Omaette

Jaanika on läinud ja nüüd on maja minu ja kasside päralt! Mulle meeldib olla omaette, kui ei pea pidevalt mõtlema, mis lastele lauale panna, kas riided on puhtad, koolitööd tehtud ja nii aina edasi. Aga teisalt muutub olemine varsti väga üksikuks... Endalegi üllatuseks läksin eile õhtul hoopis pisut välja jalutama! Isegi kiisud muutuvad rahutuks, see tähendab, kui nad tavaliselt kusagil vaikselt aega veedavad ning nii kergesti end näole ei anna, siis äkki on vaja pidevat lähedust. Küll on nad jalus või ronivad sinu juurde, kui olen korraks maha istunud kuduma või lugema. Parem ikka, kui pere kõik koos on!

Täna sõitsin pika tee teise linna otsa eestlaste vanadekodusse - Ehataresse. Ma ei jõua ära imestada, kui väga lapse sarnaseks mõned vanemad inimesed muutuvad. Vahe on selles, et kui laps aina paremaks ja iseseisvamaks muutub, siis vanuril hakkab asi ainult allamäge minema. Tunne on küll vahel selline, et nendega suheldes olen kui lasteaias! Aga tegelikult ma ei kurda. Mul on lõpmatult palju kannatust ning võin asju üle ja üle seletada. Nii oleme ikka sõbrad edasi :).

Kurb on nedest, kes on päris üksi jäänud ning paljud vanadekodusse läinud oleks ilmselt parema meelega oma kodus, kuid lapsed arvavad, nii on parem! Või mõnikord arvatakse ise samamoodi, kuni kohale tullakse ning igatsus vaevama hakkab. Muidugi ollakse vaimselt erineval tasemel. Näiteks mis teha, kui parim sõbranna äkki enam ei jaga, mis ümberringi toimub.

Ja nad on väga kergelt haavatavad ning kui leidub kasuahneid inimesi, kes vanakese nõrkuse ära tabavad, siis pole juhtumid, kus vanureid on halvasti ära kasutatud, mitte väga kaugel... Muidugi tehakse enne selgeks, kas finantsiliselt tasub ikka hakata teisele mett mokkadele määrima. Olen neist juhustest palju lugenud ning väga lähedalt mitmega kokku puutunud. Minu meelest kõige alatum petmise viis, nagu võtaks lapselt tema taskuraha või notsu sisse kogutud raha ära!

Hiljuti oli ajalehes artikkel vanematest inimestest, kes on sattunud sellisesse olukorda. Näitena oli toodud ühe naise tütar, kes pumpas oma ema rahadest puhtaks ning käitus väga inetult temaga. Nüüd proovitakse avada Torontos varjupaika vanuritele, kes just sellisesse situatsiooni satuvad. Samas anti aru, et ega ühele pensionärile ei saa see sugugi kerge olema lahkuda oma kodust ning proovida end jalule ajada. Ja kui mäluga tekib probleeme, siis on asjad hoopis hullemad.

Kuidagi väga negatiivne ja kurb sai see kirjapandu... Proovin endale aru anda, et olen ükskord samas olukorras ning loodan ehk kuidagi suudan ma mõistuse selge hoida ja ei lähe väga kurjaks ning tigedaks ja ei jää väga haigeks ja mu kondid ei hakka valutama ja kõik muud kohad ka... ja muidugi olen kortsudeta ka ;). Kui isegi vahel ütlen mõnele vanemale inimesele lohutuseks, et keegi meist nooremaks ei jää (vihjates, et isegi kui olen 10/20/30 jne aastat noorem, ei pääse ma kuidagi samas paadis sulpsimise eest), siis tegelikult pole mul õiget arusaamist, mida see tähendab enne kui ma ise sealmaal pole! (Oma hallidest juustest kirjutasin kunagi siin).

Hoopistükkis võib vaadata Reporter reisib saateid Kanadast, milles ühes käiakse ka vanadekodus, mis iseenesest on ikkagi hea ettevõtmine (st eesti vanadekodu), sest siin kaugel maal on neil võimalus oma emakeeles vanadusepõlve veeta. Kahjuks aga ei leidu enam palju eesti keelt kõnelevaid teenindajaid, eriti madalama palga peale. Nii on need tihtipeale hoopis muukeelsed, kes siiski inglise keelt oskavad. Imelik on vahel jälgida, kuidas vanem inimene, kes kunagi lausa siin tööl käis ning iga päev inglise keelt rääkis, selle peaaegu unustanud on.

Reporteri teised saated on hetkel üleval siin (viimases saates on lühike lõik pangastki). Minu jaoks on muidugi huvitav näha nii palju tuttavaid nägusid! Nagu kunagi ütlesin, raske on end siin Toronto eestlaste külas peita :)

Marjad

Kui eelmine kirjutis oli väga argisest poeskäimisest, siis siia panen hoopis midagi palju meeldivamat, nimelt oli pühapäeval eriliselt kena ilm aias veetmiseks. Praegu on ka veel natuke vaarikaid järel, mis sain kenasti endale suhu korjata :). Ma ei tea, kui rõõmsad naabrid meie vaarikate üle on, sest need levivad nagu umbrohi igale poole. Meil on nad julgelt aia äärest kaugemale roninud, kuid ega me ei kurda, saabki rohkem vaarikate kallal maiustada...


