Fotojaht - meri

Ometigi võimalus teha värske pilt päris merest ja kodulinnast :). Meri on alati kuidagi eriliselt hinge lähedal olnud, isegi kui iga päev seda Tallinnas elades ei näinudki - piisas teadmisestki. Võib-olla on see mu esiisade geenidest sees, kes Hiiumaal naised kodu hoidma jätsid ning merd kündma ruttasid. Tunnetasin, kuidas meri on andnud mu hingele avarust, vabaduse lootust. Tartusse ülikooli minnes muretsesin, kas see linn nii kaugel merest hakkaks mind ahistama...

Lahutamatud meri ja kajakad.

Mererõõmud...

Viisakus...

"Emme! That's their problem!" teatas mu kõige targem laps, kui me koju jalutades saime möödakihutavalt autolt ühesõrmelise tervituse... Kõndisime tee äares oma arust palju ruumi liiklusele jättes, päris kraavi eest ära ei hüpanud ja järgmisel hetkel märkasin, kuidas kellegi käsi aknast pikalt välja libises! Alguses kehitasin ükskõikselt õlgu, siis jäin mõtlema, kui inetud ikka inimesed heast peast üksteise vastu võivad olla, ning kuulsin tütrelt eelpool kirjas lohutussõnu.

Kahju... olen siin võimalikult positiivselt meelestatud, tahan ainult head näha, pühin väiksemad pahameelt tekitavad juhtumid kiiresti vaiba alla - proovin end nendest mitte häirida lasta. Olla positiivne, positiivne, positiivne!!! on mu mantra. Peale seda kui mõned aastad tagasi Eestist koju läksin, siis oli tunne, et järgmisel hästi kaugele tulevikku lükatud külastuskäigul peidan end kõigi eest kusagile ära ja suhtlen ainult oma lähedaste sõprade ja tuttavatega (põhiline pahameel tekkis minu kasvatusmeetodite kritiseerimisega, tihtipeale sellise kaudse ja õelaga, lapsed olid väikesed ja mina ilmselt tundlikum). Tulin siiski varem oma mantraga ning kõik tundus palju parem! Aga vahel on lihtsalt raske...

Eriti kui sama päeva hommikul oli meil eriliselt meeldiv kohtumine ühe võhivõõra vanahärraga, kes esialgu bussipeatuse asukohta küsis (mille ma isegi oskasin kätte näidata) ning siis arutasime Nõmme ja Pääsküla eeliseid oma vaikuse ja rohelusega; ning koerte haukumise harjumusest kuni bussipeatuseni jõudsime, kus me teed lahku läksid. Olin rõõmsalt üllatunud, et siin suures pealinnas leidub selliseid kenasid inimesi!!!

Olen siiani arvanud, et noored on meie lootus ja tulevik oma uute suhtumistega; kui aga mõelda selle noortekamba peale, kes meile autost oma tervituse saatis, siis ei oska ma enam midagi mõelda ega arvata! Kas probleem on minus endas, et pole enam sedasorti suhtumisega väga harjunud. Kuidas endale küll kõva kest ümber kasvatada? Hea meel on laste üle, kes oskasid taolise inetuse üsna lihtsalt eemale pühkida, ilmselt on mul nendelt midagi õppida... Või oleks vaja siin rohkem viisakust ja üksteisest hoolimist õppida? Miks lubatakse võõrastega hoopis teistsugust käitumist kui oma lähedastega?

Fotole allkiri: "Viisakus võidab niikuinii!"

Tegelikult oli see siiski ainult väike tõrvatilk meepotti, sest siiani on kõik väga kena olnud! Ei saanud kuidagi virisemisest eemale hoida ja Tom on eemal, muidu tõmbaks ta mu vahutamise maha :)

Paadiga Soome lahel

Loomulikult ei saanud mu noored kuidagi eemale hoida paadimatkast, mis seekord viis neid mööda põhjarannikut ning saared jäid avastamata, sest ilm oli pisut kehvavõitu. Minu paneb taoline mereretk pisut muretsema, kuid Tom lohutab, et ta sõber on juba paarkümmend aastat sellega tegelenud ning ei võta midagi ohtlikku ette!

Siia mõned vanemad pildid lastest nautimas oma seiklusi:

Kiisud

Kui oma kassipere kaugel kodus, siis loomulikult jäävad silma kõik võõrad kiisud. Nagu see pisike kassipoeg, kes ilmselgelt oma kodu vanaema-vanaisa suvila trepi all leidnud. Õnneks ikka koos oma emmega, keda kõik Viinerikiisuks kutsuvad, sest teda sai juba mõne aasta eest nendega ära meelitatud.


