (peaaegu unustades, kuidas täiskasvanutega suhelda) ning muu seas abikaasat kamandanud näiteks teemadel, kas prügi on juba välja viidud.

Nüüd tunnen, et võiks natuke tihedamalt oma sõpradega kirjavahetust pidada, aga mõte sellest kuidas pean asju üle kordama, viib ainult selleni, et parem üldse mitte kellelegi kirjutada. Muidugi suured tänud 'copy' ja 'paste' eest, mis tihtipeale abiks olnud, aga proovin praegu ajaga kaasas käia ning vaadata, kas suudan paremini teiega kontakti hoida!!!