Ja siin on üks huvitav mari, mis esimesel pilgul ilmselt tuletab meelde musti sõstraid, kuid tegelikult päris sõstrad nad ei ole. On hoopis sõstra ja tikri ristsugutis, mis maitsevad just nagu oleks kaks erinevat marja samal ajal suhu torgatud. Olen tavaliselt nendest kooki teinud või pannud sügavmkülma, et siis talvel värsketest marjadest midagi küpsetada.

Shoppamas

Ikka nii nagu siinses eesti keeles öeldakse. See ei tähenda, et mulle taoline ülesanne erilist rõõmu pakub... millegipärast pole ma sugugi naisterahvas, kellele meeldib mööda poode joosta (sellepärast jääbki nii palju aega raamatute peale järele :). Aga vahel ikka peab ja siis meeldib mulle, kui mul on konkreetne siht silme ees, näiteks otsin endale kingi või mütsi või salli või muud sarnast.

Käisime Jaanikaga ühes päris suures ostukeskuses - Square One. Loomulikult oleks vaja selle iga nurgaga tutvumiseks vähemalt kolm päeva, kuid meil oli käes ainult kolm tundi. Isegi see osutus liialt paljuks, sest väsisime lõpuks ringi kõmpimisest ära. Kuna Jaanika on kohe-kohe ära minemas, siis oli vaja veel mõningaid oste teha. Siin on väike pildiseeria meie seiklustest.

Väga roosiline kauplus...

On tõesti kaks saledat kuju :)

Viimaks trepist üles ja koju, see toob naerusädeme silma :)

Kui me koju hakkasime sõitma, oli ainult veel ehavalgust näha - siin umbes kella üheksa ajal õhtul. Peale seda läheb juba kottpimedaks, nii palju kui seda suurlinna valguses juhtuda saab :).

Fotojaht - inimene looduse kroon

Inimene on siia maa peale sattunud ning mitte alati just kõige paremini sellega ümber käinud... Proovisin piltidega seda mõtet edasi anda. Vahel kõnnin mööda tänavaid või vaatan suuri maanteid ning mõtlen, mis nende asemel vaid sada/kakssada/tuhat aastat tagasi oli...

Perfektne ilm - kui sa juhtumisi part oled

Selline pealkiri vaatas mulle hiljuti ühe ajalehe esiküljelt vastu. Toronto on oma sellesuviste vihmasadudega ületanud igasugused rekordid, alates sellest, et ta on selle suve kõige vihmasem linn terves Kanadas (isegi Vancouveri't oleme ületanud)! Praeguseks on kahe kuuga 272 mm alla sadanud! Eelmisel suvel saime kokku vaid 88 mm vihma... Vihmasadude hulka on mõõdetud aastast 1937 ning viimane suverekord aastast 1980 on juba purustatud. Hoolimata sellest oleme päikest näinud pea sama palju kui eelmisel aastal!

Mina eriliselt ei kurda, sest tänu sellele oleme kuumuse vahele saanud ka pisut hinge tõmmata, kuigi ega vihm Eestile omaselt väga jahedat ilma too – ikka on soe, kampsunid ja jakid võib rahumeeli koju jätta. Ühel õhtul töölt tulles ladistas nii palju, et tänavad lausa ujusid. Olin oma suurele vihmavarjule vaatamata peaaegu läbimärg. Kõige raskem oli, kui lahtiste kingade sisemised tallad märjaks said ning eriliselt libedaks muutusid. Kaotasin neid paar korda jalast, kuid jõudsin siiski õnnelikult koju!


Nii palju kui ma mäletan, pole siin kunagi ilm terve päev hall olnud ning vihma järjepidevalt alla tulnud. Tavaliselt näed vihma hooti või öösel, kuid eelmise nädalavahetuse laupäevane päev oli just taoline, kus suurema lahina vahele sadas seenevihma, nõnda vahetpidamata. Mulle on alati vihm meeldinud ning vahel olen lausa igatsenud eestilikult pikka vihmaperioodi! Nüüd siis võin seda siin nautida :).

Jälle blogimisest

Kas blogid kinniseks või lahtiseks? See on küsimus… Kuna sellest on viimasel ajal palju juttu olnud ja mul hetkel palju aega ning omaette koos Liisu ja Pumaga midagi targemat teha pole, siis ei saanud ma kuidagi asjast maha jääda ning pean ka sõna võtma :).

Respekteerin igaühe otsust, sest kõige tähtam on, kuidas kirjutaja end mugavalt ja kindlalt tunneb. Kui see hakkab kuidagi isiklikku elu segama ning rikub suhted või toob meelehärmi lastele, siis on täiesti loomulik, et võetakse vastu otsus ainult valitud lugejatele paljastada oma kirjutisi. Iga negatiivne kommentaar haavab, kuid positiivne tõstab tuju. Aga eks elu ole samamoodi head ja halba täis. Palju kergem peaks olema võõra kurjust eemale tõrjuda.

Ilmselt alateadlikult pole ma siinsete sõprade/tuttavate hulgas levitanud oma blogi aadressi. Minu heietuste lugejad on ikkagi kaugel eemal, mis annab justkui turvatunde. Lisaks muidugi see, et kirjutan eesti keeles peamiselt ingliskeelses keskkonnas ja ei pea muretsema mõnede liialt uudishimulike silmade pärast (kes näiteks kõrva taha panevad, millal täpselt sa kodust ära oled, et siis minna ja vaadata, mis sealt annab kaasa võtta...). Teisalt elades siinses eestlaste „kogukonnas”, oled ilma blogitagi kõigile nähtav ning kindlasti paljude juttude allikaks (nagu väike küla keset suurt linna). Nii et igapäevane elu meile ;)!