Kiisuke on nii armas, et võtaks hea meelega lausa koju kaasa! Tean ühte loomarmastajat, kes just sedamoodi tegi! Päästis oma aias vaevalt hinges oleva valge kassipoja ning kuhu sa ta siis Kanadasse tagasi minnes selle paned, loomulikult võtad kaasa! Mõned päästavad näljahädas neegrilapsi, teised hüljatud loomi. Kahjuks ainult ei jätku neid mõlemat sorti inimesi küllalt meie hulka...


Kuna meie jätame siiski kassipere rahule ning laseme neil maja juures tegutseda, siis tunneme rõõmu naabripoiste kassi üle, kes leidnud endale mõnusa peesitamiskoha tänavu aia sisse tehtud väravas. Selline ava kahe maja vahele sai sel suvel valmis meisterdatud, sest muidu peab ja tänava pealt suure ringiga kohale minema, ja kes seda jõuab nii palju teha nagu minu tüdrukud ja naabripoisid teevad.

Tähtpäeva heietusi

Mind ei olnud Eesti taasiseseisvumise ajal enam siin. Aga nii palju kui võimalik sai asja pidevalt jälgitud. Inimesed Kanadas olid palju teadlikumad, kes ja mis Eesti oli... nüüd vaadatakse üsna tuhmi näoga, kui teatad, et eestlane oled. Kiiresti peab seletuseks juurde lisama Soome, endine Nõukogude Liit. Siis noogutatakse, kuigi ma pole kindel, kui palju nad asjast päriselt aru saavad.

Tegelikult mäletan kellegi kommentaari, kuidas pettutakse, kui pahaselt tõrjud väite, et pole venelane. Ja tol ajal, külma sõja lõppedes, oli venelane olla paljudele ameeriklastele eksootiline, sest nendest oli pidevalt nii palju juttu, mõtelda, nüüd oleks saanud lausa käega katsuda seda hirmutavat olendit.

Mina olin oma esimesel töökohal Kanadas, kui üks postiljon, kellega vahel hommikuti jutt ajasime, teatas 20.augusti uudisest Eestis! See tundus nii uskumatuna. Ma ei jõudnud ära oodata koju minekut, et täpsemalt kuulda, mis toimumas oli. Ja samas oli süda täis lootust, et kõik on just nii nagu mulle öeldi!

Täna olen vaadanud mitmeid saateid tolleaegsetest sündmustest ning kaasa elanud sellele, mida ise kaugelt pidin jälgima. Eilsest öölaulupeost on lühikesi ülevaateid, kommentaare. Mind pani mõtlema kellegi arvamine, et juunikuu kogunemised laulukaare alla kakskümmend aastat tagasi olid pisut teistmoodi. Väike hirm, lootus täitis südant, nüüd oli asi rahulikum, peaaegu kenam, sest polnud enam neid tundeid, sest Eesti on oma vabaduse kätte saanud. Lihtsalt ühtekuuluvustunne ja usk tuleviku suhtes.

Teisalt mäletan tolleagseid vestlusi noorte kanadalastega, kelle silmad lõid särama, kui jutustasid toimunud sündmustest. Nende elu oli liialt ette kirjutatud, kindel ning kõikumatu, ühesõnaga - igav. Nii mõnigi oleks hea meelega olnud taoliste suurte sündmuste tunnistajateks! Kõige lähem sarnasele tundele oli nende jaoks jõuluvana ootus ja oodatud kinkide saamine... Mina muidugi oleks hea meelega selle "igava elu" Eesti jaoks üle võtnud. Kuid sain äkki aru, miks need inimesed lahutavad meelt ekstreemse spordiga või tormavad "appi" regioonidesse, kus elu rahutu.

Vaatasin telerist öölaulupidu ning imetlesin, kui palju noori oli kohale tulnud! Ja see annab lootust, et me ikka suudame ühiselt ning sõbralikult koos eksisteerida. Miks me peaaegu uhkusega peame ütlema, kuidas eestlane ei suuda teise eestlase edust rõõmu tunda, kuidas me ühist keelt ei leia! Miks me ei võiks rohkem üksteisele naeratada (sest mis sa tundmatule tegelasele ikka naeratad...), samas piisab vaid hetkest, et võõrale avaneda... Aga ma usun meie noortesse, kes kasvavad üles teiste kogemustega ning palju avarama ilmavaatega kui meie kunagi!

