Päevad on kuidagi nii kärmesti mööda lipanud. Vahepeal on saadud sünnipäeval käidud, filmi vaatamas, Sewing & Needlecraft Festival'il, mis on tore koht igat sorti lõngade, kangaste ja muude käsitöötarvete muretsemiseks. Kõige põnevamaks eksponaadiks osutusid kaks elus alpakat, kelle villast tehtud lõnga ja tooteid müüdi. Kahjuks on selle lõnga hinnad väga kõrged…. kuidagi ei raatsinud sellist raha välja käia. Ehk peaks hoopis ise neid kasvatama hakkama :). Ostsin hoopis mujalt salli jaoks ilusat pehmet lõnga, mille eest ei pidanud hingehinda maksma.
Väga meeldis kopranahast valmistad „lõng". Kui sellest näiteks jakk kududa, siis jätab mulje nagu oleks see eriliselt kallist nahast valmistatud.
Väga palju eksponaate on lapiteki tegijate poolt väljas. Põhja-Ameerikas on see erilise au sees! Minu jaoks tundub taoline tegevus liiga peene ja töömahukana! Samas on tekke, mille mustrid väga põhjalikult läbi mõeldud ja jätavad kaugelt eriliselt ilusa mulje! (Viimane pilt illustreerimaks seda käsitööd on võetud mõne aasta eest ühest lapiteki tegijast Torontost lääne pool asuvas külas - St.Jacobsis).
Peaaegu oleks ostnud veel kampsuni jaoks lõnga, kuid müüja seletas pikalt teiste ostjatega ja ma otsustasin, see on mulle vihje, mine parem koju tagasi ning võta kõik need kapis seisvad lõngad enne ette :).
Tore oli üks proua, kes demonstreeris vokil lõnga korrutamist. Mina olen seda kunagi tädi õpetusel teinud, kui keskkoolis käisin, kuid keeldusin siiski seekord voki taha istumast, et uuesti oma kätt proovida :). Proua seletas, kus Torontos on klubid, mille tegevuseks ongi vokil lõngaga „mängimine”. Mina piirdun siiski praegu pealvaatamisega. Eks kunagi, kui mul alpakad on, hakkan lõnga ketrama :).
Lõngast, mille endale kaasa ostsin, hakkasin kohe sünnipäevapeol salli kuduma :). Õnneks on mu sõbrad juba harjunud minu imelike kommetega.
Täna õhtul ilmuvad meie linnakese tänavatele hulgaliselt imelikke olendeid, kes 
ukselt uksele kõndides „trick or treat!” hüüavad! Kui ma kunagi jälgisin seda traditsiooni küllaltki skeptiliselt, sest mis rõõm on nõnda lihtsalt maiuseid kätte saada, siis nüüd hindan hoopis teist külge, kus lapsevanemad äkki peaaegu lapseliku põnevusega aitavad oma maju kaunistada ning teevad ettevalmistusi õhtuseks maiustuste jagamiseks. Mis sest, et kommid kergelt kotti poetatakse... rõõmu ja põnevust jätkub kõigile! Isegi kui enam lapsi majas pole, tulevad naabrid kokku, et maha istuda, koos näiteks midagi grillida (ja siis juba maja ees mitte oma tagaaias) ning väikeseid trikitajaid kostitada!
Minu pildid on eelmisest aastast. Seekord võtsin mõned ka, kuid pole jõudnud midagi ette võtta :). Eelmise aasta pilte võib vaadata siit. 
Tunnistan, et eelistan natuke rõõmsamaid kaunistusi kui ülemisel pildil jäädvustatud on :)! Kes veel ei jõudnud ära mõistatada, mis kummaline tondike siin punase tausta peal end tutvustab, siis võib kiigata leheküljele, kus õpetatakse tampoonidest kaunistusi tegema :)))! Küll me naised oleme ikka nutikad!