Lihtne on kirjutada üldist kirjatükki meie tegemistest kõigile kaugetele sõpradele. Justkui istuks koos oma pildialbumiga maha ning jutustaks, mis ja kuidas toimus. Ning ma ei näe neid igavalevaid nägusid ja haigutusi, mis tihtipeale „päris elus” sel puhul sõpra kimbutama hakkavad ;). Huvitav, miks on isegi võõra fotosid omaette istudes palju huvitavam vaadata... Proovin samas alati mingit tsensuuri teha, mis mustvalgel kirja läheb.

Uurisin natuke internetis, mida teised arvavad blogimisest ja sain väga palju vastakaid mõtteid. On neid, kes rangelt kõike tihedate kardinate taha peidavad ja neid, kes asja rahulikumalt võtavad. Väga palju on nõuandeid siiski oma sügavamad isiklikud mõtted endale hoida, eriti kui need võivad teha haiget väga lähedastele inimestele või üsna proosaliselt: kui sa soovid oma töökohta alles hoida (väga tõsine hoiatus, sest nii mitmedki on oma töö tänu avalikele blogidele kaotanud!).

Palju on kommentaare laste piltide ülesriputamise kohta, kas see on ikka õige ja mis küll võib juhtuda (väga suur mure peamiselt siinse mandri elanike hulgas, vahel lausa paranoiline)... Selle peale tuleb mulle kohe silme ette pilt lapsevanemast, kes tõmbab välja oma rahakoti, mille vahele on peidetud fotod poegadest-tütardest. Seda tehakse lausa päris võõrale, kui juhtumisi jutt laste peale läheb (ja milline lapsevanem ei ole valmis oma lapse üle uhkustama). Kes annab pea, et see võõras kuidagi seda halvasti ära ei kasutaks, mis juhtub, kui rahakoti ära kaotad ning see kuri inimene, kes leiab koti, uurib välja, kus sa elad... Samas ütleb statistika, et kuriteod, mis on tehtud laste vastu on suures osas sooritatud sinule lähedal seisvate inimeste poolt – onud, naabrid, õpetajad, lapsehoidjad, treenerid... kõigile neile oled sa võib-olla isegi oma lukustatud blogi võtme andnud (ehk isegi majavõtme)...

Viimaks tahan veel meelde tuletada, et ükskõik mida me ka internetis üles ei riputa, isegi kui see on mitme luku taga, pole iial sada protsenti kaitstud! Osalesin hiljuti seminaril, kus räägiti igat sorti pettustest. Muuhulgas teatas üks lektor, et ta ei kasutaks kunagi oma krediitkaarti interneti teel sooritatud ostude eest maksmisel (mis muidugi tähendab, et unusta ära mugav tugitoolis shoppamine). Ta töökoht: interneti turvamine… (Mina panin selle kõrva taha, kui huvitava info, kuid ei ole siiski nii äärmuslikuks läinud. Näen oma tööga seoses nii palju muid pettuste variante, et lihtne krediitkaardi numbri kättesaamine, tekitab kõige vähem muret. Kui tähelepanelikult oma tehingutel silma peal hoida ja viivitamatult finantsasutusega kontakti võtta, saab asja kiiresti lahendada. Sellega seoses soovitan kõigil ka oma pangakonto aruandeid tähelepanelikult jälgida, eriti nendel, kes kasutavad deebetkaarti! Siin on viimane varguseviis erilise hoo sisse saanud...).

Huvi pärast tegin otsingu, kuidas häkkida salasõnaga kaitstud kodulehtedele ning üles tuli hulgaliselt õpetusi... Nii nagu olen aru saanud, on suur osa selliseid kaitsemüürist läbitungimisi noorte arvutihuviliste näputöö ning peamiselt proovitakse endale tõestada, kas nad suudavad sellega hakkama saada. Niisiis veel kord: ükski asi pole internetis täielikult kaitstud. Kui ikka tahad privaatsust, siis parem on tõesti kirjutada vanasse „turvalisse” kaustikusse, mis loomulikult kümne luku ja riivi taha pandud :). Ja veel parem on oma mõtted endale hoida ;).

Nii palju siis sellest, kui kindlalt end salasõnade taha peita saab... Samas ei peaks sellest ehmatama, sest enamasti ei vaevu üks tavaline interneti surfaja sellise asjaga tegelema ja võid kindel olla, et näiteks su kadedalt naabrilt, kes pommitanud kurjade kommentaaridega või teinud muuseas õelaid märkusi, on see võimalus ära võetud.

Inimesed on tõenäoliselt juba iidsetest aegades armastanud jutte kuulata ning jagada. Hinnatud olid need, kelle ümber sai koguneda ning jutustatavatest lugudest osa saada. Kõige usinamad kirjutasid ja kirjutavad oma lood maha ning parimad (teoreetiliselt, kõik on maitseasi) leiavad tee trükikotta. Blogimine annab võimaluse tavainimesel jagada just iseenda lugusid ning sellest rõõmu ja rahuldust saada.

Ei tea, mida küll kiisud meie imelikest heietustest arvavad?