Eestit avastamas...

...iga ilmaga, linnas, metsas.

Muutunud on see, et lapsed on suuremad ning ega enam pole nii kerge neid niisama välja saada võrreldes sellega, kui nad veel paar aastat nooremad olid. Iga on ilmselt selline, kus on vaja vastu vaielda ning põhjalikult uurida, mis ja kuidas ja kuhu ja miks! Ning siis põhimõtteliselt enamusele ettepanekutest 'ei' teatada. Eks siis mossitatakse pisut, kui ikka asi läbi viidud saab, mis sest et see lõpuks ette arvatust palju toredamaks osutub.

Teisalt mõtlen, kuidas ma väikeste lastega jõudsin nii palju ette võtta, kui varem Eestis olen olnud. Ilmselt tänu sellele, et nad nii sõnakuulelikud olid. Proovin muidugi neid rohkem kultuuri juurde tuua (Tom tegeleb tavaliselt aktiivsema poolega), kuid ei taha ka eriti enam üle pingutada. Mõnikord võivad asjad üsna viltu minna.

Nagu mõned aastad tagasi, kui Siiri Sisaski kontserdil esireas istusime ning pisem mul suure õhinaga alguses esinenud kõhutantsijaid jälgis, siis aga Sisaski esimese laulu ajal hiljuti õpitud pöialdega negatiivse arvamuse avaldust kasutas - väga piinlik, kuid ehk andestatav, sest ta oli veel väike. Hiljem jäi ta juba mu süles lihtsalt magama... Nüüd ilmselt oleks ta pisut viisakam esinejate suhtes, kuid eks emme kannataks topelt seda pahameelt täis olevat neidu, kui midagi meeltmööda pole.

Ja nii ma võtan asja palju raulikumalt! Püüan meeles pidada, et see on ka minu puhkus ning ma ei pea koju jõudes puhkamisest puhkama ;).

Rõõm & kurbus

"You're spotted with happiness," teatas väiksem tibu kallistades, kui nägi minu täpilist öösärki. Ja eks ma ole õnnelik, et jälle koos lastega olen, aga samas kurb, sest Tom lendas täna tagasi koju... Nüüd ootame tema kõnet, et ta kenasti kohale jõudis!

Piilun samas ka lauluväljakult üle kantavat kontserti, kuhu minemist kaalusin. Tean, kuidas lapsed oleks ära väsinud ja päris üksi ei tahtnud neid siia jätta; ning viimaks oskas migreen mind kimbutama tulla. Jälgin esinemisi ning mõtlen öölaulupidudele, millest ise sai osa võetud - hoian neid südames edasi kui kordumatutena ja tol ajal hinge lootusega täitvatena, raske on seda tunnet võrrelda varasemate või hilisemate sündmustega minu elus...

Tegelikult on mul hea meel, et kõike otseülekandes saan jälgida, samuti nagu tänast Kanteri võitu. Kanadas poleks seda võimalust olnud!

Fotojaht - tähed

Kuna minul pole ühtegi head fotot „päris” tähtedest taevas, siis leidsin hoopis kirjatähed, mis mind alati lummanud sellega, et ma neist midagi aru ei saa! Kõigepealt foto Muuseumi peatusest Toronto metroos.

Mõnikord on imelike tähtede juurde siiski seletus ka lisatud!

Seletus on nendelgi tähtedel, kuigi peaaegu nagu suudaks isegi neid lugeda :)

Kirjatähed tuletavad meelde ühte soomlasest koomikut, kes Venemaad külastates ei suutnud kuidagi aru saada, mida see „pektopah” majade siltidel täpselt tähendab, kuni talle kenasti ära seletati, kuidas täpselt peab sõna „ресторан” lugema :). Mõnikord olen kasutanud seda sama näidet kohalikega, kui jutt vene kirjatähtede peale läheb.

Viimaks panen juurde pildi hästi tuttavatest tähtedest. Võtsin selle kaks päeva tagasi, mis muidugi tähendab, et olen viimaks oma perega koos Eestis :)! Ainult Tom sõidab kohe tagasi, nii oleme mitmel korral varemgi andnud lastele võimaluse pikemalt siinsel pinnal oma eesti keelt harjutada.

Foodscapes

Olen tahtnud ammu kirjutada ühest huvitavast kunstnikust (fotograafist), kes kasutab juurvilju ja toiduaineid huvitaval otstarbel. Tema loodud foodscapes jätavad esimesel hetkel mulje väga kenadest maastikupiltidest. Vaata aga asja lähemalt ning leiad sealt midagi palju huvitavamat...

