Nüüd, kus meil kodus koer ja ma tihtipeale ise temaga jalutan, märkan tihedamalt teistegi koeri. Veel märkan ma, kui palju prahti inimesed maha viskavad. Eriti nutsakuks käkerdatud paberist taskurätte, mis Kokole hirmsasti meelidvad. Siis pean neid tema suust välja sikutama ja ma ei tea, mis mulle vähem meeldib, kas must paber või käe toppimine koera hammaste vahele :)
27.05.10
Koeraga
Nüüd, kus meil kodus koer ja ma tihtipeale ise temaga jalutan, märkan tihedamalt teistegi koeri. Veel märkan ma, kui palju prahti inimesed maha viskavad. Eriti nutsakuks käkerdatud paberist taskurätte, mis Kokole hirmsasti meelidvad. Siis pean neid tema suust välja sikutama ja ma ei tea, mis mulle vähem meeldib, kas must paber või käe toppimine koera hammaste vahele :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Nii nostalgiline lugeda. :) Meie koera puhul ma küll isegi enam ei mäleta väga hästi seda aega, kui ta suust tuli prahti välja "kaevata", aga tuttav tuli ette küll. Suurim "asi", mida ma sealt kätte üritasin saada (ebaõnnestunult), oli surnud lind.
VastaKustutaVäga tuttav teema. Kuna ma ise ei ole koer, siis ei oska ma öelda, miks nad nii vaimustuvad kasutatud taskurättidest.
VastaKustutaSelleks, et koera lõugade vahelt (loe: kihvade tagant) midagi kätte saada, selleks on kindlasti tugevat närvi vaja. Mingi juhul ei tohi talle jääda mulje, et sa kõhkled, siis võib mõne talle ohtliku kuid sellegipoolest meeldiva pala kättesaamine lõppeda hammustusega. Kõige lihtsam oleks muidugi probleemi vältida. Näiteks õpetada koerale selgeks, et käsklus "ei" peale ta lihtsalt maast asja ei võta. Või et käskluse peale "anna" annab ta suust ära selle, mis seal on. (Lihtsam on selgeks saada see esimene "ei" käsklus.) -K-
Meil teab koer küll käsklust EI ja neelab selle peale kiirelt asja alla, et enam kuidagi kätte ei saaks. Samas pole mul kunagi olnud muret asjade suust kiskumisega kui vaid jaole saan, pole ta meist kedagi kunagi tõsisemalt naksanud vaatamata verdtarretavale lõrisemisele.
VastaKustuta