Raamaturiiul

Ronald Wright A Short History of Progress
20. sajandi meeletult kiire areng on pannud ohtlikku olukorda looduse, millest meie elu sõltub. 10,000 aastat tagasi alanud „inimese” eksperiment, mida me pole suutnud kunagi korralikult kontrollida. Selleks et kõik maakeral elavad inimesed elaksid sama standardiga kui meie siin läänes oleks vaja viis planeeti... Kui kaua me samamoodi edasi saame minna, kas suudame õppida ajaloost ning tõmmata tagasi seda meeletud kulutamist.

Meis pole midagi ettearvamatud, oleme samade vajaduste, soovide, lootuste ja rumalustega. Ei tähenda, millal või kus me elasime või millised kombed ja traditsioonid määrasid meie käitumist. Meie maa ja vee ja metsade puhtus ning korrasolek, on see, mis määrab ära, kui kaua üks tsivilisatsioon suudab end elus hoida... Alles 150 aastat tagasi olid linnad ikka veel kui surmalõksud, täis haiguspisikuid ja parasiite. Keskmine eluiga oli vähem kui 20 aastat! Nii kergesti võib see taas muutuda samasuguseks, kui me elame keskonnas, mida ise saastame ja mida enam ühel päeval ei suuda korda teha...

Carl Honoré Under Pressure: Rescuing Childhood from the Culture of Hyper-Parenting
Why do grown-ups have to take over everything? poja küsimus autorile, mis pani tema kui lapsevanema mõtlema, millist rolli me mängime oma laste elus. Proovime lastele anda kõige paremat ja tegelikult kontrollime peaaegu iga liigutust. Lapsed on üleorganiseeritud, vaba aega ei ole. Ja kui siis vaba aeg tekib, on nad probleemi ees, mida teha... Kõige äärmuslikud on juhused, kus lapsevanemad tulevad kaasa ülikooli, tööintervjuudele, et lastele toeks olla.

Autori soovitus lasta ohjad pisut lõdvemaks! See toob rahuldust nii lastele kui nende vanematele! Ma tean, kuidas ma püüan vahel ülikaitsta oma lapsi, kuid siis proovin endale selgeks teha, et ma ei saa olla nende selja taga igavesti... Mu instinkt ütleb, ma pean neid hoidma, kuid mis kasu sellest on, kui nad ühel päeval suurde maailma astuvad ning ei suuda sellega hakkama saada! Ma ei tahaks nendega mitte sugugi tööintervjuule kaasa minna :).


Alex Frankel Punching in: The Unauthorized Adventures of a Front-Line Employee
You build a theater, which is the store, then you hire the actors, who are sales associates, and you give them all costumes. And then every day you put on a show.
Nii kirjeldab autor kauplust. Ajakirjanikuna tekkis tal huvi, mida tähendab töötada erinevates kohtades. Kellelegi ütlemata, kes ta tegelikult on, saab temas UPS kuriir, riidepoes müüja, Starbucks'is kohvi pakkuja, elektroonikaäris abimees.

Ta lahkab kõigepealt intervjuusid, kuidas erinevad kohad oma reeglid üles seavad, oma ootused. Isegi kui proovid interneti kaudu täita sooviavaldust ning näitad end paremana, siis viskab vastavalt programmeeritud tarkvara sinu avalduse prügikasti. Loogiline on, et pole olemas absoluutselt perfektset inimest...

Oma töökogemuste põhjal on ta üllatunud, kui kiiresti ta osades kohtades oma rolli sisse elab ning kui tööandja seda soodustab, siis saab tema uuest tööst justkui teine kodu, mille nimel oled valmis ükskõik mida tegema.

Mõtlesin oma töö peale, kus ma meie panga põhimõtet väga südamesse olen võtnud, sest meie põhieesmärk pole tavapankade kujul ainult rahaahnitsemine, vaid tulu saab kõigi liikmete vahel jagatud. Kahjuks ei saa paljud sellest sugugi aru, ja kõige kurvem on, kui need, kes seda eriliselt propageerima peavad, ei hooli eriti meie tegevusest, sest peavad „oma pangaks” seda, mis neil kodule lähemal on... Samuti oleme valmis tegema asju, mille peale mõni ninatark pangaametnik kiiresti nina püsti keerab ning teatab, et nemad sellege ei tegele ning kutsuvad järgmise kliendi ette.

Soome ja Eestisse

Teel lennujaama

No nii... Tom ja lapsed istuvad kenasti lennukis ning ootavad juba kindlasti pikisilmi, millal see pikk ja tüütu lennureis viimaks otsa saab! Õnneks on lapsed juba nii suured, et võib natuke rahulikumalt reisi võtta. Tunnistan, et mulle meeldib kõige vähem suur pakkimine ning pärast kõigi asjade lahti võtmine. Vahel on selline tunne, et parem istuks mõnusalt oma majas ja ei pistakski oma nina kuhugi kaugemale :). Isa on meil jälle meisterpakkija ning sellepärast jätan tihtipeale taolise rõõmu tema õlgadele.