Tuletab meelde teist juurviljade kasutamise viisi - Juurviljaorkestrit, kuigi tema kasutab lisaks juur- ja puuviljadele ka muid toiduaineid, näiteks saiapätse mägedeks, riisi kivideks, lõhefileed merelaineteks... võimalusi on palju!

Isegi taeva jaoks kasutab ta erienvaid asju, millest toitu saab teha - nagu näiteks kapsalehti! Tema pildid ei ole mitte kõik korraga kokku pandud ning siis foto võetud. Ta teeb seda etappide kaupa ning alles hiljem saab nendest mitmetest fotodest üks maastikupilt valmis!

Carl Warner teeb ka teistsuguseid peaaegu ulmelisi fotosid. Siin on üks näide nendest.

Loe autorist lähemalt, imetle tema teisi pilte ning kui rahakott lubab osta mõni koju seinale Carl Warneri kodulehelt. Panin siia ka ühe intervjuu temaga, kus ta lähemalt tutvustab oma loomingut!

Usk

Richard Dawkins „The God Delusion” Christopher Hitchens „God is not Great”

Kaks raamatut religioonist ja mida see on tähendanud inimkonnale läbi sajandite. Mõlemad autorid on üles kasvanud täpselt usukombeid jälgivates peredes, kuid hiljem avastanud, et nad ei suuda aru saada, kuidas inimesed üldse lasevad religioonil oma tegevust ja elu kontrollida.

Kui mina religiooni peale mõtlen, siis tuleb muidugi esimesena meelde ristiusk, peale seda islam, kuid inimesed on juba sajandeid enne seda uskunud üleloomulikesse jõududesse. Kui Richard Dawkins jätab budismi ja hinduismi oma arutlustest välja, siis Christopher Hitchens toob ka nendest uskudest välja jooni, mis tegelikult täpselt samuti suruvad inimesi maha ning pole alati mitte kõige paremini toetanud üldist arengut! Paljud teadlased pidid laveerima usu ja teadusetegemise vahepeal, isegi Darwin proovis evolutsiooni kuidagi jumalaga seostada...

Mõlemad raamatud nimetavad nii praegusi religioone kui ka iidseid. Kaasaegsed võivad mõnele väga koomilised tunduda, nagu näiteks väikesele üksikule saarekesele teise maailmasõja ajal sattunud lendur, kes tõsteti jumale seisusse ning keda siiamaani oodatakse tagasi... Ristiuskki põhineb suuresti vanal mütoloogial ning tähtpäevadel, mida aastasadu enne seda tähistati. Islam omakorda on kokku pandud ristiusu kui ka judaismi põhjal.

Mormooni usu tekkimine on ka omaette lugu. Jutustasin seda Tomile ja Jaanikale ning nad hakkasid naerma, kas ma mõtlen seda praegu välja! Kokkuvõttes: üks petis mõtles selle ilmselgelt paremale järjele jõudmise nimel välja ning nüüd leidub ikka neid, kes selle järgi elavad!

Ja mida tähendab andeksandmine. Lähed kirikusse ning palud vabandust, et oled varastanud, valetanud, teise inimese tapnud... ja sulle antakse andeks, aga miks pidi teine inimene kannatama? Ja äärmuslik islam, kes soosib usu nimel uskmatute tapmist, lubades paradiisi ning neitseid. Kes mõtleb nende vaeste neitsite peale? Loomulikult on aga ammu selge, kuidas naised on nii ristiusu kui ka islami all kannatuanud. Kuna islam on palju noorem, siis võtab ilmselt pisut kauem aega, et nemadki end lahti rabelevad?

Vatikan ja teine maailmasõda, kus katoliku kirik aitas saksa ja itaalia sõjaroimareid põgenema. Kas see oli seotud andeksandmisega? Nad on küll hiljem avalikult vabandanud...

Richard Dawkins jagab inimesed seitsmesse kategooriasse alates maruusklikest ja lõpetades ateistidega. Mõtlesin selle peale ja kahtlesin, kas olen päriselt ja puhtalt ateist ning pidin lõpuks tõdema, et olen aste madalam: elan oma elu mõttega, et jumalat pole olemas, kuid kusagil ajusopis mõtlen, miks me siin oleme ja mis paneb terve maailma käima (midagi sarnast oli see seletus, ma ei suuda enam seda täpselt meenutada).

