Isad ja tütred ja aken

Tom juba kirjutas meie akna ettesaamise saagast. Nüüd veel minu poolt mõned pildid ja mõtted. Kõigepealt muidugi isade-poegade ning isade-tütarde küsimus... Kui palju on neid isasid, kes hinges just poega ei taha. Sest just pojaga saab "meeste asju" teha. Meie ainuke poeg ei elanud päevagi, kuid Marist ja Kirkest on Tomile kindlasti mitme poja eest seltsi ja abi olnud. Mari on meil muidugi pisut tom-boy, kes juba pisikesest peale isa tegemiste juures ninapidi ligi ning juba ammu haamrit käes hoidnud. Nii ka seekord, kui me suure toa akna välja vahetasime. Tom jagas aga õpetusi, kuid ei öelnud ära ka naissoo poolsetest soovitustest.

Vahepeal on vaja töö paremaks kulgemiseks ka töötegijatel õlitamist, ehk siis kangemat märjukest maitsta. Mari jätkab aga rahulikult plankudest naelte väljasikutamist.

Kogu selline sebimine ajas meie loomapere täiesti segadusse. Koko kippus pidevalt jalgu, kuni panime ta maja ette pika rihma külge asja väljastpoolt uudistama. Kassid olid aga seitsmendas taevas, eriti Puma, kes ei taha sugugi meie tahtmistele alluda ning kenasti kodukass olla. Tema kipub ikka välja. Nüüd, mil terve aken äkki ära kadus, oli ju lausa lust välja lipsata. Mõlemad kassid olid keskkööni väljas, kuni naabriproua tuli teatama, et üks kass tema ukse taga näub. Kui viimaks neljajalgsed toas, panin kassid keldrisse kinni, sest terveks ööks jäi meie maja aknata. Õnneks ei olnud ka vargaid liikumas. Kuigi Koko oleks vist kõik ära hirmutanud.

Viimaks sai kõige suurem vaev nähtud, ning aken, mis pea aasta oma õiget kohta garaazhis ootas, oligi ees! Nüüd on ees veel viimistlustööd!