Tüdrukud on tublid, otsisid ise riided välja ning toppisid isegi oma kohvrisse, kuigi pidin ikkagi kõik välja tõstma ning oma silmaga üle vaatama, kas ikka igaks olukorraks sai midagi kaasa võetud. Lisaks muidugi seljakotid, kuhu millegipärast satub hulgaliselt mänguasju ja karvaseid loomi (ikka noorema neiu puhul), mis siis kenasti ritta saab laotud ning arutatud, kas ikka tõesti ilma nendeta ei saa... Loomulikult ei saa!!! Kuidas ma küll oskan taolise tähtsa asja nõnda tähtsusetuks teha. Eks me siis lähe kompromissile ning suudame kuidagi selle koorma poole vähemaks muuta, kinnitades, et vanaemal on kindlasti midagi nende jaoks, ning kuna sünnipäevapidu toimub just Eestis olles, siis kas pole kurb, kui peab oma kingid maha jätma...

Lennujaamas. Aerofloti silt on eksitav,
sest tegelikult tegeldi Finnair'i klientidega
(samas olen aru saanud, et viimasel ajal kasutavad sama liini
paljud teised rahvad, nende hulgas venelased ja Aasia rahvad,
sest Helsingis saab nüüd ümber istuda).

Lennujaamas avastasime, et olime kohvrilukkude võtmed hästi korralikult kõrvale pannud, (see tähendab need jäid koju) ning me ei saanud kuidagi ühte kohvrit lahti, millesse oli vaja veel midagi torgata (kõik need keelud vedelike ja muude taoliste esemete suhtes...) Tom proovis mõne autost leitud tööriistaga kohvrit lahti muukida, kuid see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Lõpuks leidis ühe juuksepandla, millega luku kallal nagistades selle lõpuks lahti sai! Kui kõik lukud nõnda kergelt avanevad, siis need, kellel soov, on kindlasti ka oskused seda imekiirelt teha! (Selle taustal just raadiost kuuldud lugu, kuidas Pearson'i ehk Toronto lennujaamas on võetud kinni mitu gruppi, kes varastasid reisijatelt nende pagasit. Üks hakkab ohvriga juttu ajama ning teised tõmbavad selle vaikselt minema.)

Kogu selle rahmeldamise peale oli kell juba kiiresti edasi liikunud ning polnud meil eriti enam aega koos nukrutseda ja kallistada. ¾ peret minema saadetud ja ¼ kurvalt tagasi koju, kus õnneks kaks kassi ja Jaanika ikka seltsiks. Otsustasin tee peal korraks poest läbi hüpata ja jahu osta. Kuna mu väike seljakott oli täis Tomi poolt kasutatud tööriistu (avanemast keelduv lukk), siis tõstsin need välja ning muuseas viskasin ka võtmed endale märkamata kõrvalistmele. Selle avastasin enesestmõista alles siis, kui olin viiekilose jahukoti eest maksnud ning proovisin leida võtmeid, mida loomulikult polnud! Astusin siis kurvalt auto poole ning nägin läbi akna, kuidas võtmekimp kenasti päikese käes peesitas.

Ega midagi, kuna olin ainult umbes kahe kilomeetri kaugusel kodust, siis võtsin aga mõnusamalt jahukoti käe otsa ning hakkasin aga sinnapoole kõndima. Millegipärast hakkas raskus aga üha rohkem tundma andma, eriti veel kui päike oma soojusega kokku ei hoidnud. Miks mul just jahu oli vaja osta!!! Kodus tegin end korraks märjaks ning panin mugavamad jalatsid jalga ning midagi lahedamat selga ja asusin üsna kohe tagasiteele. Vahepeal vaatasin lootusrikkalt taeva poole, kuhu pilved kogunema hakkasid, kuid karastavat vihmasadu ma endale kaela ei saanudki.

See oli mul kolmas kord, kus ma võtmed olen autosse lukustanud. Esimene kord juhtus just siis, kui olin siin oma autojuhi eksami teinud ning eksamineerija palus mind ühe ostukeskuse parklas parkida, kus ta teatas, et olen edukalt kõige vajalikuga toime tulnud. Minu rõõm oli nii suur, et hüppasin autost välja (muidugi peale seda, kui ta oli sealt lahkunud) ning lõin autoukse kinni... ja sain kohe aru, millega ma just hakkama olin saanud! Tol ajal oli meil auto külge peidetud tagavaravõti, nii ei sattunud ma paanikasse. Leidsin hoopis telefoni (enne mobiilide aega, mis ei tähenda, et mul oleks mobiiltelefon praegu olemas :) ning teatasin heast uudisest Tomile (mitte võtmete sissejätmise uudisest ;).

Teine kord olin samamoodi omapäi siin, kui käisin suures ostukeskuses kolamas (mida minu puhul juhtub imeharva). Eks ma ostsin mitmeid asju kokku ning kui autosse tulin, siis panin võtmed koos kottidega kõrvalistmele ning otsustasin siis, peaks ikka kõrvalasuvalt turult läbi astuma ja värskeid aprikoose ostma. Tagasitulles seisin õnnetult oma aprikoosidega auto juures ja ei teadnud täpselt, mida teha. On võimalus muidugi kalli raha eest asjapulgad kohale kutsuda, kuid mina proovisin esialgu natuke lihtsamalt asja lahendada. Vaatasin pisut parkimisplatsil ringi ning tegin valiku parasjagu parkivate ja lahkuvate autojuhtide vahel - milline nedest suure tõenäosusega suudaks minu autosse muukida. Oma üllatuseks ei leidnud ma ühtegi abilist, kuigi ühe puhul olin kohe peaaegu sada protsenti kindel, et tema jaoks pole taoline olukord sugugi tundmatu. Viimaks helistasin oma sõbrannale, kellele andsin juhendeid, kuidas kodust teised võtmed kätte saada. Küll on hea, kui selliseid sõpru leidub!