Olen olnud küllaltki tolerante usu ja usklike suhtes, kes rahulikult oma elu elavad, teine lugu on muidugi äärmustesse minemine. Arvan, et paljudele on kirik muutunud omamoodi seltskondliku läbikäimise väljundiks, kuid tunnistan, pigem astun raamatu- või vardaklubisse :). Ehk on põhjuseks minu enda pettumine usus ja mis see teoreetiliselt pakkuma pidi...

Mõlemad raamatud on täis väga huvitavaid mõtteid, mille peale ma pole kunagi varem tulnud. Pean tunnistama ka, et kui Tom mulle ühte neis soovitas, siis panin teose kõrvale, sest ei taha eriti taoliste teemadega tegeleda, kuni siiski selle kätte võtsin ning hiljem raamatukogus nähes teist samal teemal kirjutatud lugu, võtsin sellegi kaasa.

Sattusin ka hiljuti nägema filmi „The God Who Wasn't There” ja see pani hoopis teisest küljest vaatama, mis läbi sajandite jumala nimel tehtud on (kui palju räägitakse radikaalsest islamist, siis unustatakse ära, et on olemas ka äärmuslik ristiusk, kes nõuab usu nimel relvade kättevõtmist - tuli mulle samuti uudisena - Force Ministries). Ka selle filmi looja kasvas üles sügava usutundega, kuni hakkas maailma teise pilguga nägema. Film annab ilma ilustamata lakooniliselt edasi tema mõtteid. Seal on intervjuusid nii usklikega kui ateistidega, kusjuures usklike ainukeseks seletuseks, miks üks või teine asi just nii on, jääb ikka: sest see on jumala tahe ning keeldutakse edasisest arutlusest!

Palju õnne!

Palju õnne minu pisitibule ja õeraasule!

Kirke sündis oma tädiga samal päeval, ainult mõne aastase vahega :)! Nüüd on Kirke Eesti arvestuse järgi teismeline - üksteist aastat vana!

Päev enne hakkasin tundma, et ilmselt on aeg kohe-kohe haiglasse minna, kuid oma kogemuste põhjal tahtsin võimalikult kaua kodus olla. Jagasime tol ajal teise eesti perega maja ning pereisal oli just sel päeval sünnipäev. Tema pidu oli täies hoos, ainult mina tõmbusin eemale vaikselt lootes, et siiski vean järgmise päevani välja, õe tähtsa päeva peale! Ning nii just läkski!

Kesköö paiku otsustasin, et peaks ikka minema hakkama. Kui haiglasse jõudsin, arvati, aega oleks veel, kas tahan jalutada natuke. Jalutasime siis Tomiga pisut ringi, kuid valud läksid liiga tugevaks. Kui siis end jälle haiglarahvale ilmutasin, siis ei olnud enam mingist jalutamisest juttu. Seekord ei suutnud ma kuidagi vastu panna ning palusin epiduraalsüsti, kuigi tahtsin ilma läbi saada nagu Mari puhul. Kahju, et küsisin, sest olin juba kohe-kohe sünnitamas, kui nad õige tegelase süsti tegemiseks üles leidsid, mis tähendas muidugi null-kasu ning tüütut tilgutit peale sünnitust sinu küljes...

Ilmale tuli väike tüdruklaps, keda olime pikisilmi oodanud. Eks Tomile oleks üks poisslaps meeldinud, kuid olen tähele pannud, kuidas isad kipuvad lõpuks oma tütreid palju rohkem hoidma kui poegi, ning siiani pole kunagi mureks olnud, et meie tüdrukud kirtsutaksid nina meie poolt ette võetud põnevate tegevuste peale!

Raamaturiiul

Marla Shapiro „Life in the Balance”
Umbes kolmteist aastat tagasi jäin ma vastsündinud tütrega koju, mis tähendas, et terve elu oli pea peale keeratud... ööd ja päevad segamini möödus esimene pool aastat nagu unenäos.

Lapse söögi ajal istusin hommikuti tihtipeale TV ees ning vaatasin CityTV pealt tulevat saadet CityLine, mis oli täis huvitavaid nõuandeid koduperenaistele nii kodukaunistamise, moe, söögitegemise kui ka laste eest hoolitsemise kohta. Üks arstidest, kes alati hea meelega esitatud küsimustele vastas, oli Dr.Marla Shapiro. Mulle meeldis tema soojus ja tähelepanelikkus. Ning ma ei imestanud kui varsti hakkas ta oma saate juhiks (Balance: Televison for Living Well), samal ajal ikka oma põhitööga - perearstina praktiseerimisega - tegeledes, kuigi mina jälle ei jõudnud enam laste ja töö kõrvalt tema saateid niisama usinalt jälgida.