Nüüd ma loodan, et kolm on, nagu öeldud, kohtuseadus ja minuga enam midagi taolist ei juhtu... loodetavasti :).

Kogu selle jutu lõpuks pean hoopis oma perele soovima mõnusat reisi ning head kohalejõudmist!!! Helistage!!!

Toronto - turvaliseim suurlinn Kanadas

Sel nädalal tuli statistikaamet välja teatega, et linnade hulgas, kus enam kui viissada elanikku, on Toronto tänavad kõige turvalisemad! („Toronto Star”). Tegelikult olen kuulnud väidet, kuidas see suurlinn annab silmad ette paljudele Ameerika linnadele. Oma väheste kogemuste põhjal nõustun kahel käel sellega.

Kuigi, tõsi see on, kui ise ühes linnas pikemalt ei ela, ei saa ka korralikku tunnetust, mis ja kuidas asjad täpselt paigas on. Ning loomulikult tasub ükskõik millises linnas ringi käies silmad lahti hoida ning ettevaatlik olla. Kindlasti ka Torontos, kuigi siin ei oskagi ma õieti näpuga näidata, kuhu parem oma nina pole kasulik torgata. Isegi need rajoonid, kus ilmselt rohkem kuritegusid toimub, ei ole kunagi õieti hirmu peale ajanud...

Muidugi tekitavad uudistes läbi käivad mõrvalood ning muud taolised teated kõhedust, aga kas see tähendab, et teise kohta kolimine need välistaks... Kahjuks tee mis sa tahad, ikka leidub neid, kes mõne pahateoaga hakkama saavad, päriselt ei tähenda, kus sa ka ei elaks. Ja uudistekanalid elavadki nendest „põnevatest” teadetest, mis muidugi muudavad elanikud eriliselt murelikuks, sest need puhutakse vahel ekstra suureks.

Mina ise olen näinud vaid korra ühte hästi kurja naisterahvast, kes läbi lahtise akna karjus inetute sõnadega kõrvalsõitva autojuhi peale ning ühte noort musta poissi, kes hakkas tüli norima vanema härraga, sest see hakkas pahandama poisi ülbuse üle. Mina ise kõndisin mööda kõnniteed ning pidasin juba aru, kas peaks tagasi pöörduma või mida täpselt ette võtta... Õnneks astusid teel ummikus seisvatest autodest mõned mehed välja, mille peale see nolk kiiresti jalga lasi. (Eestis olen majaaknast näinud pealt pussitamist üsna rahvarikkal tänaval Mustmäel ja Rootsis sellist uhket kaklust, kus lauad ja toolid lendama hakkasid ning kõige targem oli sellest ruumist võimalikult kiiresti eemale saada). Nii et olen elanud üsna sündmustevaest elu võrreldes kõigi nende kriminullide kangelastega, kellest mulle väga lugeda meeldib :).

Kõige selle suhteliselt positiivse teate juures, kuulsime täna hommikul, et väga rahulikust Lääne-Toronto osast leiti kolm surnukeha ühes mahajäetud autos...

Fotojaht - veider

Pisikesel tüdrukul on juba selge arusaam,
kuidas toredad kaaslased (või elevandid) siia ilma tulevad...


Uus ja vana, loob omapärase kontrasti...

Tomatid ja lilled samal peenral avamaal ja mitte kasvuhoones!
Siinne kuumus laseb tomatitel umbrohu kombel maa vallutada!
Esialgu tundus kummaline tomateid ilma kasvuhooneta näha,
nüüd on see juba tavaline...

Veider koht (majaseina ääres) tillitaimel endale kodu leida...


Veider... kas nad valmistuvad vihmasajuks??

Veider pink tänaval...
kui igavaks läheb, võib sellest muusikaviisi välja võluda.


Veidrad „autoomanikud”...

Kas kellelgi on soovi õunaamps võtta :)
(Õunamuuseumis).

Viimaks täpselt selgeks, mida vaja teha on...

(selle pildiga on mul õnnestunud lisaks haarata

ringi ja sildi teemat :)

Liiga kuum...

Nüüd on siis mitmendat päeva järjest päike meid korralikult praadinud... Kui kraadiklaas näitabki ainult 30 ja pluss kraadi, siis pisutki ringi liikudes oled varsti korralikult üles küpsetatud, sest niiskus annab oma osa ning samahästi võiks kraadid 40 ringis kõikuda! Niipea kui välja astud, haarab soojus su täielikult oma embusesse ning öö ei anna sugugi leevendust, sama soe on siiski. Ei mingit akende avamist, muidu on varsti su kodugi soojusest läbi imbunud. Ja niiskusest, mis katab iga pinna... Et päriselt aru saada, mida see kõik tähendab, olen soovitanud Eestis minna kõige soojemal suvepäeval kasvuhoonesse, sulgeda uks ning istuda seal tund aega :).

Suvi ongi siin kõige raskem, vähemalt minusuguse põhjamaalase jaoks. Teiselt arutasime Tomiga hiljuti, kuidas ilmselt oleme pisut rohkem asjaga harjunud ning ei põe enam nii palju. Mina väitsin, et oleme lihtsalt vanaks jäänud, kui soojus hakkabki rohkem meeldima :).

Raadio ning TV hõikab välja hoiatusi, et inimesed võtaksid elu rahulikumalt ning leiaksid jahutamise võimalusi raamatukogudes, linnavalitsuse keskustes, basseinides, mis tihtipeale on kauem lahti, kui kuumus linna vallutab. Saan väga hästi aru, miks lõunamaades inimesed kõike nii aeglaselt teevad ning keset päeva siestat peavad!

Meie majas on olemas õhujahutaja (konditsioneer), sisetemperatuuri hoiame umbes 26-27 ringis, nii ei ole vahe liiga suur ning loomulikult proovime seda nii vähe kasutada kui võimalik, sest ega see loodusele midagi head tee... Samas on paljud kodud ja kontorid eriliselt ära jahutatud ning tihtipeale on inimesed keset suve külmetuses, kui tööle kampsunit kaasa ei võeta!

Oleme siiski sel suvel õnnega koos olnud, kuigi ennustati eriliselt kuuma suve. Selliseid kuumalaineid ei ole palju olnud, vihma on erakordselt palju sadanud. Muidugi on august alles ees, mis võib kõige soojem olla ning septembriski on soe-soe!

Muru

Mida arvata juhtumist, kus majaomanikud saavad trahvi selle eest, et nad proovivad olla võimalikult loodust säästvad ning otsustavad mitte muru kasta, kui avalikult on välja hõigatud põuateated... Nii juhtus Ameerikas Sacramentos. Nimelt leidsid mõned naabrid, et noore abielupaari kuivanud muru riivab nende silma! Vastavalt linnaeeskirjadele määrati neile $746 trahvi, sest nende maja esist polnud kastetud ega selle eest hoolitsetud! Kui nad kiiresti jälle ilusti kastma hakkavad ja vett kulutavad, siis pole raha vaja maksta... Loe lähemalt siit.

Ma pole siiani aru saanud, kui Toronto kuumade ilmade ajal, mil linnaisad paluvad mitte rohtu kasta, siis leidub ikkagi hulgaliselt neid, kes peavad usinalt just seda tegema. Ja miks on siin mandril justkui foobiaks saanud maja ees imeilusalt säravrohelise muru omamine. Muidugi, ma ei vaidle vastu, see näeb väga kena välja, kuid millise hinna eest!!! Vesi, väetised, putukatõrje... mida kõike selle nimel ei tehta.

Sellepärast ei näe minu majaesine üldsegi nii kaunis välja nagu näiteks järgneval pildil. Minu muru kuivab hoopistükkis ära, sest lisaks sellele, et kuumus mulda soojendab, imeb meie imevana vahtrapuu viimasegi tilga enda elushoidmiseks. Isegi kui mõni naaber imestab, mis meie rohuga on juhtunud, siis pole keegi veel selle kohta märkusi teinud ning suuri trahve pole me saanud.



Samas on meie tagaaias rohi peaaegu alati roheline, ilma et me palju vaeva peaksime nägema. Maa on seal natuke madalam ning saab ilmselt parasjagu päikest ning varju. Kui suure põuaga see pisut kollaseks tõmbabki, ajab ta jälle end ellu niipea kui vihma hakkab sadama. (Mari on pildile jäänud ühte oma karate katat esitamas).


Ma ei taha Tomil isegi eriti muru lasta lõigata, sest mulle meeldib, kui see on pisut kõrgem. Ja meie Liisu on alati rõõmus, kui saab end pikemate rohututtide vahele peita. (Ta on meil alati rihmaga õues).


Ja viimaks veel üks artikkel sellest, kuidas ameeriklased „muruhaiged” on. Huvitava märkusena toob ta ära fakti eurooplastest Ameerikas, kes olid rohtu alati tavalise rohuna võtnud ning kunagi oma pead ei vaevanud, kuidas ja miks selle eest hoolitseda ning muidugi siin suurel mandril ära ei jõudnud imestada, mis neil kohalikel viga on või tundud end pisut kehvemana või lausa läbikukkununa milleski, millest nad aru ei saa...

Ja eks minagi vaatan seda oma kuivanud rohtu ning mõtlen, mida ma sellega ette peaks võtma, kuid kastma ma seda küll eriti ei taha hakata. Pean ilmselt leidma mingi teise lahenduse.

Kuumad ilmad...

Mida teha, kui kraadiklaas kõigub 30 soojakraadi ümber ning niiskus muudab olemise väjakannatamatuks... Üks võimalus on linna poolt üles seatud purskaevude all end jahutada. Need ei pumpa vett kogu aeg, selleks peab suurele nupule vajutama, siis saad mõne minuti jooksul vee ilu nautida kõrval istudes või nende vahel joostes...

Raamaturiiul

James Hawkins „Deadly Sin”
Kõigepealt autorist, kes on sündinud Inglismaal, kus ta 20 aastat politseis töötas ning järgmised 8 Kanadas kui eradetektiiv. Tema esimene kiriminull ilmus 2001. Siinses raamatukogus on kõik need teosed, mis on kirjutatud kanadalaste poolt, ära märgitud vahtralehega. Vahel valin just selle järgi oma järgmist lugemismaterjali, nii nagu selgi korral.