Mõni aeg tagasi sattusin peale intervjuule, kus üks täiesti kiila peaga naine vastas küsimustele. Loomulikult köitis see mu tähelepanu, sest tundsin temas ära minule väga sümpaatse saatejuhi - Dr.Shapiro! Tuli välja, et tal oli avastatud rinnavähk ning saatesse tuli ta avalikult sellest rääkima.

Raamat, mille läbi lugesin, jutustabki võitlusest haigusega. Mida see talle endale ja ta perele tähendas. Ta on väga avameelne ning otsekohene oma tunnete ja probleemidega. Kurjaloomuline vähk, ükskõik keda see ka ei tabaks, purustab täielikult sinu ja su lähedaste maailma. Mida aga see tähendab naisele, kes ise arst on ning teab asjadest palju rohkem kui üks tavainimene... Samas tunnistab ta, et kuna tema finantsolukord on palju parem ning tutvused teiste arstidega sees, siis oli tal palju kergem leida/nõuda abi, kuigi isegi sel puhul ei tarvitsenud need tutvused aidata, kui järjekorrad teatud testide tegemiseks pikad olid ja ta ei tahtnud kunagi teiste patsientide arvelt end ette suruda.

Ta jutustab lühidalt ka oma elust, muuseas ka lapse kaotusest, kes suri hällis (hällisurm ehk imikute äkksurma sündroom). See meenutas mulle mu väikest poega ja tütart, keda mul enam ei ole... Ma ei räägi sellest palju... aga mu tütred teavad, et nad olid olemas, kunagi enne neid... Vahel olen mõelnud, kust inimesed võtavad selle jõu ning julguse uuesti proovida. Ürgne instinkt on nii tugevalt sees, et ilmselt lihtsalt peab... Nii sünnib dr.Marla Shapiro perre kahe tütre kõrvale veel üks poeg.

Ma ei arva, et mu katsumused on mind tugevamaks teinud, pigem olen palju kergemini haavatav. Mu silmad täituvad iga väiksemagi asja pärast pisaratega, see võib olla midagi kurba, aga sama hästi midagi südantsoojendavat, mis võib mu hinge sügavalt puudutada. Olen vaadanud vahel vanemaid, kes oma laste eest ülihoolitsevad on ja sunnin end oma laste puhul ohje lõdvemaks laskma. Mul oleks põhjust samasugune olla - kaitsta neid, et nemad ei kaoks, kuid tean see ei aita midagi. Tähtis on, et nad ise õpivad toime tulema.

Dr.Shapiro elu oli tihedalt täis tööülesandeid, õpetamist, muid kohustusi, lootust veelgi parema koha peale saamist Ameerikas. Tema haigus sundis äkki kõigest eemale tõmbuma ning järele mõtlema, mis elus tähtis on. Nii olin minagi kord ühel hetkel küsimuse ees, kas jätkata meeletut aja jagamist töö, Eesti Kooli (kus olin võtnud enda kanda koolijuhataja ülesanded) ja pere vahel (millest viimane kippus kõige väiksema osa saama) või pühenduda rohkem perele. Kui lapsed kurtsid: emme, sa pole kunagi kodus, siis avas see mul valusalt silmad ning pani küsima, mis õieti meie elus tähtis on... (Lisaks muidugi liigsest pingest mu üha sagedamaks muutuvad migreenid...) Elu peab tasakaalus olema, nii nagu dr.Marla Sahpiro õpetab. Parem õigel ajal aeg maha tõmmata, kui liiga hilja veel pole!


Ann Hood „The Knitting Circle”
Eelmise raamatu poolt minus ülesäratatud mõtted jätkuvad selleski teoses. Kuigi loo pealkiri lubab justkui kudumisest rääkida (põhjus, miks see esialgu mu huvi äratas), jääb see vaid kõrvalteemaks. Peamiseks on ühe naise/ema lein viieaastase tütre kaotuse üle, kes haigestus meningiiti ning lahkus siit ilmast.

Oma ema ärgitusel ühineb ta kudumisringiga, mille liikmed ise ühel või teisel ajal oma elu keerdkäikudega toime peavad tulema. Ann Hood kaotas ise kunagi oma tütre ning raamat on paljus autobiograafiline, analüüsides leinast ülesaamise etappe.

Isegi kui terve tegevustik on pisut kunstlik, jutustades erinevate tegelaste kurbtõsistest saatustest, mis mingil moel annavad kindlasti tuge peategelasele. Tean, mida tähendab see, kui elad läbi midagi traagilist. Tundub, nagu oleksid sa ainuke ja üksi oma muredega... Sellepärast on siin olemas igat sorti toetusgruppe, kus sama tagapõhjaga inimesed kokku tulevad, et ühiselt oma muredest üle saada. Selles raamatus on taoliseks toetusgrupiks kudumisring, mille eestvedaja kui hea vana õpetaja kõigi paranemist suunab.


Debbie MacComber „A Good Yarn”
Veel üks kudumiseraamat elust.

Lydia, noor naine, kellel teismelisena avastati vähk ja kes aastaid haiglate vahel käis, on lõpuks arstide poolt tunnistatud terveks, kuigi haiguse hirm jääb alati kaasas käima. Ta on otsustanud avada lõngapoe, sest kõigi nende haigusaastate jooksul on tal palju aega olnud tegeleda kudumisega, mis muutis kunagi pikad ooteajad lühemaks ning rahustas teda.

Loo alguseks on tal pood juba aasta aega käigus olnud, kui ta otsustab järgmise kudumiskursusena pakkuda ringvarrastel sokkide kudumist. Kõigile huvilistele (mina kaasa arvatud :), annab raamat seletuse, kuidas seda täpselt teha! Kuid olulisemaks on need kolm tegelast, kes tema käe all hakkavad õpetust saama. Esimesel pilgul täiesti erinevad isikud, kellest kunagi poleks arvanud, et neist võiks sõbrad saada, kuid üksteise toel suudetakse läbi murda probleemidest, mis elu nende teele on veeretanud.

Mulle meeldis autori võte anda tegevustikku edasi läbi nelja erineva tegelase pilgu. Sama sündmus võib teisele hoopis omamoodi nurga alt paista. Väga kena väike raamat, mis taas kord püüab lahata, miks inimesed ühte või teistmoodi käituvad!

Kiuslikud kiisud

Kiisud ootavad juba kannatamatult lapsi koju! Liisu, kes tavaliselt üsna omaette hoiab, otsib äkki lähedust. Ta on kiisupojast saadik maganud Mariga ühes voodis ning nüüd pole enam tüdrukut siin, mis tähendab, et suures hädas peab tulema minu voodisse. Puma on ilmselt ka väga tüdinenud, sest ma ei mängi ega väntsuta teda nagu lapsed seda teevad. Mõlemad tulevad ikkagi tihedalt ligi ning nuruvad hellitusi ja tähelepanu!

Lisaks on neil tekkinud paha komme keset ööd peeglilauale hüpata ning hakata sealt siis asju käpaga maha ajama või paberitega krabistama, mis sinna jäänud on. Kaelakeed, mis seinal rippusid, olen padja taha peitnud, sest Liisule meeldis nendega mängida ja siis uurida, kas oleme juba ärganud, muul ajal ta nende ligi kunagi ei läinud! Praeguseks on siis leituatud uuemad viisid ning ma ei saa aru, kas nad omavahel kuidagi arutavad seda asja, et teine samasugused maneerid sisse võtab.

Varem kiusati meid niimoodi hommikul, kui liiga kauaks magama jäime, nüüd on neil asjad kõik sassi läinud... Muidugi ajab see mind üles ning uni ei taha enam sugugi kergesti tagasi tulla.Tõstan siis nad pahaselt torisedes ukse taha ning panen selle kinni, mis mulle sugugi ei meeldi, sest seal läheb muidu liiga lämbeks. Siiani pole neile veel kohale jõudnud, et ei tasu mind üles ajama tulla, sest siis panen magamistoa keelu peale! Vaatame, kes kangem on!

Kirev nädalavahetus

Suvel on Torontos palju-palju põnevat toimumas, kuigi pean tunnistama, et meist pole suuri osavõtjaid. Vabal ajal proovime ikka midagi muud ette võtta. Eelmisel nädalavahetusel toimus Caribana - mustanahaliste mitmepäevane üritus, mille tipuks on suur rongkäik Ontario järve ääres. Oleme ühel korral seda rongkäiku vaatmas käinud. Oli huvitav, kuid miski ei tõmba meid uuesti sinna. Soovitame küll kõigil külalistel seda uudistamas käia, kui samal ajal Torontos ollakse.