Temalt on samade tegelastega mitu raamatutu välja tulnud. David Bliss - politseist ning tema vana sõber Daphne Lovelace (kes kunagi politseijaoskonnas üsna madalat tööd tegi), kelle puhul võib paralleeli luua Agatha Christie'st teada-tuntud Miss Marple'iga; kuid kelle minevikus mitmeid huvitavaid seiku, mis kutsub otsima üles autori teisi lugusid samal teemal.

Selles jutus on väga aktuaalne teema - muslimite ja ristiusuliste vaheliste hõõrumiste tasandamine, mida Inglise kuninganna proovib läbi viia. Nimetan seda ainult sellepärast et meelde jäi ühe tegelase kriitiline tähelepanek kõigi uskude suhtes, kuidas erinevad suunad justkui turul pakuvad oma kaupa möödujatele. Kellel parimad müügimehe oskused, see saab endale kõige rohkem järgijaid...


Parnell Hall „Stalking the Puzzle Lady”
Ma olen lugenud raamatuid, millesse on lükitud retsepte või milles põhiteemana jooskeb kassiarmastus (isegi kass aitab kaasa kuritegude lahendamisele). See raamat ühendab mõrvaloo ristsõnade lahendamisega. Iga kord kui ma mõne sellise seeria otsa satun, milles tavaline inimene oma elu jookslu kümnekonna või enama mõistatuse lahendamisele kaasa aitab, siis paneb see mõtlema, kus küll loogika on... Saan aru, kui mõni politseinik või uurija oma igapäevast tööd tehes kõige sellega kokku puutub, aga minusugune tavaline isik... vaevalt et kord eluski midagi taolist juhtuks!

Siis näpistan end ning tuletan meelde, see on ainult raamat! Ja toredalt kirjutatud lugu, milles üks vanem naine, Cora Felton, keda avalikkuses tuntakse kui Puzzle Lady, oma loogilise mõtlemise ja terava taibuga leiab lahenduse püstitatud mõistatusele. Väikese konksuna on kõige juures saladus, et tegelik ristsõnade looja pole mitte see tark ja osav vanem naine, vaid hoopis tema õetütar, kes tahab hoida madalat profiili, kuna seljataha on jäänud abielu vägivaldse mehega.


Maddy Hunter „Norway to Hide”
Seeria noorest ameeriklannast (Emily Andrew), kes rändab grupijuhina mööda ilma ringi. Grupp koosneb pensionäridest, kes igaüks omamoodi põneva karakteriga. Väga kerge lugemine, mis sobib imeliselt sooja suvega kokku.

Seekord veedetakse aega suvises Helsingis ning Lapimaal (kuhu igaks juhuks on villased kindad ning mütsid-sallid kaasa võetud) ning laevatuuril Norras. Maha jäetakse mõned mõrvatud grupiliikmed, kelle mõrvas langeb kahtlus järjest teiste kaaslaste peale. Samal ajal püüab Emily telefoni teel organiseerida oma pulmi Ameerikas, kus tornaado on tema kodulinnas ringi möllanud ning paljud olulised hooned maatasa teinud.

Eriliselt huvitav on üks tegelastest, kes kunagi Jack oli, kuid peale soovahetust Jackiena ringi käib. Muuseas oli ta varem Emily'ga abielus :).

Maddie Hunter'il on oma koduleht, milles tutvustatakse teisi tema raamatuid samast seeriast (Passport to the Peril).

Raamaturiiul

John Mortimer „Anti Social Behaviour Of Horace Rumpole”
Horace Rumpole'i lood on minu ühed lemmikud! Esimene kokkupuude selle isepäise Briti kohtusüsteemis töötava advokaadiga oli läbi Soome TV, kui vaatasin seal näidatavaid filme. Siia kolides komistasin raamatukogus oma üllatuseks raamatute peale. Millegipärast ei tulnud kunagi pähe, et keegi on need lood kunagi kirja pannud. Minu jaoks oli see muidugi eriline leid, sest naudin loetud teksti palju enam. John Mortimer on üks vähestest autoritest, kelle raamatuid olen ka oma riiulile muretsenud, sest tema looming pakub ikka ja jälle mõnusat lahedat lugemist!

See on üks tema uuematest teostest, milles Horace Rumpole kaalub tõsiselt peale aastapikkust süüdistatavate kaitsmist, astuda ametiredelil aste kõrgemale! Kuidas ja kas see õnnestub on taas kord tore lugu inimloomuse erinevatest külgedest, lükitud täis satiirilisi märkusi ja tähelepanekuid .

Douglas Preston & Lincoln Child „Brimstone”, „Dance of Death” & „The Book of the Dead”

Tunnistan, et mind köitis selle seeria teise raamatu pealkiri „Surmatants”. Mul on ikka meeles, kuidas ema mind Bernt Notke maali vaatama viis, kuidas ma sellest lummatud olin, kuidas see mu mõtted liikuma pani. Minu mälestustes on see esimene kord, kus ma päriselt surma peale mõtlesin ja mida see tähendas...

Need kolm raamatut ühedavad samu tegelasi ning toovad lugejani põneva ja keerulise tegevustiku. Selles on pisut müstikat, ebatavalisi võimeid ning saladusi, mis päriselt jäävad kummitama isegi peale viimase leheküljeni jõudmist. Vahel tunnen, kuidas just sellised lood haaravad sind ning pakuvad tõeliselt mõnusa elamuse.

P.S.Siin on veel üks huvitav koduleht Bernt Notke'st.