See nädalavahetus tõi Torontosse õllefestivali, mis toimus Fort York'i alal. Linnas oli veel mingi tantsuga seotud asi ning Eesti Maja lähedal, kus väga palju kreeklasi elab, Danforth'i tänaval peeti viieteistkümnendat korda Taste of the Danforth festivali. Jalutasin sealt peale tööd läbi. Imelik on kõndida mööda laia sõiduteed, kus tavaliselt ainult autod tuhinal mööda sõidavad. Tegelikult ei saagi kõnniteele ligi, sest sinna on restoranid ja muud kauplused oma müügilauad või grillid ülesse seadnud.

Kuna siin rajoonis elab palju kreeklasi, siis on isegi tänavanimed nendele arusaadavas keeles kirjas :).


Lisaks kreeklastele on siiski teisigi rahvaid oma restorane sellel tänaval avanud, nagu näiteks hiinlased ja jaapanlased. Hiinlased ja korealased peavad enamasti „nurgapoode”, kus kõik hädavajalik kerge vaevaga kätte saab, või puu-ja juurviljapoode.


Loomulikult ei puudu taoliselt ürituselt meelelahutus. Seekord olevat külas olnud Kreekas väga populaarne ansambel „Zig Zag” (vaata ja kuula neid siin). Arvestades, kui suure huviga eestlased Eestist kohale tulnud muusikuid vaatama ruttab, siis usun, et kreeklased on kümme korda rohkem sellest vaimustuses.
Lisaks pidi peetama päris ehtne kreeka pulm ning hulgaliset oli võimalusi tantsu jälgimiseks või ise tantsimiseks!


Kõigel sellel peab silma peal politsei, kes ratastega kohal. Ega rahva hulgas pole sel viisilgi kerge liikuda, kuid ikkagi parem kui autoga ;), kui äkki vaja kiiresti mõnele vargapoisile järele kihutada.


Mitmed telejaamad on oma masinad varakult kohale toonud. Minu jalutuskäik toimus enne päris tuhina algust ning tänav oli veel suhteliselt tühi. Kokku külastas seda üritust kolme päeva jooksul üle miljoni inimese! Taste of the Danforth otsingusõna andis ligi 80 tabamust Youtube'is, sealt võib siis vaba valiku teha, kui huvi suurem on :)

Plahvatus Torontos

Täna öösel kella nelja ajal toimus plahvatus Toronto põhjaosas. Õhku lendas propaanitehas. Praeguseks on tulest enam-vähem jagu saadud, kuid umbes 12500 kohalikku 1,6 km raadiuses evakueeriti. Kanada üks suuremaid maanteid (401), mis läbi linna läheb, suleti! Praegu pole selge, mitu inimest sel ajal tööl oli ning kas on hukkunuid ning mis õieti põhjustas põlengu. Elanike hulgas on õnneks ainult kergelt vigastatuid.

Mina magasin kenasti terve öö vahelduseks ning ei kuulnud-näinud midagi. Muidugi olen ma õnneks päris kaugel õnnetusest, kuigi paljud väitsid, et tundsid plahvatust isegi kilomeetrite kaugusele. Mina istusin hommikul teleri ette ning vaatasin pisut olümpiamänge, siis klõpsasin vahepeal uudiste kanalile ning esialgu imestasin, miks nad päikesetõusu näitavad... siis muidugi sain aru, et midagi muud on toimumas! Teine video näitab pikemalt põlengut ning filmija ei suuda peale „Oh, my god!” mitte midagi öelda. Hea kokkuvõte on Globe & Mail leheküljel.

Praeguseks on juba mitmed inimesed oma kogemusi Youtube'i peal näitamas. Üks on päris huvitav, milles kolm kutti loomulikult uudishimule vastu ei saa panna ning asja lähemalt uurima lähevad, pidevalt kommentaare jagades (noortele omases kõnepruugis). Esialgu arvavad nad, et tegemist on äikesetormiga, siis võrdlevad nad seda samamoodi kui mina päikesetõusuga...

Mõne video peal on selgelt kuulda pidevad paugud, nagu oleks sõda lahti. Oli neid, kes arvasid, et lennuk kukkus alla.

Milline jätk minu kahele viimasele postitusele... tulevõim on võimas!


Piltide alla peitsin lingid, kust need leidsin. Esimese puhul on ka mitu videot üleval, teisega näed rohkem fotosid; kuid minu meelest on see väga eriline - nagu tulekukk lendaks üle Toronto.